est eng

TÄHELEPANU!
Toeta sümboolse summaga Eesti vanima kunstiajakirja ilmumist, 65 aastat tagasi alustatud kunstiteaduslikku valgustustööd!
Kunsti on hea vaadata ja kunstist on huvitav lugeda!

 

Maalimine lubatud! 2014 A. D.

Jaan Elken (4/2014)

Jaan Elken toob meieni eredamad hetked tänavustelt maalinäitustelt.

 

25. X–30. XI 2014
Tallinna Kunstihoone
"Can't Go On, Must Go On / Võimatu minna, kindlasti minna"
Kunstnikud: Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Katrin Koskaru, Mihkel Maripuu, Anna Škodenko, Mart Vainre.
Kuraatorid: Mihkel Ilus, Elin Kard.

2. X–13. X 2014
Hobusepea galerii
"The Night Your Mate Danced Like a Tree"
Kunstnik: Laura Põld.

27. VI–2. XI 2014
Kumu Kunstimuuseumi 5. korrus
"Sinine laguun", "Mina kui maal"
Kunstnikud: Frank Ammerlaan, Ei Arakawa, Kerstin Brätsch, Merike Estna, James Ferris, Annie Hémond Hotte, Juste Kostikovaite, Kristi Kongi, Kris Lemsalu, Nicolas Party, Katinka Pilscheur, Jon Rafman, Dan Rees, Samara Scott, Simon Daniel Tegnander, Taavi Tulev.
Kuraatorid: Merike Estna, Kati Ilves.

14. V–15. IV 2014
Tallinna Kunstihoone
"Sund"
Kunstnikud: Liina Kalvik, Jaan Toomik, Vano Allsalu, Mihkel Ilus, Mihkel Maripuu, Manfred Dubov, Soho Fond.
Kuraator: Teet Veispak.

22. III–4. V 2014
Tallinna Kunstihoone
"Kevadnäitus"
Eesti Kunstnike Liidu 14. aastanäitus
Osalejad: 78 autorit.


Ei ole tänamatumat ülesannet kui kirjutada maalikunstist tänapäeval. Vaatamata sellele, et jutud maalikunsti surmast ja/või taastulemisest on aastaks 2014 ilmselgelt ka Eesti kunsti retseptsiooni kontekstis ennast ammendanud. Pahaendeline vaikus, mõnikord ka päris heade või väga heade maalinäituste puhul, on üpriski tavaline asjade seis Eestis.

 

"Kevadnäitus"

Noorte kunstikriitikute eetiliselt kaheldav positsioneering olla ainult uue ja trendika ruuporiks (sest kuraatorikepp on neist igal teisel seljakotis) on midagi, millest võib aru saada, teades, et põlvkonnal tervikuna mitte ainult ei napi maalialast vaatamiskogemust, vaid puudub see miski – kirg, tõmme, sõltuvus (värvilõhnast ja pintsli teekonnast lõuendi pinnal, nagu seda on nii värvikalt kirjeldanud James Elkins1) – maalikunsti kui meediumi suhtes. Kui reaalse kunstielu praktikas maalikunsti näitustel väljas olev seostub millegagi, mis ajast-arust – stigmatiseeritud kaanonite kordamisega, perifeerias toimuvate näituste puhul ehk koguni poolprofessionaalse või harrastuskunstiga –, siis imagoloogilistel põhjustel ei riski noorkriitikud ennast siduda maali kui "kahtlase renomeega" kunstiliigiga.

Kakskümmend aastat riikliku tellimuse puudumist on madalseisu viinud nii eesti monumentaalskulptuuri, kuid harvendanud ka igapäevaselt maalikunsti kui meediumiga tegelejate arvu. Pärnu Uue Kunsti Muuseum on Tallinna ja Tartu kesksetest näitusesaalidest pagendatud Eesti Maalikunstnike Liidule võimaldanud iga-aastaseid ülevaatenäitusi. Kokku kuivanud formaadid, kõverad alusraamid jms lubavad ekspositsioone vaadelda kui omalaadse kultuurantropoloogilise agoonia dokumentatsiooni.

