est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE! KUNST.EE 3/2021

 

Pildilised metafoorid ja sotsiaalne ruum Vello Vinna kunstis*

Raivo Kelomees (3/2020)

Raivo Kelomees kirjutab Vello Vinna retrospektiivist Kumus.

 



14. II–9. VIII 2020
Kumu kunstimuuseum, 3. korrus, B-tiib
"Vello Vinn. Vastupeegeldused"
Kunstnikud: Vello Vinn, Kiwa, Mihkel Kleis, Krista Mölder, Brit Pavelson, Lilli-Krõõt Repnau, Kristina Õllek
Kuraator: Elnara Taidre



Sümmeetria ja seriaalsus

Vello Vinna (s 1939, edaspidi VV) kunsti kuulus sümmeetria – mis seletusi võiks sellel olla?

Esiteks, kas sümmeetria pole mitte loogiline ja praktiline võte, säilitamaks pildi efekti peale peegelpildis tõmmise tegemist? Ofort, mida VV on palju viljelenud, põhineb sellel, et kunstnik joonistab lakiga kaetud metallpinnale, see pind söövitatakse, siis täidetakse tekkinud jooned värviga ning seejärel kujutis trükitakse. Tulemuseks on niisiis peegelpilt varasemast joonistusest. Kui tegemist on sümmeetrilise pildiga, siis muutused kompositsioonis on minimaalsed. Kui aga kompa oleks ebasümmeetriline, peab arvestama, et peegelpilt mõjuks teisiti.
Mõistagi, kogenud kunstnikud oskavad sellega arvestada. Aga see on oluline seetõttu, et meie kultuuripraktikate süvamõjude mõttes tajume vasakut ja paremat poolt erinevalt. Vasak pool on tihti seotud mineviku ja parem pool tulevikuga, Lääne kultuuriruumis loetakse ja kirjutatakse tekste vasakult paremale.

Asjad niisiis kulgevad ja leiavad aset vasakult paremale poole. Vasakul on "algus", paremal on "lõpp". Saame niisamuti rääkida vasaku ja parema pildipoole erinevatest semiootilistest tähendustest. See on mõistagi pikem teema, mida praegu ei ole kohane analüüsida, kuid toon vaid ühe näite: Eduard Wiiralti "Põrgu" (1932).

Olen seda pikemalt analüüsinud aastakümneid tagasi, kuid lühidalt kokku võttes võime seal täheldada märkimisväärseid muutusi pildi vasakust poolest paremasse. Vasakul on kujutatud juurduvaid "peade-torne", rõhuasetus on orgaanilisel mateerial. Paremale poole liikudes on objektid maapinnast eraldatud, kerkivad sellest kõrgemale. Paremal pool on muutused ka kujutatu materiaalsuses, see on tahke, metalline.

Interpreteerimine oleneb tõlgendajast ja tema kasutatud taustainfost. Traditsioonilise kunstiteadusliku terminoloogiaga ei ole siin suurt midagi peale hakata. Abi võib saada vast semiootikast ja psühhoanalüüsist.

 

Elava tehnitseeritus

Kuigi Nõukogude Liit hiilgas tehnilise arenguga sõjatööstuses ja kosmosetehnoloogias, ei jõudnud see tavatarbijani. Siiski kajastusid tehnilised muutused ja arengud kunstnike loomingus. 1960. aastad olid siinmail teatavasti aktiivne aeg "füüsikute" ja "lüürikute" debattides.

Teatav teaduslik, seriaalne loomepraktika väljendus paljude graafikute loomingus ja olevat lähtunud Ülo Soosteri (1924–1970) kunstist ning sisenenud eesti kunstnike praktikasse. Arusaadavalt on seriaalsus olemuslikult graafikatehnikate juurde kuuluv – tehakse metallplaadile söövitus ja valmistatakse sellest kümneid koopiaid. Graafikatehnikad on sisuliselt industriaalse ja seriaalse tootmise saadus.

Viimaste aastate aktuaalne teema on olnud inimese otsene tehnitseeritus, küborgiseeritus, see, et tehnoloogia on tulnud inimese sisse elama, vahel otseseski tähenduses. Selle teema ajalugu on pikk: iga prillikandja on kah väikest viisi "küborg", tehnilise seadme ja liha ühendus. Kuid inimese "tehnilisus" väljendub ka inimese parandatud hammastes või arstirohtudes, mida ta võtab. See on tehnilise tsivilisatsiooni sekkumine bioloogilise organismi ellu ja tegevusse.

