est eng

 

Money-pulatsioonid

Heie Treier (3-4/2010)

Heie Treier finants- ja kunstimaailma vahelisest nabanöörist
 
Seoses ülemaailmse majanduskriisiga, mille algust tähistab USA hiigelpanga Lehman Brothers kokkuvarisemine 15. septembril 2008. aastal – niisama sürreaalne sündmus kui lennukite sööstmine New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse WTC kaksiktornidesse 11. septembril 2001. aastal –, on põhjust suuremat huvi tunda rahasüsteemide ja nende sisemise toimimisloogika vastu. Kui kapitalistliku majandusmudeli parima analüütiku Karl Marxi makromajanduslik analüüs nimetab majandust baasiks, s.t millekski, mis on tähtis, ning kultuuri, sh kunsti pealisehituseks, s.t millekski, mis toetub baasile ega oma seetõttu nii suurt tähtsust (põhjus, miks Marx ei tegelenud kultuuri ega kunsti kontseptualiseerimisega), peaksid kunstnikud-kunstiteadlasedki seda “baasi” rohkem tundma õppima. Olen püüdnud viimasel ajal jälgida erinevaid makromajanduslikke analüüse ning nende seost rahanduse tervisliku seisundiga globaaltasandil ning teinud enda jaoks ühe üllatava järelduse seoses kunstiprotsessidega n-ö makrotasandil. Nimelt kui kujutleda 20. sajandi läänemaailmas kaht paralleelset telge – üks kunsti- või laiemalt kultuuritelg ning teine finantstelg –, siis tõepoolest järgnesid rahanduses toimunud murrangutele peatselt murrangud ka kultuuris ja kunstimaailmas. Mulle tundub, et rahanduses/panganduses toimuvat võiks pidada üheks meie ajastu dominandiks ja võimalikuks võtmeks, et mõista 20. sajandi teise poole debatte, kui mitte lausa “kaklusi” modernistide ja postmodernistide vahel, mis on vahelduva eduga toimunud filosoofias, kunstis ja kultuuris väga laialdaselt.
 
Dollar ja kuld
 
Alates 1944. aasta Bretton Woodsi kokkuleppest seoti dollar kullaga ning teised valuutad omakorda dollariga. Kulla hinnaks fikseeriti 35 dollarit untsist. Ent seoses raskustega välispoliitikas otsustas USA president Nixon 1971. aasta augustis dollari kullast lahti siduda. Selle tulemusena sai USA valitsus vabad käed piiramatul arvul rahakupüüre juurde trükkida ning dollari väärtus maailmavaluutana hakkas langema. Oli alanud pikemaajaline protsess, mis kestab tänini,[1] n-ö postmodernistlik rahandusmudel, mis “tootis” börsimulle (1980. aastatel) ja nende lõhkemist (18. oktoobri “must esmaspäev” 1987. aastal), kinnisvaramulle (21. sajandi alguses) ja nende lõhkemist (Lehman Brothersi pankrott). Kohati tekkis illusioon, et loodus- ja majandusseadused on lakanud kehtimast. Neid seadusi võiks analüütik Alar Tammingu abil sõnastada nii: “Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, millel puudub reaalne [kulla]tagatis, vastu pidanud, ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita.”[2]
 
Viimane tugev tõke kapitalismi globaliseerumise teel oli Nõukogude Liit, ent pärast selle kokkuvarisemist 1991. aastal algas kapitalismi globaliseerumine, selle ekspansiivne areng, mis tingis mullist mulli elamise ka teistes maades peale USA (1997. aastal Aasia finantskriis, Eesti börsimulli lõhkemine, 21. sajandi algul Eesti kinnisvaramull, mis tipnes 2007. aastaga). Alates 1980. aastatest aitas virtuaalsele majandusele kaasa krediitkaartide kasutuselevõtt USA-s ning elektroonilise raha teke, mis on üksikindiviidide ja riikide tasandil tähendanud kroonilist võlgu elamist. Nüüd ringleb arvutites raha üksnes numbritena ning seda ei pea isegi mitte juurde trükkima – piisab, kui vajutada klahve ning ringluses oleva raha mass kasvab.[3] Sellest tekkivad pinged kanduvad mõistagi teistesse sfääridesse, kaasa arvatud poliitika. Alar Tamming: “Võrdleks siinkohal 19. sajandit, mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20. sajandi algusega, mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni, kuni raha lisatakse süsteemi juurde, ja see lõpeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga.”[4]
 
