Londoni päevik
Maria Juur (3-4/2010)
Maria Juur goes west
Lahkun Eestist 20. augustil. Lipud lehvivad. Kujutan ette, et minu auks. Ees ootab London, magistrantuur, kultuur... Koha peal selgub, et tegelikult pigem olelusvõitlus ja olmedraama, ent lennukile minnes ma seda veel ei tea, olen elevil.
Ülikool algab kuu aega hiljem, vaatan eriti ebaõnnestunud passipildiga uksekaarti ega suuda uskuda, et olen Goldsmiths College’i magistrant, Malcolm McLareni, ansambel Bluri, Merike Estna ja Maria Arusoo kooliõde. Goldsmiths on jätkuvalt trendikas. Kostab heakskiitvat mõminat, kui mainin, et seal õpin – Londonis on CV ja institutsionaalne kuuluvus teadagi olemise A ja O, Goldsmithsi peetakse über-intellektuaalseks, liigagi pretensioonikaks, ent linna üleüldise pealiskaudsuse kontekstis on tegu kriitilise mõistuse oaasiga; hea on sellest osa saada.
Koolis viibides tajun kohutavalt intensiivset energiat, idee koolipäevast kui sündmusest on mulle, Eesti Kunstiakadeemia vilistlasele, midagi uut. Inimesed ahmivad infot, arutlevad pärast iga loengut kuuldu üle. Olen ümbritsetud nn noortest professionaalidest, keskmiselt 27-aastastest Euroopa kuraatoritest jms asjapulkadest. Isiklikult tajun süvenevat keelebarjääri ning igatsen infantiilset huumorit, ei meeldi selline ettevaatlik, intelligentne suhtlus, enda pidev parimast küljest näitamine. Tüütu, kuid pole parata, siin linnas tuleb kõik rituaalid püüdlikult kaasa teha!
Inimesed pärivad, et mida täpselt õpin. Vuristan ette programmi nimetuse, milleks on inglise keeles MA in Aural and Visual Cultures (akustiliste ja visuaalsete kultuuride magistrantuur – toim). Keegi ei paista mõikavat, millega õigupoolest tegu, ja ma ei imesta. Pärin vastu, et kas teate seda David Bowie lugu “Sound and Vision”, kus Bowie küsib kuulajalt “Don’t you wonder sometimes ‘bout sound and vision?” (ingl ‘mõtled sa mõnikord helist ja pildist?’ – toim) – vaat sellega tegelengi.
Retoorilised kõrvalepõiked retoorilisteks kõrvalepõigeteks. Valisin antud eriala konkreetsel põhjusel: mind paelub heli ja tõenäoliselt on London hetkel parim koht maailmas, kus selle teemaga tegelda. Goldsmithsis ollakse otse loomulikult üliteoreetilised, ülejäänud linn on täis talk’e, üritusi ja kontserte, avatud on esimene ainult sound art’ile pühendatud galerii jne. Kohati tekib mõisteid “helikunst” ja “eksperimentaalne muusika” kuuldes juba soov relva järele haarata, ent üleüldisemas plaanis on huvitav näha, kuidas nišist on saamas peavool: kümme aastat tagasi oli heli veel väga-väga marginaalne teema, nüüd on aga tunne, et termin “akusmaatika” on sama popp kui “suhestuv esteetika” või “suhte-esteetika” mõni hooaeg tagasi.
Mu kursusejuhendaja on muusikakriitik, teoreetik ja kunstnik Kodwo Eshun, kes oli tänavu Otolith Groupi koosseisus ka Turner Prize’ile nomineeritud. Turner Prize’i avamine langeb kokku kooliaasta algusega. Loen kodus püüdlikult esimest kohustuslikku teksti, kui saan sõnumi avamisel viibivalt sõbralt, kes kurdab Tate Britainis valitseva kohutavalt punnitatud atmosfääri üle. Sarnase kirjeldusega tuleb järgmisel päeval lagedale kursaõde. Ometigi on õhus elevust! Eshun ise jääb tagasihoidlikuks, kuid on näha, et temast on saamas nn staarõppejõud, seotusel glamuurse kunstimaailmaga on siin oma osa, sest veel paar aastat tagasi oli tegu pigem kultus(muusika)kriitiku ja õppejõuga.