Jah, neid arenguid näeme ka VV-a graafikas juba aastakümneid tagasi – et on ühendatud tehniline ja bioloogiline, kohati floora ja tehnika või ka fauna ning tehnoloogia.

 

Esemed kui tegelased

Pööraksin tähelepanu VV-a teosele "Peapult" (1977), kus on keeleliselt mängitud kujundi ja seda eesti keeles tähistava eesliitega "pea". Visuaalsel vaatlusel on tegu justkui elektri- või tuumajaama juhtimise puldiga: näeme vaataja poole seljaga pööratud operaatoreid, kelle pead meenutavad lambipirne. Neid pirne on näha kõikjal.

Visuaalne seos on keeleliselt järgnev: lambipirn=>pea=>peapult. Need pirnid on ekraanidel, mida need "inimpead" vaatavad: lambipirnikujulised inimpead vaatavad ekraanidel kujutatud lambipirne ja juhivad teisi mõõdikuid. Need pirnid on justkui olulisemad teistest keerulisematest näidikutest; asukoha mõttes on need hierarhiliselt tähtsamad. Kas sellist seost võime siin näha? Tõenäoliselt võime. Ja metafoorselt siia peidetud sisu tähendab, et "lihtsamad" juhivad "keerulisemaid", s.t lollid juhivad tarku.

 

"Lugemissaali" tõlgendamisest

Kas VV on lähtunud keelelistest mängudest, vajaks järele uurimist, kuid lähtudes 1986. aastal Eesti Televisioonis eetrisse läinud saatest "Pildi sisse minek: Vello Vinn", kus ta analüüsib keeleliselt kujundirohkelt kujutatud tegelasi teoses "Lugemissaal" (1981/82), siis kohati tuleb uskuda, et piltide lähtepunkt võis olla (eestikeelne) keelemäng. Täiendav tähendustasand, mis teoses "Peapult" tekib, on selle ülitähtsa operatsioonisaali tähtsuse madaldamine: "pead/lambipirnid" juhivad teiste lambipirnide tegevust ja endast keerulisemate skaalamõõdikute toimimist.

Tekib küsimus: kas kõik siin kirjeldatu on VV-a teostes olemas? Kas ta on selle sinna sisestanud? Ma siiski ei arva, et seda peaks pärima kunstnikult. Kunstnik on töö maailma saatnud ja ta ei kontrolli täielikult kõiki tähendusi, mis sellele tööle lisanduvad. Mingid kunstniku sisse pandud ja juurde mõeldud tähendused jäävad tähelepanuta, neid ei leita üles, hoopis uued aga leitakse või tekivad, kuna ühiskondlikud asjaolud muutuvad ja saavad kokku piltides kujutatud sisuga.

Muide, seda "pea"-teemat jätkab VV mainitud "Lugemissaalis" hoopis grotesksemal ja äärmuslikumal viisil. Ja mitte ainult, sama motiivi näeb ka tema pulma-aastapäeva kaardil abikaasale Raili Vinnale (1970), ühel uusaastakaardil (1986) ja teistelgi 1986. aastal tema kujundatud postkaartidel, mis jätkavad seda "õlgadel oleva pea" ja põleva lambi motiivi.

"Lugemissaali" tõlgenduses, mille VV annab telesaates "Pildid sisse minek", räägib ta fragmendi juures, kus raamatulugejaks on lambipirn, et "pirn ja elektripirn vihjavad aga, et raamat [on] pomoloogiast või on kirjanik pannud pirni, kas asi ei kannata päevavalgust või paistab ta kunstlikus valguses soodsamas valguses".

