est eng

 

"Me armastame ooperit" *

Maarja Kangro (3/2013)

Maarja Kangro käsitleb Jaanus Samma installatsiooni "Ooper "Esimees"" kunstniku varasema loomingu kontekstis.


27. IV–16. VI 2013
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Köler Prize 2013


Tagantjärele tulevikukuulutamine pole suurem asi tegevus, aga ütlen ikkagi: juba siis, kui juhtusin EKKM-is nägema Jaanus Samma "Looži" ülespanemist tänavuse Köler Prize'i nominentide näituse jaoks, olin veendunud, et auhindamata see töö ei jää. Ja ennäe, teos võitis mõlemad preemiad, nii žürii kui ka publiku oma. Et juba teist aastat on Köler Prize'i näitusepublik ja žürii olnud ühel meelel – eelmine aasta võitis mõlemad preemiad Flo Kasearu –, võib pakkuda head mõtlemisainet, ent minu meelest tõusis Samma töö tänu efektsele loožikujundile ja leidlikule ooperiformaadi-ideele muus näitusekontekstis nii selgelt esile, et üllatusvõitjaks ei saa teda pidada kummaski kategoorias.

 

Jaanus Samma

Üpris noorel kunstnikul on CV-s viis personaalnäitust ja koos Köler Prize'i väljapanekuga 14 grupinäitust. Üks Jaanus Samma teoste iseloomulik joon on seni olnud väljapeetud mängulisus: talle meeldib mängida kultuuri stiliseeritud vormidega, mis viitavad sageli pigem teatavale luksuslikkusele ja enesekohasele liiasusele kui ellujäämispraktikatele (nõgestega täidetud barokkaed, mürgi- ja mullamedaljonid, geikultuur rahvusromantilise rustikaalse idülli vormis). Ent neid stiliseeritud vorme ja neis ilmnevaid arusaamu transformeerides ei lähe Samma kunagi groteskini ega totaalse dekonstrueerimiseni. Kunstnikul paistab olevat õnne ja annet leida efektseid motiive või võtteid, mis kõnelevad enese eest: üks sellistest motiividest on nõges, mida Samma on kasutanud mitu korda, viimati eelmisel aastal EKKM-is Marko Raadi kuraatorinäitusel "Kehaline karistus". Nõges kõigi oma konnotatsioonidega (agressiivne umbrohi, stiihia, ravimtaim) tekitab paljalt oma kohaloluga näitusekülastaja peas mitmeid tähendusi, interaktiivsest komponendist ehk kõrvetamisest rääkimata.

Viimase kolme aasta jooksul on Jaanus Samma tööde selgeks sotsiaalseks jõujooneks saanud geiteema. Seda käsitleb minimalistlik audioinstallatsioon "Lood", kus Tartu geid räägivad nõukogudeaegsest geikultuurist (2011), samuti Alo Paistikuga kahasse loodud näituseprojekt "AAFAGC" (irooniliselt mõistatusliku tähekombinatsiooni taga on sõnad Applied Art for a Gay Club ehk tarbekunst geiklubile; 2011) ja tänavuse Köler Prize'iga premeeritud multimeediainstallatsioon "Ooper "Esimees"".

Samma senistest töödest on vast "AAFAGC" tekitanud kõige enam furoori kunstimaailmast väljaspool. Pariisi ööklubide ajaviiteklippidest inspireeritud projekt koondab magus-idüllilisi fotosid ja videoid ilusatest palja ülakehaga meestest rustikaalselt romantilises keskkonnas, ajamata siiski kauniduse-irooniat üle võlli. Ka geierootika motiivid on antud pigem mahedate kui deklaratiivsetena; Samma kaasautor Paistik on teose hoiakut iseloomustanud "mängulise aktivismina". Sellegipoolest suutis fotonäitus "AAFAGC" Muhu muuseumis skandaali tekitada: projekti ainuke aktifoto lasti näituselt eemaldada ja muuseumi valvur sulges "usulistel kaalutlustel" näitusemaja ukse, nii et suurema osa näituse lahtioleku ajast oli see tegelikult vaatajaile ligipääsmatu. Kunstnike märkustele järgnenud Muhu muuseumi direktori avalik kiri, mis muuhulgas teeb selgeks, et geide asemel oodati näitusele pilte võrke lappivatest Muhu taatidest, tõendab kahtlemata veel kord laiahaardelise rahumeelse geiaktivismi vajalikkust.

