"Miski pole olulisem kui see lause"

Indrek Grigor (2/2015)

Tartu Kunstimuuseum
10. IV–31. V 2015
Kunstnikud: Anna Hints, Madis Katz, Kiwa, Erkki Luuk, Martiini, Barthol Lo Mejor, Taavi Piibemann, Tanel Rander, Martin Rästa, Toomas Thetloff, Jevgeni Zolotko.
Kuraator: Kaisa Eiche.

"Tartu 88"

Tartu Kunstimuuseumis külaliskuraatori Kaisa Eiche kureeritud tekstikunsti näitusest rääkimise muudab keeruliseks asjaolu, et näituse sisulisi valikuid mõjutanud motivatsioon ei ole selge. Ühelt poolt on tegemist muuseumi tellimusega kuraatorile arhiiviprojekti "Tartu 88" raames, mille eesmärk on muuseumi kodulehel oleva tutvustuse kohaselt luua teaduslikult läbitöötatud arhiiv, mis täiendaks muuseumi varasemaid materjale – sealjuures on oluline roll näitustel ja avalikel üritustel, et muuta kogumisprotsess nähtavaks ja kättesaadavaks. "Unistuste linn" on arhiiviprojekti kolmas näitus, kuid selle suhet arhiiviprojekti iseloomustab piltlikult "Tartu 88" positsioon näituse infograafikas, kus see on samaväärne Eesti Kultuurkapitali toetusega – ehk sisuliselt null.

Kui sarja esimene näitus, Tartu galeriimaastiku ajalugu kaardistanud "Kostabid ja kampsunid. Tartu näitusepaigad 1990–2014"¹ esitas publikule võrdlemisi selge ülevaate arhiivi kogutud materjalist ja võis väita, et tegemist on – selgemalt kui muuseumis tavaliselt – kunstiajaloolises tähenduses uurimuslikku laadi näitusega, siis juba teine arhiivinäitus "Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014"² oli küll oma sõnastuses endiselt keskendunud kogumisele ja kontseptualiseerimisele, ent näitusena iseseisvalt – ilma saatva trükiseta – kõnevõimetu ning arhiivi kogumise ja selle teadusliku läbitöötamise eesmärkidega väga lõdvalt seotud. "Tartu 88" arhiiviprojekti värskeim näitus "Unistuste linn" loobub otseselt arhivaarse materjali esitamisest ekspositsioonis aga täielikult. Sellele küljele projektist viitavad veel vaid Erkki Luugi ja Martiini vitriinis eksponeeritud teosed kui muuseumile omase meediumiga mängivad installatsioonid. Igas muus mõttes ei erine ekspositsioon mitte millegi poolest tavapärasest kunstiloolist nähtust kaardistavast näitusest, olgu siis mistahes muuseumis või galeriis.

Et projekt arenemise käigus algsest plaanist kaugeneb ja muundub, on ootuspärane ja tihti ka tervitatav, kuid praegu näib "Tartu 88" olevat justkui iseendale jalgu jäänud. Tegemist peaks olema nii vaatajate kui kuraatorite tähelepanu arhiveerimisele koondava sarjaga, ent samas näivad kuraatorid teadlikult hoiduvat arhivaarsest süstemaatilisusest ning lähtuvat oma valikutes kunstinäitustele tavapärasest esteetilisest rõhuasetusest. Kuid ükskõiksus sarja kui näitust struktureeriva ühiku suhtes põhjustab soovimatuid tüsistusi: "Tüüpiliste indiviidide" puhul oli ilmne, et kuraator Marika Agu, kes oli varem kureerinud suurejoonelise tänavakunstinäituse Y-galeriis ja oli vahetult enne arhiiviprojekti Tartu Kunstimuuseumis toimunud näituse "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?"³ raames eraldi saali stencil-kunstnikel katta lasknud, seisis vastamisi ohuga iseend kordama hakata. Praegu ainsat riikliku muuseumi kogusse kuuluvat tänavakunstnik Edward von Lõnguse teost oli samuti eelneva aasta jooksul juba kaks korda Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritud⁴, seega tuli leida uus lähenemisnurk. Vajaduse tänavakunsti näitus teha kirjutas seega ette sari oma süsteemsuses, mitte muutus tänavakunsti-scene'il vms. Näituse lahendamine "Tartu 88" esimese näituse eeskujul arhiivina oleks samas aidanud alal hoida sarja nägu ning pakkunud ka märksa parema temaatilise joone näituse kooshoidmiseks kui kuraatori poolt valitud tänavakunstniku ja flanööri vaheliste paralleelide otsimine – mis näib tõepoolest töötavat 1990. aastate grafitikunstnike puhul, ent ei tundu enam kandva mudelina tänapäevaste autorite ja praktikate kirjeldamisel.