Ehk sellest nähtub, et visuaalse kujundi – antud juhul pea – kasutamine võib olla tingitud keelelistest seostest. Kuid jälgides seda teost tähelepanelikumalt, näeme, et pea ongi selle peategelaseks. Koos sellega on ka loetava raamatu kujund maksimaalselt läbi mängitud ja läbiseostatud kõikvõimalike esemetega. Kuigi VV-a enese tõlgendus jääb poeetilis-metafoorseks, näeme siin sotsiaal-satiirilisi viiteid, mis on lahendatud lihtsa vastandusega: kõrgkultuurse tähenduse objekt (s.o raamat) on liidetud mõne n-ö madala objektiga, eseme, taime või loomaga, millel kultuurse objekti – raamatuga – ei olegi erilist pistmist. Näiteks: sangpommikujuline pea, samuti kastrul, kapsas, kaalikas, vorstid, saabas pea asemel jne. Neist raamatuga vastanduvatest objektidest kujuneb lausa sotsiaalsete karakterite galerii, nagu olukorras, kus "inimene ehib end võõraste sulgedega" ehk püüab olla targem, kui on tegelikult: saabas peab end lugejaks, kapsas kujutab ette, et on intellektuaal, pada peab end tarkpeaks jne.

Kes teab, kas siin on viiteid eestlaste armastusele raamatute vastu, mis oli Nõukogude Liidu ajal nii kuulus. Igas perekonnas, küll eraldi riiulitel või sektsioonkappides ilutsesid raamatusarjad, mida mõnes peres ka loeti. Kuna ühiskonnas muud aktsepteeritud "rikastumisviisi" ei olnud, siis teadmiste kogumine raamatute kogumise näitel andis võimaluse oma saavutusi näidata.

Kuivõrd kunstlik see raamatuhullus oli, iseloomustab kukkumine, mis leidis aset raamatute tiraažides 1990. aastatel, sinna aega on see teema ka jäänud. Varasemate kümne- või mitmetuhandeliste tiraažide asemel on heal juhul tulnud paari-kolmetuhandelised. Kitsama valdkonna raamatuid (kirjandus- ja kunstikriitika, luulekogud jne) antakse välja vaid sadades, ja needki seisavad poes üsna pikalt.

"Lugemissaalis" võib seda sotsiaalkriitikat välja lugeda küll. Siiski võib seda näha ka sürrealistlikult rikkaliku "kujundiorgiana", kus üks visuaalne objekt (s.o raamat) on võimalikult mitmekesiselt läbi mängitud. Sellist lähenemist võib pidada jõukatsumiseks igale meistrile, et võetakse üks kujund ja luuakse maksimaalselt mitmekesine visuaalne ja tähenduslik mängumaa.

 

Ajamõõtja kui kontrolli ja korra instrument

Kuid tulles tehniliste kujundite juurde, siis ka kell on sage külaline VV-a teostes. Seda näeme mitmetes tema teostes: "Album" (1976), "Kellaaeg" (1980), "Raili ja Vello Vinna näituse plakat" (1977), "Eksliibris. Vello Vinn" (1981), "Aeg" (1977) jm.

Seda ajanäitaja "nägu" kombineeritakse esemetega ja kehaosadega. Ja teistpidi võttes, kell eraldatakse kandjast, kellad on kinnitatud töös "Kellaaeg" tornidele, mis meenutavad majakaid. All on uks, millest saab siseneda. Mistahes jutustust me tööle külge ka ei poogiks, näeme siin vabadust, millega kunstnik käib ringi vaatajale tuttavate objektidega.

Kell on peale ajanäitaja ka tehnilise tsivilisatsiooni esindaja. Kantavate kellade ajalugu on vast alles paar sajandit pikk. Mehed hakkasid käekelli kandma sõjaliste kampaaniate ajal 19. sajandi lõpus ja eriti kasvas käekellade kasutus Esimese maailmasõja ajal. Kantavate kellade abil sünkroniseeriti sõjalisi operatsioone.

Käekellad on praegugi prestiiži ja luksuse atribuudid. Teisalt, mobiilide ajastul näeme inimesi käekelladest loobumas: milleks kanda monofunktsionaalset objekti, kui mobiil oskab kümmet muudki asja peale aja näitamise. Transpordisüsteemi areng 19. sajandil tingis vajaduse aega ühiskondlikult kontrollida ning seda riigi ja eri riikide vahel ühesugusena hoida, transport ei saanud toimida ühtlustamata ajareegliteta.

Tänapäeval me ei kujutaks ette, et peaksime kellaaja teada saamiseks kellelegi raha maksma, kuid nõnda oli 19. sajandil. Näiteks nn Greenwich Time Lady oli reaalne persoon Londonis, kelle jaoks õige aja näitamine oli äritegevus. Ta "tõi" õige aja iga päev Greenwichi observatooriumist ja näitas tasu eest klientidele. Kuid suhteliselt hiljutigi, traattelefonide ajal, oli ka Eestis kindel number, kuhu helistades sai teada täpse aja. Nüüd on see teenus veebileheküljel ja alla saab laadida ka nutitelefoni äpi, kus öeldakse kellaaega häälega.

Jutu mõte on selles, et kell on aja organiseerimise vahend. Kunstnikul on kell niisiis korraseadja, võimuka kontrollija positsioonis. Ja see keskne asend on kellale antud ka VV-a pildikompositsioonis. Vahel see kellakujund hälbib oma jõupositsioonilt ja allutatakse autori mängudele, kus seierid sunnitakse näitama tähte "V" ja seejärel eksliibrisel, mis on pühendatud Vello Vinnale endale. Autori nimi on kirjutatud ka kellanumbrite vahele (selle ülesleidmiseks tuleb tõeliselt silma pingutada).

 

Inimmutrite sotsiaalne elu

Sotsiaalse tegelikkuse rutiin kajastub mitmetes töödes, need esitavad georgeorwellilikku maailma, kus inimese individuaalsus on kadunud ja isik on sulatatud massi. Näeme korduvaid visuaalseid motiive, nagu näiteks pead, pirnikujuliselt kõrguvad kuplid, lambipirnid, õhupallid, puud või puulehed, mis meenutavad inimpeade kuju. Inimestemassid liiguvad kas vabrikusse või seal välja ("Vahetus", 1977), neid ümbritseb isikupäratu arhitektuur ("Aeg II". Sarjast "Tiivad", 1973) või silmapiiri sulgev elamu ("Elamu", 1973), mis on tegelikult konstrueeritud teleritest, mille ekraanidel näidatakse loodust.

Juhiksin veel eriti tähelepanu VV-a töödes "Vahetus" ja "Vahetus II" (1978) naiste soengutele: need on valmistatud mutritest. Nõnda et ka sõna otseses mõttes on tegemist "inimmutritega", mitte lihtsalt keelelise võrdpildiga inimmutritest industriaalses ühiskonnas.

 

 

 

Vello Vinn
Vahetus
1977
ofort, 48 x 63,4 cm
Eesti Kunstimuuseumi kogu
Foto autor Stanislav Stepashko

 

 

 

"Aeg II" sarjast "Tiivad" on ühtlasi märkimisväärselt imposantne düstoopiline maastik. Taamal kõrgub hiiglaslik auto, mis näib üleskeeratavana. Kogu maastikku täidavad nõukaaegseid hruštšovkasid meenutavad barakkmajad. Nende vahel näeme pigem luksuslikke sõiduautosid, mille laternateks on silmad. Siin näeme sedasama antropomorfiseerimist, elutu animaalseks muutmist.

 

Kokkuvõtteks

VV on kunstnik, kel õnnestunud peita oma piltidesse tabavaid sotsiaalseid kommentaare. Kui võiks arvata, et need olid suunatud Nõukogude Liidu ühiskonna pihta, siis pigem on siin näha universaalset osutamist ühiskonnale kui kontrollivale masinavärgile. Ühiskond on inimeste ühisorganism, mille eesmärgiks on hõlbustada kõikide elementide toimimist: inimeste, asjade ja ruumi omavahelisi suhteid. Et kõige selle tulemusena sünnib ka palju vägivalda ja ebaõiglust, pole masinavärgi seisukohalt oluline, küll aga on see tähtis indiviidi seisukohalt ja VV-l on õnnestunud see indiviidi terav ja vastaline pilk välja tuua.

 

* Artikkel põhineb virtuaalsel loengul, mis sai esitatud esmakordselt Facebookis 4. VI 2020 seoses Kumu retrospektiivnäitusega "Vello Vinn. Vastupeegeldused".

 

Raivo Kelomees on kunstnik ja kunstikriitik ning -teoreetik, töötab Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna vanemteadurina.

< tagasi

Serverit teenindab EENet