 

Ooper "Esimees"

Ent nagu teada, ei tohi hea kunst poliitilis-sotsiaalses sõnumis ammenduda. Fiktiivse ooperi "Esimees" installatsiooniga on Sammal õnnestunud saavutada aktivismi hõlmav, ent ühtlasi sellest üle ulatuv mõõde; kunst haarab endasse elu (poliitilise sõnumi, ajalooseigad), ilma ise eluks lahustumata. Leidliku kontseptsiooni kõrval väärib tähelepanu just elegantne tasakaal, mida kunstnik suudab hoida (enese)iroonia ja käsitletava teema sotsiaalse tõsiduse, õigupoolest traumaatilisuse vahel.

Installatsioon koosneb kolmest osast, milles teose aistitav kohalolu järk-järgult suureneb. Tinglikult võib töö osad jagada verbaal-auditiivseks, visuaalseks ja ruumitervikut haaravaks. Esimese osana tuleb käsitada sisukokkuvõtet fiktiivsest ooperist, mis põhineb 1960.–1980. aastate Tartus tegutsenud legendaarse, Esimehe nime all tuntud gei elulool. Sisukokkuvõtte loevad ette Tiina Kuningas eesti ja Tui Hirv inglise keeles. Teise osa moodustavad üheksa mustvalget fotot ooperi stseenidest ning kolmanda osa tumepunane loož, millest avaneb vaade pimedusse ja kus viibides kuuleb Johanna Kivimägi spetsiaalselt installatsiooni jaoks kirjutatud heliteost.

Tuleb tunnustada kunstniku teravmeelset ideed kasutada teose ülesehitusel ooperiformaati, mängides nii žanrisiseste võtetega kui ka ooperi kui spetsiifilise omailmaga. Samma teosega silmitsi seistes tundub, et niisugune viljakalt tähendusi tootev formaat ainult ootas, et keegi teda tarvitaks. Ooperi ümber koondub terve tähenduste, traditsioonide, hoiakute ja stereotüüpide kogum ning postproduktsioonilise kunsti kontekstis on see žanr lausa semantiline kullaauk.

Geitemaatika esitamine ooperikontekstis on julgelt irooniline, mängides vana klišeega, mis seostab geikultuuri ooperiga ja ooperit geikultuuriga. Kahtlemata on ooper keskkond, mis toob äärmise reljeefsusega esile rollide ja identiteetide konstrueerituse ja mängituse, võimaluse kogeda teistsugust, ühiskondlikest eeldustest tinglikult vaba elu. See on justkui identiteedi performatiivsuse näitlikustamine par excellence, ülepaisutatult ja dramaatiliselt.

Muusikateatrit on geikultuuri pelgupaiga ja positiivse väljendusvõimalusena käsitlenud mitmed autorid; võib-olla üks pühendunumaid käsitlusi ses vallas on ameerika kultuurikriitiku Wayne Kostenbaumi raamat "The Queen's Throat. Opera, Homosexuality, and the Mystery of Desire" (2001), kus nenditakse: "Pöördume ooperi poole, kuna meil on vaja hingata." Koestenbaum keskendub oma käsitluses diivafiguurile, kes pakkuvat homoseksuaalidele samastumisvõimalusi, muuhulgas just seetõttu, et tema elu seisneb pidevas rollis. Itaalia muusikateadlane Davide Daolmi, kes rõhutab geikeskse muusikateaduse vajalikkust, on leidnud, et ooperist vaimustumine on "antisotsiaalne käitumine nagu homoseksuaalsuski".

Viimase aja ooperilavastustes ongi üha rohkem hakatud homoseksuaalsuse teemat esile tõstma – seda ka teostes, kus niisugust motiivi algselt pole. Veebruaris lavastus Chicagos Philip Glassi ooper "Usheri maja hukk", mille kahest meespeategelasest oli lavastaja Andreas Mitisek teinud homoseksuaalsed armastajad; Peter Sellars lavastas umbes samal ajal Torontos Wagneri "Tristani ja Isolde", milles kuningas Marke ja Tristani vahel tuleb ilmsiks homoseksuaalne suhe (Marke ja Tristani homoseksuaalsuse teemal on varemgi polemiseeritud). Niisiis murrab geiteema ooperisse üha avalikumalt sisse. Kuid samas on enam kui ilmne, et enesestmõistetavaks peetavad seosed gei- ja ooperikultuuri vahel kujutavad endast ka koormavaid stereotüüpe.

