est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Lapitekk mitme kuuga

Hanno Soans (4/2014)

Hanno Soans analüüsib Eesti ühe tuntuma maali- ja videokunstniku Jaan Toomiku debüütmängufilmi "Maastik mitme kuuga".

 

Esilinastus: 2. X 2014 Coca Cola Plazas
Stsenarist ja režissöör: Jaan Toomik.
Peaosas: Hendrik Toompere jr.
Teistes osades: Jaanika Juhanson, Maria Avdjuško, Garmen Tabor jt.
Allfilm, 2014, 77'


Jaan Toomik sisenes jõuliselt Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpus maali- ja tegevuskunstnikuna, kes peagi laiendas oma ampluaad installatsioonikunsti. 1990. aastate keskpaigas, videokunsti mainstream'i jõudmise rahvusvahelises laines, oli Toomik jõudnud oma videoinstallatsioonide zen'ilikus neutraalsuses tasemeni, mis lõi tema ees pärani rahvusvahelise kunstielu väravad. Elu ja surma ringkäigu vältimatuid tsükleid paralleelselt looduse tsüklilisusega ning psüühe ja liha haprusega kujutanud kunstnik hakkas oma töödega ringlema kõigil olulisimatel rahvusvahelistel biennaalidel. Sellest ajast peale võib teda kodumaisele "paha poisi" renomeele vaatamata pidada Ülo Soosteri kõrval kõige sügavama mõjujäljega kunstnikuks Eesti kunsti ajaloos.

Seda kõike teab aga KUNST.EE lugeja kindlasti isegi – soovisin vaid üle rõhutada, et sellest perspektiivist on mul raske suhtuda neutraalselt Toomiku debüütmängufilmi "Maastik mitme kuuga" linastusse tänavu sügisel. Ootused olid paratamatult kõrgele kruvitud.

 

Metafüüsika contra argitegelikkus

"Maastik mitme kuuga", pealkiri mis iseenesest viitab ühele Toomiku varajasematest maalinäitustest 1990. aastate alguses, räägib meile depressiivse keskealise indiviidi monomaniakaalsetest meeleseisunditest, "nurka mängitud mehe" psüühesse läbi murdvatest Reaalse implikatsioonidest. Filmis avalduvad need reas argitegelikkust läbistavates nägemuslikes irratsionaalsusepuhangutes, mis loo kulgedes häirisid üha süvenevalt peategelase rutiinil põhinevat "normaalset" elukorraldust.

Nagu ka oma videotöödes, üritab Toomik siin võimalikult ökonoomselt jõuda püha ja profaanse, rüveda ja rutiinse, argise ja irratsionaalse metafüüsilistena tõlgendatavate piirseisunditeni ehk siis balansseerida korraga kahes reaalsuse tajumise registris, mis vastastikku üksteist tühistavad. Õigupoolest pole unenäolisus siin filmis enam paralleelmaailm, pigem jätab reaalsuse ja irreaalsuse suhe mulje, nagu oleks reaalsusesse pihustatud mingit õlijat vedelikku, mille mullid segunemata võõras keskkonnas ringi hulbivad, sattudes peategelase ellu, katkestamaks ja topeldamaks arginarratiivi kõige ootamatumatel puhkudel.

Kuid erinevalt tema videotest, kus otsitud libastumised tegelikkusest võimenduvad luupivas vaatamisrežiimis, sundides ka emotsionaalselt laisema vaataja mingit ilmutuslikku momenti ära tundma, on irratsionaalsusehetked filmis lükitud lineaarsesse narratiivi struktuuri. Need võinuksid tegelikult jutustuse seisukohast meelevaldsetena avaneda ka mingis hoopis teises järgnevuses ja kipuvad seega üksteist vastastikku annulleerima. Siin mõjuvad need justkui piirsituatsioonide argielu ümber kristalliseerunud anomaaliad, kummastavad garnituurid, metafüüsika lapitekk üle nürida argitegelikkuse.

 

Pole vastuseid ja pole ka küsijaid

Filmi põhiraskus on kantud peategelase Juhani läbielamistele, see on selles mõttes ühe näitleja (Henrik Toompere juunior) etteaste. Tema lähivaates näo ekspressiivne võimekus on see, millele film enamasti toetub. Ja Toompere veab selle rolli välja. Kuid mida me siis Juhanist tegelikult teada saame? Teda defineeritakse läbi kolme sõlmes naissuhte ja tema isarolli ning põgusamalt läbi sõprade – surnud Jaani ja müstikasse kalduva kergelt parmustunud Alari. Kogu tema suhtevõrgustikku iseloomustab pühendumine teistele läbi tõreda ja depressiivse minapositsiooni, nagu teeks ta kõike ilmselge vastumeelsusega, justkui läbi halli kivi.

