est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Mina magasin hästi ja elasin ka hästi

Hedi Rosma (3/2023)

Hedi Rosma käis näitusel "Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist".



17. VI–15. X 2023
Tartu Kunstimuuseum
Kunstnikud: Georg Goob, Jane Grier, Johann Knopf, Joseph Alois Gottlieb Maier, Anna Marie Lieb, Michael Kolb, Anonüümne autor (Juhtum 240), Stefanie Richards, paruness Zerheimb, Alois Dallmayr, Heinrich Mebes, August Natterer, Emilie Wulffius, Günther Heinrichsohn, Anonüümne autor, Mait Rebane, Heiki Säga, John Lake
Kuraatorid: Mari Vallikivi, Eva Laantee Reintamm



"On vaja rongi vaadata."

"Aga kui keegi küsib, et miks sa neid vaatamas käid? Mis sa ütled?"

"Ma ütlesin, et ma vaatan selle rongi ära. Lõpuni. Siin Imastus."

"Kui lõpuni?"

"Siit lõpuni! Vaatan selle rongi ära."

"Mis sa siis teed, kui ära lõppeb?"

"Ja siis lähen Tapale. Rongi vaatama. Depoosse."

"Tahad sõita ka?"

"Jah."

"Aga kui saad sõita, kuhu tahad?"

"Elva."

"Miks Elva?"

"Elva poole. Hästi kaugele."

"Aga kui Elva jõuad, mis siis teed?"

"Siis vedur hakkab peatuma."

"Ja kui peatub, mis siis?"

"Misasi?"

"Kui peatub, mis sa siis teed?"

"Siis lähen maha vedurist."

"Ja kuhu sa siis lähed?"

"Koju!"

"Ahaa! Tead, kus kodu on?"

"Tamsa külas."

"Oled Tamsa külas käinud ka?"

"Olen jah."

"Millal käisid?"

"Eelmine aasta!"

"Ausalt või!?"

"Jah!"

"Mis sa seal nägid?"

"Ma nägin enda emat."

"Ahsoo! Mis ema ütles?"

"Ema ütleb: "Tere, Valdek! Kuidas sa elad?" Mina ütlen emale: "Mina elan väga hästi!""

"Aga ta ei küsinud, et kus sa elad?"

"Küsis küll!"

"Mis sa ütlesid?"

"Ema küsis niimoodi: "Valdek, kuidas sa elad? Kuidas sa magasid?""

"Ja sina?"

"Mina magasin hästi ja elasin ka hästi."

"Aga ta ei öelnud, et tule päris ära koju, ei?"

"Mida?"

"Kas ta ei öelnud, et tule päris ära koju, et mis sa seal kaugel elad?"

"Imastus!"

"Aga ema ei kutsunud sind koju?"

"Sellega võiks ema küll tulla. Rongiga. Vagunid pannakse külge. Vedurile. Need vagunid."

"Mis sa seal kodus veel tegid siis?"

"Ma kastsin lilled ära."

 

*

Olen seda vestlust endaga kandnud ajast, mil dokumentaalfilmi "Lepatriinutalv"1 (1989, rež Hagi Šein ja Hille Tarto) esimest korda nägin. Tegelikult ma ei tea, kas "Lepatriinutalve" näinuna on üldse võimalik samaks jääda. Näha inimest tema ülimas haavatavuses ja hapruses, ja võib-olla et kõige sügavamas õrnas ilus… See koorib maha nii mõnegi kivise kihi.

Film paotab puuetega lastele ja noortele mõeldud internaatkodude uksi 1980. aastate Imastus ja Karulas. Kartmatu, kuid seejuures ülimalt tundliku kaamerasilma ees – operaatoriks äsja meie seast lahkunud legendaarne Dorian Supin (1948–2023) – roomavad, häälitsevad ja hällitavad end paljaks pöetud peadega lapsed. Hüljatud lapsed. Suur osa neist ei oska rääkida ega hakka ka kunagi kõndima. Mõnega õnnestub Hagi Šeinil jutule saada. Üks neist on teismeline poiss Valdek, kes häbelikult naeratades filmitegijate küsimustele vastab. Kas ärevusest või filmimise puhuks selga pandud viisakatest riietest on ta nägu üleni higine.

