…parajalt käest läinud kaos ja malbe järelhool

Marten Esko (4/2021)

8. X 2021–20. II 2022
Kumu kunstimuuseum, suur saal
Koordinaator: Kati Ilves

Mis ma oskan omast kogemusest öelda? Kui kuulsin, et Jeremy Shaw' algselt Pompidou keskuses 2020. aastal eksponeeritud näitus "Phase Shifting Index" ehk "Faasinihke indeks"¹ on Kumusse tulemas, oli see minu jaoks üks neist vähestest siiralt üllatuslikest asjadest, mida 2021. aastalt oodata. Eelmisel aastal saadud isiklik kogemus tema varasema videoteose "Liminaalid" (Liminals, 2017) (kuraatorina) näitamisest² ja eriti kohapeal vaatamisest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) oli olnud märkimisväärselt meeliülendav. See kogemus (vaatajana) oli miski, mida on raske või pigem võimatu üldistamata sõnadesse panna. Seega, kui väga üldistavalt väljenduda, oli see ühte projektsiooniekraani, 5.1-kanaliga heli, puhast estetiseeritud (halli) ruumi ja eri videoformaate ära kasutav teos endassehaarav ning hoolikalt progresseeruv kogemuslik rännak; oma intrigeerivalt petliku alguse, algselt märkamatu pingekruttimise, katartilise kulminatsiooni, parajalt käest läinud kaose ning malbe järelhoolega.

Kõige muu hulgas viis see põgus koostöö (kuraatorina) mind mõnevõrra kurssi ka tema uusima projektiga, sest suhtlus Shaw' stuudioga käis enam-vähem paralleelselt "Faasinihke indeksi" valmimisega Pompidou keskuses.³ Hilisemat kuuldust, et just see projekt ka Kumusse tuleb, oli siis ikkagi raske uskuda. Ent tuleb välja, et õigeaegselt reageerides ja head tööd tehes on siiski kõik võimalik ning 7. X 2021 leidiski Kumus aset näituse avamine.

Sinnamaani olin ennast kõnealuse projekti osas pigem infosulus hoidnud, teades vaid, et Shaw' teos eksisteerib ning on sisuliselt seitsmel ekraanil kuvatav edasiarendus "Kvantifikatsioonitriloogiast"⁴, kuid kui kätte jõudis avamispäev, hakkasid ootused ennast juba vaikselt üles kruttima. Lisaks haipivale Kumu pressiteatele, mis kuvandas hiidekraanidega fiktsiooni ja dokumentalistika piiril mängivat jõulist tulevikunägemust,⁵ võis avamispäeval Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalist lugeda ka pikemat intervjuud, milles Shaw mainis, et naudib seda omamoodi segadust, mis teose ülesehitusega kaasneb, ega ürita sellega ilmtingimata midagi konkreetset öelda.⁶

Olgugi et esialgu tundus avamisel kõik suhteliselt harilikus rütmis kulgevat, oli see, kuidas kokku tulnud avamispublik pärast kõnesid käituma asus, pigem tavatu. See on muidugi tore ning ühtlasi veidi haruldane, kui avamisel jääb enamik publikust kahtlaselt kauaks näitusesaali, jättes nii veiniklaasid kui ka suupisted oma tavapärase tähelepanuta. Seda ikka juhtub. Kuid et video kulminatsioonile järgneb publikupoolne aplaus ning veel mitmel järjestikusel korral, ei olnud ma varem kogenud. See mõjus veidralt, kuid samas mitte kohatult, kuna teos toimib tõesti sellisel tasandil, et võib esile kutsuda aplausi. Ühtlasi ei meenu mulle, et oleksin avamisel hiljem kohanud kedagi, kes poleks koheselt suutnud kommenteerida oma suurepärast või vapustavat või karmimaid-sõnu-kasutavat kogemust. Kusjuures sisust, kui nii võib öelda, väga ei räägitud.

