est eng

 

Mullid, maalid ja Kraftwerk

Liisa Kaljula (2/2017)

Liisa Kaljula kirjutab Mart Vainre isiknäitusest "Mullid".

 

 

5. V–4. VI 2017
Tallinna Linnagalerii


Mart Vainre on üks neist noorema põlvkonna kontseptuaalsetest maalikunstnikest, kes töötab pigem aeglaselt ja näitab pigem harva. Aga, respekt! Sest aeglus, põhjalikkus ja vähene produktiivsus on tänapäeva aktseleratsiooniühiskonnas punk, alternatiivkultuur ja vastuvoolu ujumine. Maalikunstnikuna on Vainret alati iseloomustanud ennemini enesele püstitatud intellektuaalsed väljakutsed kuivõrd nauding värvi ja vormi kultiveerimisest. Võimalik, et sellise mõistusliku hoiaku oma valdkonna suhtes annab Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti bakalaureus kombinatsioonis uusmeedia magistrikraadiga. Aga pigem tahab Vainre hoida oma maalikunsti langemast sedalaadi ateljeesisesesse hermeetilisusse, kus tänapäeva maailm seda enam mõjutama ei pääseks. Vainre ja klassikalise maalikunsti vahel seisab alati mõni moodne masin, olgu selleks siis fotokaamera, videokaamera, nutitelefon või arvuti.

Tallinna Linnagalerii isiknäitusel "Mullid" näitas Vainre oma kõige uuemaid maale aastatest 2016 ja 2017. Näitus oli saanud pealkirja internetiaktivist Eli Pariseri mõistest "filtrimullid", millega ta iseloomustab tänapäeva internetile omaseid personaliseeritud infovoogusid, mille tulemusena kaotab inimene kokkupuute endast erinevaga ning sulgub mugavasse, oma maailmavaatega sobivasse infomulli. Võimalik, et Vainre peab ka nüüdisaegset kunsti üheks selliseks mulliks ning on seega eneseirooniline. Kuid päris kindlasti on ta tuletanud sellest virtuaalsest enesesse sulgumisest, mida on nimetatud ka kajakambriteks või peeglite koridoriks, oma loomemeetodi. Nimelt sünnivad Vainre maalid enamasti mõnest väikesest kunstniku tehtud pintslitõmbest, mille ta seejärel skaneerib, digitaalselt töötleb ja uuesti lõuendile kannab.

Suuremõõtmelist teost "Iseend teadvustanud pintslitõmme" (2016) võis varasemas tööfaasis näha mullu Evald Okase muuseumis toimunud rühmanäitusel "Suur maalritöö". Mulle meeldib see töö maalikunsti pihta suunatud naljana, sest tegemist on vaimuka oksüümoroniga: pintslitõmme ei saa kunagi olla teadvustatud, sest värvine pintsel lihtsalt ei tööta inimese käes niimoodi, ja selles lõpliku kontrolli võimatuses seisnebki maalikunsti tuum. Vainre on maali alumisse osasse tõmmanud väikese pastoosse pintslitõmbe ja selle ülemises osas mitmesajakordses suurenduses imepeenelt lahti maalinud. Kui oleksin sunnitud seda maali stilistiliselt määratlema, siis pakuksin, et tegu on kontseptuaalse maalikunstiga, milles on hüperboliseeritud digiajastu hüperrealismi võtteid. Samuti on teatav sümpaatne liialdamine Vainre maalihuumorile alati olnud omane.

Näituse nimiseerias "Mullid" (2016) on Vainre käitunud sarnaselt sämpliva klubidiskoriga, kes kasutab osasid olemasolevatest muusikapaladest uute muusikapalade loomiseks. Kui "Iseend teadvustanud pintslitõmbes" on kunstniku digihüperrealism veel kaalutletud, siis neljaosalises seerias "Mullid" näib ta olevat andnud end täielikult maalimisest tekkiva kogemuse hoolde. Sämplides hoogsalt iseenda pintslitõmbeid, saab Vainrest tehnitsistlik Narkissos, kes viib end enese pintslitõmbe digitöötlusest transsi ja tantsib selle järgi ennastunustavalt. Vainre kui maalikunstniku ja harrastusratturi jaoks näib inimese ja masina ühtesulamises olevat midagi idüllilist. Repliigis nädalalehele Eesti Ekspress on ta koguni öelnud, et see on fantastiliselt vabastav tunne: "Rattaga sõitmine on nagu Kraftwerki tehnitsistlik utoopiline kujutlus, kus inimene ja masin on eristamatult integreeritud ja teevad ühise eesmärgi nimel koostööd."

Tõsi, Vainre varasema loomingu kontekstis on isiknäitus "Mullid" mõnevõrra tehnitsistlikum, ehkki ka varem oli kõige aluseks üks kontseptuaalne idee, mis peab kogu komplektile elu sisse puhuma. Iseenda kõrvalt vaatamine on kunstnikku paelunud varemgi, nagu näiteks 2012. aasta Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud isiknäitusel "Konstruktor" või siis 2014. aasta Tallinna Kunstihoone grupinäitusel "Võimatu minna, kindlasti minna" eksponeeritud ruumiinstallatsioonis "Näha iseend vaatamas" (2014). Kui esimese näol oli tegu kõrge kapi otsast kunstniku ateljee tööprotsessi masinlikult-seeriapäraselt jälgiva tehissilmaga, siis teise näol oli kunstnik loonud miniatuurse mudeli oma ekspositsioonipinnast Kunstihoones, kuni miniatuurse maali, lampide, radiaatorite ja elektrikontaktideni välja. Vainre loomingus segunevad huvitavalt uuriv hoiak maalikunsti suhtes ja teatav eksalteeritud, kuid õnneks kontseptuaalseks pööratud enesekesksus. Liigsest tõsidusest vabastab Vainre loomingu alati tema huumor.

Koos terve rea teiste omaealiste maalikunstnikega Eestis, nagu Merike Estna, Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Mihkel Maripuu, Laura Põld ja Anna Škodenko, tunnistab Vainre kindlalt maalikunstile uue võimaluse andmist ja noorte huvi selle vana "käsitöölise" meediumi vastu, lubades maalikunsti ellujäämist tehnitsistlikul 21. sajandil kõige kiuste. Võib olla, et Vainre on kohalikus feminismilaines jäänud mõnevõrra eakaaslastest naismaalijate varju, kuid tema viimaste maalikomplektide teostuslik kvaliteet ja kontseptuaalne läbimõeldus on olnud tähelepanuväärsed.

 

Liisa Kaljula on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, töötab Kumu kunstimuuseumis maalikogu juhatajana.

 

 

Mart Vainre "Iseend teadvustanud pintslit├Ámme"

Mart Vainre
Iseend teadvustanud pintslitõmme
2016
õlivärv lõuendil, 250 x 170 cm
Kunstniku loal

< tagasi

Serverit teenindab EENet