est eng

Number veel jaemüügis! "Jätan selle lehekülje avatuks, tundub et see ei lae. Andke mulle teada, kui lehekülg jälle tööle hakkab." – Taavi Eelmaa & InferKit, "Triaad" (4/2022)

 

Kunstiuhkusest kunstihäbini ehk "millest on tehtud väikesed eestlased"?

Johannes Saar (2/2021)

Johannes Saar vaatleb Kumu 15. sünnipäevaks valminud püsiekspositsiooni "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945", mis käsitleb aega kui kärgstruktuuri.

 


Alates 17. II 2021
Kumu kunstimuuseumi 3. korrus, A-tiib
Kuraatorid: Linda Kaljundi, Kadi Polli
Projektiruumi näituse "Erinevuste esteetika" kuraator: Bart Pushaw


Tänavu veebruaris avatud Kumu uus püsinäitus "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945" (kuraatoriteks Kadi Polli ja Linda Kaljundi) tõi maja publikut täis, pälvis korraliku meediakajastuse ning põhjustas ka värskust toonud professionaalsema arutelu. Mida veel ühelt näituselt tahta?

Konteksti naabritega ehk. Toon näite. 2006. aastal korraldas Ateneum rahvahääletuse, selgitamaks soomlaste lemmikmaali. Võitis Hugo Simbergi 1903. aasta "Haavatud ingel", teisele kohale tuli Helen Schjerfbecki 1888. aasta "Toibuja" ning kolmandaks jäi Ferdinand von Wrighti 1886. aasta "Võitlevad metsised". Maalide ühiste märksõnadena pakuti raskemeelsust, ellujäämist kaamose kiuste ning metsarahva alalhoidlikku peitumist puude varju, laane rüppe.

Mida ütlevad Kumus lahtirullunud identiteedimaastikud eesti rahva kohta? Kas üldse ütlevad? Tegu pole ju demokraatliku hääletamisega, vaid kollektiivse identiteedi konstrueerimisega "ülevalt alla", kahe professionaalse ajaloolase pilgu läbi. Tegu on ju teatava kingitusega eesti rahvale tema enda raha eest; avalik-õiguslik muuseum pakub avalikku teenust, antud juhul võimalust jutustada eesti rahva lugu natuke teistmoodi, 21. sajandi kultuurkeeles.

Tõepoolest, uus näitus tsiviliseerib eesti rahvast, aitab ta edasitõttavale ajale järele ainuüksi sellega, et on loobunud lineaarsest kronoloogiast ja käsitleb aega kui kärgstruktuuri, milles nähtused pigem külgnevad kui järgnevad üksteisele. Seda kärgede klastrit iseloomustab üheaegsus ja kuhjumine, kõik läbitu on ühises kultuurimälus mingil moel aina kohal ega vaheta üksteist välja progressis helgema tuleviku poole. Näituse ruumiprogramm on voolav ja risomaatiline, see võimaldab ekspositsioonist läbi jalutada risti-põiki, omal valikul, avastada soppe, käike ja ussiauke, kiireid võrdlusi ja lühiühendusi eri nähtuste vahel, esitab avatud ja kompleksse probleemiseade, selle asemel et laduda kunstiajaloo peatükke nagu telliseid müüri.

Kuraatorid ise on rõhutanud vajadust kaotada kunstiajaloost ohvrinarratiiv, liikuda 700-aastase orjaöö müüdist pigem multikulturalismi arusaamade poole ning avada Eesti kunstiajalugu tolerantsematele tõlgendustele teiste rahvuste suhtes. Maiskondlik lähenemine Eesti kultuuriloole, mida on 2015. aastal pakkunud Eesti ajaloo selgrooks Kalevi Kull ja Marek Tamm, annab näitusele palgejooned. See tähendab eeskätt hõlmavat tähelepanu kõikidele siin settinud kultuurikihistustele ning seda ilma oma ja võõra kontseptuaalse vastanduseta, ilma ksenofoobsete lugudeta võõrastest, kes n-ö tulid meie õuele kaklema. Uuendatud nägemus kunstiajaloost pole territoriaalselt piiritletud, vaid lõimumist ja hübriidsust rõhutav, teatav kultuurilisele mitmehäälsusele keskendunud pooleliolev lugu, mille kuraatorid rõhutavad kumulatiivsust – tegelasi tuleb aina juurde, ent eelmised olijad ei kao, pigem toimub skeene ja loo pidev rikastumine eri süžeeliinidega.