Ka Tallinna Kunstihoones juba viimased kolm aastat toimunud Eesti Kunstnike Liidu korraldatud aastanäitusel "Kevadnäitus" on asjaolude sunnil (kunstnike tormijooks esinemiseks!) kehtestatud kahemeetrine maksimaalpikkus eksponeeritavale kunstitööle. Maalikunstikeskne väljapanek pakub palju tegemis- ja äratundmisrõõmu tegijatele endile ja traditsioone hindavatele mitteprofessionaalidele. Kui aga nooremad kunstiteadlased pidasid oma kriitikuankeetides vajalikuks vihjata, et nad antud väljapanekut ("Kevadnäitust") muidu vabatahtlikult pigem ei külastaks2, siis teoreetiliselt võiks taoline afekteeritud suhestumine tulla kõne alla mõne kunstiala praktiku poolt, samas kui teoreetikult eeldaks siiski professionaalsemat lähenemist kogu kunstiväljale.

Maalikunsti kui "väga vana meediumi" puhul on teose füüsilise tajumiseta absoluutselt võimatu tunnetusliku lähikontaktini jõudmine, aga selleks et adekvaatselt kirjeldada praeguses noores maalis toimuvat, on vaja ka eelnenud kümnenditel looduga otsekontaktis olemist või vähemalt mõõdukat kursisolekut olnuga, ja mitte tekstitöötluse tasandil, vaid ikka silmside kaudu, avatud meeltega ja eelarvamustevabalt.

 

"Sinine laguun", "Mina kui maal"

Kui "konservatiivsuse" lipulaevaks võtta 2014. aasta näitusepildist Eesti Kunstnike Liidu korraldatud "Kevadnäitus" (millele omakorda andis tagasivaatelise kvaliteedivõrdluse Tallinna Kunstihoone 80. juubeliks eksponeeritud kogude näitus eesti 1970. ja 1980. aastate maalikunstist tänavu sügisel), siis Merike Estna isiknäitus "Sinine laguun" koos hübriidnäitusega "Mina kui maal" Kumu kunstimuuseumis tõi kolmekümneaastaste, valdavalt Londoni ja Berliini taustaga maalikunstnike ruumi- ja esemekesksed maalidefinitsioonid ka mittereisivale eestlasele kätte.

Mis iganes olid Kumu peaideoloogi Eha Komissarovit kannustavad motiivid (tema juhitud artist talk Merike Estnaga sulges ka näituse), oli tandemi Merike Estna & Kati Ilves kureeritud näitus üllatavalt leebe, mänguline ja n-ö kergesti tarbitav. 2013. aastal Oslo kaasaegse kunsti muuseumis toimunud konverentsil "An Appetite for Painting" kutsus ürituse moderaator Gavin Jantjes (Lõuna-Aafrika taustaga Suurbritannias ja Norras tegutsev kunstnik/kuraator) julgemalt piiritlema, mis on maalikunst ja mis mitte. Interdistsiplinaarsed praktikad, mida eri maade kunstiülikoolides kaasaegse maali kui kaubamärgi all harrastatakse, on maalikunsti definitsioone sedavõrd venitanud, et meediumispetsiifilised manuaalsed oskused või aega- ja vaevanõudvad tehnilised finessid on paremal juhul delegeeritud Hiinast tellitavaks allhankeks.

Merike Estna hariduslik Academia Non Grata ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) taustsüsteem, millele lisandusid magistriõpingud Londonis, on andnud talle harvanähtava vabaduse ja mängulisuse. Kumus nähtud närimiskummivärvides, rebitud batikatehnikas ribakardinad ja värvidega üle plätserdatud roobad kahvatasid aga tõelise šedöövri ees – selleks on gerhardrichterlikud valgete kinnastega lapatavad maalinäidiste raamatud, mis puhuvad uut elu sellisesse rahvusvahelises kunstipraktikas äraleierdatud formaati nagu autoriraamat.

