Reisijuht galaktika sügavikesse

Das Kollektive Unbewusste aus Reval (2/2014)

 

9. V–12. X 2014
Kumu Kunstimuuseum
Kuraaatorid: Eha Komissarov, Raivo Kelomees.

 

H. T. (nimi toimetusele teada): Niisiis, alustagem. Meie kriitikute kollektiivi seekordse vestlusringi ajendiks on näitus "Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega" Kumu kunstimuuseumi suures saalis. Millised on esmamuljed, kuidas näitus mõjus?

T. T. (nimi toimetusele teada): Raul Meel on 20. sajandi Eesti kunstiloo elav klassik. Näitus on seni kõige ülevaatlikum väljapanek tema loomingust ligi neljal kümnendil. Näitus toimub Kumu kunstimuuseumi suures saalis. Sellega saabki justkui kõik öeldud. Tema kunstnikumüüt on meile üldjoontes teada. Jääb üle panna vaid punkt. Ka näituse kuraator Eha Komissarov ütleb, et "Konrad Mäe ja Raul Meele vahele jääb kogu eesti 20. sajandi kunstiajalugu", ja sellega saabki justkui kõik öeldud. Näituse avamisel annetas Raul Meel kõik näitusel väljas olevad kunstnikule kuuluvad teosed muuseumile. Nii suures ulatuses kunstiteoste kinkimine on Eesti Kunstimuuseumi ajaloos pretsedenditu akt, ja sellega saabki justkui kõik öeldud.

A. T. (nimi toimetusele teada): Jah, Raul Meele kunstnikubiograafia ja tema loominguline pärand on kahtlemata moodustanud ühe kesksema tüviteksti Eesti taasiseseisvumise järgses "uues kunstiajaloos". See on lugu kunstnikust, kes tegi Nõukogude Liidus kunsti, millel ei olnud midagi pistmist ametliku sotsialistliku realismi doktriiniga, küll aga teaduslik-tehnoloogilise progressi loosungiga. Kuid, mis peamine – siin seisis mees, kes tegi kunsti, mis mõjus väga läänelikuna. Kui 1980. aasta Moskva olümpiamängude ajal ehitati Tallinna kesklinna olümpiaregatti külastavate turistide majutamiseks Olümpia hotell, siis olid seal üleval ka Raul Meele teosed. Mäletate ju küll? Прибалтика: советский Запад.

T. T.: Kuulge, arvan siiski, et kriitiku ülesanne on esmalt püstitada küsimus, kuidas niisugune kunst ja selline näitus tänases kontekstis mõjub? Mitte seda, kuidas see kunagi lähiminevikus mõjus. Halloo, tegemist on retrospektiiviga! Need on kunstiteosed, millest paljud on valminud aastakümneid tagasi! Näiteks mina ei olnud siis veel sündinudki, kui see kunstnik alustas tööd seeriaga "Taeva all" (1973), mida peetakse tema tuntuimaks sarjaks. Muidugi mõistan praegu seda loogikat, kuidas need siia muuseumisse sattunud on. Aga mida need teosed õigupoolest meile tänapäeval ütlevad? Mis on nende sõnum?

H. T.: Arvan, et see sõnum võiks olla endale kindlaksjäämisest. Ükskõik, mida teised sinu kohta ütlevad, jää endale kindlaks. Raul Meel on üks neist tugeva natuuriga kunstnikest, kes täielikult kontrollivad oma kunstnikumüüti, selle narratiivi peaaegu igat detaili. Ta ei ole murdunud. Ta ei murdu. Muul ei ole tähtsust. Muu on kõik kaduv nagu jalajäljed rannaliival…

T. T. (katkestab kärsitult): Jah, aga kuhu paigutub Raul Meele autoripositsioon tänapäeva kontekstis? Ta on nagu puidust joonlauaga insener tänapäevase post-interneti kunsti ajastul, ta on nagu gigant aegade algusest!