On tähelepanuväärne, et "eesti lugu" jutustavad näituse videoloengutes eri rahvusest ajaloolased ja teevad seda eri keeltes. On ameeriklasi, sakslasi, juute ja mõned eestlased, aga neistki pruugib vaid üks maakeelt. Ilmselgelt pole "eesti lugu" enam väheste valitute etniline minajutustus, vaid rahvusvaheline teaduslik uurimisobjekt. "Eesti lugu" räägitakse mitmes keeles ja eri vaatenurkade alt ning seda arutatakse kui ettekandepäeva teemat, millega kõnelejail on uurimuslik suhe. Tekib võõritatud efekt: nn oma lugu ise vestvad eestlased on lavalt kadunud ning jälle on nende asemel avatud mikrofoni haaranud heatahtlikud estofiilid, kes lahkavad tuulte kätte sattunud rahvakillu minapilti. Ja selle rahvakillu minapildist on saanud teaduslik probleem, võimalus lahata ühe identiteedi anatoomiat, selle organeid ükshaaval metallkaussidesse tõstes.

Siit siis ka erinevus soomlaste rahvaküsitlusega, millele eespool viitasin. Otsene demokraatia rahva lemmiku selgitamiseks on meil teravdunud pigem lemmikutest kokku pandud narratiivi uurimisega – ehk kui parafraseerides tuntud laulusalmi, siis millest, oh millest küll on tehtud väikesed eestlased?

 

 

 

Neeme Külm, Tõnis Saadoja
Puri
2021, kohakindel installatsioon (55 baltisaksa
portreemaali)
Kumu Kunstimuuseum
Fotograaf Hedi Jaansoo

 

 

 

 

Baltisakslased

Ekspositsiooni esimene saal pakub, et baltisakslastest. Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson pole edetabelis langenud ning nende elukaar kattub ju kenasti keskmise baltisakslase püüetega akademismitiinesse Rooma, Peterburi või Pariisi, ikka sinna konservatiivsematesse ateljeedesse. Maamõisate omailm ja metropolide õukondlik kõrkus on see, mille isalikust heatahtlikkusest võrsuvad sel näitusel eestlaste esimesed minapildid, esiti küll pigem jõukama rahva armuliku annetusena kehvemale.

Kuraatorid rõhutavad siiski diametraalseid väärtuskonflikte esimeses identiteediannetuses. Carl Timoleon von Neff näiteks, mõisnikust maalikunstnik ja tsaari eluaegne soosik, pingutab kõvasti, et jumestada eesti sugu talurahvast rõõsaks ja aadellikult salongikõlbulikuks, pumbata sellesse hellenistlikult suursugust rühti ning saavutabki teatava klassitsismi, romantismi ja estofiilse orientalismi kokteili. Kindlasti mekiti seda lääget rüübet õhtuti kamina ees, kui jutuks tulid mõisarahva õilsad kavatsused aidata kohalikku maarahvast kultuurrahvaste kõrgemale järjele. Oskar Hoffmann seevastu toob 19. sajandi teisel poolel pildile baltisakslaste noorenenud nägemuse eestlastest – selleks on realistlikum vaade parkunud nägudesse ning piibusuitsust tahmunud kõrtsitubadesse. Karva kasvanud matsidele on nüüd antud eluõigus sellistena, nagu nad on, natuuritruult ja empaatiaga kujutab Hoffmann rämedat olustikku seisusühiskonna kõige alumisel redelipulgal.

