est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

"Mõtlevad" pildid

Kädi Talvoja (3/2022)

Kädi Talvoja arvustab Kumu näitust "Mõtlevad pildid. Kontseptuaalne kunst Moskvast ja Baltikumist".

 


18. III 2022 – 14. VIII 2022
Kumu kunstimuuseumi suur saal
Kuraatorid: Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia), Liisa Kaljula (Eesti Kunstimuuseum) ja Jane Sharp (Jane Voorheesi Zimmerli kunstimuuseum ja Rutgersi ülikool)
Konsultandid: Ieva Astahovska (Läti Kaasaegse Kunsti Keskus), Lolita Jablonskienė (Rahvusgalerii, Vilnius)
Kollektsioonid: Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit, Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Läti Kunstnike Liidu muuseum, MO Muuseum, Tartu Kunstimuuseum, Zimmerli kunstimuuseum, Rutgers ‒ Norton ja Nancy Dodge'i Nõukogude Liidu nonkonformistliku kunsti kogu, Zuzānsite kunstikogu, erakogud Eestis, Lätis ja Leedus



Näituse "Mõtlevad pildid. Kontseptuaalne kunst Moskvast ja Baltikumist" avamise saaga on kõnekas näide, kuidas tänapäeva sündmused sekkuvad ajalukku ja mõjutavad kunsti tõlgendusviise. Koroonapandeemia tõttu niigi korduvalt edasi lükatud kallist ja keerulisest rahvusvahelisest projektist kujunes ootamatult sõjavastane protest.

Vahetult enne näituse ülespanekut ründas Venemaa Kiievit (24. II 2022) ja algas Euroopat tema mugavusnaiivsuses vapustanud sõda. Näituse kese – Baltikumi kunstnike 1970.–1980. aastate kontseptualismidialoogid moskvalastega (ükskõik kui ignorantsed, opositsioonilised või suisa mõnitavad nood ka Nõukogude ideoloogia ja ametliku kunsti piiride suhtes polnud) sattus ülipoliitilisse päevakajalisse konteksti, kus Moskvale peale agressori muid tähendusvälju ei jagunud.

Arutelud Venemaa-vastastest sanktsioonidest laienesid kiirelt kõrghariduse ja kultuuriväljale, pannes akadeemilised institutsioonid ja ürituste korraldajad komplitseeritud moraalse dilemma ette: mil määral peaks Venemaa kodanik kandma sõja ees kollektiivset vastutust või suisa rahvuslikku süüd. Ja nagu ajalugu on korduvalt näidanud, võtavad vaenlaseotsingud pahatihti ka retroaktiivse perspektiivi.

Et näitusel esindatud Moskva kunstnikest suur osa ei osalenud Nõukogude Liidu ametlikus kunstielus, võimaluse tekkimisel emigreerusid ahistavast riigist ja õigupoolest polnud paljud neist rahvuselt venelasedki, rääkimata sellest, et tegu polnud koostööprojektiga Venemaaga, vaid Ameerikas asuva Zimmerli kunstimuuseumiga, ei osutunud siiski piisavalt tugevateks argumentideks.

Ka vabandav retoorika, et "nad ei ole ju sõjas süüdi", aktiveeris süüdiskursuse. Ja tõepoolest, kui tahta, leiaks ju patugi: vene dissidentlik liikumine laiemalt võitles küll kodanikuõiguste, sõna- ja loomevabaduste eest, aga ei panustanud (teiste) rahvuste ja rahvaste (riikide) vabadusvõitlusse. Ja hetkel oli põhiküsimus ju selles!

 

Nutikas kompromiss

Kumu kunstimuuseumi otsus selles üsna hüsteerilises situatsioonis avada näitus piltideta ja tasapisi ruume teostega täitma hakata, tundus vähemalt esialgu nutikas poliitiline kompromiss. Kahtlemata oli see alalhoidlik valik, võib-olla lõpuks isegi tsensuuri maskeerimine (juuli viimasel nädalal igatahes polnud Moskva kunstnike kõige räigemad Lenineid-Stalineid kujutavad pildid veel üles riputatud), aga selles oli kontseptuaalse žesti ilu.