 

Elu nagu ooper

Samma on pannud oma "diiva" mängima Esimeest. Konkreetse homoseksuaalse mehe saatuse asetamine ooperikonteksti heidab klišee vaatajaile tagasi: olge lahked, siin on teile kõigi klišeede kohaselt gei, kelle elu ongi ooper! Elulool põhinevate seikade esitamine ooperlikuna aktiveerib mitu tõlgenduskonteksti, jäädes osavalt võnkuma iroonia ja tõsiduse vahel. Ühest küljest mängitakse vaataja võimalike stereotüüpsete eeldustega nagu "ooper on geide, drag queen'ide ja transseksuaalide maailm" või "ooper on camp ja sellise seksuaalse sättumusega inimesed tunnevad camp-elemendi suhtes külgetõmmet". Looži võib selle inglikeste ja tumepunase sametiga tõepoolest tõlgendada ka camp'i võtmes. Samas on kunstnik hoidunud camp'i ja irooniat üle paisutamast, karikatuursuse ohtu ei teki ja me saame ooperit mõista ühtlasi tõsiseltvõetava, uusi tähendusi loova keskkonnana. Ooperi irdreaalsus saab tõepoolest justkui inimese identiteedi alatise tinglikkuse ja irdsuse võrdpildiks.

Jaanus Samma lähenemine geiteemale on rafineeritult diskreetne: selle asemel, et ooperi sisukokkuvõte üle kogu ruumi kostaks, ripuvad seinal kõrvaklapid, millest ainult soovija saab Esimehe elusaatuse kohta kuulda. Sama kehtib audioinstallatsiooni "Lood" kohta, kus Tartu homoseksuaalid meenutavad nõukogude aega: nende lugude juurde peab ise minema, nad ei suru ennast peale ega tee oma kuuldavusest kõigile laienevat paratamatust. Ehkki valjuhäälne skandeerimine stiilis we are here and we are queer on sotsiaalselt enam kui õigustatud, eksponeerib Samma teemat kunstis efektse vaoshoitusega.

Kopenhaageni endises õukonnateatris üles võetud fotoseeria on mustvalge ja hoidub samuti groteskist, kuigi väikese groteskimomendi toob sisse foto, kus Esimees (Al Massoni kehastuses) hiilib prügikastiga. Esimehe kujutamisel pole kasutatud mingisugust rõhutatud geiatribuutikat, samuti on lavakujundus väga napp. Kõigil fotodel kujutatakse üksnes Esimeest, teisi ooperitegelasi me ei näe. Minu meelest on see õnnestunud valik, jättes vaataja taju koormamata ja lisades kujutlusruumi. Samuti luuakse nõnda mulje üksildusest, seisundist, mis oludes, kus homoseksuaalsus oli kriminaliseeritud, ähvardas homoseksuaalse sättumusega inimest ilmselt pidevalt.

Kogu elutraagika ja osaks saanud ebaõigluse juures pole Esimeest heroiseeritud. Kunstnik on ta välja toonud tüübiesindajana: "ooper" kujutab üht ebakangelaslikku inimest sellisena, milliseks ta konkreetses ühiskondlik-poliitilises raamistuses ja oma psühholoogilises antuses kujunes. Niisuguse tegelaskuju kaudu õnnestub autoril vältida ohvriretoorikat ning moonutust, mis omistaks represseeritud vähemusele aprioorselt moraalse õilsuse ja võiks kaasa tuua argumentatsioonivea ("vähemustele tuleb anda õigused, juhul kui nad on moraalselt laitmatud").

 

Jaanus_Samma

Jaanus Samma
Ooper "Esimees" (detail)
2013
Installatsioon, pigmentfoto, libreto
EKKM-i näitusevaade
Foto autor Johannes Säre
Kõik õigused kunstnikul

 

Libreto?

Tulles veel kord tagasi ooperi sisukokkuvõtte juurde, tunnistan, et siin tekkis mul kõige enam küsimusi. Kunstnik on nopped Esimehe elusündmustest, mida on veidi töödeldud, seadnud fiktiivseteks ooperistseenideks ja lasknud need ette lugeda Klassikaraadios ooperiõhtuid toimetaval Tiina Kuningal. Ent esitatud sündmustejada ei pane päris uskuma, et sellise kondikavaga libretole võiks tõesti olla üles ehitatud ooper. Kuulajale ei jää muljet klassikalistele libretoskeemidele vastavast loost, milles oleksid läbivad kontrastsed tegelased ja tegevusliinid, karakterite motiivide konfliktid, sündmuste dramaatiline arendus; kulminatsioongi jääb siin õigupoolest loo algusse, ehtooperlik tapmisstseen loo lõpus ei kasva välja ühestki tegevusliinist. Kindlasti peaks "päris ooper" Esimehe karakteri ja tema heitlused reljeefsemate joontega välja tooma: modernses võtmes ooperi puhul oleks siin ruumi näiteks Alban Bergi Wozzecki või Benjamin Britteni Peter Grimesi tüüpi tegelaskuju arendamiseks.