Fluorestseerivas valguses tarbitav maalikunst pole Eestigi kontekstis teatavasti esmakordne – meenuvad Jasper Zoova, Toomas Altnurme, mitmed Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) ja EKA lõputööd. Batikalaadsete pesumasinas närutatud maalitud tekstiilidega harjutas Urmo Raus Vaal Galeriis juba 1990. aastate keskel, rääkimata Erki Kasemetsa teada-tuntud värviga mäkerdatud pealisriietest. Midagi revolutsioonilist polnud eraldi üheski näitusele toodud võttes, kuid Estna maalritöö oli läbi viidud totaalsena, ja ebaeestlaslikult nakatava lustiga, näituseruumides valitses mingi kontrollimatu maalihullus, kus aniliinses värvigammas siiruviiruliste pihustustega olid üle käidud toolid, puhurid, sirmid jms inventar.

Võib oletada, et Non Gratas õpitud maksimalismita poleks Estna praegu seal, kus ta on. Näitus tervikuna oleks kui allutatud Joseph Beuysi juba 1960. aastatel sõnastatud postulaadile, et "viga algab juba sellest, kui keegi läheb ja ostab alusraamile pingutatud lõuendi". Estna vigu ei tee, vähemalt selliseid, et oleks põhjust tähelepanu juhtida. Näitusel näemegi otse seinale maalitut (Nicolas Party) või siis alusraamideta valminud maalitud palaka lohistamist üle hingematvalt ilusate liivadüünide (Merike Estna video "Reisides maaliga", 2014). Siin-seal seinamaalingute vahele sokutatud "väikesi formaate" alusraamidel (kas väiksem formaat on ka "väiksem patt"?) polnud samas põhjust väga tõsiselt silmitseda, kui ei tahtnud just avastada ennast suhestuva esteetika järeleaitamistundi jäetuna (James Ferrise käsnad "Itsita malbelt, naerata ulakalt. Ta ajas varju taga", 2008–2014), märgates nõudepesukäsnadest orderivööd arhitektuurse betoonsamba jalamil.

James Elkins, võttes kokku Arthur Danto ja Dave Hickey kirjeldatud kunstisituatsiooni, kus maalikunst uuel aastatuhandel asetseb, parafraseerib: "Maali aga, mis iganes sulle meeldib, sest ajalugu on lõppenud ja kõik on võimalik. Ja samas ka vastupidi – ajalugu surub ennast peale rohkem kui eales, peaaegu mitte midagi ei ole võimalik."3

Kumu poolt näitusel esitletav suund on loomulikult vaid fragment absoluutselt kõike lubavast maali-scene'ist, mis maailma biennaale, tippmuuseume ja oksjonimajasid täidab. Kuhugi ei ole kadunud kõrgesse ikka jõudnud tippklassi maalijad, kes trendiüleselt automaatselt kunstiajalugude verstapostideks on muutunud – Anselm Kiefer, Alex Katz, Gerhard Richter, Bridget Riley, noorematest Neo Rauch, Julian Schnabel, Marlene Dumas, Eric Fischl jt.

 

"Sund"

Teet Veispaku lõdva käega kureeritud maalinäitus "Sund" Tallinna Kunstihoones esitles varasuvisel ajal EKA maaliõppejõude Jaan Toomikut ja Vano Allsalu, lisaks viit endist ja praegust väljapaistvat üliõpilast (nende seas Liina Kalvik, Mihkel Ilus, Mihkel Maripuu, Manfred Dubov ja Soho Fond).

Toomiku uus stiilikäänak (pulverisaatorvärv!) ja mustvalge vormiaskees tõi meelde brucenaumanlikud silikoonfiguuridega ruumiinstallatsioonid. Maalikihtide tehnilise vähesuse ja eriti tänavakunstist pärit pihustatud värvi "madalale" kohalolule sekundeeris teoste tugev kontseptualiseeritus, seksuaalse alatooniga pingestatus.

Vano Allsalu 20 eriformaadilisest abstraktsioonist seeria Kunstihoone peasaali parempoolses seinas oli hea näide maalilisuse jätkuvast kohalolekust nüüdiskunsti kontekstis. Allsalu on loobunud maalinoaga modelleeritavast pastoossest värvist, ühtlasi ka ohututest maastikulistest abstraktsioonidest – poolkuiva laia pintsliga maalitud tööd on allutatud mõne värvi dominatsioonile, iga eraldi töö värviregister on nüüd väljapeetuma karakteriga. See on paljulubav suunamuutus autori puhul, kelle maalid on kohati väsitanud küllastunud värvipaletiga. Allsalu on liikumas territooriumile, kuhu Paul Allik 10–15 aastat tagasi jõudis – maalikunstiga pea alati kaasnev meediumispetsiifiline dekoratiivsus ja "kerge meel" ei ole turufundamentalistlikus kunstisituatsioonis aga enam etteheide, vaid peaaegu soovituslik ettekirjutus.