Sama oksa taha komistab ka "Unistuste linn". Tänavakunst on Tartu tekstikunsti olulisim või vähemalt nähtavaim osa. Grafiti ja tag'ide kujul on tänavakunst ka traditsiooniliselt tekstikeskne, ent Tartu stencil art on algusest peale olnud lausa kirjanduslik. Ja seda mitte ainult otseste tekstiliste tsitaatide kujul (valged tahvlid pikkade tsitaatidega kirjandusklassikast on Tartus võrdlemisi levinud), vaid ka visuaali valikus: Anton Hansen Tammsaare, Lydia Koidula, Robert Walser, "Väike prints", Arno ja Toots, "Keisri uued rõivad" jne. Kuid kõik selle on kuraator Kaisa Eiche tekstikunsti näituselt välja jätnud ning tundub, et see on sündinud just seetõttu, et tänavakunst on üleekspluateeritud. Antud näitusekomplekti kontekstis on see mõistetav valikupõhimõte, kuid tänavakunsti eiramine Tartu tekstikunsti olemust ja kujunemist lahkavas kuraatoritekstis mõjub juba sisulise moonutusena. Kui "Tartu 88" näitused oleksid allunud sarja teemast ja järgnevuse loogikast tingitud paratamatu korduse, ent ka seoste loomise ja teineteise täiendamise loogikale kui näitust struktureerivale põhimõttele, oleks nähtuste ühisosa, millest praegu üritatakse vaikida, muutunud sisuliseks väärtuseks.

 

"Unistuste linn"
Tartu Kunstimuuseumi näitusevaade
foto autor Marika Agu

 

 

Osakond

Kuraator Eiche märgib õigusega, et suurt osa näitusel osalevaid kunstnikke seob märksõnana Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakond; sealjuures seob see osakond ka kuraatorit näitusele valitud kunstnikega. Kuid veelgi suuremat hulka näitusega seostatavaid nimesid (mitte ainult osalevaid kunstnikke, vaid ka näituse tinglikus lugemissaalis esindatud autoreid) ühendab Tartu Ülikooli semiootika osakond: kõige muu hulgas ühendab see ka nimetatud fotoosakonna karismaatilist professorit Peeter Linnapit, näituse kuraatorit ja siinkirjutajat. Päritolu seletab ka Tartu tekstikunsti üht olulist külge – akadeemilisust. Akadeemilisus muudab Tartu tekstikunsti oma formaadivalikus pigem traditsiooniliseks, sest ei toimu mitte teksti inkorporeerimist kujutavasse kunsti, vaid keele (väga laias strukturalistlikus tähenduses) süntaksi lagundamine ja kõne semantiliste omadustega mängimine.

Selle hoiaku mitte tingimata parimaks, aga piltlikumaks näiteks kõnealuse väljapaneku raames on Kiwa "Tähestik ilma A-ta" (2008), mis – ühele kanoonilisele kunstiteosele igati kohaselt – on maalitud lõuendile. Teose sisuliselt tähenduslikuna adumine eeldab arusaamist keelest kui meie reaalsust kehtestavast struktuurist ning tähestikust kui ühest selle alusmudelist. Kui Kiwa vähemalt mängib kaanoni kui sellisega, viies tähestiku paberilt maali formaati, siis väga suur osa Tartu tekstikunstist leiab oma formaadilt aset täiesti klassikalistes raamatutes ja ajakirjades. Toomas Thetloffi viieköiteline "Tõde ja Õgius" (2007) lagundas tajueksperimendi läbiviimise eesmärgil ära Eesti kirjandusklassika tüviteksti moodustavad sõnad, kuid jääb kindlaks raamatu meediumile.