Ka mu enda kogemus oli taas kord meeliülendav ning – kui veel emotsioonid kõrvale jätta ja mõelda, millega oli tegu – ikkagi pigem positiivne. Otseselt ei häirinud ka see, et kõik ootusteks muundunud lubadused ei saanud (ega olekski saanud olla) täidetud, kuid kriipima jäi miski, mis eristas "Kvantifikatsioonitriloogiat" "Faasinihke indeksist"; eriti kuna viimane on peaaegu üksüheselt üles ehitatud samale eelmainitud struktuurile – intrigeerivalt petlik algus, algselt märkamatu pingekruttimine, katartiline kulminatsioon, parajalt käest läinud kaos ja malbe järelhool. Kuid see miski, mis neid teineteisest eristas, oli asjaolu, et "intrigeerivalt petlik algus" ei olnud enam niivõrd intrigeeriv ega ka petlik.

 

 

 

Jeremy Shaw
Faasinihke indeks
2020
Seitsme ekraaniga video-, heli- ja valgusteos,
teose kogukestus 36’
Kumu kunstimuuseumi näitusevaade
Fotograaf Aron Urb

 

 

 

Sarnaselt "Kvantifikatsioonitriloogiale" flirdivad "Faasinihke indeksi" mõnevõrra lühemad narratiivid lisaks laiemale teaduse ja religiooni ning tehnoloogia ja spiritualismi põimimisele ka spetsiifilisemalt kvantfüüsika teooriate ja mõistetega, mis jäävad samas vaataja perspektiivist suures osas vaid sõnade või tähistajate tasandile. BBC-liku diktorimaneeriga kaadritele pealelugeja serveerib neid tähistajaid küll tähenduslikult kõlavatena, püüdes vaatajat veenda, et "mimeetilise transformatsiooni evolutsiooniline seisund" või "energiavoogude suunamisest tuleneva vaba energia ja perturbatsiooniteooria kombineerimine" on kahtlemata midagi konkreetset. Kuid kuuldes sarnast juttu seitsmelt paralleelselt ekraanilt, mõjub see tunduvalt vähem petlikult ning mitte piisavalt intrigeerivalt, et meelitada süvenema; rääkimata ruumis valitsevast üldisest keskendumisraskusest või sellest, et kõikidesse üksiknarratiividesse süvenemiseks tuleks koguteost ka eraldi seitse korda läbi vaadata. Samas, avamispäeva lõpuks tõdesin, et see on ikkagi suurepäraselt teostatud töö, ning kui mul puuduks võrdlusmoment tema varasemate teostega või kui "Kvantifikatsioonitriloogiat" ei eksisteeriks, oleks nurisemine kõvasti raskendatud.

Nädala jagu edasi ilmusid juba esimesed mahukamad kajastused päeva- ja nädalalehtedes. Esiteks Postimehes Juhan Raua intervjuu kunstnikuga ning seejärel arvustus Sveta Grigorjevalt, samuti Maria Arusoo läbi viidud intervjuu Eesti Ekspressis. Paralleelselt saabus mulle ka KUNST.EE palve siinse arvustuse kirjutamiseks, mis motiveeris lisaks kohalikele kajastustele ka varasemasse kriitikasse süüvima, sest oli ju teos eelnevalt väljas nii Pompidou keskuses kui ka Frankfurter Kunstvereinis.⁷ Mis mind esialgu üllatas, oli muidugi Postimehe kajastuste omavaheline hõõrdumine, seda ennekõike tulevikunägemuste teemadel, kuid hiljem pigem see, et varasemates arvustustes ei paistnud need küsimused üldse teemaks olevat. Mida ma siin silmas pean, tuleb kenasti välja kahest järgnevast tsitaadist:

"Jeremy Shaw on üks tänapäeva kõige olulisemaid visuaalkunstnikke. Ta uurib 21. sajandi vahenditega seda, missugune võib olla inimeseksolemise kogemus tulevikus."⁸

"Eriti veider on näituse puhul see, et teosed, mis peaksid justkui viitama ühele meie võimalikule tulevikumaailmale, näitavad meile pigem karikeeritud holismi. [---] Kogu oma näilise utopismi kiuste juurutatakse näitusega mu silmis pigem ikkagi status quo'd ja olemasolevaid rõhumisstruktuure."⁹

Tuleneb see arusaamatus siis kommunikeeritud suurtest lubadustest selles osas, mida see teos "teeb", või pigem sellest, mida ka Shaw Postimehele antud intervjuus täheldas – "Inimeste suhe dokumentaalfilmidesse on veider, need on alati oma loojate hinnanguid täis, kuid samas kui vaatame vana meediat, näib see meile kohe kuidagi autoriteetsem ja autentsem. Me kipume neis formaatides esitatut kohtlema faktina."¹⁰ – polegi lõpuks niivõrd oluline. Sellegipoolest ei räägi teos selle vähegi lähemal (või pigem detailidest distantseeritud) vaatlemisel ju tegelikult mõeldavast tulevikust. Selle sees küll räägitakse tagasivaatavalt millestki, mida meie perspektiivist võiks ehk käsitleda tulevikuna – sündmustest, mis on enamasti aset leidnud 22. sajandil –, kuid see toimib pigem teatava formaalse võtte kui millegi prohvetlikuna.

Tekstipõhiselt, näiteks Kumust kaasanopitavast näitusevoldikust loetavana, saab neid 22. sajandi subkultuuride narratiive käsitleda küll teadusulme vinjettidena, kuid kui valemisse kaasata nende narratiivide suhtes varjamatult anakronistlik teose visuaal, mis matkib ilmselgelt ning üpris tõetruult 20. sajandi teise poole eri kümnendite esteetikaid, läheb asi juba omamoodi segaseks. Mööndustega võiks küll rääkida mingist retrofuturismi maiguga teadusulme ja pealiskaudse hüsteerilise realismi vahealast, kuid ma ei näe niivõrd süvitsi minemisel otsest mõtet, eriti veel olukorras, kus jutt käib ikka alles teose algusest ning mitte teosest kui üldisemast tervikust.

Liigselt tõsimeelne lähenemine suhteliselt mängulisele teosele pärsib ka teose vähem tõsiseid, kuid mitte vähem paralleelseid tõlgendusruume. Näiteks ühest vähem tõsisest perspektiivist võiks "Faasinihke indeksit" näha kui mockumentary-laadset paroodiat erinevatest klubiskeenedest. Arvestades kunstniku tausta¹¹ ja elukohavalikuga¹² ning ühtlasi mitmes narratiivis esil oleva "masin-DNA" ehk MDNA kirjapildi kahtlast sarnasust MDMA-ga,¹³ ei tundu see puhtalt õhust nopitud tõlgendus. Teisalt võib neis lugudes tahtmise korral näha hüsteerilise realismi võtmes sotsiaalkriitilisust – näiteks tõmmata "ühiku-sõltuvusest" ning "virtuaaltraumadest" paralleele ekraani- või sotsiaalmeediasõltuvusega. Samaväärseid tõlgendusi leiaks veelgi, kuid "Kas see teos ikka tähendab kõiki neid asju?" on küsimus, millel puudub vastus. Konkreetne tähendus on miski, mida teos ei paku, ning need tähendused, mis vaatajates tekivad, jäävad just oma tahtmatuses paratamatult pinnapealseteks, ununedes suure tõenäosusega juba siis, kui madalad sagedused hakkavad võimust võtma ning katarsis koidab. See teos on mingis mõttes oma eritasandiliste viidete ja suures osas tahtlike vasturääkivuste poolest nii piisavalt omamoodi segane, et tähendus kui mingit sorti konkreetsus lihtsalt n-ö rikuks peo.

Tervikut vaadates jääb sõelale ikkagi sõna "kogemus" ning see, kuidas lugematute viidete, näiliste tähenduste ja tunnetuste register on komponeeritult pandud kokku kõlama; ja selles on kandvaim roll pigem helil¹⁴ kui teataval teejuhil, kusjuures tulevikujutustused mõjuvad siinjuhul isegi pigem soojendusesinejatena. Kogemusena on "Faasinihke indeks" lõpuks ikkagi üks märgiline kogum – see küll kahjuks ei võimalda indekseeritutele tähelepanu keskpunkti, kuid tundub, et just oma ülevaatlikust ning sünkroniseeritud ärevusest tulenevate vajakajäämiste kaudu peegeldab see veel enam ehedamalt meie kaasaega ja selle vajakajäämisi ning seda, mis ootusi me kunstile seame.

¹ Tegemist on siinkirjutaja meelevaldse tõlkega, kuna ekspositsioonil puudub ametlik eestikeelne pealkiri, mis on muidugi Kumus toimuva näituse puhul pigem ebatavaline. Kuid kui arvestada, et igasugusel tõlkimisel tuleks ennekõike tõlkida tähendust, mitte lihtsalt sõnu, on see olukord isegi loogiline.