"Sund" tõi laiema avalikkuse ette ka seni põhiliselt Hobusepea ja Draakoni galeriides loomingut näidanud Mihkel Maripuu ja Mihkel Ilusa (Mihkel Ilusal oli ka kutsutud esinemine Kumu korraldatud paari aasta taguses uuema maalikunsti suurprojektis). Tartu Ülikooli maalieriala bakalaureuse lõpetanud ja EKA-s Toomiku-Allsalu käe all magistrantuuris õppinud noortest kunstnikest on kujunemas radikaalseimad maaliuuendajad, midagi omaaegse tandemi Andres Toltsi ja Ando Keskküla sarnast. Ilusa saalitäiele raamidelt maha võetud kortsutatud lõuendile ja üle värvitud alumiiniumkonstruktsioonidele sekundeerivad maaliraamidest väljaarendatud dekoratiivsed abstraktsioonid.

 

"Can't Go On, Must Go On"

Näitusel "Sund" olnud komplekt on Ilusa seninähtuist tugevaim ja läbimõelduim – see arvamus jääb kehtima ka pärast 24. oktoobrit, mil Kunstihoones avati Elin Kardi ja Mihkel Ilusa kureeritud kuue noore maalikunstniku näitus. "Can't Go On, Must Go On / Võimatu minna, kindlasti minna" on juba rangelt põlvkondlik väljapanek, põlvkondlikkus annab ekspositsioonile ühest küljest suured eelised, teisalt muudab ekspositsiooni pindmiseks ja kuidagi hermeetiliseks. Tundub et näituse turundus ongi orienteeritud pigem väljapoole, rahvusvahelisele läbilöögile.

Antud maalinäituse fookus on sarnaselt Kumu projektiga installatiivse maalikunsti ja ruumi interaktsioonil. Kui uskuda universaalsete truismide puistajat, meediateoreetikut Marshall McLuhanit, on iga meediumi sisuks teine meedium.4 Ja kui mõtleme, et tasapinnaline maal on lisaks värviprobleemile alatihti lobisenud pildiruumist ja ruumilistest simulaakrumitest (rääkimata modernistliku maalikunsti suurepärasest võimest olla ruumis ka dekoratiivse pleki rollis, n-ö sisekujunduslik kirss tordil), siis ei ole eriti üllatav, et maalinäituste eripärastelt installeerimismeetoditelt (mis assamblaaĆŸilaadse popkunstiga mingil määral ka raudse eesriide taha levis) on jõutud maali mõiste uute definitsioonideni tolle dekonstrueerimise läbi.

Ilusal on sel näitusel väljas seinatäis dekoratiivselt kirjatud alusraame ja neile aplitseeritud värvilisi lõuendiribasid, mida eksponeeritakse kui seinale kinnitatud fachwerk'i. Üldmulje on, kui oleks kääridega mindud magusavõitu art déco kujunduse kallale.

Maripuu vinüülsed ja glamuurialtid, otsekui suurtelt billboard'idelt mahalibisenud PVC-palakad on volüümikate lainetena põrandale varisenud, installeeritud on tõepoolest šikilt, märgiliselt on kogu saal hoitud liigse paikkondliku aktsendita, millest on aga kahju! Ja kuigi tööd iseenesest ei nõua suurte saaliakende kinniehitamist ruloodega, on tulemus väheke klaustrofoobiline, mittesuhestumine kohaliku linnaruumiga muudab näitusekülastuse mõneti hallutsinogeense trip'i sarnaseks. Kui aga nii, siis oleks pidanud koduvillase parketi ka juba valge vinüülkilega katma.

