est eng

 

Millal lõppeb postmodernism?

Andreas Trossek (1/2016)

Diskussioon: Andreas Trossek vestleb Kaire Nurgaga näitusest "Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991–2015".

 


20. XI 2015–28. II 2016
Kunstnikud: Avangard (Sandra Jõgeva & Margus Tamm), DeStudio (Herkki-Erich Merila & Peeter Laurits), Kaisa Eiche, Dénes Farkas, F.F.F.F. (Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar, Maria Valdma), JIM (Johannes Säre, Iti Connor, Maido Juss), Toomas Kalve, Eve Kiiler, Mari-Leen Kiipli, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Mari Laanemets, Marco Laimre, Peeter Laurits, Ly Lestberg, Peeter Linnap & Jaanus Nõgisto, Arne Maasik, Herkki-Erich Merila & Arbo Tammiksaar, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Krista Mölder, Katja Novitskova, Taavi Piibemann & Toomas Thetloff, Birgit Püve, Mark Raidpere, Piia Ruber, Piret Räni, Jaanus Samma & Alo Paistik, Liina Siib, Tiit Sokk, Andres Tali, Peeter Tooming & Carl Sarap, Laura Toots, Mare Tralla, Anna-Stina Treumund, Anu Vahtra & Na Kim, Tarvo Hanno Varres, Sigrid Viir, Mart Viljus, Toomas Volkmann, Reimo Võsa-Tangsoo.
Kuraator: Anneli Porri.

 

"Kõik lootused postmodernismi surmast on enneaegsed."
Eve Kiiler, "Eesti kunst mehhaanilise reproduktsiooni ajastul:
väike postmodernismi kursus algajale" (1993)

 

 

Andreas Trossek (A. T.): Ütleksin meie vestluse sissejuhatuseks esmalt ehk seda, et mulle tundub, et üheksakümnendad hakkavad viimaks ometi läbi saama. Ja mitte ainult seepärast, et praegune aastaarv on 2016. Või et tolle kümnendi üks silmapaistvamaid eesti kunstikriitikuid Ants Juske (1956–2016) on nüüd surnud. Üheksakümnendad hakkavad viimaks ometi läbi saama selles mõttes, et see kümnend näib olevat juba täielikult historiseeritud/ajaloostatud, "ära seletatud", kokkuleppelistele narratiividele allutatud. Ning selle kümnendi mütologiseerimise tööd on tehtud tegelikult peaaegu sünkroonselt, s.t käsitlusi (näituseid, trükiseid, kriitikat, tõlgendusi jms) on perioodi kohta erakordselt palju.

Millest kirjutatakse ajalugu? Sellest, mis on oluline. Sellest, mis on pöördeline. Sellest, mille osas on uurijate seas hakanud formuleeruma juba mingisugune laiem kokkulepe, vastus küsimusele, mis juhtus. Seepärast tundub mulle kunstiajaloo pidevast ümbermõtestamisest ja -kirjutamisest rääkides, et üheksakümnendate osas tuleks kaanoni võimalikke ümberkirjutajaid – kellele õnneks, kellele kahjuks – üpriski kaua oodata. Esiteks seetõttu, et pöördelistel aegadel on alati palju võitjaid, ent ka palju loobujaid, kes tegid kunstitudengitena või noorte kunstnikena võib-olla paar-kolm märkimisväärset näitust, aga kadusid seejärel üldpildilt, mistõttu on nende positsioon kaanonis pikemas perspektiivis tegelikult vaieldav (ja enamasti on need inimesed ise esimesed, kes seda möönavad).

Teiseks seetõttu, et need, kes revolutsioonis jäid ellu, on tänapäeval teatavas sundseisus ja peavad oma subjektiivseid mikroajalugusid pidevalt publikule üle kordama ja hoidma muutumatuna, et säilitada kätte võidetud positsioone. Niiviisi tekib aegamisi ja poolmärkamatult justkui uus nomenklatuur, meie kaasaegse kunsti elavate klassikute nimekiri, keda ühendab ennekõike biopoliitiline faktor, et nad olid noored üheksakümnendatel ja jäid kunsti tegema ka nullindatel ning käesoleval kümnendil. Edu hinnana hakkab nende loominguvabadust survestama seega teatav ajaloo paine. Näiteks Jaan Toomik peab jääma traagiliseks natuuriks, Marko Mäetamm (tragi)koomiliseks, Marco Laimre kriitiliseks, Kaido Ole neutraalseks jne.

