est eng

 

Märkmeid ideede ajaloost

Andreas Trossek (1/2013)

Andreas Trossek panustab Marta Stratskase ja Margus Tamme ühisnäituse "Never Odd or Even" dekrüpteerimiskatsetesse.

 

Ajas tagasi vaadates on muidugi hämmastav, kuivõrd idealismivaene ja näruselt materialistlik on käesolev 21. sajandi alguse maailm. Tõsi, vaevalt sada aastat varem märkimisväärseid inimmasse liikuma pannud rahvuslikud diskursused, demokraatlikud printsiibid, industrialiseerimine, urbaniseerumine, tehnoloogiline progress, alateadvuse vabastamine jms modernismi utoopiad olid enamjaolt juba maailmasõdade ajaks kaotanud oma läbinisti positiivse potentsiaali, sest igaühel oli teistele juba midagi ette heita. Sotsialistidele ei meeldinud kapitalistid, natsionalistidele kosmopoliidid, eestlastele neid "vabastama" tulnud Nõukogude sõjaväelased, nn 1968. aasta põlvkonnale, et professorid ülikoolis neid õpetada üritasid jne. 20. sajandi teine pool möödus juba suuresti kahe majandusmudeli vahelise jõukatsumisena bipolaarses maailmas ja ainsaks määravaks ideelis-ideoloogiliseks tallermaaks sai just siin ja edaspidi tootliku efektiivsuse küsimus. Ja kui külm sõda lõppes, oli Berliini müüri langemisega isegi Hiinale selge, et ainus globaalselt ihaldatav vabadus saab 21. sajandil olla tarbimisvabadus. Nüüd saab kokakoolat osta ka Iraagist ja Afganistanist, kõik on rahul.

Sellisel foonil moodustub 20. sajandi alguse avangardi üllastest ideaalidest muidugi vaid üks tore päranditomp, mida on meil mõnus oma postmodernistlikult ja kõiketeadvalt akadeemiliselt distantsilt "kratsida", just nagu üht väikest ohutut koeranässi kõrva tagant. See koerake on tõepoolest armsake ja meenutab teatud nurga alt vaadates isegi mingit miniatuurset hunti, aga me teame, et ta ei määra enam mängureegleid: ei otsusta, kes pääseb tema valvatavale territooriumile, kes mitte. Esimene assotsiatsioon näitusel "Never Odd or Even", mis vähegi staažikamal vaatajal paratamatult tekkis, oli nimelt see, et tegemist oli just nagu 2000. aastate esimesel poolel Eesti kunstiareenil furoori tekitanud duo Avangard (s.o Margus Tamm, Sandra Jõgeva) või trio Pink Punk (s.o Margus Tamm, Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees) kokkutulekuga, ainult et teises koosseisus (s.o Margus Tamm, Marta Stratskas) ja teises tehnikas (s.o installatsioonikunst performance'ite asemel). Ka Avangardi loominguline portfoolio oli läbinisti postmodernistlik, küüniline, üheplaaniline ja adrenaliinist laetuna samas täiesti vaba igasugusest maailmaparandamissoovist või transtsendentse taotlusest. Ainuüksi rühmituse nimi Avangard kõlas toona kurja nalja või kusagilt reklaamibüroost kunstimaailma aadressil lendu lastud mõnitusena, sest, vabandage väga, mis mõttes saab tänapäeval kunstis eksisteerida mingi "avangard" nagu 20. sajandi algul? Samamoodi tekitab "Never Odd or Even" esmalt küsimuse, et kas näitusel ongi siis nii lihtne point, nagu esmapilgul paistab? Et Hobusepea galerii ülakorrusel on "surnuaed" ja keldrikorrusel on… "allmaailm"? Ja et need kaks ruumi on… seotud?