Kui 1980. aastate ekspressionist Albert Oehlen nullindatel oma ekspressiivse, pintsliga maalitud maalilaadi välja vahetas suurte billboard'ide jääkidest valesti kokku lõigatud hiigelplagudega (viitan tema Viini MUMOK-is 2013. aastal toimunud näitusele), lisas ta alati mingi isikliku koodi. Maripuu tehnoloogiahuvid ja head vaistud tüürivad ta käsitsi tehtud kunstist üha kaugemale, millest on tuliselt kahju, olles ise põlvkonna üks käeliselt võimekamaid. Isegi Takashi Murakami suurtes ruumiprojektides (kasvõi Frankfurdi Kunstimuuseumis 2008) on viited gerhardrichterlikule abstraktsioonile alati lahti jäetud, lateksi- ja plastikukultuse kiuste.

Kuue noore maalija Kunstihoone näituse suure saali staar on kahtlemata Kristi Kongi. Rohkem kui tema varasematel ülesastumistel on märgatavad Helle Vahersalu, Kongi Tartu Kõrgema Kunstikooli aegse õppejõu mõjutused (Vahersalu näitus "Lumi ja rooste" Vabaduse galeriis 2014. aastal osundas sellele, ilma otsimata). Küllusliku värvipaleti kõrval mängib kolmele alusraamile pingutatud lõuendi pildiruum võimalusega käsitleda Kongi edaspidiseid arenguid isegi fotorealismi prisma läbi à la Urmas Ploomipuu (ta maalib oma töö n-ö põrandaliistuga paralleelsesse ossa elektrijuhtme ja pistiku), nähtav pildiruum on käsitletav koristamata maaliateljee seintele ja põrandaile ladestuva õhulise värvilise kihina.

Poststrukturalistlik termin "dekonstruktsioon" annab bukvalistlikus tõlgenduses maalikunsti puhul vägagi viljakaid tulemeid. 1960. ja 1970. aastatel jäid siin läbi mängimata mitmed vaiksed mässud lääne maalikunsti kui meediumi enda sees (võib-olla just seetõttu kogub lõuendite alusraamidelt langetamine siin üha uusi tuure), mis Lääne-Euroopas neil aastail aktualiseerusid ning mis nüüd mitmete retrospektiivide kaudu taas fookusesse on tõusnud. Pean siin silmas Prantsuse rühmitust Supports/Surfaces (tegutses aastatel 1967–1974, liikmeteks André-Pierre Arnal, Daniel Dezeuze, Claude Viallat jt), kes, olles otseselt sõltuvad 1968. aasta üliõpilasrahutustega kulmineeruvast marksistlikust ja maoistlikust ideoloogiast, valisid dekonstruktsiooni või uute definitsioonide märklauaks just maalikunsti kui kunstiliikidest "kõige kodanlikuma ja kokkuleplikuma".

Kui arte povera taustaga Lucio Fontana rebestas ja toksis noalöökidega lõuendipinda juba 1959. aastal (nüüdseks ei leia te maailmas ühtegi olulist muuseumi, kus põhiekspositsioonis poleks kahte-kolme Fontanat!), siis Supports/Surfaces kunstnikud korraldasid mitmeid vabaõhunäitusi, kus maalimaterjalide n-ö lahus esitamine ja tervikeseme dekonstruktsioon sai kandvaks ideoloogiliseks teljeks. Eksponeeriti nii paljastatud ja üle värvitud maali alusraame (Daniel Dezeuze) kui ka Claude Viallat' laineliseks lõigatud lõuendiribadest kompileeritud ja volditud lapitekke. Võib vaid oletada, et rühmitus võis olla inspiratsiooniandja ka tuntud väliseesti ja rootsi kunstnikule Enno Hallekile.

Maalikunsti väljendusvahendite dekonstruktsioon koos ruumihõlvamise ambitsiooniga on huvitanud eriti näiteks Tartu noort kunstnikku Marie Kõljalga, ilma kelleta poleks sellisel kujul olnud ei Y galeriis ega Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis 2014. aasta jaanuaris korraldatud paarisnäitust "DIE JUNG". Tema monokroomsete pintslilöökide kaskaadile rajatud ja võrkinstallatsioonidele kinnitatud plastikmaalid olid silmapaistvad ka Tartu Kunstimuuseumis juuni alul toimunud näitusel "Lõpupidu".

