Kujutamisest tühistamiseni

Hunter Braithwaite (2/2014)

 

Kas oskad öelda, kuidas sa praegusesse faasi välja jõudsid? Oled maininud, et kogud allikmaterjali ajalehtedest, kuid kas oled töötanud ka kollaaži, leitud piltide või muud tüüpi apropriatsiooniga?

Olen varem tegelenud peamiselt kujutava kunstiga. Minu jaoks oli väga huvitav maali selle klassikalises tähenduses tundma õppida. Ma tõesti nautisin maalimist nii käelise tegevusena kui ka selle taustal oleva teadusliku aspekti tõttu. Naudin seda endiselt, aga suuremat põnevust pakkus see mulle niikaua, kuni tuli hetk, mil kujutamine muutus minu jaoks keerulisemaks. Milline on maali koht nüüdisaegses kunstis? Maal on viimase saja aasta jooksul korduvalt "surnud" – kuidas siit edasi minna? Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Samas on minu jaoks huvitav nende küsimuste üle mõtiskleda.

Mida sa maali väidetava surma kohta käivate küsimuste kohta siis mõtled?

Minu arvates on huvitavam tegeleda olemasoleva info ja viidetega kui omaenda stiili üle pead murda.

Maalid tööstus- ja sõjaväeehitisi, mis on omamoodi nagu 20. sajandi jäänukid. Kuidas muudab või defineerib selliste ehitiste maalimine meie suhet neisse, eriti just võrreldes fotograafiaga – kui mõelda näiteks Paul Virilio teosele "Bunker Archeology" (1994) või Bernd ja Hilla Becheri tööstusehitiste varemete dokumenteerimisele?

Mind huvitavad sõjaväeehitised ei ole pelgalt eelmise sajandi jäänukid. Sõjavägi on suurem ja võimsam kui iial varem. Üle kogu maailma on ehitatud arvestataval hulgal sõjaväe treeningpaiku – kõrgtehnoloogilisi treeningpaiku. Nende eesmärgiks on tagada hea ja piisav sõjaväeline väljaõpe. Nende struktuuride arhitektuurilised elemendid on kohati sama keerukad kui mõne linnakeskkonna terve infrastruktuur. Paljudes sellistes treeningpaikades palgatakse näitlejad "vaenlast" etendama, et kogemust veelgi tõepärasemaks muuta. Selliseid paiku hallatakse tavaliselt vägagi tähelepanelikult, need on tavainimeste eest peidetud ja hoolikalt turvatud, nii et nende lähedusse pääsemine on väga keeruline. Ühelt poolt valmistutakse pidevalt sõjaks ja teiselt poolt luuakse samal ajal hirmuõhkkonda. Mina üritan oma algmaterjali tükkideks teha ja uurida, kas seda teemat on võimalik erinevate nurkade alt käsitleda. Ja kui sinna õnnestub midagi lisada või midagi ära võtta, võib midagi hoopis uut tekkida.

Aga kuidas sulle tundub, kas selliste kohtade üles maalimine muudab need pigem ajaloo pärusmaaks, arvestades, et kunstnikud on neid ka hoopis teisiti käsitlenud? Pean silmas näiteks Trevor Pagleni salajastest sõjaväeehitistest tehtud fotosid, mille jaoks ta kasutab kõrgtehnoloogilisi objektiive ja seadmeid. Kuidas sobitub vormiline külg temaatikaga?

Minu meelest ei pea maal sellega tegelema. Vähemalt mina seda küll ei püüa teha. Pigem mõtlen maalist kui vahendist, mis eri ruume ühendab. Üritan asjadevahelisi suhteid mitmest erinevast küljest vaadelda.

Mulle meeldib, kuidas sa oma maale esitled. Näiteks eelmisel aastal toimunud RCA näitusel oli sinu Kreenholmi vabrikust tehtud maal välja pandud kappide peal. Kas räägiksid veidi, kuidas sa sooviksid, et vaataja sinu maalidele läheneks?