Paratamatult ei esine ülikoolist johtuva lähenemise juures mitte ainult ranget akadeemilisust, vaid ka siirast üliõpilaslikkust. Nii kommenteeris Taavi Piibemann oma Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat sarja "Kasutatud kirjandus: punktid mulle oluliste tekstide lõppudest" (2004), mis sündis Andrus Laansalu (alias andreas w) loengukursuse "tekst ja pilt" raames, kerge muigega suul kui "tõeliselt geniaalne mõte, teen tekstist pilti". Anna Hintsi "Poststrukturalismi altar" (2008), kus fookuses ei ole mitte raamatu viimane punkt, vaid sõnadevaheline tühimik käsikirjalises tekstis, on tõenäoliselt sama kursuse vili.

 

Kirjastus Tartu

Akadeemiaga "sünkivate" kirjaliku meediumi vahendusel evitavate mentaalsete siirete kõrval – kasutades kuraator Eiche sõnu – on teine, oma hoiakutelt kohati valgusaastate kaugusel seisvaid tekstikunstnikke ühendav tegur, nende demo- ja psühhograafiline ühisosa. Valdav enamus aktiivseist autoreist elab ja töötab Tartus ning kuulub latentselt linna n-ö kummardavasse psühhogeograafilisse sekti, mille tegevust kirjeldavad näituse lugemisnurga repertuaari kuuluvad ja ennekõike ilukirjanduslikud kogumikud "Mitte-Tartu" (2012, koostaja Sven Vabar) ja "Tartu rahutused: valik jutte" (2009, koostaja Berk Vaher). Kujutava kunsti teose formaadis artikuleerib selle tendentsi Barthol Lo Mejori postkaartide komplekt "Juhised väikelinnas ellujäämiseks" (2015). Viimased kõlavad oma ühemõttelisuses liigagi lihtsalt: "Tõmba ette kardinad ja kuula ookeani lainete häält" või "Unusta oma nimi ja vali endale uus". Kuid lugedes neid lausetena kohaliku metafüüsilise realismi korüfee Mehis Heinsaare jutustustest, omandavad need uue dimensiooni.

Eiche nimetab oma kuraatoriteksti avalõigus unistamist autoreile oluliseks vaimseks funktsiooniks, ja ta ei eksi, kuid ei tasu alahinnata unistamise mitmeplaanilisust. Kui Heinsaare lähedasse ringkonda kuulunud Martiini esitab juhuse ja zen-budismi maigulisi objekte, siis näiteks Tanel Rander, kes sel näitusel osaleb taas fenomenoloogilise absurdiga, on sama lähenemist väga edukalt tõlkinud ka dekolonialistliku teooria keelde, varjamata sealjuures eesmärki olla kõnekas laiemale, sealhulgas rahvusvahelisele publikule. Selgelt rahvusvahelise ambitsiooniga on ka Kiwa ligikaudu poolteist aastat tagasi asutatud kirjastus ;paranoia, mis oli näitusel esindatud paraku vaid lugemisnurgas, mitte kui kunstnik Kiwa tekstikunstiline autoripraktika.