 

 

Kristi Kongi
Ma olen seal ja tunnen
seda lõhna. Mõtisklusi
ruumist
maali-installatsioon
2014
Tallinna Kunstihoone
näitusevaade,
foto autor Johannes Säre
Kõik õigused kunstnikul

 

 

"The Night Your Mate Danced Like a Tree"

Laura Põld, kes tegi 2014. aastal piltlikult öeldes Eesti galeriidele oma erinevate isiknäitustega tiiru peale, esitas Hobusepea galeriis tänavu sügisel suurepärase, modernistliku maali alglätetele viiva raugetest kangapaanidest timmitud installatsiooninäituse "The Night Your Mate Danced Like A Tree", mis klapib hästi suundadega, kuidas kaasaja maalikunst endale tee publiku südamesse rajab.

Näitus aitas mul avada ammukustunud faili minevikust. Nimelt, 1950. aastate lõpust alates imponeerisid mulle Tallinnas Väike-Karja ja Pärnu mnt nurgal asunud tekstiilipoe aknakujundused (esmajärjekorras meeldis muidugi hoone arhitektuur ja voolujooneline nurgapealne neoonkiri). Laura Põllu erivärvilistest riidepaanidest galerii keldrikorrusele installeeritud keerubis oli seda 1950. aastate rahvusvahelise stiili voogavust. Tagantjärele saan aru, kuivõrd see linkis tollase New Yorgi koolkonna abstraktse maaliga – esteetilises plaanis sama tüvi! Ja lääneliku kultuuri lahkumisest oli tol ajal, 1959. aastal, möödas kõigest napp 15 aastat. Laura Põld oli Hobusepeas midagi sarnast tabanud. Ütlesin avamisel kellelegi: "Nagu riidekauplus!" Pidasin seda komplimendiks, aga mulle vaatasid otsa suured mõistmatud silmad.

 

Siht rahvusvahelisele kunstiturule

Võrreldes Läti ja Leeduga on Eesti maalikunsti käekäik pärast 1991. aasta pööret rahvusvahelisele kunstiturule jõudmisel enam kui konarlik. Leedukad ei leiutanud selleks "uusi kunstnikke", vaid alates 1990. aastatest (kui oli selleks parim aeg) panustati pigem olemasolevale ressursile – tehnilist meisterlikkust evivatele kunstnikuisiksustele. Läti salongikõlbulik, fotomutatsioonidel põhinev maal (à la Ritums Ivanovs jt) on kunstimessidel ja globaalsel kunstiturul jätkuvalt edukas. Eesti kunsti ekspordiagentuuri (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse – Toim.) ja Temnikova & Kasela galerii reklaamimaigulistest edulugudest meedias ei saa seevastu tegelikku edukust veel välja lugeda. Kindel on, et kaotatud aeg on vaja tasa teha, seetõttu ootan minagi kinnitust Kaido Ole ja Marko Mäetamme tegelikust läbilöögist lääne kunstiturul. Valdavalt avaliku raha küljes rippuv Eesti kunstirahastamise mudel ja kunstnike kõrgendatud nõudmised ühiskonnale ei ole poliitikatena jätkusuutlikud, nii et selles mõttes on "can't go on, must go on" igati asjakohane loosung, kui nüüd siinkohal veel natuke meelevaldselt tähendusi kaaperdada.

 

Jaan Elken on maalikunstnik, töötab professorina Tartu Ülikooli maalikunsti õppetoolis.

 

 

1 James Elkins, What Painting Is. New York, London: Routledge, 1999, lk 2–3.

2 Vt: Maarin Mürk, Eva-Erle Lilleaed, Evelyn Raudsepp, Helen Ikla, Brigita Reinert, Anne Vetik, Marten Esko, Ülevaatenäitus – kellele ja miks? – Sirp 24. IV 2014.

3 Vt: James Elkins, Why Nothing Can Be Accomplished in Painting, And Why It is Important to Keep Trying. – Circa 2004, No 109, pp 38–41.

4 Marshall McLuhan, Understanding Media: The Extensions of Man. London: Routledge, 2010, lk 8–9.

< tagasi

Serverit teenindab EENet