Püüan eksponeerimisruumi käsitleda oma teose osana. Mõtlen alati sellele, mis ruumis juba olemas on ja kuidas see minu teosega mängima hakkab. Selle konkreetse ruumi oli eelnev kunstnik pimikuks ehitanud, et seal oma videot näidata. Ruum ise oli toredasti ebasümmeetriline, vaip oli põrandal ja istumisala olemas. Otsustasin juba eelmise näituse ajal, et tahaksin oma teost seal eksponeerida. Kui ma hiljem oma maalidega sinna kohale jõudsin, olid vaibad põrandalt üles kistud ja projektori tekitatud hämar valgus samuti kadunud. Ka projektorisse jooksnud juhtmed olid minema viidud. Ainult mööda halli seina jooksev valge triip oli alles. Põrand oli naelu täis ja musta teibiga üle tõmmatud. Ruum nägi päris laastatud välja. Ehk siis kõik, mis mulle selle ruumi juures oli meeldinud, oli ära lõhutud. Samas olen huvitatud just kaasaja varemetest ja mulle tundus loogiline näidata oma teoseid seal ruumis just sellisena, nagu see nüüd oli. Ruumi õhustik võlus mu ära ja nii ma tõingi oma maalide näitamiseks sinna need kapid. Pean tunnistama, et olen ka hiljem proovinud ühes teises hoones sarnase atmosfääriga ruumi luua, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sain oma õppetunni. Igale ruumile tuleb erinevalt läheneda.

 

 

Katrin Koskaru
Fort J
maaliinstallatsioon
2013
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Kas räägiksid pisut, kuidas sinu noorusaja arhitektuur toonases Nõukogude Liidus tundub võrreldes Londoni omaga, kus sa praegu elad? Näiteks juba J. G. Ballardi 1970. aastate keskpaigas kirjutatud brutalistlikku arhitektuuri käsitlevat kolme romaani ("Crash", 1973; "Concrete Island", 1974; "High Rise", 1975) lugedes on selge, et ebainimlik arhitektuur poliitilistest piiridest ei hooli.

London on elamiseks äärmiselt huvitav linn. Ma olen elanud Londoni eri linnaosades. Hetkel elan Hackneys. Selles Londoni osas on palju sotsiaalelamuid. Piirkond, kus mina nõukogude ajal Eestis üles kasvasin, oli valminud osana suurest linnaehitusprogrammist. Enamjaolt ehitati viie- või üheksakordseid hooneid. Need nägid kõik ühesugused välja ja 1960.–1970. aastatel oli kavas nendega katta suuri alasid. Sündisin Tartus, mis on Eesti suuruselt teine linn. Ka Tartusse kavandati neli seesugust rajooni, aga valmis saadi neist vaid kaks. Mõte oli selles, et saaks korraga võimalikult palju inimesi ära majutada ja et neil kõik vajalikud asutused käe-jala juures oleksid – näiteks koolid, lasteaiad, polikliinikud ja kauplused. See sarnanes Ballardi "High Rise'is" kirjeldatule, ainult et hooned asetsesid pigem horisontaalselt. Majad olid kõik betoonpaneelidest. Identsete majade read ja sama tänava nime kandvate teekeste rägastik tekitasid üsna kummalise ruumitajuefekti. Tartu juures oli huvitav ka see, et see oli turistidele suletud, kuna linna lähistel asus Nõukogude lennuväebaas. Sõjaväe kohalolu oli pidevalt tunda, mis lisas üldisele atmosfäärile veel ühe kihi. Teatud öödel kuus lendasid sõjaväelennukid hirmsa müraga üle linna. Arvan, et olin kõik need ööd ärkvel.

Ja kuidas sinu teosed Londoni arhitektuuriga seostuvad?

Pole midagi parata, tekib teatav nostalgia ja äratundmine kui Hackney sotsiaalelamuid näen, kuigi need on üsnagi sünge väljanägemisega. Londonis on aga üks teine uusarendus, mis näitlikustab nüüdisaegset turvalisusega arvestavat linnaplaneerimist. Pean silmas pangandus- ja äripiirkonda Canary Wharfi. Kui sinna tavalisel tööpäeval jalutama minna, võib see üsnagi ehmatav kogemus olla. Juba see, et sul ülikonda seljas ei ole, tekitab tunde, nagu oleksid vales kohas. Ega see koht polegi väga niisama ajaveetmiseks mõeldud. Tekib tunne, nagu oleksid osake pisikeses arhitektuurses mudelis ja sind juhitakse turvaliselt läbi "tsooni", ilma et sa ise ühtki ebavajalikku või spontaanset liigutust tegema peaksid. Kogu aeg on tunda, kuidas mõni turvamees sind jälgib.

