est eng

"Nagu Reskript isegi viitab, on EKKM lisaks kunstiasutusele ka kogukond. Kogukond, mis koosneb EKKM-is esinenud kunstnikest ja kuraatoritest ning näitusepaigaldajatest, aga ka allüürnikest, kohvikupidajatest jne. Sõpradest, sõprade sõpradest või lausa kontvõõrastest abilistest." – Siim Preiman "Kujutlusvõime kriis" (KUNST.EE 3/2021)

 

Kujutlusvõime kriis

Siim Preiman (3/2021)

Siim Preiman käis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) toimunud giidituuril "Reskriptitud EKKM-i kogude külastus".



4.–16. V 2021
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Kuraatorid: produktsiooniplatvorm Reskript (Maarin Mürk ja Henri Hütt)



Viimasel ajal mõtlen sageli kujutlusvõime kriisist. See on ainus nimi, mida ma oskan anda igavale ja küündimatule mõtlemisele, vooluga kaasa minemisele, harjumuste ohvriks langemisele.

Kujutlusvõime kriis seisneb suutmatuses kahelda sissejuurdunud harjumustes, see lokkab kõikides valdkondades, peitub suurtes ja väikestes asjades. Kuidas saab liivaribaga rannast betoonitud kaldaäärega kortermajade rajoon? Linnaaiast parkimisplats? Miks jääb igast ajutisest kultuurisündmusest, mille mõju on eelkõige immateriaalne, järele rohkesti ehitusjäätmed? Miks saab üks isetekkeline kultuuriasutus kohalikult omavalitsuselt ultimaatumi: kahe aastaga olgu maja renoveeritud, muidu teeme siia asemele ärihoone? Vastus: selle kõige taga on kujutlusvõime kriis.

Ma ei usu, et keegi meist oleks kujutlusvõimetuse viiruse suhtes immuunne. Riigiteenistujast kunstitöötajana tean ja tunnen rutiini ja harjumuste loovust pärssivat jõudu. Jah, struktuur ja reeglid hoiavad tervist, annavad jaksu kunstimaratoni jooksmiseks ning loovad illusiooni mingistki korrast selles olemuslikult absurdses maailmas.

Aga rutiiniga peab võitlema! Tuleb pingutada kujutlusvõime lihaseid! Avada oma lapsesuu ja kõva häälega küsida: miks peame tegema just nii?

2021. aasta kevadel põkkusid EKKM ja Reskript, kaks kunstiplatvormi, mis mõlemad tegelevad kujutlusvõime proovilepanekuga. EKKM korraldab näitusi 2007. aastast, Reskript on aga Maarin Mürgi ja Henri Hüti 2019. aasta sügisel asutatud produktsiooniplatvorm, mis pakub uusi stsenaariume avamistele, kohtumistele, vestlustele ja esitlustele, mille abil kultuurikorraldajad saaksid reskriptijate sõnul "turgutada tüütuseni igavaid olukordi". Näiteks on nende kataloogis saadaval sellised tootegrupid nagu lõhnastatud raamatuesitlus, kunstnikuvestlus pimedas, haihtuva kõnepidajaga avamine või kehakeelne vestlusring.

 

 

 

Fotograaf Mikk-Mait Kivi
Reskripti ja EKKM-I loal

 

 

 

Muidugi pole koroonaviiruse põhjustatud kultuuriseisakute tõttu väga toimunud üritusi, mida n-ö uueks kirjutada. Ning pärast pikka kultuuri- ja sotsialiseerumispausi olen ise sageli tundnud, et vanade (igavate?) formaatide juurde naasmine pakub hoopis pehmet kosutust. Just nagu simuleerides naasmist "normaalsusesse".

Aga veel 2019. aastal oma platvormi lansseerides kinkis Reskript mitmetele Eesti kultuuriasutustele vautšerid ühe ürituse tasuta läbiviimiseks. EKKM kasutaski oma kinkekaardi ära ning nii sündis muuseumi 2021. aasta näituste hooaja esimene projekt "Reskriptitud EKKM-i kogude külastus".

