Reivi mütoloogiad ja ökoloogiad (I osa)
Stefan Peetri (2/2021)
Stefan Peetri analüüsib rahvusvahelist näitust "Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel".
26. III–17. X 2021
Kumu kunstimuuseum, 5. korrus
Kunstnikud: Jeremy Deller, Rineke Dijkstra, Bogomir Doringer, Kiwa, Sandra Kosorotova, Mark Leckey, Anna-Lena Krause, Sven Marquardt, Tarvo Hanno Varres, Tobias Zielony, The Otolith Group, Anne de Vries, Gillian Wearing
Kuraator: Kati Ilves
Kaaskuraator: Vanina Saracino
Käesoleva näitusega seostuvad ehk kõige paremini Kumu kunstimuuseumis varem Kati Ilvese kureeritud Ryoji Ikeda isiknäitus "supersümmeetria" (11. XII 2015–28. II 2016) ning Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitus "Süütud ja neetud" (3. V 2019–15. IX 2019). Ilves ei häbene popkultuuri ja kommertsiaalsega flirtimist riikliku kunstimuuseumi kontekstis. Globaalne reivikultuur oma mitmekesisuses pakub kindlasti radikaalseid popkultuuri kogemise võimalusi, alates reividest salajastes Palestiina omavalitsuse põrandaalustes "klubides" kuni kommertslike megafestivalide ja "Burning Mani" laadis Ränioru reivideni välja. Näituse kujunduse on Tõnu Narro transformeerinud eelnevate näituste kujundusmaterjalidest "tee-seda-ise"-reivi meenutavaks keskkonnaks. Puudu on ainult reivitümaka mürtsumine. Kuigi reivi hedonism võib tunduda pealtnäha infantiilne, omandavad heli- ja valgusefektide pillerkaar, erinevate moekoodide, käitumisnormide ja tantsuliigutuste segu funktsionaalse rolli reivi ihapõhises ökoloogias.
Mis on see põhjus, miks reivi kui kogemuse ning esteetika poole ikka ja jälle tagasi pöördutakse? Reiv on vajanud oma aluseks müüti, olles seotud erinevate uusvaimsuse liikide, psühhedeelia, aga ka paganlike ja pärimuslike aspektide ning tribalismi ja paleokultuurilise mentaliteedi tagasitulekuga hiliskapitalismis. Viimane kümmend on popmuusikas näinud reivi hardcore'i renessanssi näiteks hüperpopi, Tommy Cashi, K-Popi jpt artistide näol. Juba nullindate lõpus oli Buriali muusikas kosta magusat melanhooliat, kuidas tantsupõrandal läbielatud muusika astraalselt hommikuse kodutee foonil edasi kummitab. Kuidas seletada reivi "hauntoloogilist" või "tontoloogilist" dimensiooni, kui kasutada siinkohal kultuuriteoreetik Mark Fisheri terminoloogiat, selle ligitõmbavat suhet mälu ja nostalgiaga moel, nagu kohtame näituse ühe prominentsema teose, Mark Leckey "Fiorucci Made Me Hardcore" (1999) puhul?
Mark Leckey
Fiorucci Made Me Hardcore
1999
Kaader videost
Eksponeerimisloa andnud kunstnik
ja Gladstone Gallery
Ehk on see seletatav tehnoloogia enda hekseldava toime kaudu cut'n'mix (lõika ja sega) esteetika näol, mille juuri tasub otsida William S. Burroughsi juurest, dadaistide poeetikast ja musique concrète'ist. Avangardse traditsiooni, tantsumuusika ja hedonistliku ecstasy-kultuuri ühinemine oli põhjuseks, miks muusikateoreetiku Simon Reynoldsi jaoks oli reiv niivõrd pretsedenditu ja futuristlik, et muutus omaette "heliteaduseks" (sonic science). Erinevate teoste aegruumilised tonaalsused ja fraasid ühtäkki mitte ainult ei osale võõras, rütmilises ja kiiretempolises helikogumis koos, vaid on tundmatuseni töödeldud. Viidates UFO-dele, käsitles teoreetik Kodwo Eshun selliseid heliobjekte nagu UAO-sid (unidentifiable audio objects ehk tundmatud heliobjektid). Eelnevalt salvestatud helide järeltöödeldavuse areng sämplimistehnoloogiate näol teebki reivi ontoloogiliselt tontlikuks.1
Uurimisobjektina on reiv oma utoopilise impulsiga kindlasti ligitõmbav teema, eriti arvestades tänapäeva sotsiopoliitilist ärevust, pandeemiaga kaasnenud "reivipaastu" ja kehalise kogemuse närbumist. Teos, mille kaudu avaneb kõige otsesemalt näituse ajalooline mõõde, on Jeremy Delleri haridusliku eesmärgiga dokumentaal "Kõik klubis The Place. Suurbritannia mittetäielik ajalugu 1984–1992" (2018) reivi tekkeloost ja seostest Briti töölisklassi ajalooga. 1980. aastate streikide nurjumine tõi kaasa pettumuse sealses ühiskonnas. Samal ajal muutusid tarbijale kättesaadavamaks videomängud, uued elektroonilised muusikainstrumendid ja narkootikumid. See lõi pinnase poliitilise nihilismi tasapinnast võrsuvale küberneetilisele ekstaasile, mis erinevate Põhja-Ameerika ja Kariibi helikultuuridega segunedes oli põhjuseks, miks reiv sel ajavahemikul niivõrd plahvatuslikult arenes.
