est eng

 

Londonis Abramovići meetodeid avastamas

Kati Saira (3/2014)

Kati Saira külastas Marina Abramovići uut etendust "512 Hours" (512 tundi, 2014).

 

11. VI–2. VIII 2014
Serpentine'i galerii

 

"Näete, sealt TA tulebki!" hõikan Kensingtoni aias Serpentine'i galerii ukse taga järjekorras seisvatele inimestele, suutmata tagasihoidlikuks jääda. Hetkelise vaikuse järel otsitakse välja oma fotoaparaadid ja algab elev sumin. "Kas sa oled Marinat varem näinud, temaga kohtunud?" küsib umbes kuuekümne aastane, ekstra Dublinist Londonisse kohale lennanud hallipäine mees minult. "Ei, ei ole," vastan. "Aga kuidas sa ta ikkagi nii kaugelt ära tundsid?" ei jäta härrasmees mind oma küsimustega rahule. Vaikin. Tegelikult ei tea ma isegi, aga õrnas vihmasajus, varahommikusel pühapäeval, koos paarikümne inimesega poolteist tundi enne galerii ametlikku avamist järjekorras olles tundub kõik võimalik. Marina Abramović saabub galeriisse, saatjateks veel viis inimest, sealhulgas näituse kaasautor ja koreograaf Lynsey Peisinger. Performance on alanud, veel enne ametlikku algust.

 

Serpentine

Järjekord Serpentine'i galerii ees, foto autor Kati Saira

 

I

11. juuni–25. august 2014 ootab Marina Abramović Londoni Serpentine'i galeriis külastajaid vaikusesse ja tühjusesse. Kokku 512 tunni jooksul, kuuel päeval nädalas kell 10.00–18.00. Performance'i-kunsti vanaema võtab iga galerii külastaja vastu sooja ja vahetu tervituse ning käepigistusega. Kell kuus, galerii sulgemise ajal, aga saadab sõbralikult ära. Kellad, telefonid, fotokaamerad, arvutid ja suuremad käekotid tuleb galeriisse sisenedes jätta kappi, luku taha. Galerii seinale on kirjutatud Silence – vaikust. Meenuvad viimati kuuldud Arvo Pärdi "Silentiumi" esimesed minutid. Sisenemine eikuhugi võib alata.

Ühes oma varasemas intervjuus on Marina Abramović öelnud, et publik peab võtma palju aktiivsema positsiooni ning koos kunstnikuga looma sellise vaimse seisundi, kus objektid ei omagi enam tähtsust ning oluliseks saab puhta energia ülekandmine ning heaolu.

Esimesse ruumi sisenemisel märkan saali keskosas ümmargust puust platvormi, toole ja toolidel olevaid kõrvatroppe. On palju valgust, musta riietatud ja Lynsey Peisingeri poolt õpetust saanud galeriitöötajaid ehk publiku vaikivad saatjad ning uskumatult kerge ja hea energia. Rahunen. Istun. Vaikin. Mõtlen. Lynsey astub platvormile, peagi saabuvad galerii külastajad koos saatjatega, kes jäävad samuti suletud silmadega platvormidele seisma. Vaikus. Rahu. Energia. Publikust on saanud esinejad. Esinejatest on saanud publik.

 

II

1970. aastatel performance'i-kunstiga oma kodumaal endises Jugoslaavias algust teinud Abramović on viimased aastakümned tegelenud samade küsimuste ja teemadega – publiku ja esineja suhe, inimkeha piirangud ja meele võimalused. 1974. aastal testis ta "Rhythm 0: 1974" (Rütm 0: 1974) nime all publiku ja esineja suhteid. Täiesti passiivsena andis Abramović kuue tunni jooksul publikule võimaluse teha tema endaga mida iganes pähe tuleb, kasutades selleks 72 valitud objekti.

Objektide hulgas olid näiteks roos, mesi, oliiviõli, skalpell, käärid, püstol ja püstolikuul. Esimeste tundide jooksul käitus publik rahulikult ja tasakaalukalt, mida aeg edasi ja mida enam publik nägi, et kunstnik jäi passiivseks, seda enam hakkasid inimesed käituma agressiivselt – nad lõhkusid riideid, üks sihtis püstoliga, teine kraapis roosiokastega tema kõhtu. Marina Abramović on kokkuvõtvalt öelnud: "Kui annad vastutuse publikule, siis nad võivad su ka tappa."

Samas näitas "Rhythm 0: 1974" inimeste julmust ning kalduvust muutuda koletiseks, kui selleks võimalus antakse. Abramović andis publikule peegli, aidates inimestel endi sisse vaadata, nägemaks, kes nad tegelikult on.

Astun poodiumile. Ilma saatjata. Inimesi on kogunemas üha enam ja enam (sisse lastakse esimesed sada, siis vastavalt niipalju, kui palju galeriist lahkub). Sulen silmad. On energia, vaikus ja võimalus vaadata iseendasse.

 

III

MoMA, New York, aasta 2010. Kolme kuu, 736 tunni ja 30 minuti jooksul, lubas Marina Abramović publikul istuda tema vastas toolil – niikaua, kui keegi seda soovib. Performance kandis nime "The Artist is Present" (Kunstnik on kohal, 2010). Olla siin ja praegu, mitte minevikus ega tulevikus, on raske. Abramović tunnistas hiljem, et pole kunagi varem näinud nii palju üksindust, viha ja kurbust kui selle kolme kuu jooksul MoMAs istudes. Taaskord oli ta tõstnud peegli publiku ette.