Kui ülal viidati sektantlikule tekstikultusele, siis on Tartus ka vähemalt kaks autorit, kes selletaolist ketserlust ei salli. Neist ortodokssem on Jevgeni Zolotko, kelle kui Tartu tekstikunsti ainsa n-ö raamatuinimese jaoks on maailma valitsev ülevoolav tekstiline mass märk apokalüpsise algusest. 2012. aastal Tallinnas Kumu kunstimuuseumis toimunud rühmanäitusel⁵ eksponeeris ta peenestatud paberimassist koosnevat templivaipa, mis rebenes, kui lunastaja ristil meie pattude eest suri. Tekstikunsti näitusele taasloodud, Tartu Kunstimuuseumi kogusse kuuluv installatsioon "It's Time to Take the Ceilings Down. A Work for Ten Critics" (On aeg laed maha võtta. Töö kümnele kriitikule, 2010), kus galerii aknad on maetud tekstimassi, oli esmakordselt eksponeeritud Tartu Kunstimajas II Artishoki Biennaalil⁶ teosena, kus see oli näituse spetsiifikast tulenev kommentaar kümnele kriitikule, kes kõik, osana näitusest, Zolotko installatsioonist ja veel üheksast teosest kirjutama pidid. "Liiga palju sõnu!" on selle teose üsna ühemõtteline sõnum. Ning sarnast moraali kannab ka Madis Katzi "Kontseptsiooni purk" (2012/2015). Kui vaatajat huvitab, mida teos öelda tahab, mis on selle kontseptsioon, pistab vaataja käe "loteriipurki" ja õngitseb kontseptsiooni välja. Katz on seda purki korduvalt kasutanud, kusjuures tekstikatked on olnud erinevat päritolu. Näiteks "Unistuste linna" näituse kontseptsioonina kasutas ta III Artishoki Biennaali raames⁷ taas tema roppude loosungitega rõivaste sarja "Julgus" (2012) kohta kirjutatud kümne kriitiku artiklite fragmente.

Mõlemad kunstnikud seavad kahtluse alla teksti enesestmõistetava väärtuslikkuse ja tähenduslikkuse, kuid kasutavad siiski teksti oma loomingus laialdaselt. Zolotko jaoks on oluline teksti kanoonilisus (religiossed tekstid ja vene kuldajastu kirjandus), samas Katzi kui disaineri jaoks on tekst kujunduslik ühik.

Tüpograafia

Üks külg Tartu tekstikunsti juures, mis mitte ainult kõnealusel näitusel, vaid ka laiemalt on jäetud ilma igasuguse tähelepanuta, on selle suhe Madalmaade "ikonoklastilise", tekstikeskse graafilise disaini koolkonnaga. Madalmaade mõjudega disain on Eestis piisavalt olulisel kohal, et oli Kumu kunstimuuseumi pretensioonikal ülevaatenäitusel "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik"⁸ kuraator Kati Ilvese otsusel esitatud kui omaette "skeene": "Tallinn-Amsterdam graafilise disaini telg". Samas, eraldi scene'ina välja toodud Tartu tekstikunsti iseloomustas kuraator samuti kui Tartu-põhist nähtust. Tõsi, disain on iseenesest Eiche näitusel küll markeeritud, esiteks Martin Rästa plakatiga "ProtoEclectika" (2006) – festivali "Eclectica" eelüritus 2006. aastal – ning teiseks Madis Katzi roppude ja väljakutsuvate tekstidega rõivaste kujul, kus sõnumist olulisem on kirjatüüp ja tekstipaigutus. Ent näib, et Tartu omamütoloogia roll kohaliku kunstipraktika mõtestamises on nii keskne, et isegi ilma otsese lokaal-ajaloolise traditsioonita tendentsid ei ole seostatavad laiema kunstipildiga. Paralleelide otsimine, leidmine, tunnistamine on aga nähtuse terviklikuks mõistmiseks hädavajalik.

tegutseva ja Tallinnas elava ning Eesti Kunstiakadeemias õppinud kunstniku Margus Tamme hiljutine isiknäitus "Kolm esimest minutit" Tallinna Kunstihoone galeriis.⁹ Tamme graafilised teosed olid kirjanduslikud ja puhtalt tekstikesksed, kuid autori biograafiliselt "vale päritolu" välistab paralleelid Tartu tekstikunstiga, kuivõrd viimane eksisteerib eksklusiivses psühho- ja geograafilises ruumis "Tartu". See on taas üks neist kohtadest, kus tekstikeskse tänavakunsti vägivaldne eraldamine piirab Eiche kureeritud näituse materjali, sest tänavakunst on suutnud ellu kutsuda ulatuslikke siirdeid ka väljapool Tartut ning tänavakunsti rahvusvahelised eeskujud ja kontaktid on üldtuntud ja aktsepteeritud, samas kui Tartu tekstikunst arvatakse olevat sündinud kohapeal, n-ö iseenese geeniusest. See ei ole etteheide mitte ainult näituse kuraatorile, vaid ennekõike kriitikuile üldisemalt, sealjuures ka siinkirjutajale, kes ambitsioonika pealkirjaga raamatus "Tartu kunsti aabits" just selletaolise isetekkelise ja eneseküllase nähtusena Tartu kunstivälja pärast 2000. aastaid kirjeldanud on.¹⁰

