est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Leinaja argipäev. Urmas Lüüsi matusedraamast kahes vaatuses

Johannes Saar (3/2021)

Johannes Saar käis Urmas Lüüsi isiknäitusel "Teatavate piiride poorsusest".

 


20. V–7. VI 2021
Hobusepea galerii



"Pärast vanaema lahkumist hakkasin
remondi jaoks korterit tühjendama.
Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu."1
Urmas Lüüs


Siinpool head ja kurja seisame surmaga silmitsi – küll kellegi teise, küll enda omaga. Ja adume teiste surmas ka enda äramineku ennet. Nii lööme nekroloogides hingekella ka iseendale.

Lahustume juba eluajal lahkunutes, elusast peast astume surnute järel, olemegi surnute järeltulijad. Elu oma ülimas kvintessentsis on seega kõnd hauda, heidegeriaanlik "olemine surma poole". Teadlikkus sellest ajendab testamentlikku melanhooliat – sündimise rõõmus sisaldub juba eelseisva kaotuse valu ning kannatuse lugu. Elu eostabki läbi ja lõhki peamiselt inimlik soov olla mäletatud, igatsetud. Leinamises see soov täitub; mahajääjate spetsiifilise meeleseisundi ja käitumisena. Aga ka kadunukese pärandina, mille jaoks keeratakse nüüd uus lehekülg – see hakkab nüüd elama "nagu keegi oleks surnud". Vast nii võiks lühidalt kokku võtta Jacques Derrida eluõhtused paradoksid ja apooriad nn leinamise tööst, mis edutavad leinamise elamise fundamentaalseks eeltingimuseks. "Ma leinan, järelikult olen," kinnitab ta oma arutluskäiku kartesiaanliku umbsõlmega.2

Urmas Lüüs astus sel kevadel leinamise konarlikule rajale. Ta lahkas ja lõhkus Hobusepea galeriis vanaemast maha jäänud memorabiiliat, tegi katki ka enda minapildi ning rajas galeriisse traumateraapia ruumi, milles ta ise koos lahkunuga õhenes ühevõrra ebausutavaks külaliseks teisest ilmast. Isiknäitus "Teatavate piiride poorsusest" osutas juba pealkirjas identiteetide vedeldumisele ja sulandumisele rituaalses itkus, kus särgi lõhkirebimise ja juuste katkumise tava annab võimaluse saada kadunukesega korra veel üheks, olla veel hetke koos temaga "kadunud". Nii nagu Austraalia põlisrahvad võõpavad siiani matustel palged ookriga valgeks, et saada üheks oma esivanemate luudega, teeb ka Lüüs endale näo pähe – kahvatu ja tontliku. Selleski on enesekaotuse iha. Rohkem kui kunagi varem on tema osaks ja koormaks nüüd vanaemast maha jäänud asjad. Ta on nüüd nende ainuomanik ja peab astuma vanaema asemele. Ta peab need perenaiseta jäänud esemed, mis on tulnud koerana ta nägu lakkuma, mingil moel inkorporeerima oma modus vivendi'sse, sobitama lahkunu oma ellu ja minajutustusse, arutama tõepoolest, kuidas lahkunu on mingis mõttes ikka veel ta elus "kohal".

Erinevalt Sigmund Freudist ei uskunud Derrida nn edukasse leinamisse, mis lõppeb kaotusest ülesaamisega. Näib, et ka Lüüs mitte. Näitus kannab endas arvamust eduka leinamise võimatusest ning elamisest koos lõpliku kaotusega; motiiv, mis on kordunud Lüüsi teostes ka varem. Kunstigalerii kontekst võtab muidugi kaotuse motiivilt tõsiduse, lisab aga teatraalsust, dramaatilist valgust, kunstlikku poosi, travestiat ja kvääri teadlikkust minapildi haprusest. Vaid minapildi kaotus jääb.