Näitusele sisenejat tervitab aga kõigepealt Delleri plakatisari "Näituse ettepanekud" (1994–1996), mis on sissejuhatuseks 1990. aastate reiviliikumise sümboolikasse. Pilku on jäetud püüdma plakat, millel figureerib reiviesteetikas krestomaatiline naerunägu (smiley) koos küsimusega, et kas sa mäletad oma esimest korda.
Reivi subkultuuriline identiteet – "me ei vaja kedagi, me oleme iseseisvad"2
Reivihipster on keegi, kes tarvitab "subkultuurilist kapitali", nagu seda on määratlenud klubikultuuri uurija Sarah Thornton.3 Subkultuuriline kapital põhineb skeenespetsiifilistel teadmistel, näiteks oskusel leida häid pidusid või omada mingeid vinüülplaate või kassette jne. Subkultuurilise kapitali vorme kohtab näitusel portreede ja fotoseeriate näol, kus reivijad kehastavad soengute, tätoveeringute või pooside kaudu oma kuuluvust.
Eesti fotograafiast on näiteks esindatud Tarvo Hanno Varrese seeria "Portreed" (1996). Vaataja on silmitsi suures plaanis ühtlaselt mustas, anonüümsel foonil pildistatud 1990. aastate Tallinna moe- ja klubikultuuri figuuridega. Varrese modellid mitte niivõrd ei dokumenteeri, kuivõrd väljendavad põlvkondlikku ja subkultuurset kapitali – spetsiifiliste ilmete, maskide ja soengukoodide tabamise teel. Nad ei defineeri end klassikuuluvuse, vaid oma individuaalsuse kaudu. Sestap võib modelle Varrese fotodel vaadelda kui postindustriaalse teeninduspõhise majanduse plakatipoisse ja -tüdrukuid.
Varrese minimalismi ja anonüümsusega jätkuvuses on 21. sajandi kontekstis Berliini klubikultuuri figuure portreteerinud Anna-Lena Krause "Järelmid" (2015–2017) ja ööklubi Berghain staar-bouncer'i Sven Marquardti fotoseeria "Rudel" (2012). Mõlemad kujutavad fotograafide pilte oma sõpradest ja eakaaslastest, kellega neile meeldis koos pidutseda. Kohtame portreteeritavate puhul inimesi Berliini ööelust selle multikultuurses ja -seksuaalses gammas. Krause fotode valge foon ja pealkiri osutab oma modellidele kui "taassündinud" subjektidele. Marquardti fotod higist nõrguvatest ja muskulaarsetest meestest näitavad ühtpidi õrnuse avaldumist nende maskuliinses rüüs, kuid juhivad tähelepanu ka sõdurlikule libidinaalsusele, valmisolekule kehaliselt kannatada ja seda nautida.
Naudingule orienteeritud militaar-meelelahutuskompleks
Reivi naudingu masohhistlikkus on ehk seletatav selle militaarse päritolu kaudu. Oleks raske kujutada ette reivi 20. sajandi lõpus niivõrd intensiivselt esile kerkimas ilma stroboskoopide, helivõimendite, videomängude ning MDMA, s.o metüleendioksümetamfetamiini ehk ecstasy tablettideta. Küberpungi kirjanik Bruce Sterling on seda käsitlenud mõistega "militaar-meelelahutuskompleks". Kuidas võiks reivikogemus välja näha aga 21. sajandi "ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) põlvkonna" jaoks, kes on üles kasvanud järjest apokalüptilisemate, interaktiivsemate ja sõltuvust tekitavamate videomängude ning nutitelefoni äppide najal ehk kelle teadvus on täis maailmalõputunnet?