Tekstikunsti retseptsiooni (iseenesest absurdse) kallutuse üheks põhjuseks näib olevat tekstikunstis tegevate autorite eneste ja nende praktikate juba korduvalt mainitud akadeemiline taust, mis on Tartu puhul nii vahetu ja samas kunstikauge, et tekstikunstnike loomingule filosoofilist tausta loovad rahvusvahelised, erialaspetsiifilised autorid, diskursiivsed praktikad ja akadeemiline sootsium oma probleemidega üldisemalt ei ole nüüdisaegse kunsti kriitika diskursuse jaoks hoomatav. Sõnapaar "Tartu semiootik" tähistab Eesti kunstiargoos obskuurset, kunstitegelikkuse suhtes ebapädevat fenomeni, samas kui rahvusvahelises akadeemilises ringkonnas on "Tartu semiootika koolkond" hinnatud ja lugupeetud. Kusjuures täielik mõistmatus on vastastikune: Tartu Ülikoolis eksisteerib küll kujutavat kunsti õpetav struktuuriüksus maaliosakond, kuid ülikool on aastaid üritanud seda likvideerida, ja seda võrdlemisi ilmsel põhjusel – maaliosakonnas ei tehta akadeemilises tähenduses teadust. Ehk siis ülikooli silmis on tegemist mõttetu, parasiteeriva institutsiooniga. Ja kuivõrd see hinnang ei lähtu mitte osakonnas loodava ja õpetatava kunsti kunstilisest kvaliteedist, on see suhtumine ühtlasi Tartu ülikooli "ametlik hinnang" igasugusele kunstilisele tegevusele.

 

¹ "Kostabid ja kampsunid. Tartu näitusepaigad 1990-2014", kuraator Triin Tulgiste. Tartu Kunstimuuseum 25. III–1. VI 2014.

² "Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014", kuraator Marika Agu. Tartu Kunstimuuseum 7. XI 2014–1. II 2015.

³ "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?", kuraatorid Rael Artel, Marika Agu, Mare Joonsalu, Hanna-Liis Kont. Tartu Kunstimuuseum 23. I 2014–16. III 2014.

⁴ Ibid.; "Luuserid. Üks vaade muuseumi tulmetele", kuraator Peeter Talvistu. Tartu Kunstimuuseum 12. IV–2. VI 2013.

⁵ "Pimeduskiirus ja teised lood", kuraatorid Eha Komissarov ja Jaakko Niemelä. Kumu kunstimuuseumis 13. VI–30. IX 2012.

⁶ II Artishoki Biennaal, kuraator Kati Ilves. Tartu Kunstimaja 2.–11. IX 2010.

⁷ III Artishoki Biennaal, kuraator Liisa Kaljula. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum 10.–20. X 2012.

⁸ "Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik", kuraatorid Eha Komissarov, Hilka Hiiop, Kati Ilves, Rael Artel. Kumu Kunstimuuseum 19. X–30. XII 2012.

⁹ Margus Tamm, "Kolm esimest minutit". Tallinna Kunstihoone galerii 11. IV–11. V 2014.

¹⁰ Indrek Grigor, Nullindate traditsioonita tendentsid. – Tartu kunsti aabits. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2014, lk 134–157.

 

 

Indrek Grigor on kunstiajaloolane, kriitik ja kuraator. Ta töötab Tartu Kunstimaja galeristina ja on ka raadiosaate "Kunstiministeerium" üks saatejuhte Klassikaraadios.

< tagasi