est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Mees nagu orkester

Mari-Liis Rebane (4/2018)

Mari-Liis Rebane kirjutab Eesti kineetilise ja ka helikunsti isaks nimetatud Kaarel Kurismaa retrospektiivist "Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester".

 


14. IX 2018–23. II 2019
Kumu Kunstimuuseumi 4. korruse B-tiib
Kuraatorid: Ragne Soosalu, Annika Räim.



Muuseumi uksed teevad minu nina ees lõuad lahti ja kutsuvad subliimselt hämarasse saali. Monumentaalsel sambal tervitavad pidulikult trompetitega inglikesed ning silme ees on veetlevalt valgustatud veenuslike vormidega altar. Kriidised käed tantsivad ümber sõrmepikkuse päkapiku. Seda vaatepilti fikseerides tunnen end muuseumi konstruktsioonide vahel hetkeks ka ise nagu väike Pöial-Liisi Pekka Vapaavuori (Kumu arhitekt. – Toim.) peos.

Kusagil põrisevad mootorid ning pilku püüab pulseeriv valgusobjekt, mis vilgub kui majakas ning kutsub mind endaga läbima koridori. "Siia, siia!" annaks sinine majakas justkui oma signaaliga märku ja eemalt kutsuvad mind kajavad helid. Väikesed mootorid ja vidinad ehitavad kusagil kauguses sahisevaid ajamustreid. Tundub, et koht, kuhu olen sattunud, on maa nimega Kurismaa.

 

Kineetiline ühendus iseendaga

"Kõigi telefonide juures seisab igavik / Ja tahab saada ühendust iseendaga," ütleb Ilmar Laaban (1921–2000) oma luuletuses "Mikrokosmos".1 Kurismaa tööde vahel tekib tunne lewiscarrollilikust maailmast, kus on võimalik hõlpsalt reaalsuseid vahetada – sellele tundele annab hoogu ka objektide mõõtkavade varieeruvus, milles kunstnik töötab. Miniatuursed objektid vahelduvad monumentaalsetega, peopessa mahtuvad nukud inimmõõtu mannekeenidega ("Härjapõlvlane", 1974/1996) ning väikesed trammimudelid nukufilmidest ("Trammivasikas", 1983) paisuvad ühtäkki suurteks avaliku linnaruumi skulptuurideks ("Tallinna trammi objekt", 1993).

Näituse üldine foon on mahedalt salapärane – näituse külastajat tervitavad punakad seinad, ümbritsemas pehme geomeetriaga objekte, millele langeb pidulik valgus, mis peatab aja ja nõiub vaataja kunstniku loodud maailma osaks saama. Kurismaa kunstist tekib omamoodi stilistiliselt rafineeritud tervik – keskkond, mis ei koosne enam üksnes üksikutest objektidest, vaid moodustab terve omaette universumi.

Mulle tundub, et ka Kaarel Kurismaa masinlikud objektid otsivad ühendust ennekõike iseendaga. Ühendus otsib end läbi vahendi, mis oma algupäralt justkui sisaldaks eeldust suhtluseks, kommunikatsiooniks. Telefon, raadio, film – kõigi puhul on tegemist kommunikatsioonimehhanismidega, mis eeldavad, et kuskil on "vastuvõtja". Kusagil on keegi, kes neid märkab ja kuuleb.

Kurismaa on tuntud kui platvorme ühendav kunstnik, kelle tegevuse põhjal võiks öelda, et ta on oma loomingus ulatunud kõikjale, kuhu eksperimenteerimishimural kunstiharitlasel 1970. aastatel vähegi õnnestus kombitsaid ajada. Avastamisvõimalusi oli palju, kuid eneseväljendus piiratud. Kurismaa looming ühendab disaini, teadust, mehaanikat, arhitektuuri, muusikat, heli ja filmi ning pole puutumata ka performatiivsetest lähenemistest. Võib lausa jämedalt väita, et kaudselt puudutab Kurismaa ka teatrit, sest tema objektid on justkui "lavastatud", nagu mainib ka näituse üks kuraatoritest Ragne Soosalu. Mees nagu orkester.