Tendents, mis on viimasel ajal Eesti näituseelus üks domineerivamaid, keskendub just nimelt 1990. aastate kunstielu kangelaste pühitsemisele. Olen korduvalt nalja heitnud, et üheksakümnendad on lihtsalt tagurpidi kuuekümnendad – selles mõttes, et läänemaailmas 1960. aastatel toimunud revolutsioonid leidsid Ida-Euroopas aset enamasti alles 1990. aastatel, kui Nõukogude Liit oli kokku varisenud. Näiteks semionaut Kiwa, "üheksakümnendate laps", kes tähistas mullu sügisel oma 40. sünnipäeva retrospektiiviga "Autoportree tundmatuna" Tartu Kunstimuuseumis (5. IX–1. XI 2015). Või siis mullune Kumu suurnäitus "Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris" (20. II–10. V 2015), kus noorem publik sai mh näha DeStudio ikoonilisi teoseid üheksakümnendatest. Või siis oli Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) sügisel avatud rühmanäitus kõneka pealkirjaga "1995" (8. VIII–6. IX 2015). Mullu novembris avati Tartu Kunstimuuseumis näitus pealkirjaga "Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991–2015" (20. XI 2015–28. II 2016) ja väljapaneku mõtteline nullpunkt asus taas kord üheksakümnendates. Järelikult on, mida meenutada. Nii et näituse taust on tegelikult laiem kui lihtsalt küsimus, mis asi on foto 2016. aasta seisuga.

 

K. N.: Püüan sissejuhatuseks diferentseerida meie lähtepositsioonid. Real põhjustel pole mul "Plahvatusest tasandikule" kataloogi, see-eest olen näitust mitmel korral ja erineva seltskonnaga degusteerinud, nii et määratleksin end praktikuna; sina oled degusteerinud jälle põhjalikult kataloogi, nii et sa võiksid ehk rõhuda enam teoreetiku rollile? Aga kuna sa tõstatasid 1990. aastate konteksti teema, siis tundsin vajadust taas üle lugeda minu jaoks krestomaatilisest artiklikogumikust "Ülbed üheksakümnendad" seda, mida Peeter Linnap ja Mari Laanemets kirjutavad üheksakümnendate kunstipöördest, ja eraldi fotograafia rolli kohta – nii et natuke ikkagi varustasin end teoreetikute seisukohtadega.

Kõigepealt, mõned lisandused üheksakümnendate läbi- ja/või ümbersaamise probleemile. Linnap ei jäta seoses kümnendi esimese poole Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (alates 1999. aastast Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus – Toim.) aastanäitustega oma terava pilgu alt välja "kriitika-aparatuuri sügavat võimetust nüüdiskunsti analüüsida".1 Järgneval ajal on aga üha uued teoreetilised strateegiad üle kunstiteoreetikute peade vohanud, kõige värskemana ehk posthumanism, ja suund kunsti sünergialikule koostööle teadusega (ilmselt pole siinkohal viimase ehk 2012. aasta Kasseli "documenta" (13) suuna andev mõju mitte tähtsuseta). Nii et arvan, et see suur hulk väga eriilmelist tekstilist refleksiooni, mis Eestis jooksvalt üheksakümnendatel produtseeriti, on tänase pilguga vaadates aegunud. Sügavama sisulise ja teoreetilise mõtestamise vajakajäämus on minu meelest endiselt suur.

Eriti sellepärast, et kunst oma kiires muutumises on lakkamatult (juba jälle!) ammendumise piiril, ja aina kiiremini on vaja midagi uut, pöörduvad eesti kunstis noored põlvkonnad toite saamiseks ikka ja jälle üheksakümnendate nn ülbete kannapöörete poole – seda enam, et (väidetavalt) varem oli eesti kunst kas mahajäänud ja alalhoidlik või siis ideoloogilise survestuse tõttu nii konserveerunud enesekaitsesse, et see justkui ei peaks tänapäeval enam kedagi kõnetama. (Hea illustratsioon oleks siinkohal 2011. aastal käivitunud eesti noore kunsti Köler Prize'i preemia, mis kõlab efektselt, aga arvan, et selle preemia nominendid ega ka noorem avalikkus eriti ei tea ega huvitu kellestki Vene tsaari õukonnakunstnikust Johann Kölerist, kes oli küll esimene eestlasest professionaalne kunstnik.) Ja nii algabki noorte jaoks n-ö kasutatav eesti kunsti ajalugu alles üheksakümnendatega!?