Galeriis mängitakse pimesikku, siin hõljuvad lae all autoportreed, milles vanaema tikitud linikuist on saanud läbitungimatud maskid kunstniku enda palgeil. Või siiski mitte? Kunstnik piilub mind, vaatajat, valgete linikute heegeldatud mustriaukudest – kui pangaröövel sihtotstarbeliselt disainitud suusamütsis. Piir linikute ja piiluja vahel on voolav, mänguline; linik dikteerib suhtlust, surub peale identiteeti ja väljanägemist – kunstnikust saab aegamisi pangaröövel või siis identiteedivaras. Muidu nii rõõmsameelsetesse lillornamentidesse sulandub tasapisi süsimustaga visandatud kuratlikku irvet, veidi karlssonlikku voodilinatonti, selle peale aga juba sadomaso päitseid ja ahelaid, mis muudavad kogu mängu reegleid. Jah, kuratlik kaksik on saanud enda kätte jämedama otsa ega häbene oma võitu – Dorian Gray portreelt vaatab vastu hirmsa moega alter ego.

Lüüs on rajanud kogu portreeseeria skisofreenilisele piirile enda ja lahkunud vanaema vahel; sinna, kus on võimalik korraga õlgadele visata nii mister Hyde'i kui doktor Jekylli minapilt ja maneer. Ja sinna ta jääbki kõõluma – performatiivsete identiteetide ja juhuse valda. Sinna, kus pole kindlust, sinna, kus pole rolle, mehelikkust ja naiselikkust ning nende diktaati, on aga küllaga gootilikku ängi, hea ja kurja metamorfoose, mängulist kurbust. Linikuportreede seast tõuseb esile üks, milles vanaema armastus arabeskina väänleva lillornamendi vastu on täiesti välja tõrjutud krellides värvides mulineeniidi poolt. Seda niiti saadab sõjasulasena järjest dominantsem pärlitikand, seegi levib üle lihtsa linase riide ning katab selle glamuuri ristpistetega.

Ja sealt ta tulebki, see linikute linik ja mahlase musisuuga drag queen selle troonil. Tubasesse tikkimistöösse sigineb korraga seksuaalne tõmme! Unistesse õhtutundidesse niplispitsi kohal on korraga poetunud öölokaalide ahvatlevat kutset, võimalusi kaotada end korraks kellegi teise kehas ja riideis, lasta asjadel minna omasoodu ning ärgata võõrsil. Kas see on leinamistöö kulminatsioon? Kas leinajast on saanud naerja, käegalööja, minnalaskja? Mängur? Kas surma väljanaermine võiks olla osa leinamise tööst? Võimalus eluga edasi minna?

Mina usun küll. Lüüs läheb eluga edasi siis, kui lisaks surmale on välja naerdud ka leinamise töö. Vaid siis sünnib distants kaotusega, vaid siis asub kaotus oma kohale kaminasimsil, teiste kuhtunud peretraumade summas. Viimase piirini venitatud arusaam identiteetide lavastuslikust päritolust, nende ebamugavast sarnasusest käpiknukkudega on ajendanud Lüüsi jäämagi maski varju, distantseeruma tõsidusest, ikka elu nimel teatrit tegemas, pagemas surma halli igavuse eest teatraalsetesse žestidesse. Kaotuse omastamist ja leppimist ei toimu, saadud haava jäädaksegi kandma endast väljaspool, ettesirutatud käes, esemena, mis ei sobitu sisse.

Galerii keldrikorrusel avardub euloogiline teater majamuuseumiks, mälestuste kalmistuks, memoriaaliks, milles argine tatsamine diivani, teleka ja kummuti vahel on lakanud, tardunud inimtühjaks lõppjaamaks. Siin saab vaadata vaid tagasi. Väljapaneku eksponaadid käituvad tõesti nii, "nagu keegi oleks surnud" – jäljena kellegi kunagisest kohalolust. Kamm ei kammi, pärlikee ei kaunista kaela, peegel ei peegelda. Siin-seal on ajalehti ripakil, leidub ka kindla käega kujundusse paigutatud loomakolpasid, sepistatud ahelaid, piibleid ja ülessulanud krutsifikse.