Tallinna Kunstihoone 3.09.2010
 
Kunst ja dollar
 
Kui asetada finantstelje kõrvale kunstitelg, näeme, et üks osa lääne ja eriti USA kunstimaailmast on võnkunud peaaegu sünkroonis finantsmaailma sündmustega. 1970. aastatel tõusis esile postmodernistlik arhitektuur, mille vormikeel hakkas järsku “veiderdama” ning tekitas erialaringkonnis vastuseisu. Postmodernistliku kultuurimudeli sisemine loogika, mis ajas 1970. aastatel filosoofilisse meeleheitesse Jürgen Habermasi ja pani 1980. aastatel ahastavaid analüüse kirjutama Jean Baudrillard’i, toetub postmodernistliku majanduse sisemisele loogikale, kus rahal puudub kullakate ning virtuaalses keskkonnas on kõik võimalik. New Yorgis tegutses 1980. aastatel lühiajaline, kuid intensiivne East Village’i kunstnikekoloonia,[5] mis sai kiire lõpu 1987. aastal koos börsimulli lõhkemisega (“must esmaspäev”). Ka USA kunstimaailmas võngub huvi mõne piirkonna kunsti vastu sõltuvalt finantsturu huvidest selle piirkonna aktsiate vastu – pärast 1997. aasta Aasia finantskriisi langes ka Aasia kaasaegse kunsti reiting. 1980. aastatel hakkasid mitmetes riikides tegutsema kunstnike kontseptuaalsed firmad, nagu Technotest SRL, Banca di Oklahoma (Itaalia), Philippe Cazal (Prantsusmaa), Int. Fi$h-handel Servaas & Zn (Holland), Ingold Airlines (Saksamaa), Bonk Business (Soome), Kostabi World (USA) jpt, mis ei püüdnud kapitalismi kritiseerida marxistlikult positsioonilt, nagu seda oli teinud 1960. aastatel idealistina alustanud Hans Haacke põlvkond. 1980. aastate noor kunstipõlvkond lähtus uutest realiteetidest, mis on edasi kandunud järgmistele noorte kunstnike põlvkondadele ja süvenenud oma küünilisuses veelgi.  
 
Paar näidet. 1990. aastate Taani “firma” Superflex toodab disaini, mis püüab “maailma päästa”. Euroopa rahanduskeskuses Maini-äärses Frankfurdis 2002. aastal toimunud 4. “Manifesta” biennaal analüüsis kunsti vahenditega paljuski just rahalisi manipulatsioone, mis sundis noort hollandi kunstnikku Marc Bijli nimetama näitust “Moneyfesta”-ks. Tippnäiteks võib pidada šveitsi kunstniku Christoph Bücheli aktsiooni panna oma “Manifesta” osalemisõiguse internetioksjonile, s.t vahetada kunstnikuprestii┼ż raha vastu ning võib-olla välja uurida, kui palju maksab “Manifestal” esinemine: eBay oksjonil, mis toimus 25. maist kuni 24. augustini 2002. aastal, omandas “Manifestal” esinemise õiguse 15 099 dollari eest USA kunstnik Sal Randolph, kes avas kingitustemajanduse ehk “Tasuta Manifesta” (Free Manifesta) raames omakorda ukse absoluutselt kõikidele esineda soovijatele.[6] Erinevatest kunstnikestrateegiatest seoses äri ja rahaga on pikemalt juttu kunst.ee 2003. aasta avanumbri erilisas “Firmad ja fiktsioonid”.[7] Eestis on küünilisele manipulatiivsusele jõudnud ehk kõige lähemale Marko Raat ja Andres Maimik, kelle film “Agent Sinikael” (2002) projitseerib vaataja ajju üsna vastiku võimalikkuse õhumüügiga raha teenimisest.[8]
 
Baltikumis on kunstiga seotud mastaapseid money-pulatsioone tajuda vast kõige teravamalt Leedus, kus tõusis üles Fluxuse arhiivi müümise küsimus Vilniusesse, mis tekitas 2007. aastal poliitilise skandaali.[9] Kas on adekvaatne osta 5 miljoni dollari maksumaksja raha eest 2600 objekti, milleks on paljuski odavad paberilipikud, kollaa┼żid, kehvapoolsetest materjalidest hooletult teostatud kontseptualistlikud esemed?
 