 

Arhitektoonide leiutaja ja visuaalne jutustaja

Vaatamata absurdielemendile on Kurismaa teosed läbimõeldult struktureeritud – selles on alati märgata teatud kompositsioonilist selgroogu, mis hoiab teose arhitektuuris pinget. Mõnes mõttes on Kurismaa teosed tänapäeva mõistes korraga "retro", meenutades vormilt vägagi 1970.–1980. aastate tööstusdisaini, ja "futu", kasutades ebatavalist leidlikkust. Ka töödes esinev vormipuhtus mõjub mõõduka steriilsusena, mis hoiab sidet teatava tehnoutoopiaga.

Intervjuus Kaire Nurgale kirjeldab Kurismaa, kuidas kõik toona kättesaadavad materjalid olid pärit nõukogude tööstusdisainist – Salvo, Estoplast, Norma2 – ning said tuttavate abil kokku kogutud, sest ega palju muud lähtematerjali readymade-kunsti tegemiseks saada polnudki. Tõenäoliselt peegeldubki Kurismaas veidi leiutajat ning iha välja murda Nõukogude Liidu masstoodangu objektidest, millele tuli anda uus esteetiline väärtus ning fantaasiarohke funktsioon. Sõna "avangardistlik", milleks võib kohati nimetada ka Kurismaa kunsti, tähendas toonases Eesti kultuuriruumis kõike seda, mis oli teisiti mõtlev või põrandaalune.

Huvi luua maailmu väljendub ka perioodis, mil Kurismaa töötas filmistuudios Tallinnfilm. Ehkki tema karjäär nukufilmirežissöörina jäi põgusaks ega oma võib-olla nii märgilist tähendust Kurismaa loomingus üldisemalt, võib animatsiooni meediumina pidada siiski omamoodi võtmejäljeks tolleaegsete kunstnike otsingutel – dünaamika ja mitmekihilisus, mida animafilm võimaldab, oli toonaste kunstnike jaoks ilmselgelt väljakutsuv. Samuti võib Kurismaad siiski pidada üheks teenäitajaks temale järgnenud animarežissööride põlvkonnale, kes hakkasid kujundama Eesti animatsiooni tulevikku. Näitusel on eksponeeritud kolm nukufilmi, mis pole ehk niivõrd tähtsad oma sisult, kuivõrd on loetavad olulise kunstilise konstateeringuna Kurismaa loomingut silmas pidades. Teatavas mõttes andis animatsioon kunstnikule võimaluse ja vabaduse rakendada oma katsetusi materjalide, vormide, arhitektuursete makettidega ning väljendada huvi asjade liikuva olemuse vastu.
Asjade liikuv iseloom – just see on essents, mis Kurismaa loomingut iseloomustab. Ja kõik, mis liigub, teeb häält.

 

Tilkuvate helide aias

Liikudes mööda tubadest, kus kohtab "Härjapõlvlast", ning möödudes trepimademetele asetatud "Pürgimusest" (1975) ja progerokiansambli Mess kontserdilava kaunistanud objektidest, satun lõpuks kohta, mis mind juba uksel kutsus – päris helide labürindi keskele. Olen jõudnud oma lemmikpaika sellel rännakul – mehaaniliste helide aeda.

Raivo Kelomees on toonud välja teose "Gertrud ja Heldur vihmas" (1995) ülimalt mõjuva meeleolu, mis kaasneb vaibuva tiksumisega ning seostub värske ja rahunenud vihmajärgse loodusega. Ta ütleb: "võib-olla eesti kunstis ei olegi teist niivõrd emotsionaalselt mõjuvat tehnoloogilist kunstitööd".3

Maas lebavad väikesed trummipulkadest kaeladega "kraanad", mis liiguvad elektroonilise mootori abil ning tekitavad metalltaldrikuid peaga koksides pisut varieeruva intensiivsusega helisid – mõned teravamad, mõned tuhmimad. "Intermezzo", mida esitleti esmakordselt 1997. aasta NYYD festivalil ning mille toonane kunstiline juht oli Erkki-Sven Tüür, mõjub oma robustses lihtsuses ja alastuses jätkuvalt tänapäevasena. Sinna kõrvale asetatud "Helisev hall" (2008) astub väikeste kraanadega dialoogi ning sekka kostub kõrval asuva "Alma raudtee" (1997) torudest tekkiv raudteerööpaid imiteeriv heli. Aeg-ajalt võtab tähelepanu "Viiking raadio" (2001–2003), mis kasutab ohkeid Tallinna Postimaja eskalaatorile paigutatud kineetiliselt heliobjektilt (1982, hävinud), millest mina mäletan aga vaid vaikivat skulptuuri. Igal teosel on selles orkestris oma roll – partituur järgib objektidesse programmeeritud mustreid, kuid lubab sekkuda ka juhuslikkustel. Objektid, mis on omandanud häälevõime, kõnelevad kõik "Kurismaa keelt".

 

 

 

Kaarel Kurismaa
Helisid tilkuv seadeldis
1975
Heliobjekt, 103 x 103 x 58 cm
Eesti Kunstimuuseum

 

 

 

Usaldus ja uudishimu

Kurismaa puhul on võtmeks uudishimu ja avatus, mis, nagu näitus tõestab, pole aastate jooksul raugenud. Minu jaoks avaldus see isikliku kokkupuutena 2016. aasta lõpus, kui mul õnnestus uusmeedia õppetooli magistrandina osaleda Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud rühmanäitusel "Taimer", mille tuuma moodustas mõistagi Kaarel Kurismaa looming.4 Kurismaa polnud selle suhtes, millega tegeleb uus põlvkond, sugugi ükskõikne. Mänguhimulisus hõljus tema kohal sõbralikult nagu inglid "Amori sambal" (1973) ning eluterve uudishimu-antenn võis ulatuda kõrgele kui "Põhja Kõrgepingevõrkude objekt" (1981).

Kurismaa oli meist kõigist pika puuga ees – tema tööd ootasid juba seina ääres, kui meie alles asusime kontseptsiooni kallal ajusid ragistama. Temas oli samas väga palju valmisolekut kaasa mõelda. Mäletan, et üks esimesi ideid, mis näituse kontseptsiooni juurde pakkusin, puudutas mündimasinate taaskasutamist, ning järgmisel kohtumisel olid Kurismaal kaasas inspireerivad postkaardid vanaaegsetest mängutoosidest ning esimestest mängumasinatest, mille abikaasa Mari oli välismaalt leidnud.

Siinkohal oleks viimane aeg välja tuua Kaarel Kurismaa silmapaistev koostöö kunstnik-sisearhitektist abikaasa Mari Kurismaaga – see on kooslus, kelle puhul on märgata üksteist täiendava terviklikkuse märke. Sobivust teatavas kunstilises esteetikas võib näha ka siis, kui võrrelda mõlema kunstniku loomingut eraldiseisvalt. Ega asjata pole kunstnikud oma silmatorkavat ühilduvust nii kunstnike kui kaasadena ka varem ühisloomingus väljendanud. Võib-olla on Kurismaa loomingut hoidnud sellisena, nagu me seda teame, justnimelt see isiklik taustajõud, mis väljendub paarisuhtes?

Kaarel Kurismaa tööd mõjuvad alati harmooniliselt ning tema absurditunnetusest tõukub lohutavat soojust ja usaldust ümbritseva suhtes. Ta justkui hoiaks masinlikku tehnoulma vastu kuuma vereringet, otsekui soojendaks pehmete käte vahel jääkülma metalli. Kurismaa loomingus on tasakaalukust, tsüklilisust, dünaamikat. Läbi aegade ja ajastute ei ole Kaarel Kurismaa kaotanud suunataju ning on liikunud, kompass käes, sihikindlalt oma rada, hoides eneseteadlikult endale omast kurssi.

 

1 Ilmar Laaban, Mikrokosmos. – Ankruketi lõpp on laulu algus [1946]. Tartu: Ilmamaa, 2008.

2 Kaire Nurk, Pürgimus. – KUNST.EE 2010, nr 1–2, lk 41–47.

3 Raivo Kelomees, Postmateriaalsus kunstis: indeterministlik kunstipraktika ja mittemateriaalne kunst. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2009, lk 147.

4 Kuraator Tamara Luugil oli ettekujutus näitusest, mis tõukus Kaarel Kurismaa mängulisest ja vabast, elujaatavast (sõna, mis erinevates Kurismaa loomingut kirjeldavates tekstides mulle korduvalt silma torkab) loomingust, mida ühendaks helikunsti platvorm. Noore põlvkonna esindajatena saimegi nii üheskoos Karl Saksiga võimaluse Raul Kelleri juhendatavate üliõpilastena selles väljakutses osaleda.

 

Mari-Liis Rebane on lõpetanud uusmeedia õppetooli magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias, keskendudes helikunstile. Enne seda on ta õppinud ka animatsiooni.

< tagasi

Serverit teenindab EENet