Baltisaksluse mõlemad vaated eesti identiteedile on rehabiliteeritud osana tänapäeva kollektiivsest minapildist. Nad ju, vähemalt edumeelsemad neist, kinkisid eestlastele "Visa hinge" filmifrantsiisi stiilis jutustuse 700-aastasest orjapõlvest, mille Carl Robert Jakobson ja Eduard Bornhöhe tänuga üles noppisid. Ent tänu neile ongi eesti rahva enesemääratlustes põhitegevusteks "jaluletõusmine", "ärkamine", "ülestõusmine", kohati ka "taevani tõusmine, et oma keelele igavikku otsida". Jaan Undusk on kirjeldanud eestlaste kontseptuaalset kohta rahvusliku ärkamise narratiivis – nad tulevad kuskilt "altpoolt" ja "tagant", ärkavad heal juhul orjaunest ning avastavad, et neil on puudu kõik see, mis asub "ülevalpool" – kõik see ülev ja kõrge, mis kultuurrahvastel kahtlemata olemas on. Tõsiasi, et Eestis siiani tegeldakse riiklikul tasemel "Euroopale järele jõudmisega" annab tunnistust baltisakslaste pakutud paternalistliku identiteedikomplekti jätkuvast elujõust. Võtsime nende maalitud portreed vastu isikliku minapildi osana ning tunnistasime sellega arenguruumi, mis haigutab meie ja suuremeelsete kinkijate vahel. Ja tänuvõlg surub meid jätkuvalt maadligi. Aga mitte sel näitusel.

Näitus on asetanud jutustuse alguspunkti 19. sajandisse ja suurem osa järgnevast seisnebki enamasti kunstiajaloo kronoloogilises lahtirullimises minevikust Nõukogude Liidu okupatsiooni poole. Ent siiski pakub näituse kronotoop ka süžeeliini, mis viib ajas tagasi ja sopistub 18. sajandis, mil taasavatud Tartu Ülikool ei olnud veel asunud tuulutama siinkandi provintsiaalset vaimu ja Kristjan Jaak Peterson veel ei nõudnud "selle maa keelele" võrdväärset kohta "taeva all ja laulutuules". Esimesest saalist otse edasi sammudes saame tagasi, nimelt 18. sajandisse. Ja siin ei vaata kuraatorid mööda Põltsamaa estofiili August Wilhelm Hupeli legendaarsest hakatusest Liivimaa ja Eestimaa topograafilisele ülevaatele (1774–1784), mis annab lugejale sissejuhatuseks teada, et olulisi kultuurilisi vaatamisväärsusi siinkandis ei leidu.

18. sajandi ekspositsioon ongi täidetud enam-vähem tervenisti aadlipreilide ja -noorukite kammerlike joonistustega, mille kuulumine eesti identiteedijutustusse on tõepoolest vaieldav. Võib Hupeliga nõustuda, selle kohaliku rahva jaoks, keda ta mujal kärkimisi nimetab veisekasvatajateks ja liiderdajateks, pole siin saalis midagi vaadata. Välja arvatud muidugi üks paljas tagumik Gottlieb Christian Welté maalil, mis on kuraatoreile andnud võimaluse kõnelda "keel põses" rokokoolikust frivoolsusest kohalikus maaliajaloos.

 

Rahvusromantikud

Ent esimesest saalist vasakule keerates satume 20. sajandi alguse rahvusromantikute peale ja siin astub orjaööst ärkamise narratiiv täies ilus meie ette. Kristjan Raud, Oskar Kallis ja varane Nikolai Triik on kenasti kohal. Ka August Janseni "Luigejaht" (1915) teeb jälle kõik, et pigistada viimane välja unistuslikust ihast naasta vaba viikingirahvana tagasi ürgse looduse rüppe. Samas tuleb tunnustada näituse voolavat ruumiprogrammi ja eksponeerimise strateegiat, mis hoiab kinni mitmehäälsuse, polüfoonia põhimõttest. Nii ei kujune ka rahvusromantismist selle näituse keskset narratiivi, nii nagu 19. sajandist ei saanud jutustuse kronoloogilist alguspunkti.