"Never Odd or Even" on ingliskeelne palindroom ja kunstnikud on rõhutanud, et seda ei peaks ilmtingimata mehhaaniliselt eesti keelde tõlkima. Karl Marxi (vale)tsitaadiga nappi pressiteksti näituse kasutusjuhendina lugedes tundub, et vaatajat julgustataksegi Hobusepea galerii kahe põrandatasandi vahele pendeldama jääma, sest kunst ollagi "saladus". Tänavakorrusel oli eksponeeritud standardiseeritud moodulitest valmistatud "surnuaed" – kiiskavvalge totaalne keskkond, mis rohkete prožektorite valgusvihkudes mõjus lausa kliinilisena. Matemaatiliselt täpne ja kvaliteetne mööblitöö, sama kaunis ja konsumeerimistungi vallandav vaatepilt, nagu avaneb meile mõnes iStore'i, IKEA või Stockmanni esinduses. Pimendatud keldrikorrusel paiknes omakorda suur valguskast popilik-psühhedeelilise fotokollaažiga, kus oli kasutatud loodusfotot segamini Tauno Pääslase fotodega Lotte Jürjendali klaasskulptuuridest ja Taavi Tulevi komponeeritud helitausta, s.o mingit kõrge sagedusega vilinat, mille pikemaajalisem kuulamine on tervisele kahtlemata kahjulik. Niisiis: valge ja must, valgus ja pimedus, surm ja paradiis (või põrgu, valhalla vms teispoolsuse kontseptsioon). Seega näitus… surmatungist? Alateadvusest? Tarbimisest? Paroodia Eesti Vabadussõja võidusambast?

 

Tamm_Stratskas_Never Odd or Even

Hobusepea galerii näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul

 

Tegelikult on muidugi selge, et see krüptiline projekt on peaasjalikult Margus Tamme ja arhitekt Argo Peeveri järjekordse tiimitöö tulemus ja et sel tiimil on oma ajalugu. (Näituse kaasautoriks märgitud Marta Stratskast teame noore neoekspressionistliku maalikunstnikuna, mistõttu on loogiline eeldada, et tal on olnud ideede genereerimisel oma roll, ent näitusel see ei väljendu.) Margus Tamme kui n-ö sooloesineja karjäär algas mäletatavasti pärast "bändide" Avangard ja Pink Punk laialiminekut just Argo Peeveri abiga, kui Tallinna Linnagaleriis avati 2008. aasta märtsis näitus "See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal". Kuigi sellest näitusest (või õigemini kohaspetsiifilisest installatsioonist) ei ilmunud omal ajal ühtegi artiklit ja see ei pälvinud ka ühtegi kohalikku kunstipreemiat, oli see kahtlemata üks 2008. aasta paremaid kunstiprojekte, mida on tagantjärele kiitnud nii mõnedki Eesti kunstimaailma võtmefiguurid, pidades seda üldse kõigi aegade parimaks Margus Tamme (ja Argo Peeveri) väljaastumiseks.

Tamme koostöö Peeveri kui arhitektiga on jätkunud Hop galeriis 2011. aastal toimunud projektis "Let's Face It!" ja kõige silmapaistvamalt samaaegselt, s.o 2011. aastal Tallinna linnainstallatsioonide festivali "LIFT11" raames planeeritud projektis "Face It", mis kujutas endast plaani ehitada ajutine koridor-trepp 1902. aastal Vene tsaarivõimu püstitatud Russalka monumendi klassitsistliku skulptuuriosa juurde. Tamme ja Peeveri konkursiprojekt läbis kõik ettenähtud insener-tehnoloogilised ja juriidilised eelfaasid, ent ei realiseerunud Tallinna linnavalitsuse paranoiliste kahtluste ja lõppkokkuvõttes juba otsese keelu tõttu.

Ilmselt kartis linnavõim 2007. aasta Tallinna aprillirahutuste kordumist, sest uppunud laeva mälestuseks püstitatud "surmaingel" on kohaliku venekeelse elanikkonna jaoks muutunud populaarseks pulmapiltide tegemise kohaks. Samas pakkusid Tamm ja Peever inimestele välja suhteliselt lihtsa ja vaatemängulise võimaluse klassitsismi hierarhilise "alt-üles" esteetikaga tõtt vaadata ja seega ei olnud projektil otsest poliitilist dimensiooni. Nõnda osutus projekti ärakeelamine paradoksaalselt isegi sotsiaal-poliitiliselt kõnekamaks kui projekti toimumine, osutades selgelt, et võimud peavad Eestis inimesi ikkagi valdavalt rumalateks olevusteks, keda tuleb põhimõtteliselt ohjes hoida nagu loomakarja. Et mingu parem šoppama, kaubamajades on valikuvõimalusi küllaga ja võrdselt kõigile. Nii võiks "Never Odd or Even" oma kenitlevas mittemidagiütlevuses näidata, kuhu see poliitika meid lõpuks välja viib – surnuaiale, ilma eriliste õppetundide või tarkusteta. Ei ole lihtsalt enam suurte ideede ja ideaalide aeg, midagi pole teha.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet