Moodne martüürium
Johannes Saar (1-2/2011)
Johannes Saar vaatleb Andres Tali näitus “Exit (Mittelineaarne narratiiv)”
Kuulekas keha, kodustatud keha – seda mõistet arendab Michel Foucault oma 1975. aasta raamatus “Valvata ja karistada. Vangla sünd”. Humanitaarteadused pole kaasa tulnud ühiskonna vajadustega, väidab ta, pigem aidanud luua neidsamu objekte, mida nad soovivad kontrollida. Foucault dateerib kõnealuse loomisprotsessi alguse 18. sajandi lõppu, mil keha asemel asuti karistama “hinge”. Keha muutus karistamise objektist selle instrumendiks, mille abil hinge üritati õilsamaks pruulida.
2011. aasta kevadel leiame Tallinna Kunstihoonest näituse, mille autori väsinud silmadest vaatab vastu kogu see 200-aastane karistuseideoloogia, mis üritas inimese hinge eest hoolt kanda. Kuidagi väga sobivalt kattub näituse viimane ots Kristuse kannatustenädala ning ülestõusmispühaga, ainult et, jah – järgmise näituse ülestõusjaiks on hoopis seksuaalvähemused meilt ja maailmast. Kõnealune autor seevastu, üsna sobivalt Foucault’ teada-tuntud seisukohale, ei taha aga kuidagi hinges püsida. Andres Tali retrospektiiv “Exit” veab valge mehe mustvalget koormat, ülikond seljas, lips ees. Kuigi me leiame näituselt otseseid testamentlikke tsitaate karikast, mis võiks peategelasest mööda minna, ei ole kristlus Talil ometi rohkem jalus kui Max Weberil. Nimelt on kõnealust näitust tark lugeda läbi Weberi Entzauberung’i(sks k ‘lummusest vabanemine’) mõiste, millega ta tähistas Euroopa kultuuri vabanemist kristlike uskumuste ja traditsioonide alt. Weberi “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1905) osutab selgele koherentsusele kasinuse-eetikas ja tootmiskulude optimeerimise kires ning kõneleb kristlikust kapitalismist kui inimese ekspluateerimise terviklahendusest, mida kehapoliitika mõiste juurutaja Foucault kirjeldas seitsekümmend aastat hiljem kui “kuulekate kehade” tööstuslikku tootmist. Abiks kool, kirik ja meditsiin.
Tali möönab oma kaassüüd kuulekate kehade tootmises. Ta möönab, et on ka ise toode, aidanud kaasa teiste omasuguste tootmisele ning lükanud nad eluks ajaks rotatsiooni. Oma varasemates töödes on ta palunud selle eest ka karistust – Bestrafe mich! anub ta 1999. aasta isiknäitusel. Või on tema süüks hoopis varjatum ketserlus? Ühel 2008. aasta tekstipildil pihib ta, et on alati tahtnud olla hoopis (Kaval-)Ants, mitte (Vargamäe) Andres. Oleks tahtnud libiseda läbi elu nagu nuga võist, lõigata otse ja lasta üle jala kus võimalik. Aga ei antud. Anti hoopis elukestev rühmamine, mida isegi ei vaevutud ehtima eesootava hingeõnnistusega. Tema osaks said kannatuse ja karistuse igapäevased protseduurid kapitalismis, mida valitsevad kordumine, igavus ja vägivald. Ning selle karika on ta juba lõpuni joonud, ära ootamata messiast, kandmata hoolt oma hinge eest ning lootmata ükskõik millisele pääsemisele. Ta paigutab end oma kehasse, samastub sellega ning ta ongi keha, lipsustatud põrm, ei enamat.
Ja seda keha vormivad ajaloolised jõud. Walter Benjamin kirjutab oma “Passagenwerk’is”, et igavust asuti eepilistes proportsioonides tunnetama kuskil 1840. aastatel. Tööstusliku tootmise loogika oma lõputu kordamisega valgus üle modernse Euroopa, masinate undamise monotoonsus ja hüpnootiline muutumatus kehtestas igavuse elunormiks – 5 päeva tööd, nädalalõpp, kordus. Igavus sai tööstuslik-tehnoloogilise elu essentsiks, tema loogikaks aga lõputu enesekordus. Arvata, et vägivald lisandub kordumisele ja igavusele nn kolmanda komponendina, oleks aga metoodiline mõtlemisviga, mis justnagu naturaliseerib kordumise ja igavuse loodusliku ringkäiguna, asjade loomuliku korraldusena. Ei, kordumiste argine rutiin ongi vägivald ise, inimeste märkamatu konverteerimine näota tööjõuks, dilbertite sinikraeliseks massiks, mis õlitab korporatiivset masinavärki.
Tööjõuks valtsitud keha saab paraku külge stigma. Ja nimelt. Keha, mis kannatab kordumise, igavuse ja vägivalla käes, ei ole kunstniku keha. See keha ei kuulu kultuuri, temas puudub literatuur ja allegooriline potentsiaal. Kultuur armastab romantilisi stereotüüpe külmetavast kunstnikust, tunneb end ära ohvrites, mida nälgiv boheem toob pööningukambris, kiidab hulluses äralõigatud kõrvu, metafüüsilisi sööste ning täiuslikku koloriiti. Andres Tali piltidel näeme aga Tšehhovi “inimest vutlaris”, muutumatus mundris neurootikut, kes hukkub kartusest võimalike üleastumiste ees. Justnimelt võimalike üleastumiste ees, mis kummitavad igal sammul, sunnivad ennetavale enesetsensuurile, distsipliinile ja seaduskuulekusele. Võim on saanud lihaks ta kehas.
Exit. Vutlarist on kaks väljapääsu: jalad ees või pea ees. Pea ees lahkujaist, riskialtitest uljuritest, saavad lindpriid, kunstnikud, hullud ja kriminaalid, kes suletakse ühiskonnast väljaspoole, kus nad väidetavalt tegelevad oma ego ja keha kompensatoorse ülespumpamisega. Meid huvitab hetkel Andres Tali valik – jalad ees. Ta valib vutlari elik valgekrae tunked ning kavatseb neis ka surra. Ja juba ta surebki, vaikselt, aplombita, kultuurilise katarsiseta. Nii nagu dilbertitel kombeks. Mingil hetkel tekib ta kehal probleeme käibes püsimisega ning korporatiivne peremeesorganism kipub teda ära tõukama. Nüüd avaneb ta kulunud kehale uks moodsasse meditsiini – objektiks ülimuslikule võimudiskursusele, kus CV-st saab võluväel haiguslugu. Ja mis meil siin on? Ahaa, pankreas! Ja siin? Ahaa, vesi põlves! Ja kuuendas palatis lamab üks pimesool, jah? Haige on parimal juhul pelk keha, tavaliselt vaid osa sellest, just see haige osa. Haigestumine võõrandab konventsionaalsest kultuurist veelgi. Haigele ei ole lubatud subjekti staatust – niivõrd krestomaatilist positsiooni individualismi ideoloogias. Haige on arsti teadmiste objekt ning sellisena lihtsalt kokku- ja lahkukirjutatav, ümber kirjutatav, teisaldatav ja ka kustutatav. Ta on suletav haiguslukku nagu kriminaal toimikusse. Ta on võimu objekt, kirjelduse objekt. Ta on tekst, õnnetuseks aga umbne ja pime palimpsest, millest ei pigista kuidagi välja hakatust: “Elas kord …” Sest seda oleks liiga palju tahetud.
Johannes Saar töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana.
19.03–30.04.2011
Tallinna Kunstihoones
< tagasi