Ma ei tea, kui kaua ma platvormil seisan – käekell on kapis, luku taga. Tunnen rõõmu, rahu ja soovi tegutseda, teha midagi enda heaks. Mõelda vaid – olla iseendaga – siin ja praegu. Astun järgmisse ruumi. Uste juures silman ka Marina Abramovići. Ta seisab. Vaikuses. Tekib arusaamine, et tegelikult ei ole ma tulnud siia galeriisse mitte tema pärast, vaid ikka enda. Tema on loonud mulle selle võimaluse – anda puhkust oma mõtetest ja kinnisideedest. Puhastuda.

Uues ruumis näen väikeseid koolilaudu, igal laual oma tool, kokku oma kakskümmend. Laudadel on riisi- ja läätseteri, samuti valge paber ja pliiats. Laudade taga, vaikuses, saavad meist endasse pugenud, valgete riisiterade ja roheliste läätsede eraldajad – igaüks kui tegevuskunstnik, koos publikuga, kes käis laudade ja toolide vahelt läbi. Üks Marina Abramovići meetoditest – riisiterade ja läätsede eraldamine ja kokku lugemine. Mitte teistele, vaid iseenda heaks. See meetod paneb proovile su enesekontrolli, tahtejõu, sinu vaimsuse ja füüsise, kontsentratsioonivõime. Riisiterade eraldamine läätsedest ja nende kokku lugemine sunnib sind nii füüsiliselt kui vaimselt eralduma igapäevasest elust, rutiinist. Mida tund edasi, seda vähem mõtled endast kui maailmanabast. "Päris" maailm sinu ümber kukub kokku ja kaob. Kaovad argielu probleemid. Tekib neutraalsus, puhas vaikus, mõttevaba olek. Puhtus. Teadvusetu teadvus. Tekib ka ausus publiku ja enda suhtes. Soov lugeda terasid õigesti, kuna publikule ei saa ju valetada, siis valetaksid kohe ka iseendale. Taas peegliefekt.

Kahe tunni ja 15 minutiga saan tööga valmis (aega arvutasin pärast galeriist lahkumist, pargis olles). 4439 valget riisitera, 1544 rohelist läätse ja 1 praaktoodang (kuivanud lääts, halli värvi). Lahkun ruumist. Minu silmavaade on terav, naeratus lai ja vaim puhastunud igasugusest jamast. Sammun edasi kolmandasse ruumi, kus inimesed jalutavad vaikuses ja rahus. On saatjaid, on publik. Astun energiasse ja asun liikuma, silmad kinni. Slow walking ehk aeglane liikumine ütlevad nad selle kohta. Mõtetes liigun ma lennuväljal. Kaugel, väga kaugel Londonist, aga mul on hea olla. Olen siin ja praegu, õpin justkui uuesti kõndima – parem jalg, siis vasak jalg, silmad põrandas kinni, justkui esimest korda. Kaotan ajataju, vaid tühi kõht tuletab mulle meelde, et on aeg lahkuda. Sööma. Ja jooma. Pargis joon puhast vett Marina Abramovići meetodit kasutades – kümme minutit. Aeglaselt, olles siin ja praegu. Tunnen, kuidas joon justkui esimest korda puhast ja värsket vett, kontsentreeritult.

 

IV

Oma töö "512 Hours" (512 tundi, 2014) tarvis saab Marina Abramović jõudu brasiilia šamaanidelt. Brasiiliasse sõitis ta peale MoMA "The Artist is Present" performance'it. Šamaanidelt saab ta õpetust, kuidas luua energiat, mida galeriis viibides oli võimalik tunda ja vahel ka noaga lõigata. Šamaanilt on ta ka teada saanud, et ta ei tunne end mitte kusagil kodus, kuna ei ole pärit sellelt Maalt. Marina tulevat kaugetelt tähtedelt ja Maale on ta tulnud eesmärgiga õpetada inimesi ületama valu.

Marina Abramovići ambitsioonid on suured. Kui inimesed kogevad oma nahal tema viimase neljakümne aasta jooksul välja töötatud meetodeid ning kui ta nende meetodite abil saab ka tegelikult muuta inimeste teadvust, tähendaks see võimalust luua mudelühiskond. Abramović on loomas Marina Abramovići Instituuti (MAI), mis plaanitakse avada 2015. aastal Hudsoni linnas, New Yorgi osariigis.1 See saabki olema mudelühiskonna platvormiks.

Peale galeriist lahkumist tundsin, et armastan iseennast, inimesi, Londonit ja kogu maailma. Mittemateriaalne kunst on aus, eriline ja kogemuslik.

 

1 Vt ka Hedi Rosma, Populariseerida kunsti. Abramovići meetod. – KUNST.EE 2013, nr 4, lk 3.

 

Kati Saira on Eestist pärit magistrikraadiga kriisitöötaja Helsingis. 2015. aastal, kui Marina Abramovići Instituut avatakse, on tal plaanis sinna lühiajaliselt tööle minna.

 

< tagasi

Serverit teenindab EENet