Esialgu plaanisid reskriptijad kogu põhjal näituse kureerida, kuid kaootilise (et mitte öelda suvalise) ja lünklikult dokumenteeritud koguga tutvumise käigus projekt muutus. Uueks fookuseks sai hoopiski küsimus, et milleks EKKM-ile kogu.

Külastajate jaoks võttis projekt eelregistreerimisega giidituuri vormi, mis viis nad just kui tagurpidi läbi EKKM-i hoone: õuest mööda teenindustreppi muuseumi köögipoolele ja seejärel läbi näitusesaalide tagasi algusesse. Ringkäigu raames esitlesid ekskursiooni läbiviijad oma põhjaliku inventuuri tulemusi, pakkusid kogule välja uue struktuuri (nelja alakoguga) ning andsid julgeid subjektiivseid soovitusi, milliseid objekte veel kogusse arvata, milliseid hoopis välja visata ning milles EKKM-i kogu tulevikus üldse seisneda võiks.

Viimases saalis loetlesid nad lisaks võimalikke fantastilisi alakogusid: pooleli jäänud teoste kogu, Eesti Kultuurkapitalilt kolm või enam korda eitava vastuse saanud projektide kogu ja halva kunsti kogu (EKKM-i asutajaliikme Marco Laimre idee). Giidituuri lõppedes ja kohvikusse astudes said aga kõik külastajad näppu tunnistuse, millega nad nimetati EKKM-i uuteks koguhoidjateks.

Nagu Reskript isegi viitab, on EKKM lisaks kunstiasutusele ka kogukond. Kogukond, mis koosneb EKKM-is esinenud kunstnikest ja kuraatoritest ning näitusepaigaldajatest, aga ka allüürnikest, kohvikupidajatest jne. Sõpradest, sõprade sõpradest või lausa kontvõõrastest abilistest. Julgen väita, et koos minuga olid kogude tuuril ainult sellised kogukondlikud EKKM-lased! Minu jaoks andiski tuur eelkõige korrastatud ülevaate sellest poolimaginaarsest EKKM-i kogust, millest olin ühel või teisel viisil paljuski juba varem kuulnud.

Oli muidugi ka toredaid personaalseid avastusi: Raul Kelleri pihlakapuu sees peidus olnud heliinstallatsioon "Reflektor" (2007–2011) ning Hanno Soansi ja Juri Kortšagini video- ja maaliinstallatsioon "Juubel merevaatega" (2004). Oli armsaid hetki majalistega tehtud videointervjuudes: EKKM-i asutajaliige Neeme Külm ohkamas "Oeh, ausalt ma ei tea, miks EKKM-ile kogu…" ja Marco Laimre võrdlemas EKKM-i pardiga ("No on part! Part mis part!"). Aga kõige rohkem meeldis mulle tuuri lõpus antud koguhoidja tunnistus! Lõpuks ometi vormistab see dokument kuidagi ära minu senise n-ö mitteametliku majalise staatuse.

Õnneks ei ole EKKM-is asjad kunagi nii, nagu näivad. See tuur oli vaid projekti pealmine koor, avalikkuse jaoks korrastatud fassaad. Kuna tihti tehakse muuseumis projektide varjus hädavajalikke korrastustöid, on ka n-ö reskriptitud EKKM-i kogude puhul märksa huvitavam mõelda, mida see projekt tegi, mitte millena see näis.

Esiteks, strukturaalne korrastamine. Eelmine hooaeg jäi EKKM-is viimaseks senisele tegevjuhile Marten Eskole. Reskriptijad avastasid kiiresti, et ainult Esko teadis, mis kogusse kuulub ja kus see asuda võiks. Koos tema ja (tulevase) konservaatori Siim Hiisiga vaadati teosed ükshaaval üle. Viimane koostas kõikidele neile ka seisundipassid. Hoolimata sellest, kas tegemist on muuseumiga või asutusega, mis ainult mängib muuseumit, on hädavajalik, et teadmised selle juurde kuuluva kogu osas jääksid majja. Sel kevadel lammutati EKKM-i ümbritsevad kuurid, kus varem olid tegutsenud näiteks näituste installatsioonifirma Valge Kuup, kirjastus-raamatupood Lugemik, EKKM-i kohvik, aga kus oli asunud ka suur hulk muuseumi kogust. Kogude inventuur oli niisiis mitmel põhjusel vältimatu.

