est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Punktid, jooned, muusika, pilt ja sõna

Immo Mihkelson (1/2019)

Immo Mihkelson pani kirja oma muljeid Joonas Sildre graafilisest romaanist, mis räägib Arvo Pärdi muusikast.


Mul paluti kirjutada Joonas Sildre Arvo Pärdist loodud graafilise romaaniga seonduvatest muljetest. Ega ma teisiti saakski sellele läheneda, sest endalegi ootamatul moel olen raamatuga seotud rohkem kui arvustuse kirjutamiseks sünnis. Nimelt väidab Sildre, et sai olulise tõuke 2005. aastal eetris olnud ja minu tehtud raadiosarjast Klassikaraadios, kus 14 saate vältel oli juttu Arvo Pärdist, tema muusikast ja selle ümber toimuvast. Helilooja ise jagas seal päris palju selgitusi ning rääkis nii oma elu kui loomingu detailidest, mis olid selle ajani olnud loori taga peidus.

Paar aastat hiljem helistas mulle tundmatu nooremapoolne mees ja rääkis, kuidas ta raadiot kuulas ja millisel kombel Arvo Pärdi muusika ning mõttemaailm teda sügavalt kütkestab. Ja et ta tahab joonistada selleteemalise raamatu. Me kohtusime. Teda huvitas kõik, iga viimanegi kui detail, mida ma oskasin temaga jagada. Vahel ta helistas ja küsis midagi. Mõnikord saatis paar fotot – näiteks, kui käis pildistamas halli viiekorruselist paneelmaja Mustamäel, kus Arvo Pärt koos abikaasa Nora ja lastega elas ning kus sündis tintinnabuli.

Aastaid ei kuulnud ma Joonas Sildrest midagi, kuni mullu sügisel saabus kutse raamatu esitlusele vastvalminud Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal. Ta oli umbes kümmekond aastat olnud liikumises, kogunud materjali, visandanud, joonistanud, kohtunud, kuulanud Pärtide näpunäiteid, vaaginud iga sõna, lasknud muusikal ennast kanda, mõõdistanud selle ruumi ja sügavusi inimeselikul skaalal.

Raamatu esitlusel rääkis Sildre sellest muljetavaldaval moel. Ta joonistas valgusekraanile loomeprotsessi sündmustiku ja jutustas juurde oma loo. Teekond raamatuni oli raske ja keeruline, aga ta ei kurtnud, vaid selgitas. Mitte oma teoses toimuvat, vaid teed selle realiseerumiseni.

Oli ilmne, et ta oli kümmekond aastat elanud ja tegutsenud koos oma kujutlusega Arvo Pärdist ja tema muusikast. Kindlasti oli see teda ka vorminud või kuidagi kasvatanud, kuid tavaliselt on inimesed sellest rääkimisel tõrksad. Liiga palju teadmatust ja kõhklusi ümbritseb neid, kes siirduvad taolisele enese ja maailma avastamise retkele.

Arvatavasti on taolisi inimesi meie ümber palju. Osa neist hoiab tugevasti kinni Arvo Pärdi muusikast. Seal on kutse, mille heli võngub peibutavalt. Seal on aimatav see Usk, Lootus ja Armastus, mis aitab inimest teel läbi elu ja mis koos moodustavad otsekui mingi välja, mis seletamatul moel ühendab kõiki ja kõike.

Ikka ja jälle püütakse leida Arvo Pärdi muusika laia leviku põhjuseid. Palju tarku sõnu on öeldud ja kirja pandud, uhked teoreetilised konstruktsioonid on kerkinud, kaunid poeetilised puhangud ringi hõljunud. Aga ikka on seal mingi saladus, mis selgituste ja loogika eest põikleb ning otsijat kutsuvalt hüüab, ükskõik kui kaugele ta oma teel on jõudnud.

Minu kujutluses on ka Joonas Sildre üks nendest teelistest, kes teiste inimestega jagab üksikuid tõdemusi, milleni ta on vastuseid otsides jõudnud, samas väitmata, et talle on kõik selge.

 

Äratõuge ülespoole

Dorian Supini filmis "Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale" (2002) on katke, kus Arvo Pärt selgitab tema ümber kogunenud väikesele seltskonnale oma muusikaloomesse puutuvaid detaile ning, nagu alati, on tema jutus ka avaramad mõõtmed. Näiteks osutuses dirigendile, kelle ühte käeviipesse enne muusika kõlama hakkamist võib olla kätketud kogu järgneva essents. See eeltakt, väike liigutus ootel muusikute silme ees, on otsustava tähtsusega, sest tema täidetuse mõõt määrab mitte muusika alguspunkti, vaid ka tema kulgemisteekonna ja võib-olla ka punkti, kuhu ta jõudma peab. Filmist jääb mulje, et Arvo Pärt, kes sageli on osutanud vajadusele taandada muusika ja mõtte võrrandit nii, et kooruks kõige olulisem, igatseb niisugust muusika eeltakti, mis tõepoolest sisaldab endas silmapilgu jooksul kõike, mis järgnevas muusikas kuulaja ees järk-järgult laotub.