Valdek oli 10-aastane arglik poisike, kui ema ta käekõrval Imastu internaatkoju tõi. Nad tulid rongiga, Elvast. Valdeku ema, "tavaline lihtne naine", jättis kasvatajatele sellise ema mulje, kes Valdekut ikka aeg-ajalt vaatama tuleb. Ta lubas ka, et Valdek saab suveks koju. Seda suve ootab Valdek juba mitu aastat ja tema kirjadele pole ema vastanud. Ootust täis päevi täidab Valdek rongide joonistamisega, neid on sadu ja sadu pilte. Mõnikord püüab ta isetehtud sauaga ka mõnd päris rongi kinni pidada.

Ma ei suutnud Valdekut unustada. Millegipärast oli mulle oluline teada, et temaga on kõik hästi. Et ta jäi ellu ja saab nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, hakkama. Asusin Valdekut otsima ja leidsin tema jäljed – kaks joonistust – Kondase keskuse kunstikogust. Valdek joonistab siiani ronge, kuid enam pole nende lõpp-peatuseks "ELVA". Nüüd ilutsevad erksavärvilistel rongikeredel kirjad "ELEKTRIRAUDTEE", "EDELARAUDTEE", "GO RAIL" ja "RAIL BALTIC".
Viis aastat tagasi olid Valdeku joonistused väljas ka Kondase keskuse näitusel "Kogutud maailmad", kuraatoriks samuti Mari Vallikivi. Siis tõsteti Valdekut esile kui näituse kõige jõulisemate teoste autorit, kes "elas juba lapsepõlves rongide maailmas"2.

Mõned aastad pärast "Lepatriinutalve", 23-aastase noore mehena, jõudis Valdek osaleda ka 1995. aasta paraolümpial USA-s, esindades Eestit keeglis. Connecticuti suurim ajaleht The Hartford Courant kirjeldab teda kui esmapilgul kartlikku ja häbelikku noormeest, kellest ameeriklaste sooja vastuvõtu tulemusena sai seltskonna hing.3 Teisel pool ookeani võeti paraolümpialasi vastu kui sangareid, võhivõõrad lehvitasid neile tänaval ja soovisid kasvõi paar sõna juttu ajada. Kohalikud avasid Valdekule oma koduuksed ja õpetasid talle paar sõna inglise keelt. Võib vaid ette kujutada, mida see tema jaoks tähendas. Ajaleht kirjeldab, kuidas ühes Somersville'i pitsarestoranis, kausitäie spagettide kohal, õnnestus Valdekul hetkeks unustada see "nukker asutus", kus ta igapäevaselt elab.

Tundus, et vaatamata kõigele elu siiski hoiab Valdekut, kannab teda läbi. Ma olin Valdeku leidnud ja sain edasi minna. Kuni lugesin, et Tartu Kunstimuuseumis on avatud näitus teostega Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonidest. Valdeku ronge ma sealt ei leidnud, kuid mõneski mõttes kohtusin temaga – või hoopis iseendaga? – ootamatult lähedalt.

*

Eesti kunstihuvilisele on osad Prinzhorni kollektsiooni kunstnikud tuttavad mõne aasta eest Tamara Luugi kureeritud näituselt "Olge te hoitud ja armastatud" Tallinna Kunstihoones (17. X–20. XII 2020).4 Seekord aga on võimalik näha ka selle harukordse kollektsiooni originaale, esmakordselt Eestis. Tartu Kunstimuuseumi väljapanek on mõeldud tutvustama 20. sajandi alguse murrangulist aega nii psühhiaatrias kui ka kunstiloos, tuues välja ajaloolised sidemed Tartu ja Heidelbergi vahel. Heidelbergis, Prinzhorni muuseumis, asub üks suuremaid kollektsioone (ajaloolises osas ligi 6000 teost) psühhiaatriliste patsientide loodud kunstiteostest, mis on sündinud enne tänapäevaste psühhofarmakoloogiliste ravimite kasutuselevõttu. Ajalooliste teoste kõrval on väljas tänapäevane nn autsaiderkunst meie enda Kondase keskuse kogust.