Näituse kujundus rõhutab igasuguse enesemääratluse suhtelisust ja tinglikku iseloomu, kindlasti ka sattumuslikkust ja põgusust. Nii näeme ju rühmituse Noor-Eesti albumites ("Noor Eesti" I–V, 1905–1915), mis sisult kisuvad modernismikarjatusteks ja suurlinnahümnideks, Erik Obermanni illustratsioone, mis veavad nn eesti asja tagasi viikingiaega ja Skandinaaviasse ning ahvatlevad lugejat ka orientaalsete pettekujutelmadega iharatest idamaistest tantsijannadest madudega tõtt vaatamas. Kõiges selles on ka dekadentlikku Zeitgeist'i ja fin de siècle'i linnalikku resignatsiooni, mis oli ju samavõrra kultuuriline poos kui tagasi ihkamine talupoeglikku lihtsusesse ja küti ürgsesse maailma. Meisterlikult hoidub näitus korrastatud peatükkide ja arenguetappide illusiooni loomisest, uppumata samas eklektikasse, vaid arenedes tagapool pikaks sirgeks seinaks, mis kulgeb küll läbiva anfilaadina oleviku poole, ent pakub igas uksevahes sopistusi ja mullistusi, eri ajastute salasuudlusi samas teoses.

 

Modernistid

Võtkem või Ado Vabbe. Alles see oli, kui tema suur retrospektiiv "Wunderbar" Kumus lõppes (28. VIII 2020–21. II 2021, kuraator Mary-Ann Talvistu). Juba seal sai selgeks, et oli mitu Vabbet. Pika elu jooksul moondus ta arlekiinina ühest bufonaadist teise, rühmituse "Siuru" albumite illustraatorina vigurdas ta art deco, abstraktsionismi ja Der Blaue Reiteri ekspressionistlikes metamorfoosides, eksis ka vastasseisudesse publikuga, taltus siis realismilembeks 1930. aastail ning painutati 1950. aastail jõhkralt sotsrealismi ja patukahetsuse nuudi alla. Milline Vabbe panustab eestlaste kollektiivsesse minapilti? Milline neist on eestlasele tõeliselt omainimene, meikäläinen ja perusvirolainen?

Mingil moel vist nad kõik, Vabbe segatud vereliinide kiuste. Pidas ju Konrad Mägigi end Põhjamaa pojaks, kelles voolab lõunamaa veri ja kes tegelikult kuulub mandri-Euroopa keskpunkti – Pariisi. Sellises enesemääramises on euroopalikku vaibi ja kosmpolitismi! Aby Warburg annab ju näiteks 1920. aastail teada, et kuulub südame poolest Hamburgi, verelt juutide hulka, aga hingelt siiski Firenzesse. Selliseid multikultuurseid žonglööre juba ei kaaneta, sellisele jääb ühest sahtlist väheks; selline tegelane vaatab sulle vastu igast Eesti kunstiajaloo peatükist. Las nad siis kehastuda ühest rollist teise, paindugu nad pilliroona, peaasi, et ei murdu.

 

Uusasjalikud traditsionalistid ja proletaarsed realistid

Anfilaadi keskpaigas troonivad piduliku vahejaamana Adamson-Eric ja Aleksander Vardi, tõenditena 1930. aastate eesti kujutava kunsti lojaalsetest kummardustest esindustraditsionalismile, rahvuslikkuse ja konservatiivsuse võidukäigule Konstantin Pätsi presidentuuriajastu ametlikus kunstielus. On hea, et eesti naiste tõupuhtuse ülistamine ja kodutütarde vehklemine sinimustvalgega on saanud kunstilist lisakütust impressionismist; see lükkab pinna alla propagandistliku iva ja riigitruuduse retoorika. Salonglik traditsionalism toob kunstnikele sisse, Vardi ja Adamson-Eric elavad hästi: tellimusi on, raha on, palk jookseb.

