Paberarhitektuur ja plaanimajandus

Aleksander Zahharov (1/2023)

 

20. I–30. IV 2023
Eesti Arhitektuurimuuseumi 2. korruse näitusesaal
Arhitektid, kunstnikud ja rühmitused: Archizoom, Yuri Avvakumov, Alexander Brodsky & Ilya Utkin, Igor Dřevíkovský & David Vávra, Dviženie, Stano Filko, István B. Gellér, Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt
Kuraatorid: Andres Kurg, Mari Laanemets



Tegemist on 1960.–1980. aastaid käsitleva näitusega, mis jääb arhitektuuri- ja kunstinäituse vahealale. Enamik eksponeeritud autoreid on või on olnud arhitektid, kuid siin näidatud projektid pole kunagi valminud eeldusel, et neist kunagi päris majad või rajatised võiksid saada. Põhjused selleks on mitmekesised, kuid tulemuseks on toonase Ida-Euroopa arhitektkonna kollektiivse sisemaailma mitmekülgne peegeldus.

 

Sotsodüsseia

Näitus jaguneb viieks suuremaks peatükiks, mis kirjeldavad põhjusi, mis viisid ulmelise arhitektuuri joonistamiseni. Kuigi valdavalt on esindatud omaaegse Nõukogude Liidu jt sotsmaade autorid, siis on siia ja tänna pikitud ka mõni kapitalistliku läänebloki esindaja.

Esimene peatükk "Linn kui lava" meenutab Ida-Euroopa kunsti- ja arhitektuurirühmituste tähelepanekuid Teise maailmasõja järel sotsialistliku plaanimajanduse tingimustes kerkinud uute linnade ja linnaosade modernistliku ehituskultuuri kohta. Teosed väljendavad toonaste loomeinimeste kahetist suhtumist modernistlikku arhitektuuri, mis oli ühelt poolt progressiivne ja tulevikku vaatav, kuid muutunud samas ainuvõimalikuks ja monotoonseks argielu faktiks. Rohke fotomaterjal ja joonistused on täiendatud fantastiliste ja võimatute struktuuridega, mis väljendavad ühelt poolt soovi "millegi muu" järele, kuid toovad seeläbi esile just tegelikkuses olemasolevaid betoonkarpe.

Teine peatükk "Töö lõpp" kirjeldab uusi mõtteid, mis autoritel tekkisid seoses uute tehnoloogiate juurutamisega inimeste ellu. Utoopilisemad soovid nägid ette, et tulevikus kahaneb vajadus töötamise järele pea olematuks ning inimestel on järjest rohkem vaba aega. Vabadus töökohustustest soodustab aga kollektiivseid koostegemisi, reisimist jms tegevusi, mis nõuavad ka uusi ruumilisi lahendusi, et see kõik sujuvalt toimiks.

Kolmas peatükk "Romantilised algused" toob esile toonaste arhitektide soovi avada sovetliku elu ja ideoloogia all peituvaid ajaloolisi kihistusi. Need olid tagasivaates romantiliselt primitiivsetena mõjuvad kihistused. Sooviti suhestuda maailma totaalsusega ja leida oma koht terve hulga teiste nähtuste juures. Vanu mõtteid kasutati siiski selleks, et leiutada midagi uut ja huvitavat.

Neljas peatükk "Entroopia" on pöördvõrdeline eelmisega. Küberneetikas infokao mõtestamisel kasutust leidnud entroopia mõiste tõestas, et kõik on kaduv. Arhitektid ja kunstnikud rakendasid uut teadmist jällegi omamoodi. Kaardistati oma kaasaegseid ja tihti ajutisi nähtusi (varemeid, pooleliolevaid ehitisi, prügi jne). Samuti mõeldi välja viise, kuidas entroopiat ennetada ning luua vormituid ja detsentraliseeritud objekte, mis võisid konkreetset funktsiooni omamata leida alati uut kasutust pea igavesti.

Viies peatükk "Kosmose vastus" tõukub 1950. aastate lõpul alanud "kosmoserallist". Bipolaarse maailma üliriigid asusid kosmost vallutama eelkõige selleks, et saavutada sõjaline edumaa oma konkurendi ees. Nagu ikka, saatis seda tehniline protsess ja kultuur, mis jõudis peagi ka massidesse. Näitusel eksponeeritud teosed tõlgendavad olukorda, kus maised poliitilised rähklemised ja huvid on toodud üles kosmosesse. Paradoksaalsel kombel ei kaota inimene maist perspektiivi ka siis, kui Maalt lahkub.

Vormiliselt võib öelda, et mida sügavamale näitusesaali siseneda, seda kaugemale argiprobleemidest jõutakse. Esimesed kaks peatükki kirjeldavad (küll mänguliselt, aga siiski) sotsiaalseid probleeme ja reaalselt pakutud lahendusi. Seejärel möödume esoteerikani küündivatest teostest. Järgnevas peatükis otsime lahendusi teadusest. Lõpuks jõuame kaugesse kosmosesse, mis on nii teistsugune, et eelnevad peatükid sulavad kõik üheks ja hakkavad hoopis uues valguses paistma.

Arvestades näituse kuraatorite vaadeldud perioodi, siis võib öelda, et näituse näol on tegemist omamoodi parafraasiga Ilja Kabakovi tuntud teosest "Mees, kes lendas oma toast kosmosesse" (Человек, улетевший в космос из своей комнаты, 1982–1984). Arhitektuurimuuseumi teise korruse saalist lahkudes möödume jälle kõigist töödest, mis juhatavad vaataja seekord tagasi harjumuspärasesse argisusse. Reis tähtede poole – kodulinnast lahkumata.