On arvatud, et vaid saksa psühhiaater ja kunstiajaloolane Hans Prinzhorn (1886–1933) – inimene, kes oli päriselt kodus mõlemas vallas – oli võimeline avardama esteetika piire selliselt, et edaspidi hõlmas see ka "vaimuhaiguse kontekstis loodud kunsti".5 Oma 1922. aastal ilmunud raamatuga "Vaimuhaigete pildiloome" (Bildnerei der Geisteskranken) tegi ta esimese katse mõtestada psühhiaatriapatsientide loomingut mitte ainult psühholoogilises, vaid ka esteetilises võtmes. Raamat sai üleöö tuntuks ega ole kordagi ajaloohämarusse vajunud.

Lummatuna eikellegimaast psühhopatoloogia ja kunstilise eneseväljenduse vahel otsis Prinzhorn teadlikult kultuurikihi all peituvat baasilist, universaalset, inimlikku. Ta uskus, et kujundiloome protsess on oma olemuselt samasugune nii Rembrandti joonistuse kui ka kõige viletsama haige inimese pintselduse puhul – mõlemad on psüühe (ühtmoodi väärtuslikud) väljendused. Prinzhorn läks nii kaugele, et otsustas ka oma raamatus mitte kasutada sõna "kunst" ning võttis selle asemel kasutusele arhailise saksa sõna Bildnerei – "pildiloome". Mitte et see oleks olnud psühhiaatriapatsientide loomingu jaoks sobimatu, vaid sõnasse "kunst" peidetud (väärtus)hinnangu tõttu. Eraldab ju "kunst" teatud tüüpi loodu pealtnäha ehk vägagi sarnasest loomingust – mis jäetakse samasuguse tähelepanuta kui "mitte-kunst".6 "Kunst" eeldab, justkui oleks olemas norm, millest on võimalik kõrvale kalduda, Prinzhorn seevastu uskus, et pildiloome ei saa olla terve ega haige. See on inimese ürgne vajadus eneseväljenduse järele. Püüd luua kontakti, ehitada sild iseenda ja teise inimese vahele.

Ka Prinzhornile endale polnud vaimse tervise probleemid võõrad. Ta kannatas depressiooni all, mida omakorda võimendas sõjatrauma Esimesest maailmasõjast, kus ta osales sõjaväekirurgina. Prinzhorn ise kirjeldas ennast kui "hüsteeriliste joontega ebastabiilset psühhopaati"; autsaiderit, kes kõlgub maa ja taeva vahel; inimest, kes pole mitte kusagil kodus.7 Ta talus väga halvasti Heidelbergi ülikooli jäikust, mistõttu jäi ta ka ilma ülikooliõppejõu kohast, samas kirjeldatakse teda kui inimest, kes oskas alati lepitada erinevaid teaduskondi, erialasid ja inimesi.8 Kuigi Prinzhorn ise nägi oma kollektsiooni autorites tõelisi meistreid, valdasid teda hooti siiski suured kõhklused ja ebakindlus, kahtlus iseenda ja oma kogu väärtuses. Abikaasa Erna, kellel ta oli nende tutvuse alguses aidanud üle saada vaimse tervise probleemidest, pidi nüüd toeks olema oma järjest sügavamale depressiooni vajuvale mehele. Rollid vahetusid.

Laiema kontekstina ei tohi unustada ka maailma, milles Prinzhorn ja tema avastatud meistrid elasid.9 Äsja lõppenud Esimene maailmasõda oli teravalt läbi lõiganud Belle Époque'i aegse joie de vivre'i, tööstusrevolutsioonist kantud optimism kuhtunud koos avastusega, et inimese loodud masinate ülesehitav jõud on võrdeline nende hävitusjõuga. Saksamaa tänavad olid täis vigaseid, käte ja jalgadeta mehi. Mõistagi ei jätnud sõda puutumata ka kunstnikke, kellest suurem osa ei tulnudki sellest tervena välja – kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt.

Kunsti tähendus ja eesmärk oli muutunud küsitavaks. Sõjavastase mässumeelse liikumisena sündis (eriti Saksamaal populaarsust kogunud) dada, mis kuulutas ratsionalismi ja loogika laastavate sõdade peasüüdlaseks.10 Hullus tundus kõige adekvaatsema reaktsioonina kaootilisele ja mõistetamatule maailmale. Ühelt poolt aitasid 20. sajandi alguses ringelnud ekspressionismi teooriad jõuda vaimuhaiglates loodud kunsti psühhiaatrite poolse tunnustamiseni, teisalt aga mõjutas Prinzhorni kollektsioon omakorda avangardistlikke kunstivoole. Olgu öeldud, et Natsi-Saksamaa nn degenereerunud kunsti rändnäitusele "Entartete Kunst" (1937–1941) jõudsid mõlemad.

