est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Kunstniku omamütoloogia ja koht, kus seda näidata

Yevgeniya Lapteva (4/2016)

Yevgeniya Lapteva külastas Andrus Joonase isikunäitust "Mindsurfer vol. 4" (Meelelainelaudur, 4. osa) Klaipedas.

 


9. IX–9. X 2016
Klaipeda Kultuurikommunikatsiooni Keskus
Kuraator: Ignas Kazakevičius.


Andrus Joonase suurejooneline isiknäitus "Mindsurfer vol. 4" Klaipeda Kultuurikommunikatsiooni Keskuses jätkab Tartu Kunstimajas 2014. aastal toimunud Joonase suurt näitust "Mindsurfer" ning jutustab kunstniku peaaegu täieliku loo perioodil 1995 kuni 2016. Kummalisel kombel avaldub just siin, Klaipedas, kodust kaugel, Andrus Joonase omamütoloogia ootamatu läbipõimumine Klaipeda linna mütoloogiaga.

Eksponeeritud on Joonase kõige esimese seeria "Suvi maal" töid, mis taotlesid tema "maanteekunsti perioodil" kiiret populaarsust ning tõepoolest tegidki kunstniku tema kodumaal mõneti tuntuks, ehkki Eesti muuseumid neid veel ei omandanud. Nimelt hakkas kunstnik 1995. aastal korraldama näitusi maanteelõigul Suuresilla–Pärnu. Tee äärde paigutatud reklaamtahvli-suuruste maalide publikuks said bussireisijad, rekkajuhid, autosõitjad. Hilisemad sama monumentaalsed maalid "Südamelaul" (2008), "Meeste laul" (2009), "Olemise laul" (2009), mis kuuluvad ulatuslikumasse seeriasse "Aledoia" (2000–...), on siiski sakraalsemad, sümbolistlikumad, sarnanedes buda munkade värviliste liivamandalatega või õigeusu erksavärviliste ikoonidega, mis sõrmedega maalitud – vaatajat kutsutakse mediteerima.

Näituse pealkiri "Mindsurfer vol. 4" räägib performance-kunstniku Andrus Joonase performance'ite ja maalide ühtsest tervikust – suund on endasse, sissepoole. Kunstniku deklaratsioon "Elu ilma CV-ta" (2000–2014) on piisavalt täpne ja selge verbaalne performance klassikalise kontseptualismi vaimus. 20. novembril 2000. aastal trükib ja allkirjastab ta deklaratsiooni, mille kohaselt ütleb ta tõendusena kunstnikuks olemise kohta lahti oma CV-st. Seitse aastat hiljem trükib Joonas uue dokumendi, milles väidab, et elada koos CV-ga on sama kui elada CV pärast. Möödub veel aasta ja ilmub uus dokument, milles kunstnik esitab uue teadaande: "Elamisel CV-ga või CV-ta ei ole olulist vahet, kuivõrd mõlemad on illusioonid ja ei väljenda ega ka kinnita seda, kes ma tegelikult olen." Nimetatud performance'i lõpetab 2014. aasta mais esitatud viimane dokument, mille originaal asub nüüd Tartu Kunstimuuseumi (Tartmus) kollektsioonis.

 

 

 

Andrus Joonas
Elu ilma CV-ta
2000–2014
kestvus-
performance'i dokumentatsioon
Foto autor Haide Rannakivi
Kõik õigused kunstnikul ja Tartu Kunstimuuseumil


 

 

Mitmeid Joonase maale vaadates on oluline käsitleda neid videodokumentatsioonide kontekstis, kus performance'id sarnanevad paganlike rituaalidega. Pea iga maali juurde kuulub teleekraan, millel näha kunstniku kummalist tegevust: kellukese helistamine, trummi põristamine, viinavalamine, ta teeb seda kõike kord Kollase Huntmehena, kord šamaanina. Šamaaniperiood on seotud tema korduvate Udmurtia-reisidega, käikudega soome-ugri juurte juurde.

Videodokumentatsioone vaadates märkad tahes-tahtmata, et rõivad, millega ta teeb performance'eid, esinevad ka lõuenditel ("Kolmainsus", 2014; "Must ja valge", 2011; "Tuisk", 2014). Selle perioodi maalid on teostatud autoritehnikas, milleks on lõuendile kinnitatud rõivaste, fotode, küünalde ja kunstniku isiklike esemete kollaažide segatehnika. Need tööd on nagu konteinerid või herbaariumid, kus Joonas püüab säilitada oma psühholoogilisi ja emotsionaalseid seisundeid, oma eluenergiat. Lõuenditena kasutab ta mõnikord ka oma laudlinu või voodilinu. Ent üks tema töödest, "Absoluut" (2015), kujutab valgel lõuendil tema vasaku käe kollast jäljendit. Käejälg on arvatavasti üldse vanim inimtsivilisatsiooni ja kunstiajaloo märk, jäetuna anonüümselt kuhugi koopasse.