Mis defineerib tavaliselt keskealist meest – ikka tema töö. Minu jaoks tundus seega kummalisena, et Toomik ei anna meile vähimatki vihjet oma peategelase töö kohta. Sotsiaalse staatuse markeriks on maastur – mis näib olevat ainuke tema päris oma ja turvaline keskkond – ja n-ö miljonivaatega maja Meriväljal, nii et jääb vaid aimata, et tegu on tõenäoliselt mingi keskastme juhiga. Kuid pigem määratles teda filmis sotsiaalne vabalangemine, abitu ja äraolev pendeldamine erinevate naissuhete vahel ning veider ning võõristav roll isehakanud psühhoenergeetikuna.

Filmi avakaadrit lähivaates toas jalgpalli kõksivast Juhanist katkestab telefonikõne teispoolsusest, surnud sõber Jaanilt, keda sai kaks nädalat tagasi maetud. See vallandab nägemusliku momendi, kus kadunud Jaan kinnitab peategelasele, et seal teispoolsuses on asjad hoopis teisiti, kui siin arvatakse, et "pole vastuseid ja pole ka küsijaid". Jaanist on veel korraks põgusalt juttu Alariga, ent põhimõtteliselt on õigus Jan Kausil, kes rõhutab, et see fragment on kui püss seinal, mis filmi jooksul enam pauku ei tee.1 Ja sellest poleks ju veel midagi, kui sama asi ei korduks mitmete filmi unenäoliste episoodidega – Anu (Jaanika Juhanson), vajumas laukasse peategelase ükskõikse pilgu all, taevast kukkuv langevarjur, märatsev hääletaja tahavaatepeeglis, kummastava käitumisega kaak, kes pakub peategelasele supermarketis, et maksab ise ta ostu eest, jne.

Üks filmi loomulikumaid episoode metafüüsika üle jauravate parmudega ei leia samuti muud pidet kui Alari krüptilise viite Juhanile kui mehele, kes tuleb ja seletab kõik lahti. Aga ei seleta ju. Pigem rehmab käega ja liigub edasi, kinnitades, et tal pole selleks kõigeks aega ega kannatust.

Filmi narratiivi veavad põhiliselt peategelase misogüüniasse kalduvad naissuhted – täielik ükskõiksus oma naise (Garmen Tabor) vastu, Maria (Maria Avdjuško) tegelaskuju abitus ja sõltuvus, mida peategelane näikse ühtaegu aktsepteerivat ja põlgavat, ning spontaansem suhe Anuga, kes on peategelase jaoks küll ajuti olemas, kuid samas tema domineerivast monomaniakaalsusest mänguliselt kõrvalelibisev. Anul on suhe soomlasest Sveniga ja kohati justkui ükskõiksetest ja kistud vestlustest Juhani ja Anu vahel võib välja lugeda, et nad on kaugenemas. Ja see on vaid hetketi rüvedasse rituaalsusesse kiskuv toores seksuaalsus (sperma praadimise ja söömise ehe stseen, mida ehk võib võrrelda ühe meeldejääva vahekorrajärgse stseeniga Toomiku lühifilmidebüüdist, 2007. aasta lühifilmist "Armulaud"), mis neid kaheldamatult üksteise haakes hoiab.

 

*


Kuigi Toomikul mõlkuvat mõttes juba järgmine täispikk, on mul isiklikult kahju, et lühifilmižanr on kunstide distributsioonisüsteemis jäänud paratamatult vaeslapse ossa – ei saa sellele õiget rahastamist ja ei tule neid ka keegi kinolevisse vaatama. Kui just pole tegu spetsiaalselt lühifilmidele keskendunud festivalidega, nagu näiteks Oberhauseni oma, kus "Armulauda" auhinnati 2010. aastal. Poleks siis ju mingit põhjust, et Toomik peaks tingimata täispikka ponnistama – on ju kõik tema senised paremad tööd lühivormid, millele on omane erakordne ökonoomsus sõnumi kandmisel.

 

1 Jan Kaus, Maastik allee ja võsaga. – Sirp 17. X 2014.

 

Hanno Soans on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, elab ja töötab Tallinnas.

 

 

 

Maastik mitme kuuga / Toomik

< tagasi

Serverit teenindab EENet