Just seepärast on see kümnend ka ülekoormatud tähelepanuga, ja arvatavasti jääb see nii veel mõneks ajaks. Vähemalt seniks, kuniks Eesti kunstimaailmas ringleb lootus, et publikut saab kasvatada n-ö koledat moodsat ja/või kontseptuaalset kunsti mõistma ja armastama – mitmel vastandlikul põhjusel on mu toon siinkohal irooniline. Tegelikult on erinevate kuraatorinäituste üheksakümnendatele suunatus ka sellepärast n-ö moes, et äsja oma kümnendat sünnipäeva tähistanud Kumu kunstimuuseum pole seni veel Toomikut ja teisi "fontäänlikke" (duchampilikus tähenduses) eesti kunstivägilasi oma püsiekspositsioonis krestomatiseerinud – ja nii hoidnud nende retseptsiooni avatuna. Nii et Kumu strateegia selles osas on võib-olla vägagi tagamõtteline? Selle kõige foonil on kuraator Anneli Porri ambitsioon kaardistada taasiseseisvunud Eesti fotokunsti esimene veerandsada eksistentsiaastat ühest küljest väga loomulik ja paratamatugi. Teisalt näib mulle, et ta on hakkama saanud üsna terava ja hinnangulisegi komplektiga.

 

A. T.: Jah, vägisi meenub tees, et vabadus on "tunnetatud paratamatus", kui rääkida kuraatori valikutest. Nagu ka see, et faktid on faktid. "Fotograafia ja fotoharidusega on seotud tänapäevased kaasaegse kunsti rahvusvahelised edulood," ütleb kuraator Anneli Porri näituse kataloogis napiks vastuseks küsimusele, miks just foto.2 Ta ei täpsusta, mida ta nende edulugude all silmas peab, aga ma usun end mõistvat – ta peab ennekõike silmas Eesti paviljone rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil ja kohalikke kunstiauhindu, nagu Köler Prize, millel on rahvusvaheline žürii.

Püstitasin nimelt paar aastat tagasi ühes lühikeses raadiokommentaaris jutu alustuseks retoorilise küsimuse selle kohta, kas fotograafia on kunst, ning jõudsin välja kuiva statistilise tõdemuseni, et 21. sajandi eesti nüüdiskunsti peavool (s.t see, mida premeeritakse, eksporditakse, institutsionaliseeritakse jne) on tegelikult juba mitmeid aastaid ennekõike kaameraga tehtud kunst: "Kui vaatame näiteks, millised kunstnikud on võitnud Eesti rahvuspaviljoni konkursse rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil, siis näeme seal peaasjalikult foto-, video- ja filmitaustaga kunstnikke: Jaan Toomik, Mark Raidpere, Kristina Norman, Liina Siib, Dénes Farkas. Kaamera võidukäik on olnud täielik. Niisiis ei kõla asjakohane küsimus mitte "kas fotograafia on kunst?", vaid pigem "kas kunst ongi vaid fotograafia?""3 Viimati nimetatud küsimuseasetusega algab nüüd "Plahvatusest tasandikule" näitusekataloog, ja tõepoolest, ka näitusel rullub lahti narratiiv, et väga mitmete 1990. ja 2000. aastatest ning käesolevast kümnendist ringlusse jäänud kunstiteoste tehnikaks on just nimelt fotograafia.

Olen kuraatorile viite eest tänulik ja imetlen tema julgust haarata Tartu Kunstimuuseumi kutsel kunstiteaduse sajanditevanusest tööriistakastist niivõrd vanamoodne üldistusvahend, kui seda on meediumikeskne lähenemine. Old school but it works! Veidi murelikuks teeb mind siiski üldmulje, et mütoloogiline Sampo imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha, ongi leitud! Umbes et kui taasiseseisvunud Eestis tehtud kunstiteoses on mingi fotoelement olemas, siis on juba hästi, sest siis on automaatselt hea nüüdisaegne kunst ja tehnika muutub vaikimisi tegija trumpässaks. Tõsi, ka 20. sajandi kontseptualismi või performance-kunsti ajalugu on meieni jõudnud paljuski arhiveerivate fotokujutiste kaudu, s.t me oleme fotoga harjunud peaaegu et juba seljaaju tasandil. Kuid kas fotograafia kasutamises seisnes siis Marcel Duchampi revolutsioon?