Tsoonist rääkides – võiks öelda, et mõnedel sinu maalidel on Andrei Tarkovski kohalolu tunda küll. Ehk räägiksid veidi, kuidas ta sind mõjutanud on või millised teised kinematograafilised maailmad sind kütkestavad?

Mulle meeldib Béla Tarri filmide heli – heli, mis neid pikki kaadreid saadab. See on sageli väga minimaalne, aga siiski sama väljendusrikas kui visuaalne pool. Tema filmides on eriline õhustik. Ka Chris Markeri "Sans Soleil" (1983) ja "La Jetée" (1962) on võimsad.

Äkki räägiksime ka sellest, kuidas sa oma maalides arhitektuuri teatud vormielementideks taandad? Samas toimub sinu maalides liikumine traditsioonilisema maastikukäsitluse juurest sama maastiku abstraktsemate ja dekontekstualiseeritumate elementide näitamise suunas. Kuidas sa ise tajud seda liikumist kujutamise juurest traditsioonilise vaatekoha tühistamiseni?

Hetkel on abstraheerimine minu jaoks kõige huvitavam. Aga protsess ei alga sellest. Minu maalide alguspunktiks näib olevat arhitektuur ja soov uurida, kuidas militaarse kohalolu linnakeskkonnas või maastikul peegeldub. Kogutud info põhjal hakkan konkreetset teost edasi arendama. Ma ei tee endale täpseid ettekirjutusi, milline mu teos lõpuks välja peaks nägema; püüan nii meediumi kui kujutamise osas meele avatud hoida.

"Duga-3" (2013) kujutab nõukogudeaegset Tšernobõli lähistel asuvat raadiomasti ehk tegu on paigaga, mis praegu eelkõige radioaktiivse saastatusega seostub. Masti kohta uurides sain teada, et sellest lähtuv signaal suutis segada lääne raadio- ja teleülekandeid ning seetõttu hakati seda kutsuma Vene Rähniks. Kas sinu maalid käsitlevad ka teemasid, nagu saastamine, moonutus ja vahelesegamine?

Teen selle projektiga veel tööd. Aga see raadiomast on tõesti fantastiline! Nagu õrn pitskangas maast taeva poole kõrgumas, viidates samal ajal dramaatilisusele ja melanhooliale. Mast pole tükk aega aktiivne olnud. Mitte ainult seetõttu, et piirkond saastatud on, vaid ka seepärast, et tehnoloogia arenes – tulid satelliidid, mis vaenlast palju tõhusamalt märgata suutsid. Tegu on mitte kuigi kaugest minevikust pärit Nõukogude sõjaväevarustuse monumendiga. See piirkond koos oma "rähni" ja teiste hüljatud ehitistega näeb päris apokalüptiline välja. Paratamatult tuleb pähe mõte, et ehk avaneb siin ainulaadne vaade tulevikumaastikule. Enne radari kasutuselevõttu ehitati siin Ühendkuningriigis samal eesmärgil kagurannikule akustilisi peegleid. Minu meelest on need betoonehitised samavõrd muljetavaldavad. Eriti kaua neid siiski ei kasutatud, sest tehnoloogia arenes kiirelt. Ühendkuningriigis on paljud vanad sõjaväele kuulunud alad muudetud mingit sorti loodusparkideks, näiteks linnuvaatlusaladeks. Kui aga Nõukogude armee Eestist lahkus, ei olnud nad kahjuks huvitatud looduse hoidmisest või maastikule tekitatud kahju likvideerimisest. Et oma tegevusest jäänud jälgi varjata, valati näiteks maa-alused varjendid lihtsalt betooni täis.

 

Hunter Braithwaite on Miamis elav kunstikriitik. Ta on kirjutanud kunstist Shanghais, Pariisis, New Yorgis ja Miamis mitmetele eri väljaannetele, näiteks Art in America, Artforum Online, Modern Painters ja Wall Street Journal.

 

CV

Katrin Koskaru (sünd 1977) on maalikunstnik. Ta on kunsti õppinud Tartus, Tallinnas (Eesti Kunstiakadeemias) ja Londonis (Royal College of Art'is). 2013. aastal sai ta Valerie Bestoni stuudioauhinna. Tema järgmine isiknäitus toimub Marlborough Fine Art Londoni galeriis. Rohkem infot: www.koskaru.com.

< tagasi