 

 

 

Näitusevaated Eesti Arhitektuurimuuseumis
Foto autor Evert Palmets

 

 

 

Plaanimajandus ja ehitus

Seekord on ennekõike vaadeldud ideid, millest arhitektid lähtusid, kui lõid kunstiteoseid, mis kritiseerisid või interpreteerisid sotsialistlike maade ehitatud keskkondi. Esil on globaalselt levinud suundumused ja populaarsed mõtted kultuuris, mis leidsid kajastust Ida-Euroopa nonkonformistlikes ringkondades. Sealjuures on suuresti välja jäänud põhjus, miks tegelesid arhitektid kunsti, mitte planeerimisega. Sellel siin järgnevalt peatuksingi.

1957. aasta on ajaloos tuntud kui esimese kosmosesatelliidi taevasse lennutamise aasta, kuid see oli ka aeg, kui hakati ellu viima järjekordset Nõukogude Liidu rahvamajanduse reformi. Destaliniseerijast riigipea Nikita Hruštšov pehmendas poliitilist režiimi ning otsustas ühelt poolt liberaliseerumise tuules, teisalt oma bürokraatliku võimu kinnistamiseks kompartei tipus vähendada riigi eri piirkondade sõltumist keskusest. Nõukogude Liit jagati paberi peal paljudeks majanduspiirkondadeks, mis pidid edaspidi end valdavalt ise majandama, sealjuures säilitati keskselt fikseeritud hindade poliitika ning riiklik palgamaksete süsteem. Rahvamajandid pidid ise vaeva nägema, et planeerijate ettekirjutused täita. Stalinistliku hirmuvalitsuseta aga oli see ootus utoopiline.

Kiiresti sai selgeks, et tingimustes, kus kasumi teenimise võimalused puudusid, suunati ressursid hoopis oma majandi seltsimeestele. Regioonisiseselt kasvas kohaliku toodangu osakaal, sest seda ei raatsitud enam naabritele saata. Niigi tüütama hakanud defitsiit muutus endeemiliseks. Reform, mis tühistati juba 1965. aastal, oli olulisemate põhjuste seas, miks Nikita Hruštšov parteikolleegide poolt 1964. aastal võimult kõrvaldati.

Ungari majandusteadlase János Kornai järgi oli stalinistlik majandusmudel hulga terviklikum (kuigi mitte humaansem, arvestades jõupoliitikat, mis sel laguneda ei lubanud) kui hilisemad reformitud sotsmajandused. Jäiga keskusest seatud plaani asemel anti otsustamine suuresti regionaalsete seltsimeeste kätte, mis tähendas, et majandus tervikuna pidi leidma uue reguleerija, mis seda suunaks. Selleks sai defitsiit.

Kroonilise puudujäägi tingimustes on ostjal kaupa alati vähe. Fikseeritud hinnad ei lubanud nõudlust hinnatõusuga reguleerida nagu turumajanduses. Tulemuseks oli olukord, kus tootja on kindel, et ta võib lõputult oma toodangut edasi vorpida, sest nõudlus on alati kõrgel. Tootja kulutas kõik oma käsutuses olevad ressursid kaupade tootmiseks, mis tähendas tihti seda, et mõttetuid asju toodeti üle ning ressursid ei jõudnud vajalikku kohta. Tootjapoolne innovatsioon kaob, sest kõik tema kaup ostetakse niikuinii ära. Teisisõnu oli defitsiidi võimendamine reformitud plaanimajanduse tingimustes mugavaim viis, kuidas tootjad oma ettevõtteid majandada said.

Ehituse ja arhitektuuri jaoks tähendas see, et igasugune mõtlemiseks kulutatud aeg tähendanuks, et ettevõte ei jõua kunagi mitte midagi valmis ehitada. Kuna ehitusmaterjale oli vähe ning nende pärast konkureerisid nii keskvalitsus kui ka regionaalsete rajoonide kolhoosidevahelised ehituskontorid, siis oli kasulik võtta olemasolev plaan (ehk betoon või tellis) ning kõik materjalid kohe majadeks vorpida. Defitsiidi tingimustes ei jõutud neid projekte aga tihti kohe valmis ehitada ning nõnda "kaunistasidki" kõigi Varssavi pakti maade asulaid poolikud hooned.

Arhitekti roll taandati sellise projektijuhtimise korras pea olematuks. Oma loomingulisi impulsse tuli väljendada mujal.

 

Põgenemine fantaasiasse

Näitus tervikuna keskendub küll Ida-Euroopa "paberarhitektuurile", kuid esindatud on ka Soomest, Itaaliast, Saksamaalt jt riikidest pärit autorid. See lubab paremini esile tulla ideedel ja mõjudel, mis kultuuris toona domineerisid. Välja pakutud utoopilised projektid ja suhtumine maailma probleemidesse oli kõikjal üsna sarnane. Samas on hea meeles pidada, et sarnane lõpptulemus ei tähenda lähtepositsiooni samasust.

Lääneriikide arhitektid ja kunstnikud elasid kodanikuühiskondades. Nende utoopiad olid küll võimatud, kuid siiski olulised, sest esindasid tulevase innovatsiooni esimesi samme. Irooniline irvitamine kaasaja sotsiaalsete nähtuste üle oli tervemõistuslik kriitika, mis toimis avaliku diskussiooni raames.

Sotsmaade autorite iroonia oli samuti absoluutselt tervemõistuslik. Suletud ühiskonnas oli selle funktsioon aga teine. Eesmärk oli tuvastada oma kaasteelised ning näidata, et isegi kõikvõimsad organid ja bürokraadid pole igavased. Fantaasia demonstreeris, et tulevikus on muutumine võimalik ja möödapääsmatu.

 

Aleksander Zahharov on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi magistrant.

< tagasi