Postmodernism on teatavasti pidanud teisejärguliseks küsimuseks kunstiobjekti teostuse tehnikat, kuna elatakse "kunsti piiride" hajumise järgses olukorras, kus põhiliseks kõneaineks on saanud teose temaatika või sõnum. Näitus keskendubki väga erinevate kunstnike väga erinevatele lausungitele, sidudes need kokku fotograafilise kujutise kasutusfakti kaudu. See on tehnikakeskse lähenemise üheaegne tugevus ja nõrkus, sest võimaldab esitleda publikule väga põnevat ja kirevat autoripositsioonide paletti, kuid samas toob ühe katuse alla ka neid kunstnikke, kellel ei pruugi teineteisega normaaltingimustel tegelikult millestki rääkida olla. C'mon, mida ühist on sisuliselt näiteks rühmituse Avangard (Sandra Jõgeva & Margus Tamm) ja Anna-Stina Treumundi portfooliol, kuigi piltlikult öeldes on mõlemad piitsaga ringi käinud? Tavaliselt hiilgavad sellise kakofooniaga suurformaadid – biennaalid, triennaalid, aastanäitused jms suurüritused. Nagu ka messid – turg lepitab omavahel ka kirglikumad kisklejad.

Tõsi, "Plahvatusest tasandikule" on näitus ühest kunstitehnikast (fotograafia), mis samas ei varjagi oma teoreetilist lähtepositsiooni. Ainuüksi näituse pealkiri viitab ühemõtteliselt Juri Lotmani kuulsale "(kultuuri)plahvatuse" kontseptsioonile. Nõukogude ajal perifeerse valdkonnana kusagil kõrgest kunstist allpool hingitsenud fotograafia on sellises seletusskeemis piiripealne semiootiline element (n-ö mitte-kunst), mis ootamatute sündmuste tõttu (resp. Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti taasiseseisvumine, omaaegsed kirglikud vaidlused postmodernismi üle jms) haaratakse kiirelt kultuuri keskmesse. Lotmani skeem on projitseeritud lineaarsele ajateljele, nii et üheksakümnendate "plahvatusest" (Eve Kiiler, Peeter Linnap, DeStudio jt) liigutakse järk-järgult tänapäevasele "tasandikule", kus vanemad kunstnikud on noorematele antsjuskelikult väljendudes justkui "kümme vagu ette kündnud".

Teiseks, postmodernism. Või, õigemini, postmodernismi importimise täpsema dateeringu küsimus. Näitusel on vaatajale abiratasteks lisatud rida selgitavaid märksõnu: teooria ja dekonstruktsioon; mälutöö; superego; roll ja tõde; iha ikoonid; foto kui agent; objekt, meedium ja esteetika. Sisuliselt on seega tegu postmodernismiga ja olulisim märksõna on siinkohal dekonstruktsioon (ülejäänud märksõnad tuletuvad juba suuresti iseeneslikult). Tulemuseks on kunst, mis on kahtlusi külvav, kriitiline, eelarvamusi õõnestav, ebamugav jne.

Et 20. sajandi eesti kunsti periodiseering toetub nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka senistes olulisemates kunstiajalooalastes käsitlustes enamasti Eesti riigi poliitilisele ajaloole, on ootuspärane, et näitusel käsitletava "fotoplahvatuse" kokkuleppeliseks algpunktiks võetakse aastaarv 1991 (olgugi et kataloogi intervjuudes tuleb välja, et arengud olid sujuvamad; ja noh, siis ei pea ka näiteks eksponeerima 1970. aastate loomingut Jüri Okaselt, kes võiks kogu skeemi upakile ajada). Kuraatori jaoks on siin oluline, et laias laastus kehtiks matemaatiline võrdus "taasiseseisvumine = postmodernism = fotograafia". Tõenäoliselt see nii näiteks saja aasta pärast kehtibki – eeldusel, et Eesti riik püsib ja kedagi enam ei huvita, milliseid nüansse tooksid selles küsimuses välja 1980. ja 1990. aastaid reaalselt kogenud mäletajad, kes oleksid juba ammu surnud. Intrigeeriv on hoopis selles skeemis peituv küsimus, mis juhtus 2000. aastatel ja kas "plahvatuse" lööklainele ei järgnenud tõesti muud kui vaid järellainetus ümberringi laiuval "tasandikul"?

 

K. N.: Jah, ma olen nõus; arvan, et näitusel on meediumikesksus ja temaatikavaatlus väga heas, sujuvas tasakaalus. Õigemini, on tematiseeritud nii fotokunsti erinevad meediumivälised teemad kui ka fotokunst ise. Ehk, veel lühemalt öeldes, tegeleb näitus fotokunsti erinevate teemadega, sh fotokunsti eneserefleksiooniga, metatasandiga. Nii et meediumikeskne näitus on tegelikult ühtlasi teemakeskne näitus! Ütleksin, et oleneb vaatepunktist, kumb asetada ülimuslikumaks, sisu või vormi nüüdisaegsus.