Nii Turner Prize’i kui ka Frieze’i kunstimessi avamistest jään ilma, kuid kunsti täis nädalavahetus ootab mind veidi hiljem, kui Londonisse saabub hea sõber, kino Sõpruse taaselustaja, kunstifanatist ärimees Indrek Kasela. Kasela on vana Frieze’i-hunt, mina sean sammud Regent’s Parkis asuvasse hiigeltelki esimest korda. Ees ootab kaasaegse kunsti crème de la crème, nii mind kui Kaselat tabab seetõttu neuroos. Sellest, et Frieze on mõttetu ja pealiskaudne, on juba nii palju räägitud ja kirjutatud. Ja ennäe, klišeed vastavad jätkuvalt tõele. Triivime sihitult edasi-tagasi. Mida teha massi koherentseks tervikuks kureerimata töödega? Õige vastus: alati võib neist mõne osta, näiteks Kaselal õnnestub broneerida inglise kunstniku Tariq Alvi töö: foto, mis kujutab raamatut lugevat meest, kellel on erektsioon.
Tööde massist leian ühe kunstniku, Santiago Sierra, kes on pidanud vajalikuks oma fotopannoo seinatekstiga varustada, s.t eeldanud mingitki sorti süvenemist. Vaatan ringi avastamaks, et kõik vaatavad ringi – ja mitte tööde suunas. Pilk jääb pidama grupil valgetes särkides keskealistel meestel, kes ehmunult väljapanekute vahel jalutavad. Minuni jõuab info, et tegu on kunstnik Annika Strömi lavastatud performance’iga “Kümme piinlikkust tundvat meest” (Ten Embarrassed Men), ja mine võta kinni, kas tuntakse piinlikkust kaasaegse kunsti või iseenda küündimatuse pärast. Tänavuse Frieze’i teiseks hitiks saab Simon Fujiwara “Külmunud” (Frozen) – kunstnik on loonud maa-alused nn pseudovaremed, mida arheoloogiahuvilised läbi klaasi imetleda saavad. “All your cities lie in dust,” (ingl ‘kõik su linnad lebavad tolmus’ – toim) laulis kunagi Siouxie Sioux, paratamatult käib peast läbi mõte, et igasugune hiilgus, sh kunstimaailma oma, on ajas kaduv.
Järgmisel päeval võtame ette juba mainitud Turner Prize’i Tate Britainis. Sel aastal peetakse favoriidiks maalikunstnik Dexter Dalwoodi, kelle popi võtmes töid kirjeldatakse kui moodsaid, ilma peategelaseta ajaloomaale. Dalwood on kaval: ta maalib mingi stseeni – sageli interjööri – ning viitab pelgalt pealkirjas mõnele tuntud tegelasele, näiteks biitkirjanik William S. Burroughsile või enesetapu sooritanud Briti valitsuse teadlasest nõunikule David Kellyle. Vaataja peas segunevad kohalolu ja puudumine, fakt ja fiktsioon; Dalwoodi vastased väidavad samas, et tegu on pelgalt ebaõnnestunud katsega imiteerida popkunstnik Patrick Caulfieldi. Hispaania päritolu Angela de la Cruz eksponeerib skulpturaalseteks objektideks “tümitatud” lõuendeid. Minu väidet, et heli on kunstimaailmas üha enam fookusesse tõusmas, kinnitab fakt, et esmakordselt Turner Prize’i ajaloos on auhinnale nomineeritud heliga töötav Susan Philipsz, kelle kohaspetsiifilised heliinstallatsioonid keerlevad ümber kunstniku enda lauluhääle. Üks, mis kindel – linnaruumis töötavad need installatsioonid paremini kui tühjas valges kuubis.
Otolith Groupi (Kodwo Eshun & Anjalika Sagar) essee-film “Kuulmekivid III” (Otolith III)on eksponeeritud teostest ehk kõige nõudlikum ja komplekssem, märksõnadeks dokumentalistika, arhiiv, mälu(poliitika). Kunstnikud on alati rõhutanud oma hingesugulust Chris Markeriga, Tate Britainis teevad nad vanameistrile otsese kummarduse, eksponeerides korraga kolmeteistkümnel ekraanil Markeri lavastatud vanakreeka kultuuri käsitlevat telesarja “Öökulli pärand” (The Owl’s Legacy, 1989). Külastaja on sunnitud maha istuma ja süvenema, saame seda endale lubada vaid osaliselt, sest Kasela peab lennukile jõudma. Vantsin koju, kui selgub, et lennukist ta paraku maha jäigi…
(Järgneb...)
Maria Juur on kunstikriitik ja magamistoamuusik, Goldsmiths College’i magistrant.
14.–17.10.2010
Regent’s Park, London
“Frieze Art Fair”
5.10.2010–3.01.2011
Tate Britain, London
“Turner Prize 2010”
< tagasi
