Maamehed kunstitemplis

Helena Risthein (3/2015)

 

3. VII–8. XI 2015
Kumu kunstimuuseumi suur saal
Kuraator: Tiina Abel.

 

Kadriorg ja Rocca al Mare, võrratud paigad, saavad aeg-ajalt mõtteliselt kokku. Nii oli see mõne aasta tagusel leivapäeval, mil Kumu aatriumis talupere pruukosti võttis ja soovijatele leivajuuretist jagati. Nüüd on Kumu suures saalis Düsseldorfi Kunstiakadeemiaga seotud meistrite väljapanek, kus nagu vana tuttav ametlikul koosviibimisel viipab meile Oskar Hoffmann (1851–1912). Tema on palju kujutanud neid, kes võiksid Sassi Jaani talus tööd murda, Sutlepa kabelis hinge ülendada või Kolu kõrtsis kaarte taguda. Hoffmanni julgelt koduvillane pärand torkab eriti silma nüüd, kus seda ümbritsevad kümned kunstnikud nn natsareenlastest naturalistide ja vabaõhumaalijateni.

Tänu mitme ajastu leksikonidele, kataloogidele ning Ama(nda) Tõnissoni asendamatule uurimusele 1936. aastast võime visandada pildi ka selle baltisaksa maalikunstniku enda elust. Lapsest saati oli Tartus sündinud Oskar võlutud maameestest, keda nägi sagedasti turul. Selle lähedal asusid ta vanematele kuulunud majad ja pagaritöökoda. Näitusel leidub ka Tartu turu vaade. Ema Emilie Aurora tegeles pagariäri kõrvalt heategevusega – koos pastori, kirjamehe ja helilooja, kuulsa Adalbert Hugo Willigerodega (1818–1893). Onu August Frischmuth oli maalijate hulgas, kes kaunistasid Talvepaleed Peterburis. Ka laia joont armastanud pagariproua Hoffmannil endal oli tavaks igal aastal kuu aega Peterburis veeta, ooperis käia sagedaminigi (hobustega). Leeritumise puhul vist võttis ta kaasa 16-aastase poja, koolis kehva õpilase, kes aga joonistas ja oli üritanud näiteks orelit ehitada. Nüüd sattus Oskar vaimustusse Ermitaaži aaretest ja otsustas valida kunstnikutee.

Õppimiseks peeti sobivaimaks Düsseldorfi, kus mitmel eestimaalasel oli hästi läinud – nagu kinnitab praegune näitus. Ametlikest õpetajatest Eugen Dückerist ja Eduard von Gebhardtist enam mõjutas Oskarit Gregor von Bochmann (1850–1930). Ühist leitakse nende teema- ja värvivalikus, elavas pintslilöögis. Pärast Düsseldorfi kunstiakadeemias veedetud aega reisis Hoffmann Euroopas, õppis veidi Pariisiski ja elas veel mõned aastad Reini-äärses Düsseldorfis, alates 1883. aastast töötas aga juba kindlasti Neevalinnas. Ta suri (une pealt) selle lähistel Novaja Derevnjas 1912. aastal.

Nooruses oli Oskar käinud ringi fotokaameraga ja headel aegadel poseeris ka ise paljudel päevapiltidel küll Napoleoni poosis, küll troonimas uhkes ateljees. Ta elas pikka aega miljonär Grigori Jelissejevi majades, olles enamasti üürivõlglane. Juhtus ka, et kasutas kiirlaenu taktikat, paludes juba kingitud maali mõne sõbra perest tagasi võlgade katteks teisal. Palju raha kulus naiste küttimisele, ehkki tal oli ju see üks ja ainus, keda ta kuldlõikeliseks nimetas ja lohutamatult leinas – kuulus kaunitar Emma Wendt. Too üritas küll elumehe juurest lahkuda, aga armastuse vastu ei saanud – tuli tagasi.

Õppivaid, töötavaid või tööd otsivaid eestlasi oli tol ajal Peterburis rohkem kui Tallinnas. Nii võis neid sealgi pildistada või maali jaoks poseerima kutsuda. Vististi ootas maamees, millal siis lõpuks tööle pannakse. Palk käes, läks ära kõheldes ja pead raputades. Ja mis te arvate, kuhu rändasid maalid? Need rippusid keisririigi pealinna uhketes salongides, laiad kuldraamid ümber. Düsseldorfi koolkonna pilte müüdi paljudes paikades Riiast New Yorgini välja. Uurima peaks endise Nõukogude Liidu alal leiduvat.

Hoffmann on meile sedavõrd oma, et näib, nagu mõtlekski ta eesti keeles. Nii see teatavasti pole, kuigi ühele 1887. aasta maalile kirjutab ta päris arusaadavalt: "RIKAT JODIKAT". Samuti on tore, et paljudel tema küpse ea töödel, kulunud kaabulotuga talumehi ja koguni kerjuseid kujutavatel maalidel, uhkeldab kiri: Hoffmann fecit, opus (järgneb mõni kolmekohaline number). Peterburis muidugi eeldati vene keelt, nii esineb segakeelne signatuur: ОСК. A. Гофманъ fc. CCXCI.