Teiseks, mainekujunduslik aspekt. Käesoleval hetkel on EKKM-il Tallinna linnaga sõlmitud kaheaastane leping, mille lõppemise ajaks peab muuseumil olema kindel plaan ja rahastus hoone renoveerimiseks. Paratamatult tundsin end reskriptitud kogusid külastades veidi kui privaatsel majatuuril, kus minu ees avanesid salajased toad ja lood, ühesõnaga, muuseumi pehme alakülg. Seda rõhutasid ka erinevad videoportreed, mis kogusid ja hoonet avameelselt mõtestasid. Seega, kui sa polnud kunagi varem EKKM-is käinud, siis oli see päris hea projekt, mille abil majast aimu saada. Ja väidetavalt külastaski teisi tuure ka n-ö mitte-EKKM-lasi…

Ja kolmandaks, ikkagi seesama kujutlusvõime trenn. Milleks üldse see kogu? Milline see kogu on? Kauaks seda kogu on? Kuna mina olen kunstitöötajaks sirgunud aastaid pärast EKKM-i tekkimist, on mul tegelikult raske mõista, et enamik kunstnikke on oma teose sellesse muuseumikollektsiooni andnud sisuliselt eimillegi eest. Kas tänapäeval tuleks kõne alla, et üks kunstiasutus hakkab kontseptuaalse vahetuskauba teel (loe: tasuta) kunstiteoseid kokku koguma? Samas korrutasid kõik "rääkivad pead" videointervjuudes: kogu on muuseumil selleks, et peab olema. Okei, 15 aastat tagasi tundus, et pidi. Aga nüüd?

Muidugi oli ka Mürgi ja Hüti reskriptimine lõppude lõpuks eeskätt kontseptuaalne vigurdamine ja alles seejärel tõsine ettevõtmine. Nende pakutud muudatused ja kogumispõhimõtted on ettepanekud, mille hulgast muuseum võib valikuliselt nii mõndagi võtta või jätta. Läbi aastate on EKKM-i kollektiiv eelkõige piiratud ressursside tõttu oma kogudega tegelenud vaid viimases järjekorras.

Siiski on mõned reskriptijate ettepanekud juba praeguseks ellu viidud. Näiteks on lõpule viidud mitmed seni pooleli olnud ostu-müügi tehingud kunstnikega. Osa neist sai lõpetatud "Reskriptitud EKKM-i kogude külastuse" pidulikul lõppüritusel, näiteks Marge Monko sai lõpuks kätte talle ammu lubatud leiva. Ja Neeme Külm sai lõpuks omale särgi! Samuti tagastatakse praegu kogusse mitte kuuluvaid teoseid, mis seni ühel või teisel põhjusel EKKM-i hoonesse hoiule olid jäänud.

Ja veel: loodan, et nad seal EKKM-is võtavad kuulda ka ettepanekut aadressil Põhja pst 35/Rumbi 3 asuv hoone ise kunstiteosena muuseumi kogusse arvele võtta. Jah, muuseumeid on raske hävitada, aga juriidiliselt veelgi keerulisem on kord juba muuseumi kogusse võetud esemeid sealt välja arvata. Katsuge te siis laiaks litsuda EKKM-i, seda vaba kujutlusvõime ja prii kõrgkultuuri viimset kantsi Tallinnas mere ääres, kui EKKM kord juba ise lõpuks iseenda kogusse kuulub!

 

Siim Preiman on nüüdisaegse kunsti agent, kes töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina ja peab mobiilset kunstiplatvormi galerii galerii. Tema kuraatoriprojektid seiravad kunsti võimalikku rolli üleilmsetele jõududele vastupanu osutamisel, keskendudes kunsti tegemise eetikale ning ühiskonnas väheräägitud lugudele. 

< tagasi

Serverit teenindab EENet