² Vt täpsemalt https://www.ekkm.ee/naitused/tiiger-ruumis/. – Toim.

³ Vt täpsemalt https://www.centrepompidou.fr/en/program/calendar/event/cEgea94. – Toim.

⁴ Algne pealkiri "Quantification Trilogy" – tegemist on Jeremy Shaw' varasema videoteoste seeriaga, kuhu kuuluvad "Quickeners" (2014), "Liminals" (2017) ja "I Can See Forever" (2018).

⁵ Pressiteate tekst kättesaadav näiteks siin: https://www.sirp.ee/s3-pressiteated/kumu-kunstimuuseum-toob-eestisse-2020-aasta-rahvusvahelise-tippnaituse/.

⁶ Ave Häkli, Shaw: ma ei ürita teosega "Phase Shifting Index" ilmtingimata midagi öelda. – kultuur.err.ee 7. X 2021.

⁷ Kellel huvi, siis soovitan lugeda Kristian Vistrup Madseni artiklit "Dance Dance Revelation" Artforumis (11. XI 2020) ja Francesca Gavini arvustust "Jeremy Shaw's Exit Strategy for a Technology-Driven World" Frieze'is (24. IV 2020) ning mingil määral ka Lilian Daviese mõtteid "Jeremy Shaw "Phase Shifting Index" Centre Pompidou / Paris" Flash Artis (18. IV 2020).

⁸ Juhan Raud, Ekstaas, tants ja narko – mees, kes teeb Kumus kulda. – Postimees 16. X 2021.

⁹ Sveta Grigorjeva, Tantsivad utopistid tekitavad küsimusi. – Postimees 13. X 2021.

¹⁰ Juhan Raud, Ekstaas, tants ja narko – mees, kes teeb Kumus kulda. – Postimees 16. X 2021.

¹¹ Ühest küljest Shaw' (kunstiline) huvi nii subkultuuride kui ekstaatiliste, katartiliste ja psühhedeelsete kogemuste vastu, teisest küljest tema varasem rahvusvaheline tuuritamine muusiku ja DJ-na, eelkõige projekti Circlesquare raames.

¹² Berliin.

¹³ Metüleendioksümetamfetamiin ehk MDMA on amfetamiini derivaat, mis kuulub paljudes riikides, sealhulgas Eestis, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. – Toim.

¹⁴ Videote helifooni autoriks on muidugi kunstnik ise, koostöös Todd Shillingtoniga.

Marten Esko on kuraator, kunstitöötaja, näituste koostaja ja kunstist kirjutaja. Ta on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhatuse liikmeid, muuseumi tegevjuhi kohustes oli ta aastatel 2016–2020. Alates 2015. aastast on ta ka Tallinna Graafikatriennaali juhatuse liige.

Tsitaadinurk: "Erinevalt ulmefilmidest ei spekuleeri ma selle üle, milline tulevik võiks välja näha ja mis sündmused seal võiks toimuda, vaid teen omapoolse ettepaneku. See toetub visuaalselt väga äratuntavale pildikeelele 1950–1990. aastatest, 16 mm filmidest ja VHS-salvestistest, kuid tekstiline osa on nihestatud ja jutustab loo, mis leiab aset 50, 200 või 500 aasta pärast. [---] Kasutan nostalgiat peaaegu et relvana – see on minu jaoks viis luua vaatajas äratundmist ja mugavustunnet. [---] Kuna Kanada on Briti koloonia, siis kasvasin üles, vaadates BBC dokumentaalfilme, kus jumalahäälne mees loeb kaadritaguseid tekste, mis mõjusid autoriteetse ja kõigutamatu tõena. [---] Kui ma kuulen briti inglise keelt, siis on mu ajusse kodeeritud, et seda juttu pead sa, Jeremy, uskuma! [---] Minu filmide suurim kontseptuaalne küsimus on see, et kui inimesed kaotavad võimekuse ja vajaduse uskuda ning kõik muutub puhtalt pragmaatiliseks ja instrumentaliseerituks, siis kuidas jõuda sealt tagasi inimsuseni." – Maria Arusoo, Kunstnik Jeremy Shaw: keskkoolis hakkasin lisaks ecstasy'le ja teistele peodroogidele tarvitama ka tugevaid psühhedeelikume. – Eesti Ekspress 3. XI 2021.

< tagasi