Sattusin ise piltideta näituse kuraatoritetuurile ja see oli ruumilises mõttes omaette uhke elamus. Näituse kujundaja Mari Kurismaa lahendus – markeerida seintel teoste asukohad ja mõõdud hallide varjudena – ei jätnud näituse külastajat piltidest päris ilma ja ärgitas fantaasiat.

Tagantjärele kipuks siiski arvama, et kokkuvõttes näitus sellest poliitilisest raamistusest ei võitnud. Piltideta näitus(e fakt) poliitilise seisukohana sai kohalikus meedias ehk rohkem eetrit, kui väljapanek tavaolukorras oleks saanud, aga sõjašokk tõmbas käima vanad lihtsustatud vastupanu narratiivid, mille lõksu sattusid otsust põhjendades ja selgitades ositi ka kuraatorid ise.

Sellest on kahju, sest näituse idee – tõsta esile kontseptualismiilmingud Baltikumis, tutvustada vähemtuntud töid ja samal ajal otsida rahvusi mitteeristavalt hierarhiavabasid värskeid vaatepunkte – kaotas võimaluse piisavalt esile pääseda. Olgu või äraspidiselt, aga ikka kujunesid projekti staarideks Moskva sots art'i esindajad, kelle teostel leiduvad Leninid-Stalinid olidki arvatavasti põhipõhjuseks, miks kardeti publiku möödalugemisi ja valulisi reageeringuid.

Tegelikkuses on need üle võlli iroonilised pildid ilmselt näituse kõige lihtsamini mõistetavad teosed. Ei, mitte seetõttu, et teised objektid kõneleks mingit režiimivastast salakeelt, mida kiputakse Nõukogude perioodi alternatiivsetele kunstipraktikatele külge pookima.

Kontseptualism lihtsalt ei anna ennast taustateadmisteta hästi kätte ja nn Nõukogude kontseptualismi mõistmisel pole lääne kunstiajaloo teadmistest ilmtingimata lõpuni kasu. Tõsi, põhimõtteliselt saab näitusel esitatud teoseid kirjeldada ideepõhiste ja institutsioonikriitilistena, suur osa objekte on teksti- või žestipõhised, näeme klassikaliste kunstimeediumide analüüsi või tühistamist, valmisobjektide omastamist jmt.

Ositi kattuvad need ka kuraatorite väljapakutud märksõnadega. Suunates publikut märkama kunstnike kasutatud strateegiate eripalgelisust, on näitus jaotatud 11 teemaruumiks: "Sots art", "Linnasekkumised", "Reisides rohelusse", "Objektiivne kunst", "Ring, ruut, kolmnurk", "Pilt kui kriitika", "Fundamentaalsed leksikonid", "Kaduvad kujutised", "Tekst ja pilt", "Eksistentsiaalsed küsimused", "Keha ja ruum". On tihedamaid-terviklikumaid ja hämaramaid-vähemveenvaid kooslusi; ruume, mis lähtuvad ennekõike Moskva koolkonna esindajate teostest, ja teisi, mille määravad Balti riikide kunstnikud.

 

 

 

Erik Bulatov
Oht
1975
õli lõuendil, 109 x 110 cm
Zimmerli kunstimuuseum,
Rutgers –Norton ja Nancy Dodge’i Nõukogude Liidu nonkonformistliku kunsti kogu
Foto autor Peter Jacobs


 

 

 

Võimas sõnum

Hierarhiatest (loe: Moskva kontseptualismi rahvusvaheliselt tuntud kaubamärk versus Balti riikide vähemtuntud autorid) loobumine ongi minu arvates näituse võimsaim sõnum. Arvestades, et proportsionaalselt suurim osa teostest pärineb Zimmerli kunstimuuseumi Nõukogude nonkonformistliku kunsti kogust (tänaseks üle 20 000 teose), kus Moskva-Leningradi kunstnike kõrval on teiste liiduvabariikide esindatus märkimisväärselt kõhnem ja juhuslikum, polnudki võrdsust taotlevat dialoogi ehk nii lihtne tekitada.