Kõiges on jumala sõna trotsiva Dracula ootust, põrgutule ülemvõimu kinnitust. Tõsi, pandemooniumi tunnet kahandab diivanikatteks mõeldud rõõmsa ruuduga lapitekk, ilmselgelt aastaid kehalist ja hingelist kaitset pakkunud pesamaterjal. Ka telekas jookseb hoopis temaatiline erisaade: see näitab Urmas Lüüsi, kes üritab püüdlikult endale vanaema nägu pähe maalida, ebaõnnestunult muidugi. Huulepulk ei värvi õigesti, pärlid ei lange enam korralikult dekolteesse, põsepunaga on ilmselgelt liiale mindud. Vanaema ja pojapoeg ei kuulu enam kokku, ühekssaamise võimatuse demonstratsioon on meie ees, korduvate edutute žestidena, kunstniku lõppematu rahulolematusena, tema silmade korduva katmisena läbitungimatu meigiga.

Samastumine kukub läbi, transvestiit ei elustu, spiritualistlik meedium ei käivitu. Läbikukkumine täidab selles mälestuste majamuuseumis kogu aja. Ja aeg... see kerib end meeleheitlikult tagasi, kuid ei saa – võti ei keera enam. Nii näemegi telekas aina luupivat erisaadet meikimise mõttetusest – ei, ei tule välja noh...

Vanaema isiklikest asjadest on saanud eksponaadid, mille sekka on poetatud artefakte – meeleolu loovaid võõrkehi, mida vanaema ise poleks iial tuppa lasknud. Need on sinna poetanud Urmas, vanaema alter ego, kes nüüd vanaema omaruumis koduneda püüab. Või siis vastupidi, sellele oma hinges ruumi püüab teha.

Asjadest on saanud abjektid, igatsuse ja tülgastuse fetišid, mis lubades täita tekkinud tühimikku, toodavad tühjusetunnet ometi juurde. Neist on saanud kalk piir enda ja teise vahel, mida ei õnnestu üle maalida, ehkki Lüüs astub avasüli vastu võimalusele omandada mingi hübriidne ja mänguline identiteet kuskil kahe inimese, elu ja surma vahel. Ei, ei saa, ei tule välja...

 

 

 

Fotograaf Urmas Lüüs
Kunstniku loal

 

 

 

Derrida väidab, et surm on igal juhul "maailma lõpp", edasikestmist mälestustes ja lastes ei toimu, maha jäävad vaid "iseseisvat elu" alustavad jäljed, näiteks nagu Derrida enda kirjaread (mis on siinses tekstiski kummaliselt kohal) – jäljed kirjutamisest surma poole, nagu ta kenasti ütleb. Lüüs näitleb enda kirjutatud näidendis surma poole, rebib endalt maske ja passitab neid taas, lootmata rõõmsale äratundmisele. Teeb seda, kuni temast endast jääb järele põgus pastišš, parafraas kellegi teise elatud elule, epitaaf kellegi teise haual. Enesekaotus on täielik.

 

*

 

Ent võimalik on ka elurõõmsam vaatenurk. Urmas Lüüs võib olla üheaegselt surnud ja elus, nagu Erwin Schrödingeri kass, Donna Haraway küborg ja Judith Butleri kväär – määratlematu identiteediga inim-seadeldis, kes ärkab ja sureb iga päev koos oma riietuse ja meigiga, libiseb ühtemoodi käest neil, kes peavad teda vaid inimeseks, ja neil, kelle jaoks on see kõik vaid pelk karneval.