Näitusel on ka esimese eestlasest piltniku, Reinhold Sachkeri (1844–1919) tööd. Terve galerii XIX sajandi lihtrahvast mahub kahte vitriini, mille ette vaataja peab kummardama. Eriti meeldejääv on "Vallavaene Valt Tähtvere vaestemajast" (u 1900). Peeter Tooming on kirjutanud, et Hoffmann ja Sachker tegid kaastööd. Muidugi erinevad fotodest on akvarellportreed ja väikesed õlimaalid-etüüdid, mis ju käega tehtud, hingestatud ja tollaste päevapiltidega võrreldes suured.

Tavaliselt kujutab Hoffmann inimesi esiplaanil ja enam-vähem rinna või vööni, aga ühel eriti meisterlikul pildil on mingi peenema kõrtsi tuba kõige leti ja kostilistega ära toodud. Pudeleid ja klaase läbistav valgus tuleb aknast ja moodsast laelambist (Hoffmann tegi katsetusi ka elektriga). Tõnisson on kirjutanud, et kunstnik, kes maale nagu käisest puistas (kui viitsis), oli vasakukäeline ja võis kasutada kumbagi kätt vaheldumisi, hilisemas eas maalis vabalt, alusjooniseta. Vasksed kumavad värvid meenutavad kohati kaaslinlase Julius Kleveri (1850–1924) võtteid, kellega koos sai maalitud saluuti Moskvas, siis kui honorar sai otsa juba enne maali valmimist.

Mõnd aega oli käibel Hoffmanni hüüdnimi Eesti Rembrandt. See pole küll õiglane hiiglase suhtes, aga üht-teist sarnast ju leiab – valgusvarju käsitluses nii maalis kui ofordis, mida mõlemad viljelesid. Kummalegi on omane austus ehtsa, iidse ja elutarga vastu. Igal juhul sai Hoffmann Ermitaažis palju kordi näha selle kuulsa Möldri Poja parimaid maale ja graafikat ning oli ka ise (Mecklenburgi) möldri pojapoeg. Ta kuulus Düsseldorfi Akvaofortistide Seltsi ja oli Peterburi Kunstiakadeemia vaba auliige.

Vaadeldes tema suuri, ebatasase pinnaga õlimaale, meenub korraga valgusvari vanal pruunikal fotol. Hoffmanni ajaks olid ka paljud Hollandi nn kuldaja maalid seda karva – tumenenud laki tõttu. Frantsiskaanlikult pruune ja halle "galeriitoone" hakati pidama soliidseteks ja õilsatekski. Vahel nähakse õigustust teemas. "Düsseldorfi realistidele sageli omane pruunikashall värviskaala kõlas hästi kokku siinse talurahva argipäevaste esemete ja rõivaste värvimaailmaga," nendib kuraator Tiina Abel, kes on Düsseldorfi koolkonnaga tegelenud kaua. Juba siis, kui kogu muuseum veel Kadrioru lossis oli, koostas ta näituse meie düsseldorflastest – 1980. aastal. Lehti Viiroja oli Hoffmanni teosed samas paigas välja pannud juba 1954. aastal. Veel hiljaaegu oli muuseumi peamaja mäletatavasti Rüütelkonna hoones (mis minu arvates võikski olla baltisaksa kultuuri muuseum) ja sealgi korraldati isiknäitus "Hoffmann fecit" – 2002. aastal, kuraatoriks Anne Lõugas.

Mis puutub baltisaksa pärandi "avastamisse", nagu alailma kostab, siis eks Eesti Kunstimuuseum on seda ju kogu aeg tutvustanud, kas või Moskvas 1956. aastal või (siinkirjutaja koostatud) näituste sarjas Tallinnas 1980. aastate alguses ja Kielis 1986. aastal. Ajutisi ja püsinäitusi XIX sajandi kunstist korraldatakse järjepidevalt. Ja Kumu on tõepoolest möödunud aastatel välja toonud Düsseldorfi akadeemia sidemed näiteks vene ja Põhjamaade kunstiga. Sotsiaalse ebaõigluse teema saksa kunstnikel kõlab kokku peredvižnikega, nagu ka romantismi ja naturalismiga XIX sajandi Euroopa kirjanduses.

 

Helena Risthein on kunstiajaloolane, töötab Eesti Kunstimuuseumis lektorina.

 

 

Oskar Hoffmann
Ajalehte lugev mees
ca 1902
õli lõuendil
Kõik õigused Eesti Kunstimuuseumil
Foto autor Stanislav Stepashko

< tagasi