Kuraatori töö on kvaliteetne, see on tõesti fotokunsti näitus selle termini tänapäevases tähenduses. Ja mitte siis n-ö kunstilise foto näitus! Siin tuleb ilmselt kasuks reljeefne kõrvutus – selgitamaks termineid. Vaatasin huvi pärast Peeter Toominga 1995. aastal ilmunud Eesti fotoloo artiklite kogumikku "Ikka fotost", mis autori sõnul peaks andma üldpildi "meie fototegevuse põhimomentidest aastail 1965–1987".4 Seal eritletakse dokumentaal- ja ajakirjandusfotot ning "naist fotokunstis" (loe: aktifoto), ent termin "fotokunst" tänapäevases tähenduses puudub. Oluline on, et selle kuraatorinäituse pealkirjas mainitud plahvatus – kui seda tõlgendada pöördelise muutusena – seisnes eelkõige selles, et professionaalne kunstiareen hakkas kasutama ja kaasama fotot, mitte ei tähenda varasema tarbe- ja kunstfoto arengut nüüdisaegseks fotokunstiks.5 Sellepärast arvan, et on ka õige öelda, et fotokunsti iga Eestis ongi vaid 25 aastat; fotokunst on siinmail sedavõrd noor ja uus kunstivaldkond (analoogselt näiteks terminiga "tänavakunst", mille uut, 1990. aastate tähendust tuleb rangelt eristada varasemast, s.o grafitist).

Huvitav oleks muidugi neid protsesse korrektselt semiootiliselt mudeldada, sh ka Lotmani plahvatuse mudeli abil; kõnealune näitus sellega siiski ei tegele. Tundub, et näituse pealkirjas on mingi lõtk, sest "plahvatus" on performance'ilik sõna ja ühtlasi ajalik, "tasandik" seevastu pigem ruumiline metafoor.

Näitus on märkimisväärne aga ka seetõttu, et vähemalt Tartus on esmakordselt näha puhas fotokunsti ülevaade – ühtlasi foto eneseteadva manifestatsioonina – kunstimuuseumi pühadel seintel! Siin peab ikkagi ka rõhutama direktor Rael Arteli muuseumipoliitikat. Niisiis, tõesti – fotograafia võidukäik. Kuid ma pole nõus, et mõne teise meediumi arvelt, sest on ju hiljuti hakanud tugevnema uusmateriaalsus, ehe materjalikunst. Samuti ei assimileerita fotot enam nii formaalselt maalikehandisse, pigem esitab figuraalsus taas kord uue väljakutse maalikunsti enda väljendusvahendeile. Nii et pigem on üldpildis ikka demokraatia ja erinevate kunstimeediumite võrdväärsus.

Teisest küljest tundub, et Porri on püüdnud kokku koondada võimalikult äärepealsemad fotokunstinäited. Küllalt suur hulk eksponeeritud teoseid on õigupoolest multimediaalsed (Andres Tali, Paul Kuimet, Anu Vahtra & Na Kim, Marco Laimre, Sigrid Viir, Laura Toots, Taavi Piibemann & Toomas Thetloff, Katja Novitskova, Mart Viljus jt) või muul viisil piiripealsed, näiteks testivad fotokunsti piiri reklaamfotoga (mis oligi näiteks varase DeStudio praktikaks) või moefotoga (Toomas Volkmanni mh äratuntavalt Viini aktsionistidest ja Vanessa Beecroftist inspireeritud fotolavastused moeajakirjas Anne aastaist 1998–2007), rääkimata erinevat päritolu ajaloolise foto kaasamisest teostesse ready-made'ina (see oleks siis sinu küsitud "Duchampi revolutsiooni" üks tulemitest). Mulle ei tundu see niivõrd foto poolt kunstiareeni vallutamisena, sest vastavad teosenäited on enamasti vaid omataolised erandid; pigem näidatakse foto suutlikkust sulanduda oma kaasaja kunsti kehandisse, kombatakse foto olemuslikke piire.