Joonas Sildre graafilise romaani "Kahe heli vahel" (2018) eeltakt on tema kaanel. Tinglikult võib seda nimetada mustvalgeks kujutiseks mehest, kes hüppab tühjusse. Nii võib see tunduda, sest kaane serv tuleb vastu enne, kui selgub, kuhu ta tegelikult hüppab või kukub... ja kas ta üldse kukub või jääbki lendama. Mees on vibalik ja nõtkete liigutustega habemik, kelle liikumises paistab tugeva hoovõtu pingutust. Tema äratõuge ülespoole on toimunud tugevasti kaldu teravalt nukilt, millelt hea hoo saamine eeldab väga tugevat pingutust. Raamatut pöörates näeme sama mehe siluetti hämarusse mähkunud kallakul ülespoole sammumas. Äratõukepunktis on igatahes märksa heledam ja helgem ning hoog suurem. Ning kui raamatut külgvalguses veidi liigutada, märkame ka muidu nähtamatuks jäävat energiliselt liikuvat kuulikest, mis piruette tehes võiks raamatu serva taga kohtuda hüpet sooritava mehe lennukaarega nii, et nad kulgevad edasi koos.

Selline hüpe ei ole enam meeleheitlik, vaid lootusrikas. Selles on usku, et on olemas miski, mis ületab raskusjõu ja mille energia kannab inimest ülespoole. Olgu siis tegemist muusika või millegi veel suuremaga...

Selline on siis kunstniku eeltakt, mis nagu püüab luua eelhäälestust inimesele, kes võtab kätte raamatu, et selle sisuga tutvuda. Kuid minu puhul toimis see siiski veidi teistmoodi. Ja võimalik, et ka teiste inimeste puhul võib see olla nii. Ülalkirjeldatud moel hakkasin ma Sildre raamatu kaanepilti süüvima alles pärast raamatu sisuga tutvumist. Alles siis tekkis mõte, et siin võibki olla selline eelnev žest, millesse on kätketud kogu järgnev teos. Et see on midagi niisugust, milles on eel- ja järelmõju koos. Siin on inimene (helilooja), on tema looming (muusika) ja on liikumise siht ning püüdlus ja lend – just see, millest püüab rääkida raamat.

 

Suur üksiklane

Raamat "Kahe heli vahel" on suureformaadiline – paarsada lehekülge joonistusteseeriaid paksul paberil, rohkem kui paari sentimeetrine pakk lehti kõvade kaante vahel. Siin on Arvo Pärdi lugu kuni 1980. aastani, mil ta lahkus Nõukogude Eestist. On lapsepõlv Paides ja kooliaastad Rakveres, sõjaväeteenistus Keila-Joal ja heliloojaks õppimine Tallinnas. Töö raadios, viisakad kontserdisaalid ja noorusaja koerustükid. On tormilised 1960. ja avastuslikud 1970. aastad, sõbrad ja vaenlased, suured vaimustusehetked ja tagasilöögid.

Jutustus ise koosneb väiksematest lugudest, mis on kui killud mosaiigis ehk tükid tervikus. Osa neist kannavad tegevust, on mitme tegelasega ja kirjeldavad suhteid. Aga on ka selliseid, mille tegevus toimub peategelase sisemaailmas (näiteks lk 136–148) või mis visuaalselt kütkestaval moel annavad edasi muusikaelamusega seotut (lk 67–71, lk 164–169 ja lk 177–183). Sestap ka raamatu žanrimääratlus "romaan", mis annab kirjutajale ja tema fantaasiale vabama lennu nendes punktides, kus pole võimalik toetuda pealtnägijate tunnistustele, dokumentaalselt fikseeritule või peategelase enda mälestustele. Raamatu tagakaanel on Joonas Sildre ise teost formuleerinud nii: "jutustus Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest".

Sõna ja pilt on siin koos. Aga sõna on märksa vähem kui pilti. Jutustab mitte tekst, vaid põhilist annavad edasi pildiseeriad. Ettevaatlikult siit ja sealt, ühelt ja teiselt uurides, olen saanud kinnitust arvamusele, et paljudele on selline jutustamislaad harjumatu. Meie juures ei ole sellisel väljendusel eriti juuri. Ning kui kõlab sõna "koomiks", mis on otsetõlge "ameerika keelest", siis vupsab alateadvuse taganurgast esile seos millegi meelelahutusliku ja koomilisega.

