est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Raamatu "New York und Tokio in der Medienkunst" tutvustus

Raivo Kelomees (3-4/2009)

Tänavu oma doktoritöö (“Postmateriaalsus kunstis. Indeterministlik kunstipraktika ja mittemateriaalne kunst”) Eesti Kunstiakadeemias edukalt kaitsnud Raivo Kelomees leiab juhuslikult ühe enda teose värskest meediakunstiraamatust
 
Filosoofiadoktor Jutta Zaremba on meediateadlane, kes annab tunde Frankfurdi Kunstipedagoogika Instituudis, rõhuasetusega meediakunstil, muuseumikommunikatsioonil ja arvutimängudel. Oma raamatus “New York ja Tokyo meediakunstis: urbaansed müüdid musealiseerimise ja mediatiseerimise vahel” (mis on lühendatud versioon tema doktoritööst) kirjutab ta urbanismidebatist meediakunstis. Musealiseerimise mõttes on linnad kohad, mida on mõjutanud heterogeensus ja kõrgkultuur. Mediaseerimise mõttes on linnad seevastu globaalsete, tehnoloogiliste võrgustike keskmes, olles informatsioonitihedad. Musealiseerimise näiteks sobib New York ja mediaseerimise näiteks Tokyo. New York on mitmekesisuse ja kultuuri metropol ja 20. sajandi pealinn. Tokyo on elektrooniliselt võrgustatud megalinn, milles valitseb mediaalne pildiuputus. Tokyo on 21. sajandi kõrgurbaniseeritud linnamudel ja mediatiseeritud linna näide.
 
Zaremba peab meediakunsti uurimist parimaks viisiks urbaansetele instseneeringutele lähenemiseks, mis seotud New Yorgi ja Tokyoga. Meediakunstile keskendumiseks on kolm põhjust: 1) meediakunsti erinevad vormid, nagu videokunst, netikunst või arvutiinstallatsioon, pakuvad ammendavaid urbaanseid instseneeringuid, 2) peale esteetilise ja innovatiivsete võimaluste, mis omane meediakunstile, on see suuteline reflekteerima oma väljendusvahendeid ja kasutusviise; 3) tegemist on kunstiga, kus tegu museaalse momendiga, mis väljendub salvestamises, arhiveerimises ja väljapanekus, ning mediaalsete aspektidega, mis sisalduvad endastmõistetavalt meediateostes.
 
Kõiki neid küsimusi vaeb Zaremba seitsmes peatükis. Raamatu V peatükis “Tokyo-teemalised meediakunsti teosed” käsitleb Zaremba järgmisi töid: Knowbotic Research “I0_tendencies Tokyo”, Engelbert Mittelstädt “Elsewhere”, Raivo Kelomees “Tokyocity.ee”. Sealjuures on Raivo Kelomehe teosele “Tokyocity.ee” (1999) Zaremba pühendatud 10 raamatulehekülge, hämmastades süvenemise põhjalikkusega, kasutades aga paiguti ebatäpseid andmeid. Yamanone Line’ist on saanud Yamamote Line, töö olevat sündinud mitmenädalase Tokyos viibimise tulemusena, kuigi tegelikult veetis autor seal 6 päeva. Ülesvõtted olevat tehtud digikaameraga, kuigi filmiti video8 analoogkaameraga. Järeltöötlus olevat tehtud programmiga Macromedia Shockwave, tegelikult oli autoriseerimisprogrammiks Macromedia Director. Kelomees mainib plaadil olevas tekstis, mida tsiteerib Zaremba, et Tokyo-kogemuse puhul pole tegemist inimeste, ehitiste ega arhitektuuriga, vaid ajaga. See on nähtamatu mateeria kogemus.
 
Zaremba tsiteerib Deleuze’i kõrval ka Nelli Rohtveed. Tema “kriitiline” artikkel (mille on kirjutanud Kelomees ise) on samuti plaadil, pealkirjaga “Punkt on piiriks”. “Kunstnik on kasutanud algmaterjali kui ainest oma mõtete illustreerimiseks aja suhtelisusest ja “omakiirusest”.” See on ka selle projekti tuum: aja kiiruse subjektiivne tunnetus. Teiseks vaatepunktiks on Tokyo demütologiseerimine, mille puhul viidatakse taas Rohtvee seisukohale: “Ja mis koht see ”tokyocity.ee” ongi? Mitte-koht, kus piiriks on punkt sõnade vahel, mis on täidetud viljatute arutlustega ajast.” Siin aga, nagu väidab Zaremba, on tuntav Rohtvee pettumus müütilise Tokyo suhtes läbi mitte-koha ja digitaalse pealispinna mainimise. Igal juhul jätab Rohtvee tähelepanuta, väidab Zaremba, et Tokyo-müüt ja tema mediaalne pindmisus võimendavad ja tugevdavad üksteist, nagu see on ilmne ka “tokyocity.ee” puhul. Lõpetuseks väidab Jutta Zaremba, et “tokyocity.ee” püüab luua mediaalse konglomeraadi urbaanset tihedust lamedast ruumist, tähendustühjendamisest ja pealispinnamoodulitest.
 
Projektist kirjutamisel ei ole autor Raivo Kelomehega kontakti võtnud (küll aga suhelnud hiljem), ei ole mainitud otseselt ka veebilehekülge www.tokyocity.ee, mis on domeenina registreeritud 1999. aastal ja pidevalt eksisteerinud tänaseni. Seal on tegu projekti puudutava (ja plaadil olevat infot dubleeriva) dokumentatsiooniga. Domeeni esilehekülg on siiski kontseptuaalselt oluline, olles “tühi”, valge lehekülg, linki tuleb otsida. “tokocity.ee” oli näitus Tallinna Linnagaleriis 1999. aasta alguses. Sirbis ilmus üks arvustus Reet Varblase sulest pealkirjaga “Nähtamatu linna fenomen” (1. aprill 1999). Koopia sellest asub aadressilhttp://www.art.tartu.ee/~raivo/tekstid/varblane.htm, Sirbi veebiarhiivis ei ole tekst kättesaadav.
 
Zaremba raamatus on ohtralt ka tabeleid, milles antakse mõistevastandusi ja seoseid. Peamisel keerleb kõik ruumi musealiseerimise ja mediatiseerimise ümber. Musealiseerimine on seotud kohtadega, tegutsemisruumidega, rigiidse võrestruktuuriga, ruumi-aja-kontiinumiga, muuseumi, arhiivi, kogemusruumiga, seevastu mediatiseeritud ruum on seotud globaalse linnaga: s.o linn kui meedium, interface, küberruum, lõputu andmeruum, mitte-koht, lame ruum, energia- ja infovool, ruumide rekombinatsioon, ruumi ja aja kattumine jne.
 

Raivo Kelomees töötab Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna professorina.

 
Jutta Zaremba. New York und Tokio in der Medienkunst: urbane Mythen zwischen Musealisierung und Mediatisierung. Bielefeld: Transcript Verlag, 2006, 236 lk
< tagasi

Serverit teenindab EENet