 

A. T.: Jah, tuleb tunnistada, et üheksakümnendate edulugude kriitilise ülelugemisega näitus absoluutselt ei tegele, sest see on kuraator jaoks juba paigas ja kanoniseeritud kümnend, mis "kirjutati kohe õiges diskursuses".6 "Tasandik" on seega piltlikult öeldes isegi huvitavam kui "plahvatus", mis näib juba kenasti klaasvitriinis kallerduvat ja kivistuvat. Kuidas seal tasandikul siis orienteeruda? "Tegelik kriitiline punkt on 2000. aastate algus, kui olud on stabiilseks muutunud," annab Porri näituse kataloogis vihje. "Fotokunsti õpe liigub alternatiivsest vabaharidusest kas fotoklubides või Peeter Linnapi ja Eve Kiileri veetud õhtukursustest Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia päevaõppesse."7

Niisiis on näituse vaatamisel võtmeks ikkagi professionaalne kunstialane kõrgharidus. Ilma selleta ei tule ka nn rahvusvahelised edulood. Näitusele kutsutud kunstnike nimekirjas domineerivad ootuspäraselt Eesti Kunstiakadeemia (EKA) taustaga kunstnikud, nende seast omakorda fotoosakonna kasvandikud. Eestist Veneetsiasse lähetatud kunstnikke loetlesin omakorda kokku viis: Dénes Farkas, Marco Laimre, Mark Raidpere, Jaanus Samma, Liina Siib (ja neist vaid Raidpere pole EKA haridustaustaga). Väljapaistvad rahvusvaheliselt edukad erandid (Katja Novistkova, Birgit Püve) on selleks, et kinnitada reeglit. Teades, et praegu Tallinna Kunstihoones kuraatorina töötav Porri on kaua tegutsenud dotsendina EKA fotoosakonnas, näivad tema valikud välja seega varjamatult läbipaistvatena.

Tõsi, meie kolleeg Liisa Kaljula on juba mõneti kriitiliselt välja toonud, et kuigi digitaalsed fotokujutised on tänapäeval kõikjal, ei leia vaataja näituselt "mitte ühtegi pühapäevapiltnikku, rääkimata ekskurssidest Instagrami, Pinteresti, Tumblri, fotomeemide, gif'ide või glitch'i-esteetika maailma"8. Kuid usun, et alles siis, kui mõni suvaline nutitelefoniga selfie'sid pildistav põhi- või keskkooliabiturient või muidu n-ö väljastpoolt kunstimaailma tulnud tubli inimene on Veneetsia biennaali rahvuspaviljoni konkursi kinni pannud, soostub Eesti kunstimaailm kollektiivselt revideerima oma arusaama kõrgema kunstihariduse vajalikkusest, mida neoliberaalsed poliitikud jt arvamusliidrid on pikki aastaid üritanud õõnestada (loe: tänavu 10. sünnipäeva tähistav Kumu ehitati küll valmis, aga korra on riik EKA-lt uue maja plaanimisel juba vaiba alt ära tõmmanud ja ka Tartu ülikoolis võeti hiljuti vastu põhimõtteline otsus kõrgema maaliõppe sulgemisest9). Ent seni on haridust ikka hädasti vaja, et kunstnikuna läbi lüüa. No education, no future.

 

K. N.: Jah, kui tahame rääkida tippkunstist, siis tänapäeva maailmas on haritus ülioluline. See avab palju uksi, kaasa arvatud eri metodoloogiatele (pean silmas näiteks antropoloogiat, etnoloogiat ja semiootikat jms). Kunst lihtsalt ei ole enam kunstniku segane või kriitiline omalooming, vaid tark ja haritud maailma (de)kodeering. Näiteks Linnapid – oli ju ka Eve Kiiler tol ajal Linnap – tulid 1980. aastaist üle ja said Eestis 1990. aastate fotograafilise pöörde juhtfiguurideks seetõttu, et nad pöördusid kiiresti ja otsustavalt professionaalsete diskursiivsete allikate poole, stažeerides välismaal jne.

Erinähtus on näitusel Toomas Kalve, ainus Porri karmis valikus, kes sisuliselt jätkab sellesamaga, milleni jõudis juba 1980. aastail – aktifotoga. Aga tal on sealjuures muid väärtusi – kultuurilooliselt kuulsad modellid (poetessid Kauksi Ülle ja Doris Kareva, muusik InBoil, rääkimata prantsuse moodsa filosoofia eestindajast Hasso Krullist), vanaaegse tehnoloogia paatina, sürreaalne lavastus jms. Porrile on sellest täiesti piisanud, nii et Kalve uuemat, jõulist ajakirja Playboy esteetikat pole ta kaasanud.

Ent mainisin meie vestluse alguses kuraatori lavastuse teravust ja hinnangulisust, mis ilmneb, kui asetada kõrvu näituse algus ja lõpp. Kogu mahukas ekspositsioon vahendab ideid läbi inimese motiivi, kuid piiritlevad seda näitust mõlemast otsast maastikud! Walter Benjaminile omistatud mõtted Eve Kiileri fototapeedil, kus kitsas, aga kärestikuline jõeke läbi punetavasse koloriiti keeratud lehtpuuvõsastiku tuiskab, on ääretult võimas kontseptuaalne avang! Monumentaalne, fundamentaalne, alustrajav. See tekitab ootuse läbinisti teoreetilisele ja kontseptuaalsele (loe: enesereflektiivsele) fotonäitusele. Kuid edasi ilmneb, et sama masti teoseid praktiliselt polegi rohkem eesti fotokunstis olemas!