Kuigi vähehaaval on Zimmerli kollektsiooni viimastel aastakümnetel täiendatud, moodustab selle tuumiku ameeriklasest kunstikoguja Norton Dodge'i 30–40 aasta vältel koondatud pöörane kogu. Dodge oli üks esimesi – ja kindlasti süstemaatilisemaid – Nõukogude Liidu kunsti kogujaid, kes püüdis Moskva ja Leningradi kõrval oma haaret laiendada ka teistele Nõukogude Liidu piirkondadele.

Külastades Nõukogude Liitu ajavahemikus 1955–1977 tosin korda, ei sattunud Dodge aga oma kogumisreisidel kunagi Lätti ega Leetu, küll aga jõudis ta mõne korra Tallinnasse, toonasesse Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) pealinna. Tähelepanelik etiketilugeja võiski märgata, et enamik näitusel eksponeeritud läti-leedu kunstnike teostest pärinevad kohalikest riiklikest ja eramuuseumidest.

Näituse saatetekstides sellele asjaolule eraldi tähelepanu ei pöörata, aga arvestades, et 1990. aastatest on Zimmerli kunstimuuseumi väljaanded mõjutanud üsna tugevalt arusaamu Nõukogude Liidu nonkonformistlikust kunstist ja ühtlasi ka Balti riikide kunstiajalugu ja omavahelisi mõõduvõtmisi, oleks vast aeg Dodge'i omaaegsete valikute juhuslikkust teadvustama hakata. See kollektsioon ei ole ilmtingimata kvaliteedi ega ka "nonkonformistlikkuse" garantii ja vääriks ka ise kriitilist ajaloostavat pilku.

Võib-olla teadvustamatult, aga oma allkihtides näitus seda teebki. Siinkohal tekib siiski soov arutada, kas hierarhiavaba fooni loomisel oli taktikaliselt päris õige otsus jätta etikettidele märkimata kunstnike tegutsemispaik. Teemaruumid panevad Moskva ja Balti kontseptualismi omavahel dialoogi, aga nii nagu Nõukogude kontseptualism ei kattu lääne versiooniga, ei ole ka kunagise Eesti NSV, Läti NSV, Leedu NSV ja Moskva keskkond, olme, teadmisteruum, võrgustikud ja kunstitraditsioonid päriselt kattuvad.

Kuigi seinatekstide neutraalne foon on hästi sümpaatne ja ühisosa otsiv, pole kunagise jõhkra "buldooserinäituse" mälestusega Moskva kunstnike jaoks fraas "teekond rohelusse" ilmselt päris sama mis näiteks leedukatele. (1974. aastal Moskva lähistel maastikul korraldatud alternatiivse näituse lõpetas võimude brutaalne sekkumine: pildid sõideti buldooseriga puruks, inimesi peksti ja rünnati veekahuritega.) Igatahes jäid aktsioonide napid dokumentatsioonid näitusel liiga suvalisteks umbseteks fotodeks.

Arvestades kui vaevaliselt käib Eesti ühiskonnas laiemalt tänapäevase kunsti mõistetavaks tegemine, poleks seletavate-tõlgendavate-kontekstualiseerivate tekstide lisamine halba teinud. Et kontseptualismi visuaalne külg on ainult üks ja mitte ilmtingimata olulisim osa teostest, oleks võinud panustada ka teoste tekstiosade tõlkimisse. Nii hakkaksid "mõtlevad" pildid ehk ka "kõnelema"?

 

Kädi Talvoja on kunstiteadlane, kes keskendub Nõukogude perioodi kunstile. Töötab Eesti Kunstiakadeemias.

< tagasi

Serverit teenindab EENet