Palju proosalisemalt lähenevad realismiküsimusele 1930. aastail Pallase kunstikooli lõpetanud noorem põlv. Neil pole nii palju suurilmalikku vurhvi, nende Euroopa on kitsam ning ahistatud fašismi tõusust, räsitud hiljutisest suurest depressioonist. Andrus Johani ja Kaarel Liimand leiavad elutõe hoopis agulist. Nende süda ei tuksu modernismile, ka mitte salonglikule impressionismile, pigem nende varju jäänud lihtsale inimesele ning tegelikult valmistab oma varjamatus vasakpoolsuses ette "lihtsa inimese diktatuuri" Nõukogude Eestis. Sinnamaani (õnneks) kumbki ei ela, õnnetult hukkuvad nad Teises maailmasõjas.

 

Kunstihäbi

Eespool väljaöeldus pole palju uut ja patt lasub kõnealusel näitusel. Või mis patt see ka on, kuraatorite tööks oligi rõõmustada laiemat publikut, mitte paari üksikut kolleegi. Pealegi on näituses värskust – selle toob kaasa senisest suurem rõhk kultuuride hübriidsusele ja kollektiivse minapildi mosaiiksusele. Ent põhimotiivid on samad: sama pilt on sama kamina kohale natuke teistmoodi riputatud.

Ebaproportsionaalselt suurt elevust tekitas avamisjärgselt Eesti peavoolumeedias siiski kaaskuraator Bart Pushaw sideshow, milles võeti vaatluse alla eestlase koloniseerivad pilguheidud teistele rassidele. Meediareaktsioonist järeldasin lausa, et toimunud on suurejooneline enesepuhastus, et kollektsioonid on poliitkorrektsuse puhastustulle visatud ning vähesed on hinge jäänud. Ka kuraatorite õigustav-vabandav hääletoon esimestes intervjuudes hirmutas – kus suitsu, seal tuld, nii oletasin.

Tormasin kohale ja rahunesin kohe. Ants Laikmaa ja Eduard Wiiralti berberite motiivid on ikka alles ja oma nime all. Maroko esindajad ei olegi näitusele tulnud protestima enese alandava kujutamise vastu Eesti kunstiajaloos. Ka mustlased on teoste pealkirjades mustlaste nime all, esineb ka siinsest kunstiajaloost tuttavaid skitseeritud "neegripäid", ent neile on lisatud valikusse ka uusi nimevariante või siis lihtsalt rassipimedalt mõnest asjast mööda vaadatud. Lihtsalt väikesed erinevused (little differences) nagu Quentin Tarantino filmis "Pulp Fiction" (1994), milles triviaalsuseni tuttav Big Maci burger saab pariislikuma tiitli Le Big Mac. Kogu ümbernimetamine!

Ja sellele ääretule delikaatsusele vaatamata mõjub eesti kunstnike eksootikahuvi ühte tuppa koondatuna tõepoolest natuke piinlikult. Kultuuriline teisestamine on nende pilguheidus täiesti olemas ning kulmineerubki vast Gori (Vello Agori) karikatuurides tema õnnetust eluõhtust, mil ta joonistas juba rassivihast aetud diktatuuride käsu all. Ime siis, et tema vitriin on kohmetult taandatud saali nurka, enam-vähem näoga seina poole – tõesti karistuseks justkui nurka panduna. Paraku ilma selgitava viiteta kunstivabaduse puudumisele 1930. aastate Eestis ja hilisemate, 1940. aastate Pagari tänava "kunstiekspertide" võimule otsustada kunstnike elu ja surma üle (Tallinna vanalinnas, aadressil Pagari tänav 1 hoone keldris asus Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal üks kurikuulsamaid KGB eeluurimisvanglaid. – Toim.). Pahaendelisel kombel langevad Andrus Johani, Kaarel Liimandi ja Gori õnnetud surma-aastad näituse lõpudaatumi lähedusse.

Ilmselgelt algas 1945. aastal uus aeg ja tulid uue minapildiga inimesed. Maastik muutus jälle ja koos sellega ka eestlaste minapilt.

 

Johannes Saar on kunstiteadlane, -kriitik ja õppejõud, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor.

< tagasi

Serverit teenindab EENet