 

*

 

"Tema õde sureb"; "ta jääb kaks korda leseks"; "ta kannatab oma laste surma tõttu"; "12-aastaselt satub ta võõraste inimeste juurde, kus end halvasti tunneb"; "sõbrad ja lähedased veenavad teda abielluma, kuid abielu on algusest peale õnnetu"; "sageli mainib ta kolmikuid, vahel ka nelja last, kes tal kunagi olevat olnud". Need on vaid mõned, vähem või rohkem raskete diagnoosidega vahelduvad kirjeldused Prinzhorni kollektsiooni kunstnike eludest Tartu Kunstimuuseumi näitusel. Kõik need rongid, mis kunagi ei saabu.

On nii palju asju, millest saabki rääkida vaid kunsti keeles. Briti neuroloog, esseist ja mõtleja Oliver Sacks ütleb, et kui horisontaalsed sidemed teiste inimeste, ühiskonna ja kultuuriga on kadunud, võivad ometi olla alles olulised ja tugevamadki vertikaalsed sidemed, otsesidemed loodusega, reaalsusega, mida ei mõjuta, vahenda ega varjuta miski muu. Ja küsib siis: "Kas maailmas leidub kohta inimesele, kes on nagu saar, mida ei ole võimalik kultuuristada ega muuta avamere osaks? Kas ulgumeri võib kohaneda ja teha ruumi üksildasele? [---] Kas tema jaoks leiduks maailmas paika, mis ta autonoomiat kasutab, jättes selle puutumata?"11

Valdur Mikita vastab sellele tõdemusega, et enamasti püütakse autsaidereid pagendada "meie" maailmast pärinevasse hoolitsusse ja headusesse, püüdmata mõista nende maailma kummalist terviklikkust ja vaimset rahulolu, mille poole nad püüdlevad vähemalt sama innukalt kui kõik ülejäänud inimesed.12 Kondase keskuse "Kogutud maailmade" näitusel oma piltide ees seistes ütles nende autor Merike Sild, et ta on õnnelik: "Armastus teeb õnnelikuks. Mina armastan joonistada."13 Rohkem ei rääkinud ta sõnagi.

Tundsin sedasama õnnetunnet Tartu Kunstimuuseumi näituse kõige esimeste tööde juures ja vaikselt edasi liikudes täitusin aina enam mingi iseäraliku helge rõõmuga. Võib-olla see ongi puhas inspiratsioon? Midagi, mille järele januneb iga kunstnik, tegelikult iga inimene.

Muide, kuigi enam kui pooled Saksamaa vaimuhaiglates elavatest patsientidest olid naised, kuulusid Prinzhornini jõudnud piltidest naistele vähem kui 20%.14 See peegeldab mõistagi naiste staatust tollases ühiskonnas. Tartu Kunstimuuseumi näitusel saab siiski näha mitme Prinzhorni kollektsiooni tuntud naiskunstniku töid. Üks nendest, Anna Marie Lieb, lõi igapäevaselt täiesti uskumatuid ruumiinstallatsioone, rebides selleks linu, riideid, tekke ja rätikuid ning moodustades neist palati põrandale mustreid ja kujundeid, millest õhkub mingit kummalist selgust ja struktuurset rahu. See on täiesti korrastatud maailm.

 

 

 

Jane Grier ehk preili G (1856–1902)
Nimeta
1897
tikitud taskurätik
Prinzhorni kogu

 

 

 

Patsiendi haigusloost selgub, et Lieb loob oma installatsioone "suure osavuse ja visadusega. Tunneb oma töö üle suurt uhkust ja hävitab selle alles mõne päeva möödudes." Psühhiaatriaspetsialistide ette ilmudes kannab ta enesekindlalt isetehtud tanu ja kirjeldab oma psüühilist seisundit kui "jumalikku võitlust".