 

Eve Kiiler
Eesti kunst mehhaanilise
reproduktsiooni ajastul:
väike postmodernismi kursus
algajale
1993/2015
fototapeet, kalka, raamid,
varieeruvad mõõdud
Installatsioonivaade
Tartu Kunstimuuseumis
Foto autor Jaanika Kuznetsova
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Järgnevad ikka elu- ja inimloolised vaatlused, kas siis psühhoanalüütilisemas või sotsiaalkriitilisemas võtmes. Näituse lõpetavad puhtad ja ilusad melanhoolsed maastikud (Aarne Maasik, Krista Mölder) ja esteetilised vormimängud, mis keerlevad nii fotokujutise uut moodi esitamise võimaluste kui ka pildistatava objekti konstrueerimise viiside ümber, mis läbi peene nihke realiteedi suhtes uusi tõlgendusi ja vaateviise aimata lasevad. Jah, taas meediumile suunatus, aga ei mingit manifestaalsust! Ainult kerge mäng. Võib-olla on asi selles, et autorid on lihtsalt noored? Anu Vahtra & Na Kim, Sigrid Viir, Laura Toots, Laura Kuusk, Katja Novitskova on ju kunstnikud, kelle sünniaastaks on keskmiselt 1982. Hinnangulisena näib eriti näituse plakat, kus on reprodutseeritud Krista Mölderi "Aiad" (2012/2015) – just siin on sinu küsitud "tasandik"! See kujutab ohutut tugitoolidega tubast vaadet läbi akna välja aeda (ühte mõneti marevindilikku aeda).

Üks Benjaminilt valitud mõte Eve Kiileri teosel kõlab järgmiselt: "Postmodernistlik kunst teeb edukalt seda, mida sotsrealism oma loosungiga vaid deklareeris: "Kunst kuulub rahvale!"" Ma ei tea, aga kohati on tunne, et vähemalt selle näituse põhjal on eesti fotokunst olnud läbi 25 aasta ikka modernistlik, ja tõeline postmodernism on veel saabumata? Või ongi see määratud lihtsalt vahele jääma?

 

A. T.: Jah, räägime siin pikalt ja laialt postmodernismist, aga võib-olla kõige hirmutavam mõte oleks see, et me ei ole kunagi olnud modernsed, nagu on postuleerinud Bruno Latour?

Aga kui siin kogu kiidulaulu kõrval natuke erapoolikult viriseda, siis tundub mulle, et kuraator on töö käigus kohati lasknud ka narratiivil ennast juhtida, selle asemel et narratiivi ise dikteerida. Fotograafia rollist 1990. ja 2000. aastate ning jooksva kümnendi Eesti kunstiväljal rääkides on näiteks selge, et tuleb mainida 2002. aastal ilmumist alustanud fotoajakirja Cheese ja aastast 2010 ilmuma hakanud fotoajakirja Positiiv, aga kus on kataloogis viide 2000. aastast välja antud käesolevale kunsti- ja visuaalkultuuri kvartaliajakirjale? Halloo, me tegeleme teatavasti siin KUNST.EE veergudel ju samuti fotokunstiga!

Kui kuraator kirjutab kataloogis, et "ei ole mõtet püüda fotot kunstitervikust välja sikutada",10 siis räägib ta paiguti iseendale vastu, sest on vaevalt paar lehekülge eespool loetlenud üles kõik enda subjektiivsel hinnangul just nimelt 2000. aastatel tekkinud n-ö kaameraga tehtud kunsti suhtes sõbralikud institutsioonid, justkui oleks siinsed ülejäänud kunstiasutused olnud foto suhtes kuidagi ette vaenulikud. (Kiire loetlemistegevuse käigus "unub" näiteks 2003. aastal avatud Hobusepea galerii, rääkimata 2006. aastal avatud Kumust, mille kiiluvees käivitus 2007. aastal EKKM – näitusepaigad, mille olemasoluga ollakse Eesti kunstimaailmas juba kummaliselt ära harjutud.) Mulle tundub, et siin on tehtud alateadlik üldistusviga ja unustatud, et foto pole laiem mõiste kui kunst, vaid just nimelt vastupidi – kunst on laiem mõiste kui foto.