 

Jälg

Märk või õigemini jälg – see on Andrus Joonase maalikeele üks olulisemaid elemente. Ta ei kasuta maalide tegemisel mitte üksnes pintsleid, vaid otseses mõttes käsi, kastes sõrmi või tervet kätt värvi sisse, kohati tehes monotüüpiat isegi keha abil nagu töös "Iseenda karjane on Kuningas" (2008). On ka üks pildist pilti korduv sümbol – lind. Ent maal "Tee kadunud linna" (2008) osutub täiesti metafüüsiliseks: selles on imelind, kellel tiibade asemel inimese käed ning kes viib kunstniku salakohta, mille sissepääsu ees võtab neid vastu Buddha näoga sinine kass, kelle otsmikul on kolmas silm ja inimkäed. Käed pole lihtsalt maalitud, neid esitatakse otseselt autori enda käte varjudena.

Et mõista, miks on Andrus Joonasele nii oluline kujutada maalidel sageli käsi ja jäljendusi, tuleb pöörduda tema biograafia poole. Lapsepõlves, kui kunstnik käis veel algkoolis, kukkus ta põllutööde ajal traktori ette, mille tulemuseks tõsine trauma – lülisamba ja parema käe luumurd. Kätt taheti koguni amputeerida. Kunstnik elas haiglas terve aasta. Käsi suudeti küll päästa, ent see valutab siiani. Ning Andrus Joonasel oli vastunäidustatud mistahes raske füüsiline töö. Ent kuidas sellises seisundis siis Pärnu eeslinna maakohas edasi elada? Ta töötas kuus aastat karjusena, hakates paralleelselt viljelema kunstipraktikat. Nii sai kõik alguse.

Klaipedat külastades on raske mitte märgata kõikjal vanalinnas asuvaid täiskasvanute ja laste pronksist jalajälgi. Need linnaskulptuurid viitavad linna rajamise legendile. Lugu oli selline. Kaks venda, Põder ja Hunt, läksid hõimule uut kohta otsima. Kumbki läks oma suunas. Hunt kõndis mööda jõekallast ja kadus, ent jõudis endast siiski maha jätta jälje. Põder tuli mereni ja hakkas venda otsima, ent leidis vaid tema jalajälje (klai peda), tuueski sinna kohta rahva.

 

Hunt

Hundi teekond ja tema kadumine kuulub samuti Andrus Joonase loomingulise biograafia oluliste motiivide hulka. 1994. aastal mõtles kunstnik välja Kollase Huntmehe tegelaskuju – hundi peaga mehe, kes sarnaneb veidi Vana-Egiptuse jumala Anubisega või keda Leedu kontekstis võiks lugeda kui kristlikku Püha Kristoforost (varem kujutati teda justkui koera peaga, nüüd kui suurmeest, kes viib Kristus-lapse õlgadel üle jõe). Alguses tegutseb inimhunt maalides "Jaanituli" (1995) ja "Lugu minu lootusest" (1998), seejärel paneb kunstnik endale pähe kollast värvi hundi maski, mis saabki järgneva kümne aasta jooksul tema paljude performance'ite kostüümiks (või alter ego'ks).

Ühe legendi kohaselt olnud Püha Kristoforos välimuselt niivõrd ilus mees, et ta palvetas jumalalt naiste tähelepanu alt pääsemiseks endale inetut nägu, ning ta saigi näo, mis meenutas peni või hunti. Kollase Huntmehe tegemised meenutavad samuti mehe ringiekslemisi katse-eksituse meetodil ning kannatusi puberteedieas ning lõpuks armastuse või ideaali otsingut, kunstniku enda allegoorilises keeles Aledoiat. Ta tantsib erinevate naistega, heidab pükstest tulevärki, kõnnib mööda kitsast kollast toru, märgistab territooriumi nagu loom, laseb avalikult püksid alla ja tõmbab need jälle üles, kommenteerides oma korduvat performance-tegevust kõva häälega: "See on kunst, see ei ole kunst" (2002). Kuni siin Klaipedas, täpselt kümme aastat tagasi, paistis Joonase "kollase hullumeelsuse periood" olevat leidnud lõpu…

 

Süütus

2016. aastal naaseb Andrus Joonas omaenda varasemates jälgedes Klaipedasse. Nimelt oli ta 2006. aastal viibinud Klaipeda Kunstikommunikatsiooni Keskuse residentuuris, et teha installatsioon ja performance.

Toona olla Klaipeda sarnanenud kunstniku sõnul linnaga, kus oleks nagu äsja lõppenud sõda. Ta kogus oma installatsiooni ehitamiseks materjali Jonase mäe piirkonna lähedal asuvatest mahajäetud majadest. Ühes akendeta majas nägi ta nägemuse kodututest: mees ja naine, kes on ühiskonnale kadunud, püüdsid luua siin varemetes mugavust ja asetasid lauale vaasi roosiga. See romantiline näide puhtast armastusest keset määrdunud keskkonda pani kunstniku tegema installatsiooni "Memoriaal kapitalismi ja süütuse ohvritele" (2006), mille raames ta tegi oma performance'i juba ilma Kollase Huntmehe maskita. 