Pildiloojate lühibiograafiad ja haiguslugude kirjeldused Tartu Kunstimuuseumi seintel on peaaegu sama vapustavad ja vaimustavad kui nende teosed. Võtame või Joseph Alois Gottlieb Maieri, kes olevat juba oma õpipoisiaastatel kingsepa juures teinud "ilusaid joonistusi". Kliinikus hakkab ta kirjutama kunstiarvustusi ja artikleid päevapoliitilistel teemadel ning seab endale sisse kingsepatöökoja. Ta paistab silma nii koomiku kui ka vilunud žonglööri ja mustkunstnikuna. 1907. aastal väidab ta, et leiutas õhulaeva. 1913. aastal ehitab ta selle valmis ja põgeneb vaimuhaiglast, "et kaitsta oma õigusi ja huve seoses oma leiutisega".

Näituselt vaatab vastu uskumatu loovus ja elujõud, mis valab end välja kõikvõimalikes vormides ja kõikvõimalikele parajasti kättesaadavatele pindadele – olgu selleks siis haiglapõrand, taskurätik või morfiumipudeli etikett. Täpselt sama leplik ja avatud on Tartu Kunstimuuseumi näitus oma vaataja suhtes – ta võtab su vastu täpselt sellisena, nagu sa parajasti oled (või ei ole).

Võib-olla on Mikital õigus, kui ta ütleb, et autsaiderkunstis "on varjupaiga leidnud vaimse lunastuse idee, mille modernism ära lörtsis. Üritades kunsti olemust tagasi viia maagilise rituaali juurde, kasutab autsaiderkunst seda lihtsat eelist, et kunsti olemus on talle arusaamatu. Kunst on elu, on ükssama."15



*



"Nüüd lähen suvel kodu. Selle rongiga. Sellega on hea sõita. Rongiga."

"Just sellega või?"

"Jah."

"Aga kus sa tahad istuda, esimeses vagunis või tagumises?"

"Vagunis."

"Võib-olla siin oleks põnevam? Siin näeb ette ka."

"Siin on mootor sees. Veduril. Elektriveduril. Rong sõidab elektriliiniga. Raudteel. Sääl, kus tõkkepuud ei ole. Ja sääl, kus on tõkkepuud."

"Kas sa oled mõne rongi kinni ka pidanud?"

"Ei ole."

"Aga sul on see… sau?"

"Jaa!"

"Aga kui rongijuht näeb, järsku peab kinni?"



1 Vt: https://arhiiv.err.ee/video/vaata/lepatriinutalv.

2 Tiina Sarv, Kui sõnade asemel kõnelevad värvid. – Postimees 26. VI 2018.

3 With Support, Memories, Estonians Leave Somers. – The Hartfort Courant 30. VI 1995.

4 Vt ka: Hanno Soans, Trotsides raskusjõudu. – KUNST.EE 2020, nr 4, lk 2–11.

5 John M. MacGregor, The Discovery of the Art of the Insane. Princeton: Princeton University Press, 1989, lk 193.

6 Ibid., lk 196.

7 Charlie English, Gallery of Miracles and Madness: Insanity, Modernism and Hitler's War on Art. New York: Random House, 2021.

8 John M. MacGregor, The Discovery of the Art of the Insane, lk 194.

9 Siinkohal suur tänu Heie Marie Treierile inspireeriva ja konteksti avava vestluse eest.

10 Jonathan Jones, The first world war in German art: Otto Dix's first-hand visions of horror. – The Guardian 14. V 2014.

11 Oliver Sacks, Mees, kes pidas oma naist kübaraks. Lood ebaharilikest patsientidest. Tallinn: Tänapäev, 2003, lk 274.

12 Valdur Mikita, Mõtestatud isolatsioon. – Solvates meduusi: modernismist lähtuvad rahvakunstid ja eesti külageeniused. Tigude süü. Koost. Sigrid Saarep. Tallinn: Tallinna Kunstihoone Fond: Kaasaegse Rahvakunsti Keskus, 2009, lk 66.

13 Tiina Sarv, Kui sõnade asemel kõnelevad värvid.

14 Charlie English, Gallery of Miracles and Madness: Insanity, Modernism and Hitler's War on Art.

15 Valdur Mikita, Mõtestatud isolatsioon, lk 66.



Hedi Rosma on KUNST.EE eesti keele toimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet