est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Populariseerida kunsti. Abramovići meetod

Hedi Rosma (4/2013)

Hedi Rosma vaatleb Marina Abramovići Instituudi loomist kunsti populariseerimise kontekstis.


H. R.: "Tahaksin kuulda sinu arvamust kunsti "populariseerimise" kohta. Kas sa arvad, et on oluline rohkem inimesi kunsti juurde tuua? Ja miks?"
M. A.: "Ma arvan, et maailmas on nii palju halba maitset. Populaarne hea kunst ülendab inimeste vaimu ja see on väga oluline."

 

Mures kunsti populaarsuse, nii selle puuduse kui ülekülluse pärast pole, teadagi, midagi uut. Sada kümme ja pool aastat tagasi, 1903. aasta kevadel, kurtis Syracuse'i Kaunite Kunstide Muuseumi (praegune Eversoni Kunstimuuseum New Yorgi osariigis) direktor George F. Comfort ajakirjas "Brush and Pencil"1, et kunstiga on nagu hingematvalt kauni päikeseloojangugagi. Sa tunned tungivat soovi lüüa häirekella, et kõik inimesed oma kodudes tuleksid akende peale ja seda erakordset vaatepilti näeksid. Selle asemel aga tuleb sul tõdeda, et enamik inimesi möödub pilku tõstmata ja vaid väga vähesed märkavad seda, mis sind hingepõhjani liigutas.

Artikli nimi on "Vajadus populariseerida kunsti" ja muuseumidirektor Comfort leiab, et taolise "puuduse" vastu aitaks kõige paremini, kui iga inimene tunneks, et kunst teda isiklikult puudutab. Et kunst ei tekitaks tunnet, nagu oleks see vaid valitud seltskonna idealistide huvi, ühiskonnast ja inimesest ära lõigatud. Mida siis teha? Comforti idee on lihtne – iga kodanik võiks (enda, oma naise ja laste huvides) osta vähemalt ühe kunstiteose, ükskõik siis, kas 100, 1000 või 10 000 dollari väärtuses. Kui aga kodanik peaks leidma, et ei jaksa soovitud kunstiteost üksinda osta, võiks ta kampa lüüa näiteks oma naabritega. Kümme, kakskümmend, koguni kolmkümmend inimest võiksid ühineda ja osta näiteks ühe maali, mida siis kordamööda erinevate "osanike" kodudes eksponeerida. Nii on kõigil võimalik ühisest omandist rõõmu tunda!

Aastal 2013, juureldes samade küsimuste üle, pole enam tarvis naabrite uste taha koputama minna – ühisrahastusplatvormid nagu Kickstarter pakuvad panustamiseks võimalusi igale inimesele. Alates platvormi käivitamisest 2009. aastal on Kickstarteri kaudu liikunud 878 miljonit dollarit ja 5,2 miljoni inimese toetusel on rahastuse leidnud enam kui 51 000 loomingulist projekti.2

Kui isegi Marina Abramović sel suvel oma Kickstarteri-kampaania käivitas, arvasid paljud, et tegemist on performance'iga.


Ood monotasking'ule

Kampaania nimega "Marina Abramovići Instituut: Asutajad" (Marina Abramović Institute: The Founders) kestis 30 päeva. Selle aja jooksul, keset kõige kuumemaid suvepäevi juulis-augustis, seati eesmärgiks koguda 600 000 dollarit. Kuigi raha ei kogunud kunstnik Marina Abramović, vaid Marina Abramovići Instituut (MAI), oli kunstniku karismaatiline kohalolu neil päevil läbi arvukate videopöördumiste ja intervjuude vägagi tuntav. "See pole performance, siin räägin ma kui õpetaja, kui instituudi rajaja," kostus kusagilt tuttava serbia aktsendiga sugestiivne hääl.

Kahtlemata on Marina Abramovići poolt ellu kutsutud MAI eelkõige tema enda pärandi hoidmiseks ja edasikestmiseks loodud keskus. Laiemalt taotleb instituut aktiivset rolli "viljakate ühenduste loojana" kunsti, teaduse, tehnoloogia jms vahel ning on oma suurima missioonina sõnastanud kauakestvate teoste (long durational work) ettekandmise ja säilitamise. Instituudi määratluse järgi kvalifitseerub kauakestvaks teoseks igasugune looming (performance-kunst, tants, teater, film, muusika, ooper ja kõik tulevikus tekkida võivad vormid), mille ettekanne kestab kauem kui kuus tundi.3 Aeg – õigemini, esineja ajakasutus – on selle žanri kõige hinnatum komponent. Ja aeg on ainus asi, mida meie mõistuspärases, tehnoloogiapõhises ühiskonnas alati napib.

Just sellepärast tuleb 2015. aastal avada plaanitavasse keskusesse sisenedes allkirjastada leping, milles külastaja annab ausõna viibida instituudis vähemalt kuus tundi. Mobiiltelefon (ja muu välismaailma meenutav) tuleb jätta vastuvõtusaali, pähe tõmmata helikindlad kõrvaklapid ja selga demokraatlik valge laborikittel, mis võiks aidata külastajal eksperimentaalsusele häälestuda. Selleks et jõuda vastuvõtusaalist edasi järgmistesse ruumidesse, tuleb külastajal kõndida nii aeglaselt kui võimalik. (Selle piinarikka soorituse tulemusena kogevad tõenäoliselt nii mõnedki esimest korda, mis tunne on kõndida.) Kui instituudi külastaja erinevaid Abramovići meetodina tuntuks saanud harjutusi tehes ja kauakestvaid teoseid vaadates suurest süvenemisest ära väsib ja magama jääb, lükatakse ta pehmes ratastega lamamistoolis ruumi, kus võib end segamatult välja puhata.

Niisugusena on idee (aega juurde loovast) instituudist omamoodi ood monotasking'ule. Eksperimentaalne mänguväljak nii kunstnikele kui publikule, kus tulemusest olulisem on protsess.

 

Marina Abramovic MAI

Marina Abramović instituudi ruumides
Foto autor Jason Schmidt
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Üks dollar = üks kallistus. Lady Gaga võtab alasti

Tõsi, leidus küllalt neid, keda Abramovići tulek Kickstarterisse (ja hiljem selle edu) isiklikult pahandas. (Kas ühisrahastusplatvormid pole mitte mõeldud neile, kel pole oma projektide teostamiseks muid võimalusi? On ju üheselt selge, et Marina Abramovići sugune kunstnik ei tee oma projekte kõhu kõrvalt näpistatud raha eest? Pealegi, miks peaks keegi toetama "instituuti", milles pole muud kui rida valgete seintega ruume?)

Valged seinad on instituuti kavandanud ei keegi muu kui OMA4, eesotsas Rem Koolhaasi ja Shohei Shigematsuga, ning Kickstarteri kaudu kogutav 600 000 dollarit oligi mõeldud MAI arenduse esimese etapi (projekteerimisprotsessi) katteks. Selleks et Manhattanist kahe tunni rongisõidu kaugusel Hudsoni linnakeses (elanike arv umbes 6500) asuv vana mahajäetud teater täielikult instituudiks ümber ehitada, läheb MAI-l vaja 20 miljonit dollarit. Tundub väheusutav, et nii mastaapne kampaania võeti ette vaid 3% suuruse osa pärast vajaminevast kogueelarvest.

Kuigi MAI Kickstarteri projekti käsitleti kui iga teist, mille eesmärk on üheselt soovitud summa kokkusaamine, oli kampaanial hoopis huvitavam külg. Abramović on tunnistanud, et kasutas seda termomeetrina, millega mõõta avalikkuse huvi ja kampaania (eba)õnnestumine pidi olema vastus küsimusele, kas inimestel – kelle jaoks instituuti ju kavandatakse – üldse on niisugust kohta tarvis.5

Tõepoolest, kõik algab kampaania pealkirjast – "Asutajad". Lisaks toetussummast olenevale vastutasule, mis ühisrahastusplatvormidega nagunii kaasas käib, sai isegi (tavamõistes) kõige marginaalsem projekti toetaja endale ühiskondlik-majandusliku staatuse – ta võib edaspidi täie õigusega öelda, et on Marina Abramovići Instituudi asutaja. Nii avas instituut end publikule veel enne suuremate rahastajate poole pöördumist, mis on sellise kaliibriga kultuuriasutuse puhul küllaltki ebatavaline.

Teatav nihestatus paistis välja ka toetajatele mõeldud vastutasudes. Näiteks võisid 5 dollari annetajad arvestada "digitaalse MAI" täispaketiga, mis sisaldab videomängukunstnik Pippin Barri loodud üsnagi tavatut virtuaaltuuri ja kolme 8-bitist Abramovići meetodi arvutimängu. Tegemist on esteetiliselt äärmiselt lihtsa MAI külastuse simulatsiooniga, kus pikslimehikeseks muudetud külastaja alustab instituudi vastuvõtusaalist ning (mõistagi alles pärast lepingu allakirjutamist ja mobiiltelefoni loovutamist) võib kogeda erinevate installatsioonide simulatsioone. Oma pühendumuse märgiks (kinnitamaks, et ikkagi sõna otseses mõttes kohal ollakse) tuleb virtuaalsel külastajal kogu protsessi jooksul teatud arvutiklahve all hoida. Abramovići meetodi mängudes aga saab arvuti tagant lahkumata näiteks puule oma muret kurta või hiiglaslikku seesamiseemnete ja riisiterade kuhja erinevatesse anumatesse sorteerida – tera tera haaval, täpset arvet pidades.