Kroon ja euro
 
Kohalikus Eesti uudistevoos on praegu põletavaim teema kroonilt eurole üleminek alates 1. jaanuarist 2011. Mida see endaga kaasa toob, kas kindlust või ebakindlust, ja kuidas see võiks mõjutada kunsti, on praegu vaid spekulatsioon. Tsiteerigem siinkohal taas Alar Tammingut: “Kui Eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele, siis algul ma tervitasin seda teed, eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarvedefitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured, ja mis kõige hullem, euro pole mitte millegagi tagatud. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooninumbrite pärast, kuid tõelist põhjust, milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine, ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine N. Liidus.”[10] Küsimus ühisraha jätkusuutlikkusest?
 
Kui vaadata kulla hinnagraafikuid vääringutes EUR-XAU-USD, siis viimase kümne aasta jooksul on maailmas toimunud dollari odavnemise taustal tõeline “kullapalavik”, millel olevat kasvuruumi väidetavalt veel palju. Tekib mõtteline küsimus, mis võiks olla siis meie kaasaegses kunstis stabiilne “kullastandard”? Kui kaasaegses rahanduses on kullastandardist loobutud väga ebakindla maailmamudeli kasuks, kus vähesed õnnelikud teenivad hiigelkasumeid ja suur hulk inimesi vaevleb pangavõlgades, siis kuidas on lood nüüdisaegse kunsti väärtushinnangutega? Kas igaüks (kunstnik, kriitik, vaataja jne) kehtestab väärtushinnangud enda jaoks ise ja siis need talle kehtivadki? Kuidas saada omavahel rääkida ja arutada, kui puudub mingigi inimestevaheline ühisplatvorm või ühisnimetaja?
 
Heie Treier on Tallinna Ülikooli kunstiajaloo dotsent, KUNST.EE toimkonna liige.
 
Artikkel põhineb Tallinna Kunstihoones 3.09.2010 toimunud kunsti ja raha seminaril peetud ettekande täiendatud versioonil. Autor tänab kollegiaalsete vestluste eest muuhulgas Thomas McEvilley’i ja inspiratsiooni eest “The Kostabi Show’d” (http://thekostabishow.com/).  

 
 
Faktinurk:
 
* Eestis võetakse euro kasutusele alates 1. jaanuarist 2011.
* Tinglikult on Eesti Euroopa rahaliidus juba aastaid – 1992. aastal seoti krooni kurss Saksa margaga, 1999. aastal fikseeris Eesti Pank Eesti krooni ja euro vahetuskursi.
* Eesti kroonid vahetatakse eurodeks Eesti Panga ametliku kursiga 15,6466.
* Üleminekupäeval – €-päeval – vahetatakse pangakontodel olevad kroonihoiused automaatselt eurodeks.
Allikas: Rahandusministeerium.  
 
[1] Risto Sverdlik, Dollari tõus ja langus reservvaluutana. – LHV finantsportaal 20.07.2010 (http://lhv.e24.ee/?id=289873).
[2] Alar Tamming, Miks euro ei aita Eestit ja mis siis üldse majanduses ja maailmas toimub? – http://alartamming.blogspot.com/2010/07/miks-euro-ei-aita-eestit-ja-mis-siis.html. (Alar Tamming on tuntud peamiselt valuutavahetusketi Tavid omanikuna. Siin ja edaspidi viitan sissekannetele tema isiklikust blogist “Majandus meil ja maailmas”.)
[3] Vt nt Erik Rand, Ameeriklaste raha juurde trükkimine teeb Hiina ja Saksamaa murelikuks. – Eesti Päevaleht Online 5.11.2010 (http://www.epl.ee/artikkel/586734).
[4] Alar Tamming, Rahast, eurost ja kroonist. – http://alartamming.blogspot.com/2010/10/rahast-eurost-ja-kroonist.html.
[5] Vt Baird Jones, Mark Kostabi ja East Village’i kunstielu 1983–1987. Tallinn: 008 ja kunst.ee, 2006.
[6] Katja Blomberg, Rights to participation in exhibition flogged off. – http://www.manifesta.org/manifesta4/en/press/pressm17.html.
[7] Vt Firmad ja fiktsioonid. kunst.ee erilisa, koostaja Eve Kiiler. – kunst.ee 2003, nr 1, lk 35–62.
[8] Mari Laanemets, Rites for Businesses in Crises. Interview with Florian Feigl. – kunst.ee 2002, nr 3: Blur special. Edited by Anders Härm, Hanno Soans, Kiwa [pagineerimata].
[9] Skaidra Trilupaityte, Fluxuse “tagasitulek” Leetu. Intervjuu Petra Stegmanniga. – kunst.ee 2008, nr 3, lk 28–37.
[10] Alar Tamming, Rahast, eurost ja kroonist.
< tagasi

Serverit teenindab EENet