Kui ainsaks läbivaks tegevusliiniks jääb homoseksuaalne armastus, mille objektid saatuse tahtel vahelduvad, võiks ka selle välja tuua tihedamate kordustega. Loo algmaterjal on tõepoolest ooperlik – Samma väitel tuli tal ooperiidee eelkõige seoses Esimehe traagilise surmaga, ent ka eluloos eneses peitub ooperilugudele läbi aegade iseloomulik dovere ja affetto, kohuse (nõukogude seadus) ja kire konflikt. Sestap ongi kahju, et paljulubav algmaterjal on jäänud algstaadiumi: ka võimalus luua represseerivat seadust esindav ning peakangelasele vastanduv tegelane on jäetud kasutamata. Mõistan, kui kunstniku eesmärk oligi esitada inimese elu kogu selle suvalisuses ning jätta ära aristotelliku poeetika kausaalsed suhted. Loomulikult luuakse pidevalt oopereid, mille libreto ei vasta mingitele traditsioonilistele žanritunnustele. Ent kui Esimehe elulugu on juba niikuinii veidi töödeldud (tegelikult ei tapetud teda mitte Eesti iseseisvuse saabudes, vaid aasta varem), ja eelkõige, kuna installatsioon rõhub žanrispetsiifikale ja loodava omailma usutavusele (Tiina Kuninga hääl; looži realistlikkus, teatrifotode tõepärasus), oleks ka teose verbaalses osas võimalik rõhuda ehedamale ooperlikkuse-efektile. Sisukokkuvõte ei peakski viitama heale, ent võiks viidata võimalikult tüüpilisele libretole. Muidugi on lool ka tunnuseid, mida saab pidada tüüpiliselt libretolikeks (ajaline hakitus).

Nagu alguses viidatud, tõuseb teose kolmas osa "Loož" oma jahmatava pimeduse-ekspositsiooniga mitmetasandilise installatsiooni kõige mõjusamaks kujundiks. Tühja saali ehitatud loožis saab kuulata Kivimägi ligi 6-minutilist muusikalõiku klaverile, metsasarvele ja kontrabassile, mille helilooja on loonud dialoogis kunstnikuga – muusika sisaldab selgelt eristuvaid sündmusi ja hääli. Tegu on suuresti tonaalse, oma minoorses tonaalsuses filmilikult mõjuva helikeelega, mis näis esimesel kuulamisel isegi ootamatult ligipääsetava ja haaratavana. Teist korda näitust külastades hakkas melanhoolse alatooniga helitaust sugestiivselt toimima: pimedusse vaadates kogeb kuulaja helisündmusi peaaegu ruumilistena.

Usun, et "Loož" mõjuks ka omaette teosena terviklikult ja olen kuulnud mitmelt näitusekülastajalt, et nad on seda üksikteosena mõistnudki. Loož, mis on juba iseenesest laetud kujund (hõlmates selliseid tähendusi nagu privilegeeritus, hierarhia, edevus, rafineeritud olelusvõitlus), saab eriti võimsaks tänu sellele, et ise privilegeerituna loožis istudes ei näe me muud kui pimedust. See jõuline kujund lubab mitmeid tõlgendusvõimalusi ja nihkub niimoodi homoseksuaalsuse ja represseerimise temaatikalt üldinimlikule tasandile. Võime seda mõista igasuguse kultuurilise identiteedi murdumisena, kui see jääb silmitsi reaalsuse pimedusega: kultuuriline identiteet on alati tinglik ja läbimängitav, ent kogu selle arbitraarsuse all (või tema vastas) pole midagi tõelisemat kui eimiski, pimedus, teadmatus, artikuleerimatus. Meile jääb alati vaid seesama tinglik ja tõlgendatav, asjaolude ja meie endi valikute kombinatsioonis kujunev identiteet, mis seisab vastamisi läbipaistmatu "tõelisusega". Ootan huviga, mida Jaanus Samma pärast vaataja pimedusega silmitsi seadmist edasi teeb.


* Ansambli Apelsin laulu pealkiri. – Toim.


Maarja Kangro on kirjanik ja tõlkija, elab ning töötab Tallinnas.


CV

Jaanus Samma, sündinud 1982. Vabakutseline kunstnik, elab ja töötab Tallinnas. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikuna ja täiendanud end Prantsusmaal (Université Paris VIII Saint-Denis, École Superieure Estienne des Arts et Industries Graphiques), alates 2011 jätkab õpinguid Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja disaini doktoriõppes, tegeledes geitemaatikaga.

 

< tagasi

Serverit teenindab EENet