est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Raul Kelleri suurimad hitid

Andreas Trossek (2/2012)

Andreas Trossek arutleb Raul Kelleri isiknäituse "KLANG!" üle.

 

26. I–5. II 2012

Eesti Meremuuseumi Püssirohukelder.

 

Raul Kelleri kunstnikuportfoolio liigitub üldjoontes installatsioonikunstiks, täpsemini heliinstallatsiooni või helikunsti (ingl sound art) kategooriaks. Teisisõnu tegeleb kunstnik objektidega, mis täidavad konkreetse ruumi konkreetse(te) heli(de)ga. Enamasti on need heliinstallatsioonid või -objektid ka kohaspetsiifilised, st mõnest konkreetsest arhitektuursest lahendusest lähtuvad, aga mitte ilmtingimata. Üldiselt võiks eristada heliinstallatsioone muust installatsioonikunstist seeläbi, et need täidavad ümbritseva ruumi heli(de)ga, mida kuulmata ei hakka teos vaataja jaoks täielikult tööle ning eksponendi otstarve ähvardab jääda selgusetuks. Samas on nii mõnigi Kelleri heliinstallatsioon piisavalt "skulpturaalse" iseloomuga, et põhimõtteliselt saab vaataja selle toimimisprintsiibist aru ka sellele lihtsalt peale vaadates. Näiteks Kelleri "Black Music Box" (2010), musta värvi suur mängutoos koos "partituuriga" linnanimedest, mida ise nägin esimest korda eksponeerituna paari aasta eest Riia lennujaama ooteruumis, ei hakanud põhimõtteliselt kuidagi teistmoodi toimima Kelleri isiknäitusel Meremuuseumi Püssirohukeldris (veebruar, 2012) või siis Kirke Kangro kuraatorinäitusel "Eksootika" Tallinna Kunstihoones (aprill, 2012). Sest mängutoos on mängutoos. See heliobjekt ei sõltu väga palju keskkonnast ja jääks põhimõtteliselt samatähenduslikuks isegi siis, kui mängutoosis oleks mingi kineetiline detail kinni kiilunud ja see ei suudaks enam heli produtseerida. Kui mõeldagi Kelleri loomingust märksõnapõhiselt ja katsuda üldistada – raadiolained, mängutoos, kõlarimembraanid, grammofonist ehitatud masin plaatide graveerimiseks jms –, siis kõik need on objektid, mis toimivad vaataja jaoks heli tekitamise sümbolitena ka juhul, kui heli kuulda ei ole. Visuaalkunsti kategooriaga oli Kelleri greatest hits tüüpi retrospektiiv "KLANG!" seega ilusti kaetud.

Teisalt on mul ilmselt kunstiajaloolase hariduse tõttu helikunstiga olnud see "eelhäälestuse" probleem, et ma ei saa alati päris täpselt aru, mis vahekorras on selliste teoste puhul "heli-" ja "-kunst", kuuldav ja nähtav. Okei, saan aru: dadaistid, sürrealistid, Fluxus, Eesti lähikunstiloost näiteks kas või Kaarel Kurismaa ja nullindatest Mooste külalisstuudio MoKS, aga ikkagi, tegelikult? Helikunsti ajalugu on läbi põimunud 20. sajandi eksperimentaalmuusika ajalooga, aga ka rokkmuusika ja popkultuuriga ning selles mõttes asetuvad John Cage, Arvo Pärt või näiteks Brian Eno ja Laurie Anderson muusikaajaloo kõrval niisamuti kunstiajaloolisele narratiivijoonele happening’idest, heliinstallatsioonidest ja helikunstist. Tulemuseks on, et üht heliinstallatsiooni pelgalt visuaalkunstinähtusena käsitleda oleks sama narr kui üritada kirjutada sellest nädalalehele plaadiarvustust. Valdkondade segunemine jätab oma jälje aga ka autorifunktsioonile ja nii on ilmselt ka Raul Keller pidanud korduvalt tegelema rünnakute tõrjumise ja eneseõigustusega: on ta päriselt ikkagi kunstnik või pigem eksperimentaalmuusik (vt LokaalRaadio, Projekt Unison, Paul Cole – Kelleri alter ego) ja kas tema mässamises erinevate heliobjektidega on n-ö kõrgkunsti pretensiooni või on see pigem valitud elustiili küsimus koos tsiklite, nahktagide jms-ga? Sest selge on see, et rock’n’roll attitude’i tema portfoolios jätkub. Retrospektiivi pealkiri "KLANG!" kõlab küll samavõrra kraftwerkilikult, stockhausenlikult ja schönbergilikult, aga kui veidi ümber sõnastada varem kõlanud kellerlikud märksõnad – raadio, kõlarid, vinüülplaadimängija –, siis saame tegelikult kätte ka 20. sajandi rokk- ja popkultuuri põhiatribuudid.

Võimsaim mulje näituselt jääb avateosest "Torpeedod sees" (2011/12), mis kujutas viit torpeedokujulist heliobjekti koos ventilatsioonisüsteemiga, mis need ähvardavalt undama paneb. Nime all "Torpeedod väljas" oli see installatsioon esmakordselt eksponeeritud ühel helikunsti festivalil Tallinnas, kus ventilaatorite asemel oli "kütuseks" välisõhk, aga klaustrofoobilisevõitu ekspositsioonipinnal Meremuuseumi Püssirohukeldris toimis see paremini. Efektne on "Protsess" (2012), n-ö põlve otsas vinüülplaadimängijast valmistatud vinüülikirjutaja, kus kasutust leiavad mh arvuti kõvaketta lugemispead jms. Teos, mis minu jaoks selles ruumis enim oma algselt kohaspetsiifilisest võlust kaotas, on "Tume disko" (2012), mis tegelikult valmis 2009. aastal Cēsis Art Festivali jaoks, kus kaks pea pooleteisemeetrise läbimõõduga hiiglaslikku isetehtud kõlarimembraani oli paigutatud endise õlletehase põrandas haigutavatesse pruulimisvaatide aukudesse, muutes nii terve ruumi üheks suureks kõmisevaks "kõlarikastiks". Amüsantselt ja päevakajaliselt mõjub 2012. aasta kontekstis ka "ACTA I" (2012), üks firma Goodmans legendaarsete kõlarite vana pappkast kõrvutatuna samalaadsete uute "piraatkoopiatega".

Mida öelda kokkuvõtteks? Kui Raul Kellerit võiks teoreetiliselt Eesti kunstimaailmas ohustada mingi kuvandiprobleem, siis taanduks see kokkuvõttes just tema valdkondadevahelisele profiilile nii kunstniku kui ka eksperimentaalmuusikuna. Tänase päeva seisuga pole Kellerit kui kunstnikku just kuigi palju uuritud. Ühekorraga kahe muusa teenimist on vaatemängu pealtvaatajatel tihti raske mõista ning ikka kipuvad inimesed tegema panuseid, et lõpuks "võidab" autori enesele kas siis kunsti või muusikat raamistav diskursus. Üleüldiselt tundub, et kunsti(maailma)ga võrreldes on muusika(tööstuse) mõju reatarbijale suurem, kapitaalsem, apelleerivam, emotsionaalsem jne. Muusika enamasti "võidab". 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudis kaitstud bakalaureusetöös helikunstist Eesti kontekstis kaebab Maria Juur antud teema täieliku läbiuurimatuse üle, ent kolib siis Londonisse ja hakkab seal Maria Minerva esinejanime all edukat muusikukarjääri tegema, jättes kohaliku kunstiajaloo kus seda ja teist. I rest my case.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet