Rahast kunstiks
Harry Liivrand (3-4/2010)
Harry Liivrand avab Siim-Tanel Annuse isikunäituse “Raha ja poeesia” temaatikat lähikunstiajaloolisel foonil
Kapitalismi pealinnas New Yorgis elanud Andy Warhol tegi 1960. aastatel maalitud dollarimärgist oma visuaalse signatuuri, olles üks esimesi popkunstnikke, kes seda tarbimiskultuuri üleilmselt tuntud sümbolit esteetilise ikoonina interpreteeris. Eestisse saabus kapitalism uuesti meie riigi taasiseseisvumisega ning kulus ainult kümnend, kui ka eesti kunstnikud pöördusid rahatemaatika poole. Selle temaatika kontekstis tooksin esile Leonhard Lapini ja Siim-Tanel Annuse tegevuse, kes mõlemad on 21. sajandil süstemaatiliselt ja eelkõige kontseptuaalse metoodikaga töötanud maksevahendite kujunditega. Nendeks on ostukaardid, triipkoodid ja veel praegu käibivad Eesti sendid (Lapin) ning Eesti Wabariigist Eesti Vabariigini meie territooriumil käibinud rahatähed (Annus). Nii Lapini kui ka Annuse tööde ikonograafia on tähendustasandeilt võrratult mitmekihiline ja vastuoluline, võimaldades isikumütoloogia tasandil teha järeldusi ka selle kohta, kellena kunstnik ennast kunstiväljal positsioneerib ja millest tema loojaidentiteet lähtub.
Võtame esiteks Leonhard Lapini iseloomult retrospektiivse ja historistliku sarja Eesti ostukaartidest, mis on valminud 2000. aastal. Mäletatavasti käibisid ostukaardid 1990. aastate algul, ühel kõige vaesemal ajal Eesti lähiminevikus, olles ideoloogiliselt ilmselge protektsionistliku sisekaubanduspoliitika vahendiks ja kasutusse võetud Eesti kodaniku kaitseks (tol ajal ilmselt ainuvõimalik poliitiline otsus). Kui sul ei olnud ostukaarti, ei saanud sa riiklikust kaubandusvõrgust osta isegi vajalikke esmatarbekaupu, kaas arvatud teatud toiduaineid. Normeeritud koguses kaupa osta võimaldav ostukaart funktsioneeris omalaadse rahalise ekvivalendina. Kehva trüki- ja paberikvaliteediga ostukaardil on pilt panoraamse Toompea vaatega, esiplaanil Tallinna raekoja torn, tagapaanil toomkirik ja rahandusministeeriumi hoone, mis annab Lapini ostukaartidest paarikule ka nime “Vaade Toompeale”. Nagu väga sageli, asetab mängu ilu armastav Lapin ennast siin duchampilikku positsiooni, manipuleerides puhta ready made’i ja selle töötlusega klassikalise avangardi mõttes. Ready made’i ehk valmiseset esitleb ta külmalt ratsionaalse kunstiobjektina, kuid erinevalt Marcel Duchampist serveerib valmiseset ühtlasi hinnalise ja kaitstud artefakti tähenduses – klaasist esiküljega boksis nagu keskaegset reliikviat või haruldast herbaariumi. Maalides teise ostukaardi üle, muudab nüüd romantiliselt tundelise maailma ümberkujundava kunstniku seisukoha valinud Lapin selle algse tähenduse tühiseks, huvitudes hoopis ebamäärase looduselamuse abstraheerivast väljendamisest. Et aga värvikihi alt kumab ikkagi ostukaardi pilt, ei kustuta Lapin selle kunagi eksistentsiaalsest olulise paberilipaka märgilist tähendust meie mälust. Ajalises ja sotsiaalses kontekstis on mõtlemapanev, et Lapin lõi oma ostukaartide sarja just siis, kui Eestis hakati kõva häälega rääkima oma väiksest majandusimest ja tarbimisbuumist ning hilisemast kinnisvaramulli lõhkemisest ning pangakrahhist ei osatud undki näha. Lapin tuletab aga oma sarjaga meelde kaubakoguseid per persoon rangelt normeerivat ajajärku – justkui moralist.
Lapini teine ja ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sari “Koodid”, mida on alustatud 2003. aastal, lähtub universaalsest konsumeristlikust geomeetrilisest ornamendist – triipkoodist. Eesti eripärast ei saa siin eriti rääkida. Lapini “Koodid” on ennekõike kaunis formalistlik seeria, dialoogis ajaloolise geomeetrilise abstraktsionismi ja minimalismiga, pildisiseste kolorismiprobleemide suurejooneline analüüs, mis haakub Lapini teoreetiliste uuringutega värviõpetuse alal. Ent 2010. aasta hilissuvel muutis Lapin uue valmiselemendi sissetoomisega aasta varem alustatud sarja “Sisemaastik”. Tavapärases postkaardi formaadis jacksonpollocklike värvitõmmete ja tilgutustega kaetud paberipinna keskse, sisulise aktsendina domineerib sellele kleebitud Eesti münt. Juhend töö lugemiseks on igatahes antud – suveniirlik metatasand räägib juba iseenda eest –, ja taas on Lapin leidnud uue perspektiivika invariandi oma senise loomesüsteemi edasiarendamiseks. Kuid et sari on hetkel alles algusjärgus, siis ma sellel praegu pikemalt ei peatu.
Siim-Tanel Annuse suurprojekti “Raha ja poeesia” võib vaadata kui Eesti 20. sajandi ajaloo visualiseerimist siin käibel olnud ametlike ja mitteametlike rahatähtede kaudu. Annus alustas sarjaga 2005. aastal, eksponeerides üht rahamaali esimest korda samal aastal Tallinna Kunstihoone galeriis rahateemalisel näitusel “Oma raha”, mil tõusis tõsiselt päevakorda euro käibeletulek Eestis. Teda hakkas huvitama paberraha kui riikluse üks sümboleid ja semiootiliselt ülimalt rikas märk ning sümboolsete väärtuste kandja, seda nii visuaalses, poliitilises kui ka psühholoogilises mõttes. Nüüd, kui Brüsselis on lõplikult otsustatud, et Eesti läheb 2011. aastast üle eurole ja Eesti kroon kaob, lisandub näitusele paratamatult ka emotsionaalne nostalgiamõõde.
Erinevalt Lapinist, kes kasutab ostukaarti ja münti terviklikul kujul, konstrueerib Annus sümbolväärtust eestlasele üldiselt äratuntava rahadetaili kaudu, suurendades väikest, tegelase äratuntavuse seisukohast ebaolulist detaili (juukseid, suujoont vms) niivõrd, et kujutatust on saanud abstraktne maal. Sellisel abstraktsel kujutisel, hõrgul ornamendil, väga töömahuka tehnoloogilise protsessi resultaadil ei ole õieti enam midagi tegemist reaalse rahatähega (kontseptuaalne paralleel Lapini “Koodiga”), kuigi just konkreetsele rahatähele omane number on näha ka selle modifikatsiooni juures, ent vales kohas. Kuid kui me tahame neid Lapini ja Annuse töid osta, peame nende eest maksma ikka tegeliku rahaga.
Nii muutub kunst taas rahaliseks väärtuseks.
Harry Liivrand on Tallinna Kunstihoone juhataja.
4.08.–6.09.2010
Tallinna Kunstihoones
Kuraatord: Harry Liivrand, Reet Varblane
< tagasi