Näituse tehnofiilsemad teosed "Unustus" (2016) ja "Kriitiline mass – puhas immanentsus" (2015) loonud Anne de Vriesi huvitab, kuidas militaarset päritolu tehnoloogia mõjutab ja toodab tänapäeva ühiskogemusi. Tema loodud makett hardstyle reivifestivalist koos seda saatva videoga on hea näide "militaar-meelelahutuskompleksist". Maketilt ning videost vastu vaatav reivifestival omalaadse disaini, hiiglaslike ekraanide, projektsioonide, valgusšõu jms tehnoloogiliste vahendajatega ei järgi ammugi enam "vähem on rohkem"-mentaliteeti, mis oli 1970. aastate punkliikumise üheks juhtideeks.
De Vriesi teosed sisaldavad ka tekstilõike erinevatest posthumanistlikest tekstidest, mis käsitlevad tehnoloogilise ratsionaalsuse muutumist inimelu järjest orgaanilisemaks osaks. Videoteos "Kriitiline mass – puhas immanentsus" toob esile Paul Virilio arusaama piknolepsiast kui äkilisest ja tihedast niheteseeriast teadvuses, mida on tajutud kui mikroorgasmide ehk "väikeste surmade" seeriat. Reiv ilmneb kui meeleline välksõda, blitzkrieg, mida tõendavad sellised alastiilid nagu näiteks hardcore ja gabber, mis tihti vajavad narkootilist lisandit, et keha sensoorsele äkkrünnakule vastu peaks.4 Flirt apokalüptilise esteetika ja teooriatega seob reivi kui ekstaasi globaalse soojenemisega, kus ühiskogemuse tehniline võimendamine, radioaktiivsed jäätmed, biomanipulatsioonid ja massiline väljasuremine muutuvad teleoloogiliseks kiirenduseks mingisuguse ühise lahustumise suunas. Reiv kiirendab apokalüptilist palavikku, mida tekitab inimajaloo vältel globaalne soojenemine.
21. sajandi kogemuse militariseerimist, ülevahendatusest tekkivat võõrandatust ja jälgimisühiskonna skisofreenilist tähelepanujaotust uurib Tobias Zielony videoinstallatsiooniga "Maskirovka" (2017). Pealkiri viitab Venemaa välisluure uutele hübriidsetele sõjapidamismeetmetele, mida Zielony kujutab reivi visuaalsele kogemusele omases "strobolikus" eklektikas. Reivikogemuse ja -mudeli meeleline blitzkrieg on head võrdlusmudelid, kaardistamaks 21. sajandi hübriidseid sõjapidamismeetodeid, ühiskogemuse ja politseiriigi tehnoloogilist jõustamist. Zielony "Maskirovka", aga ka tema fotoseeria "Kuldne" (2018) Riia queer-noortest kujutavadki sotsiaalsete struktuuride kadumist, stagnatsiooni, ilmajäetust ja sihituid noori, kes on võõrandunud nii fiktiivsest kui ka reaalsest tegelikkuse empiirilisest militariseerimisest, mida kaadrid "Maskirovkas" VR-prillidega noortest Kiievi magalarajooni korteris illustreerivad.
Valgusefektide ja vahendustehnoloogiate roll on reivikogemuses jõuliselt kasvanud, muutes epilleptilisuse üheks ideaaliks ekstaatilisuse kõrval. Sarnaselt nagu ekstaasil on ka epilepsial religioosne oreool: antiikajal arvati, et epilepsiahood on omamoodi kohtumismomendid jumalatega, mil inimkeha muutub hetkeks jumaliku jõu vahendajaks, kuid maksab selle eest pärast kurnava rabanduste ja vappumiste seeriaga. Muide, rääkides reivi maagiast, on ka näituse kuraator ühes intervjuus osutanud taassünni efektile – kuidas keha kurnamise kaudu reiv vabastab ego.5
Järgneb…6
1 Burial on hea näide elektroonilisest muusikast, mis kasutab reivistruktuure ja -helisid, et uurida reivi nostalgilist mõõdet, "kaotatud tulevikke", nagu on öelnud Mark Fisher.
2 Tsitaat ühelt E-laksu all olevalt reivijalt Marck Leckey teoses.
3 Tegemist on edasiarendusega Pierre Bourdieu "kultuurilise kapitali" mõistest.
4 Paralleel natsisõdurite amfetamiini tarvitamisega on siinkohal kõnekas.
5 Vt https://idaidaida.net/episodes/materialism-2021-05-14.
6 Artikli II osa ilmub järgmises KUNST.EE numbris.
Stefan Peetri on vabakutseline kultuurikriitik; õppinud Tallinna Ülikooli filosoofia ja kultuuriteaduse erialal.
