est eng

 

Leegitsevad varjud

Kadri Veermäe (4/2015)

Kadri Veermäe käis Tarvo Hanno Varrese ja Kirke Kangro ühisnäitusel.

 

 

26. IX–18. X 2015
Tartu Kunstimaja

 

Tarvo Hanno Varrese ja Kirke Kangro näitusest "Leegi vari" on kunstnike taotluslikku poolt väga selgelt ja hästi avanud Hanno Soans väljapaneku bukletis ning tuleb tunnistada, et tema väljapakutud raamistikust on tõeliselt keeruline ümber laveerida. Siiski proovin järgnevas jutus Gaston Bachelard'i ja Marina Abramovići mitte mainida ning vaadata, kuidas näitusele veel läheneda võiks.

"Leegi varjus" on kahest kunstnikust eriti Varres saavutanud mingis mõttes täiuslikkuse, varem alustatud teemad on võtnud tervikliku vormi. Tema lähenemisest kiirgab midagi igatsuslikult poeetilist, kuid täiesti läägusevaba, kus miski pole lõpuni kättesaadav: põrandalt peegelduvate sammude tegijad võivad olla ammu kuskil kaugemal, inimnäo vormiline plastilisus edastab kõike muud kui tegelikke tundeid, küünla valgustav toime on närbunud hallikaks võbeluseks seinal. Eriti selgelt avaldub see Varrese ühe pikaealisema jäädvustusobjekti ehk nurkade puhul. Eesti tänava-, maja- ja toanurgad mõjusid Varrese portreeformaadis fotodel ilmsest subjektiivsusest (näiteks oli see 2012. aastal väljas Y-galerii näitusel "Nostalgiat kollektsioneerides") hoolimata asjaliku seeriana, mille kliiniline ja järjepidev tüpologiseerimine pälviks ehk ka ühtede eelmise sajandi kuulsamate katalogiseerijate, sakslaste Bernd ja Hilla Becheri heakskiidu. Becherid ise pildistasid väsimatult ja rangelt tundlemisvaba dokumenteerimisstiili kasutades veetorne, gaasimahuteid, kõrgahjusid – laiemalt Lääne-Euroopa industriaalstruktuuri füüsilisi ilminguid –, kuid on veidi kurjemalt väljendudes ka vastutavad selles eest, et sealt tuttav lähenemine on fotograafia normaalparadigmasse end tänini teatava kriitikavaba mugavusega sisse seadnud.

Varrese puhul on eemaldumine tuttavlikust ümbrusest ja formaadi vahetus toonud kaasa selge nihke seeria mõjuvuses – kiirustav vaataja võib end Tallinna nurkadest üle libistada, kuid Brüsseli nurkadesse jääb ta kinni. Põhjus võib olla nii detailirohkuse kasvus, kuid sellest tegelikult ei piisa selgituseks, miks enamiku sellest näitusest kirjutanud kriitikute tekstid on hetketi muutunud metafüüsiliseks mõtluseks asjade olemuse üle. Teatav imestamine asjade olemuse üle paistab olevat ka Varresele iseloomulik – näiteks siinkirjutajal läks mõnda aega, et aru saada leegi varjule atributeeritud oksüümorlusest (kuigi küünik sooviks jätkuvalt öelda, et asi on asjade omavahelises suhtes, mitte asjas iseeneses).