Andrus Joonas lavastas lõigu kodutute toast, vitriini, kus üks sein koosnes igasugusest prahist ja kaltsudest, aga teine sein oli puudu, et publikul oleks parem vaadata. Teatridekoratsiooni meenutavas muidu tavalises ruumis oli kõik värvitud valgeks: valge tool, valge diivan, valge väike diivanilaud, millel olid potis valged karikakrad. Ainsa silmahakkava eredama detaili oli kunstnik jätnud diivanile – selleks oli noore neiu portree koos pehme plüüsmänguasjaga. Performance'i käigus värvis Andrus Joonas endki valgeks. Ehk nagu laulab Boris Grebenštšikov: "Toa ma värvin heledaks... Sa õpeta mul kunsti olla tasa." See ei tundu püüdena andestada endale ja teistele, pigem luuakse võimalus rahunemiseks ning kõige alustamiseks otsast peale. Ideaal oli küll kunagi ammu üles leitud, aga siis unustatud – kõige puhtam ilu ja kõige puhtam armastus jäi noorusaega.

2016. aasta näitusel kuulub oluline koht ka kahele ready made fotoportreele lastest – seesama tüdruk tulpidega (2015) ja tundmatu poiss kõrvitsaga (2016). Neid portreid (mida ümbritsevatel videoprojektsioonidel olid valitud performance'id kunstnikust tantsimas üksinda ja kunstnikust tantsimas naisega) näeme seinal rippumas kunstniku voodist tehtud installatsiooni ("Aledoia 149", 2004) kohal, mis oleks justkui üle elanud tulekahju, nii et voodi keskel on auk, ent august paistavad valged roosid. Poiss ja tüdruk tunduvadki olevat näituse kese, omamoodi memoriaal süütusele. Lisaks kõigis inimestes elavale süütuse ja sisemise lapse teemale on Joonasel maal "Aledoia 265: Mehed ja naised ja poiss ja tüdruk" (2008). Ligi kahemeetrisel lõuendil on sümboolne kodu, milles kootakse nelja südant üheks. Kodu ümber laiub tinglik maastik, milles horisont jagab kaheks maa ja taeva, paar pilve, paar neidsamu linde, mis moodustuvad ristatud kätest, ning paar lihtsalt maalitud tulpi: ülespoole avanev (tähistab ilmselt poissi) ning allapoole avanev (sarnaneb seelikus tüdrukule).

Klaipeda keskväljakul asub üks süütu mälestusmärk. See fontään-skulptuur on pühendatud preisi luuletajale Simon Dachile. Joonas on inspireeritud tema Ännchen von Tharau' pulmadeks kirjutatud luuletustest, millest hiljem said rahvalaulud. Postamendil, millest vesi niriseb väikeste ojadena, seisab noor ja kaunis neiu, ühes käes on lill, teise käega silub justkui kleiti. Skulptuuriga on seotud ka üks lugu. Kui Hitler jõudis Meemelisse (Klaipeda ajalooline nimi) ja seisis teatrihoone rõdul, märkas ta naist, kes oli tema poole seljaga – see oli kivist Ännchen. Skulptuur võeti kohe maha ja paigaldati oma kohale tagasi alles pärast sõda.

Klaipedas on palju skulptuure, vana kalmistu kohal asub terve park. Kuid börsisilla juures on väike skulptuur – pott, millesse visatakse eri maade münte. See on märgiks siin varem asunud esimesele pangahoonele, samuti mälestuseks sellest, et Meemel on sadamalinn, kus paljude meremeeste teed ja kapitalid on ristunud. Andrus Joonase näituse ava-performance kandis nime "Kollase Hundi tagasitulek" (2016), justkui meenutus sellest, et siit see hunt kunagi kadus. Kunstnik kohtus kohalike elanikega näost näkku, seistes näitusesaali trepil. Ühe käega tegi endale peamassaaži, teisega avas pükste kraani. Nähtavale ilmus kollane vedelik. Hakkas õunte järgi lõhnama. Tema suust pudenes münte, mis veeresid kõlinal trepist alla. Need olid leedu, vene ja eesti metallmündid, milliseid visatakse õnne ootuses purskkaevuvette. Kunstnik ei meenutanud mitte vandaali, vaid kummalist fontääni, mis võiks kaunistada ju ka näiteks Kultuurikeskuse tänavat.

 

Yevgeniya Lapteva on kunstikriitik, Peterburi Riikliku Ülikooli ja Bard College'i magister, vabakutseline kuraator ja performance-kunstnik.

< tagasi

Serverit teenindab EENet