Lüüs astub vastu välimäärajatele, autoritaarsetele identiteedipoliitikatele, misogüünsele põlgusele linikute ja tikkimise vastu, fikseeritud soorollidele ja nn traditsioonilise peremudeli terrorile. Keldrikorruse majamuuseum on täis võimsaid kujundeid vägivaldsest lobotoomiast ja eksortsismist. Siit õhkub palavat soovi kõrvetada midagi tulise rauaga välja oma peast, elust ja kogu teadaolevast maailmast. Ahjukuumuses sulanud krutsifiks, läbi piiblilehtede põletatud ristimotiiv, kirurgilise eksaktsusega perforeeritud loomakolbad, sekka kuivama tõmmatud ravimtaimekimpe – kas need ikka on postuumse meltdown'i tunnismärgid?

Maa peale, täpsemalt Nõukogudemaa peale toob meid peeglilaua nurgal tuhmilt helkiv tööveterani orden, samalt minevikuplaneedilt pärit koltunud ajaleht diivanil... ja selle pealkirjade tikitud versioon seinal. Mineviku kohalolu tänases päevas, ebamugavustunne eri aegruumide hõõrdumisest sinu isiklikus emotsionaalses mugavustsoonis – need tundmused lendlevad keldrikorrusel ringi, murdes tiibu tuhmuvate mälestuste tihnikus. Ja need on mälestused ajast, mil naisterahva ainuke võimalus riiklikuks tunnustuseks oli... mehe eest väljas olla!

Ka kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti jätkuvalt maskuliinne ja meesšovinistlik riik, milles tikkimine, linikute peas kandmine ning mulineeniidiga mässamine toob kaasa kiire languse sotsiaalses staatuses. Sinna, sinna, ühiskonna põhjakihti, teiste näputöösse uppunud naiste juurde viib Lüüsi tee hetkest, mil ta otsustas ilmuda rahva ette, linik peas. See valik toob meilgi kaasa Saudi Araabiale väärilise tagajärje. Vahetad burnuse hidžaabi vastu ja sul pole enam mošee meestepoolele asja. Lähed Eesti Kunstiakadeemiasse ehtekunsti õppima ja keegi ei usu enam, et sinus on sepa sisu. Sulle omistatakse nn pehmete väärtuste hoidja tühisevõitu aukraad, sulle keelatakse sõnavõtud "päris" meeste seltskonnas. Esimesel võimalusel saadetakse sind tanu alla ja alles viimases järjekorras pääsed sa söögilauda, tavaliselt alles koos lastega.

 

*

 

Tahan sellega rõhutada, et lisaks antropoloogilisele lugemisviisile, mis märkab leinamise moodsaid rituaale, on Urmas Lüüsi etteaste avatud ka feministlikuks tõlgenduseks. Leinamine on meil valdavalt ikka naiste töö ning naiselikkuse tunnus, sest "mehed ei nuta". Nutunaise sõna on meie keeles juurdunud, ent nutumehe oma mitte.

Läheb mees haigete ja surijate eest hoolitsema, saab temast medõde, pürib naine näiteks riigikogu tööd juhtima, saab temast esimees. Niisugused tööalased metafoorsed "soovahetusoperatsioonid" on Eestis igapäevased asjad: nende läbiviimine on nii sujuv, et keegi ei märkagi neid enam. Selles ebakindluses, muutuvate sugude virvarris teeb Urmas Lüüs turvalise valiku. Ta valib androgüüni uniseksuaalse elu, kameeleoni näotud metamorfoosid. Et hoida meeled ja keha stardivalmis, juhuks kui näiteks mõni tähtis mees peaks surema. Nii et eks vaatab.

 

1 Näituse pressiteatest. – Toim.

2 Vt Jacques Derrida, The Work of Mourning. Chicago; London: University of Chicago Press, 2001.


 

Johannes Saar on kunstiteadlane, -kriitik ja õppejõud, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor.

< tagasi

Serverit teenindab EENet