EKA fotoprofessor Marco Laimre ütles mulle kunagi aastaid tagasi ühte artiklikogumiku "Ülbed üheksakümendad" artiklit kommenteerides, et see olla kuritegelik, et sellist lektüüri kasutatakse ülikoolides loengumaterjalina. Mulle tundub jälle kuritegelik, kui ma näen muuseumikataloogi, mis oleks just nagu jäetud ajapuudusel eelretsenseerimata.

 

K. N.: Kas minu osaks peaks siis nüüd jääma esitada pretensioone ekspositsioonile? Kas narratiivil enda juhtida laskmist võiks ehk ka teise kandi pealt sõnastada – kui kuraatorit tabanud inspiratsiooni? Inspiratsiooni ettesöödud ongi just see, milleni on vaja jõuda!

Tegelikult aga saadab mind võrdlus Flo Kasearu kureeritud näitusega "Valge maika" tunamullu Tartu Kunstimuuseumis (27. III–8. VI 2014), mis koondas enamiku maika kujundiga teoseid eesti kunstiajaloost, kuid n-ö maika loo asemel sai tähtsaks hoopis inimese, maika kandja lugu. Porri korraldatud praegune fotonäitus on nimelt ka seetõttu üllatav, et teravustatud saab foto üks peamine motiiv, inimene, ja seda rohkelt inimnäo vormis ja suures plaanis – näitus on omaette antropoloogiline ekskurss, kus muutuvad eriti tundlikuks teoste naabrused. Vaatajale, eriti tavavaatajale, on näitus parajalt raputav retk inimmaastikul, mis kohati muutub džungliks. Loodan, et ehk ka paadunud kunstiteoreetik seisatab hetkeks, ja mõtiskleb selle üle, kuidas fotokunst kajastab tänapäeva eesti inimest! Närvilisena, melanhoolsena, ambitsioonikana, iroonilisena, (kõrvalt)vaatajast häirituna, introvertsena... No ei ole ühtegi avalalt ja pingevabalt naeratavat fotonägu ega vastavat autorikontseptsiooni! Justkui valdaks eesti inimest müstiline kaamerahirm?

Kui lubada veel üks võrdlus, siis eesti inimene on fotol kujutatud samamoodi, nagu vanaaegsed maalikunstnikud maalisid inimest enne foto leiutamist – võimalikult staatilise miimikaga, sest dünaamilisem ilme poleks lihtsalt pikalt poseeritav. Või pildistavadki eesti fotokunstnikud nii pika säriajaga?

 

Andreas Trossek on kunstiteadlane, töötab kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetajana.
Kaire Nurk on filosoofia, (kunsti)ajaloo ja kunsti ruumis töötav kunstnik ja kunstiõpetaja.

 

 

1 Peeter Linnap, Tõsielulisus Eesti 1990ndate kunstis. – Ülbed üheksakümnendad: Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate Eesti kunstis. Koost Sirje Helme, Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus 2001, lk 176.

2 Anneli Porri, Tähtsana tähtsusetust fotokunstist. – Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991–2015. Tartu: Tartu Kunstimuuseum 2015–2016, lk 6.

3 Andreas Trossek, Kas fotograafia on kunst? – Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal 15. X 2013.

4 Peeter Tooming, Ikka fotost. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 7.

5 Tsitaat Toomingalt 1985. aastast, et teha tajutavamaks ületamatut veelahet, mis eraldab Porri kuraatorivalikut varasema eesti foto üldpildist: "Lisaks kõigele on sageli kaunis raske määratleda, kas tegemist on kunsti või ümbritseva maailma lihtsa reprodutseerimisega – vastupidiselt maalile / graafikale / skulptuurile võimaldab fotoaparaat nii seda kui teist. Nimetus "fotonäitus" võib tähendada nii kunstilise foto väljapanekut kui mõnd linna tutvustavat dokumentaalpiltide ekspositsiooni või hoopis tarbefotode näitust." (Peeter Tooming, Eesti foto ’85. – Peeter Tooming, Ikka fotost, lk 113.)

6 Anneli Porri, Tähtsana tähtsusetust fotokunstist, lk 10.

7 Ibid., lk 9.

8 Liisa Kaljula, Meie aja massimeedium. – Sirp 12. II 2016.

9 Vt Reet Varblane, Kas on õige visata vanniveega ka laps välja? – Sirp 30. X 2015.

10 Anneli Porri, Tähtsana tähtsusetust fotokunstist, lk 11.

< tagasi

Serverit teenindab EENet