Kui tahta Varrese fotoseeriale "Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad)" (2014–…) paralleele tuua, leiab hingelähedasema vaste pigem kirjandusmaailmast, sest erinevalt Becherite elutust katalogiseerimisest (kuigi sarnaseid seeriaid ongi tegelikult raske atraktiivseks teha – inimajule meeldib uudsus) on olemas kirjanik, kes loob neid hingestatuna, nimelt prantslane Georges Perec. Lugejat lõbustab ta (või siis vaevab) lõpmatute kirjelduste ja loeteludega sellest, mida ta sõi, mis sõnu raamatus kasutas, mis objektid korteris on, mis toimub tänaval, milline see tänav on jne. Asjad, mida üles lugeda, ei saa kunagi otsa, nagu ei saa inimelu jooksul otsa ka nurgad, mida võiks pildistada; nimekirja teebki täielikuks puudumise kohalolu tajumine – alati jääb midagi puudu. Perec ütleb, et tahab kirjeldada seda, mida tavaliselt ei märgata, mis ei torka silma, millel ei ole tähtsust; seda, mis toimub, kui midagi ei toimu – ja ka kõige profaansem hetk omandab sellele pühendatud sõnade läbi tähenduse. Nii muudab ka Varres tähelepanu pööramisega hetke ja paiga tähenduslikuks, kuid mitte omaseks, sest Brüsseli puhul tuleb nurkade väljendusrikkusest hoolimata mängu nende täielik tundmatus, anonüümsus, suuresti ka autori enda jaoks. Teose pealkirja "Kättesaamatu mälestus" võib lugeda poeetilises võtmes, ent ka otseselt – Brüsseli-stseenidest peegelduvad kellegi teise mälestused, fotograafi jaoks on mälestuseks muutunud tema enda sealne pilt, mis millegi laiema külge haakumata jääb alatiseks isoleeritud (kuid ambivalentseks) hetkeks.

Seda näinuna tundub Tarvo Hanno Varrese ja Kirke Kangro ühine väljapanek loomulik valik, sest üsna erinevad käsitlusviisid hakkavad koos tööle. Leidub ka selgeid ühisosi. Nurkadest peegeldub, nagu näiteks ka Kangro 2011. aastal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis olnud näitusest "Toad", inimene. Varresel on inimesed fotodelt välja jäetud, Kangrol just vastupidi, eriti aktiivselt ümbritsevaga suhestuma pandud, kuid et linn, tänavad ja korterid on kellegi kaudu voolitud, on tuntav ka ilma nende selge kohaloluta.

Oma eelneva loomingu kontekstis üllatab Kangro sel korral hämmastava otsesusega: kuigi kunstnik veetis näituse lahtiolekuaja koos sülelapsega valge kardina taga, on see üks tema kättesaadavamaid teoseid (kus võõras lastakse lausa intiimselt lähedale). Kangro varasemate tööde puhul võib öelda, et kunstnik ei anna vaatajale midagi tasuta kätte ja lõpuni on need arusaadavad vaid tema enda jaoks. "Näitusel" pole näha just palju, kuid seda rohkem on tajuda. Erinevalt Varresest, kes annab kätte mingid lähtekohad ja eelhäälestuse, sõltub Kangro puhul peaaegu kõik vaatajast ja tema reaktsioonist – kunstnik on nii eesriide taga varjus kui ka lõksus, ja end sellisesse haavatavasse positsiooni panna pole kindlasti läbinisti meeldiv. Samas on see üks vahetumaid võimalusi jälgida, milliseid reaktsioone töö tekitab. Tunne polegi niivõrd vuajeristlik, kuivõrd ilmajäämist markeeriv – toimub midagi, millest vaataja on taotluslikult ja lõplikult välja lõigatud juba enne näitusesaali jõudmist. Näituse n-ö turvamehe ärajätmine oleks ehk võimaldanud isegi dünaamilisemat piiride kompamist, kuid samas näitas see, et kuskile on tõmmatud selged piirid.

Kuigi "Leegi varju" ruumiline jaotus oli kõvasti Varrese poole kaldu – nagu ka see artikkel, mis tuli mittekavatsuslikult umbes samasuguse tekstivahekorraga –, moodustus Varresest ja Kangrost hästitoimiv ja võrdne duo; tegemist on kindlasti ühe selle aasta parima näitusega Eestis.

 

Kadri Veermäe on kirjutanud kunstikriitikat 2010. aastast. Töötab ajakirjanikuna Postimehes.

 

 

Tarvo Hanno Varres
Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad)
2014–…
fotoseeria, 140 x 100 cm
Kõik õigused kunstnikul

Foto autor Paul Kuimet

< tagasi

Serverit teenindab EENet