Mäletan lapsepõlvest Herluf Bidstrupi satiirilisi pildiraamatuid, nõukogude varateismelistele mõeldud ideoloogilise tooniga ajakiri Pioneer pakkus tagumistel lehekülgedel samuti taolises vormis jutustusi, mis olid pika venimisega järjelood, sest ajakiri ilmus korra kuus. Nii et teadmine niisuguse loovestmise võimalikkusest ja köitvusest peaks minuvanuste põlvkonnal olema. Kui olud muutusid, trükiti lastele Disney tegelastega pildiraamatuid ning siis tuli video ja seejärel internet. Liikuv pilt lükkas kõik muu kaugele eemale.

Teadmata päris täpselt olukorda, pakun ma oletuse, et Joonas Sildre oma pildiseeriatega on siinses kultuuriruumis suur üksiklane. Tal ei ole kohapeal traditsiooni, millele toetuda või kuhu kuuluda. Arvatavasti samastub ta mingite kaugemal paiknevate nähtustega ning on mitmeid asju ise leiutanud.

Just seepärast võiks tema väljenduse vorm olla Arvo Pärdi fenomeniga haakuv, sest ka Pärt sirutus oma varasematel otsingutel kaugemate traditsioonide poole, kui ei leidnud enda ümbert seda, mida igatses tunnetada. Nõukogude suletud oludes ei saanud ta olla kontaktis allikatega otse, vaid ta pidi nii mõndagi n-ö välja mõtlema, endale ette kujutama. Võib-olla ainult nii saigi tema tintinnabuli-süsteem üldse sündida.

 

Tabamatu ilu poole

Omal kombel kirjeldavad ka Joonas Sildre joonistused mitte niivõrd Pärti ennast, kuivõrd olukorda, milles peategelase otsingud toimusid. Ehkki oma vanusest johtuvalt on Sildre pidanud paljut selle perioodiga seonduvat välja mõtlema ja endale ette kujutama. Kuid see on vaid foon. Keskmes on pürgimine tabamatu ilu poole, elust suuremate tähenduste mõistmise soov, Jumala otsimine (selles on Sildre väga diskreetne) kõigest, ka Muusikast.

Raamatuga tutvujal tasub pikemalt peatuda mõnel vabalt valitud leheküljel, et uurida, kuidas on kunstnik joonistanud habemiku mehefiguuri kehakeelseid väljendusi. Selle kõnekus on muljetavaldav. Arvatavasti on Sildre kogu tegevuse enda peal läbi elanud, endasse võtnud, püüdnud tunnetuse teekonda läbi teha, tahtnud küündida tabamatu tabamiseni.

Niimoodi kunst sünnibki. Kunstnik üritab edastada kujutist sellest, mida ta on ise tunnetanud. Vahet pole, kas see väljendus toimub pildi, sõna või heliga.

Siin on alguspunkt kindlasti muusikas. Joonas Sildre on üks neist paljudest inimestest, kellega Arvo Pärdi loodud muusika on teinud midagi erilist. Kui see tundmus suunab inimese edasi otsima ja ehk juhib pilgu samas suunas, kuhu vaatab Pärt, siis järgnevad ka teod. "Kahe heli vahel" on üks selline tegu, mis (ma loodan, et ei eksi seda väites) pigem tahab kõigiga jagada üht ilusat suurt tunnetust kui ekspluateerida laialt tuntud teemat.

Selle raamatu lugu pole kindlasti veel lõppenud. Imelik oleks, kui seda ei tõlgitakse mitmesse suuremasse keelde, ja siis uurivad Joonas Sildre piltjutustusi paljud inimesed kaugetel maadel. Alles ajapikku koorub välja, kuidas inimesed (palju inimesi) Joonas Sildre lugu Arvo Pärdist vastu võtavad.

Ja veel – see lugu jääb ju pooleli. Alates 1980. aastatest, mille juures Joonas Sildre kolm punkti paneb ja pliiatsi lauale asetab, on Pärdil valminud nii suur hulk teoseid, et võiks rääkida tema loomingulise tegevuse kaalukamast osast. Seda vaatust veel raamatus ei ole, see lõik ajateljel on veel joonistamata…

 

Immo Mihkelson on muusikaajakirjanik, raadiosaadete juht ja toimetaja Klassikaraadios.

 

CV

Joonas Sildre (s. 1980) on Tallinnas elav illustraator, graafiline disainer, karikaturist ja koomiksikunstnik. Tema koomikseid on lisaks Eestile avaldatud USA-s, Saksamaal ja Sloveenias.

 

 

Sildre

 

< tagasi

Serverit teenindab EENet