H. T. (jätkab rahulikult): Esimesed katsed Raul Meele kunstnikumüüti dekonstrueerida tehakse ilmselt alles hulk aega pärast tema surma, kui üldse tehakse.

A. A. (nimi toimetusele teada): Kommenteeriksin siis omalt poolt niimoodi. Kiita tuleb kindlasti näituse kujundust. See mõjub väga nüüdisaegsena, virtuaalsena, peaaegu et immateriaalsena. Selline industriaalne esteetika paigutab eksponeeritud teosed eksimatult 21. sajandisse ja annab huvitava fooni teostele, mille vormikeel jääb iseenesest 20. sajandisse. Kiita tuleks kindlasti ka näitusega kaasnevat raamatut, ent see ei ole meie vestlusringi toimumise hetkeks veel ilmunud. Aga teada on, et seal raamatus kirjutavad Eha Komissarov, Raivo Kelomees, Virve Sarapik, Erkki Luuk – sisuliselt meie filosoofiadoktorite raskekahurivägi.

A.T.: Mind huvitaks siiski tuua siia vestlusringi sisse ka rahvusvaheline aspekt. Me ei saa nimelt üle ega ümber faktist, et elame mingis mõttes ikka veel külma sõja lõppemise järgses geopoliitilises reaalsuses, millega on ootuspäraselt kaasnenud ka teatavad diskursiivsed nihked ja hilinemised. Ja seda nii endise Ida-Euroopa kunstipärandi läbiuurimises kui ka tõlgenduses. Kui läänemaailmas on kontseptuaalse kunsti ajalugu ja uurimus üsna heal järjel – vähemalt klassikud on läbi töötatud ja muuseumides kenasti parnassile asetatud –, siis endise Ida-Euroopa regioonis on jäänud tähelepanu alt välja terve rida aastakümneid töötanud autoreid, keda iseloomustab – piltlikult öeldes – sarnane sõnavara, kuid erinev süntaks. Kas võiksime rääkida seega mingist erilisest kontseptualismi harust, nn Ida-Euroopa kontseptualismist? Või on kõik ikkagi üks ja seesama kontseptualism, ainult et – jällegi piltlikult öeldes – Ilja Kabakov on omad raamatud ja muuseuminäitused lihtsalt varem kätte saanud kui tema eestlasest sõber Raul Meel.

A. A.: Arvan, et see on väga keeruline ja väga huvitav küsimus. Selle problemaatika lahtiharutamisele peaks pühenduma ehk mõni doktorant, tegema palju-palju uurimistööd ja analüüsima…

A. T. (katkestab): Ma pean tegelikult silmas, et kas Ilja Kabakovil pole olnud lihtsalt rohkem vedamist? Pärast perestroikat toimus Moskvas ju see kurikuulus enampakkumine, mille kohta öeldi pärast, et viiskümmend aastat sovetlikku riigivõimu polnud nonkonformistlike kunstnike vahele nii palju vaenu ja kadedust külvanud kui viis minutit Sotheby's.

H. T.: Jah, aga eks eestlased jäid ka tookord kuidagi omaette. Enneaegu surnud Ülo Sooster oli küll Kabakovile mentoriks, aga rahvusvaheline kunstiturg toona sellistesse nüanssidesse ei süüvinud. Ei tea, kas tänagi selles osas midagi muutunud on.

A. A.: Ilja ja Emilia Kabakovi ning Raul Meele ühisnäitus Tallinna Kunstihoones 2004. aastal oli küll meeldejääv elamus, eriti ruumikogemusena...

 

Raul Meel
Taeva all. DM90/CS-180
siiditrükk
1973
Kõik õigused Eesti Kunstimuuseumil

 

 

Das Kollektive Unbewusste aus Reval (KUR) on baltisaksa juurtega kriitikute kollektiiv, mis toodab tekste Baltimaade kunstiajakirjadele, kus neid reeglina ei avaldata.

< tagasi