"Eksklusiivsemateks" vastutasudeks olid mitmesugused Abramovići poolt live stream'i kaudu õpetatavad workshop'id (25 $), võimalus koos kunstniku endaga tema lemmikfilme vaadata (5000 $), lõunatada (10 000 $) ja süüa valmistada (10 000 $). Aga ka mitte midagi teha ja seejuures täiesti anonüümseks jääda (10 000 $) – tasu, mis polnud suuremate toetajate hulgas sugugi vähem populaarne valik. "Eksklusiivsus" omandas aga hoopis teistsuguse tähenduse, kui Abramović keset kampaaniat teatas, et igaüks, kes toetab instituudi rajamist vähemalt 1 dollariga, saab temalt vastutasuks kallistuse, millele võib järgmisel aastal kas New Yorki või ühte (peagi avalikustatavasse) Euroopa linna järele tulla.

Kõige vastuolulisem osa kampaaniast oli ilmselt Lady Gagaga koostöös valminud videoklipp, kus laulja "oma seesmist Gagat otsides" ihualasti erinevaid Abramovići meetodi harjutusi sooritab. Teatavasti tegi Lady Gaga oma novembris ilmunud albumi "ARTPOP" tarbeks Abramovićiga koostööd, nii et tõenäoliselt oli tegemist mõlemale kasuliku ettevõtmisega. Ühest küljest jõudis tänu sellele (Abramovići) kunsti juurde päris palju noori, teisest küljest aga viis video avalikkuse tähelepanu sisuliselt kõrvale. "Lady Gaga Gets Nude (Again)", "Lady Gaga Full Frontal NAKED", "Nude in Woods for Marina Abramović", "Lady Gaga Goes Completely Naked in Bizarre New Video" teatasid ajalehtede pealkirjad.

Kampaania lõpuks kogus MAI 661 452 dollarit ja on nüüd 4765 asutaja võrra rikkam.

 

Pippin Barr Rice and sesame

© Pippin Barr

 

 

Prototüüp

Kuni MAI valmimiseni jääb tõenäoliselt suurimaks Abramovići meetodi manifestatsiooniks rändav "Marina Abramovići Instituudi Prototüüp" (Marina Abramović Institute Prototype, 2013), mida Abramović esitles juunikuus Luminato festivalil Torontos. Teos koosneb seitsmest ringis paiknevast telgikujulisest kambrist, kus tehakse kahe tunni jooksul läbi mitmeid Abramovići poolt välja töötatud nn isesooritatavaid (self-performative) harjutusi. Luminatol kanti otsepilti eksperimentaalpaviljonidest üle erinevatesse paikadesse Torontos, sealhulgas Pearsoni rahvusvahelise lennujaama Terminali 1.

Nagu festivali kunstiline juht Jörn Weisbrodt Luminatot saatnud materjalides osundab, on see teos, mis on täielik vaid publiku osalemise kaudu. Kunst seisneb siin kogemuses ja seetõttu muutub prototüüp kunstiteoseks alles läbi oma kasutamise, läbi sellesse panustatud tähelepanu ja aja.

Sisuliselt jätkab Abramović MAI näol oma kolme aasta taguse performance'iga "The Artist Is Present" (Kunstnik on kohal, 2010) alustatut. "Kunstnik oli tõepoolest kohal, temaga kohtumine võis olla ju superstaarielamus, aga tema kohalolu kehtib eelkõige teostes, loomingus – ja selleni jõudmiseks, kontakti saamiseks, peab iga vaataja tegema iseseisvalt tööd, ainuüksi järjekorras seismisest ei piisa."6

Otseselt või kaudselt on see, mida Abramović oma viimaste aastate performance'ite ja MAI projektiga teeb, publiku harimine. Ta näitab, et publik peab olema valmis loovutama oma tähelepanu ja aega – ainult nii antakse kunstile võimalus kujuneda elamuseks. Kunstnik aga peab õppima seda aega ja tähelepanu väärtustama, oma publikule silma vaatama. Mis, nagu näha, ei pruugi sugugi tähendada kardetud konformismi. Kui teda võrdsena võtta, mängib publik hea meelega kunstniku reeglite järgi, astub dialoogi, laseb end suunata ja kanda. Sest ükskõik kui eneseküllasteks me ka ei muutuks, pole kunst kunagi täielik ilma publikuta.

Lõpetuseks, mida öelda muuseumidirektor Comfortile? Võib-olla seda, et dollar on devalveerunud.

 

1 George F. Comfort, The Need of Popularizing Art. – Brush and Pencil, Vol 12 (1903), No 1, lk 24–30.
2 http://www.kickstarter.com (18. XI 2013)
3 http://www.marinaabramovicinstitute.org/
4 http://www.oma.com/projects/2012/marina-abramovic-institute
5 http://www.good.is/posts/why-performance-art-is-a-tool-to-change-human-conciousness
6 Maria-Kristiina Soomre, Kunstnik oligi kohal. – Sirp 4. VI 2010.

 

Hedi Rosma on KUNST.EE eesti keele toimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet