est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Saabastega tähed Eesti öötaevas

Johannes Saar (1-2/2009)

53. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindavast Kristina Normani projektist “Järelsõda” (After-War) räägib komissar Johannes Saar
 
Saksa avangardistlik helilooja Karlheinz Stockhausen ja briti kunstiradikaal Damien Hirst on kiitnud 9/11 terrorirünnakut austava nimetusega “kunstiteos”. Esimese arvates oli tegu “ilmaruumi suurima kunstiteosega”. Teine lisab, et tegu oli “visuaalselt hingematva” vaatemänguga ning selle teostajad väärivad õnnitlust. Stockhausen võttis hiljem sõnad tagasi, nagu ka Hirst.
 
Keskaegse skolastika nominalistlik kirg anda asjadele nimesid on kummati ahistav. Ambivalentsemalt ja rohkem Walter Benjamini vaimus käsitleb teemat India kunstikriitik Gayatri Sinha: “terroriakt, selle ülesvõte, selle korduv söötmine meediasse ning seejärel kunstiteos ilmuvad meie ette vabalt hõljuva palimpsestina”, mille toel me “eemaldume esialgsest moraalsest pahameelest kujutise väärtustamise ja isegi pühitsemise poole”.[1] Siin heiastub juba Stockhauseni ja Hirsti surmaestetismi hämar eellugu. Videosalvestamise demokratiseerumine oli juba kaheksakümnendatel hajutanud piiri džihadistide ja filmirežissööride vahel. Allahi sõdalaste kaamera ja hiljem ka otselink internetti panid aluse surma ja hävingu kujutiste progresseeruvale paljundamisele meedias kuni surmakujutiste globaalse kuhjumiseni kaksiktornide rünnakus. Erinevalt surmast võib meedia inimese tappa lõpmatu arv kordi, märgib elukummardaja anarhist Hakim Bey, põlastades “surmakujutiste obsessiivsest reprodutseerimist” ja kunstirahva surmaihalust.[2]

 
Eesti 21. sajandi algul. World Trade Center’i kohalik kontor on osavalt peidetud Tallinna hallidesse kivifassaadidesse Jõe ja Lootsi tänava kandis. Lava suurejooneliseks spektaakliks puudub. Ka publikut napib – alla poolteise miljoni ning seegi on hajutatud 45 227 ruutkilomeetri peale laiali. Miski ei ennusta lähenevat katastroofi – osatäitjate hulk võimalikus horror live’is jääks igal juhul kahetsusväärselt väikeseks. Sel kandil puudub dramaturgiline potentsiaal ning kriitiline mass globaalse meediasündmuse loomiseks. Kuigi kohalikus kunstis teevad oma väikest võidukäiku digitaalne filmikaamera ja järjest avaramate salvestamisvõimalustega nutitelefon (smartphone), on seegi mastaap kidur vallandamaks tuumareaktsiooni globaalses meedias.  
 

Või siiski. 10. mail 2006 lubab rahvuslane Jüri Liim Kanal 2 eetris õhku lasta 1944. aastal Tallinnasse tunginud Nõukogude vägede Tõnismäe memoriaali. Keskendudes selle figuraalsele osale, nn Pronkssõdurile, tõotab ta: “Ja see Aljoša lendab orbiidile [---], jättes kirsad maha.”[3] Sõnas ja pildis teostatud diskursiivne terroriakt, prime time õhtustes uudistes, piinlikult puhas oma meediasujuvuses, mis ei määri end reaalse pingutusega. Ja ometi elustab see ammuseid tõsielumälestusi. Nimelt võis Teise maailmasõja ärevail aastail ja hiljemgi Eestimaa öös lendamas näha terveid pronkssõdurite leegione, tõsi, veidi teistsuguses mundris. Sissetunginud Nõukogude armee puhastas platsi rohkem kui poolesajast vabadusmonumendist Eesti maakonna- ja kihelkonnakeskustes, mis tähistasid edukat vastuhakku enamlikule Venele veerandsada aastat varem toimunud Vabadussõjas. Selge, et Tõnismäe sõdurpoisi kodanlik hukkamine meedias projitseerus sellele tänulikule ajaloolisele taustale. Hakatuski Tõnismäe sõdurile õhkimisele tehti neil ammustel aegadel. Selleltsamalt Tõnismäe haljasalalt oli 1946. aasta 8. mai hilisõhtul dünamiidi toel taevasse lennanud üks pronksist viisnurk. Õhkijaiks olid Hariduse tänava gümnaasiumi koolitüdrukud, kes saatsid “orbiidile” okupantide laudadest klopsitud hauatähise. Hammas hamba, silm silma...


 
Vanad vaimud ärkavad sõnumise peale: Liimi lubadus leiab tähelepanu ja poolehoidjaid, selle teoks tegemise võimalik vaatemängulisus aktiivselt aasimist netiportaalides. Esile ujub mass arvajaid, keda inspireerib terroriakti võimalik visuaalne aspekt ja selle paigutamine lendavate sõdurite panoptikumi eestlaste vaimses öötaevas, olgu siis saabastega või ilma. Meie oma anonüümsed stockhausenid ja hirstid panevad aluse rammusale folkloorile “Aljoša lendudest orbiidil.” Palgejooned saab arvukas seltskond, mida sotsiaalpsühholoog Benedict Anderson sildistab kui kujuteldatavat kogukonda (imagined community) – end rahvuseks nimetav seltskond, keda ühisest keelest tugevamini seob kooris jutustatud lugude võrgustik (invented stories), teatav muinasjutuline intellektuaalne panoptikum, fantastiliste uskumuste konsensus.[4] 
 
Ent Eesti on teadmistepõhine maa. Selle peaminister on hariduselt keemik ning vaadetelt parempoolne turuliberaal, kes usub ratsionaalsetesse lahendustesse ja laborikitlisse. Tema kasutab püssirohtu ja fantaasiat vaid seadusega ettenähtud korras. Tema kontoris algab kõik doxa’st, monumentide teisaldamist võimaldavast seaduseelnõust. Kus seadust, seal teadust. 2007. aasta 26. aprilli varahommikul algab märulipolitsei toel peaministri isiklik arheoloogiline teadusprojekt identifitseerimaks monumendi ümbrusse maetute säilmeid. Ala piiratakse raudaiaga, monument ja sõdur kaetakse telgiga, perimeetril asub patrullima politsei. Puudub vaid selgitav silt “Peaminister töötab”.  
 

Jäme viga. Jüri Liimi meediaterrorism ja peaministri teadusfetišism alahindavad nende kujuteldavate kogukondade sotsiaalset energiat, kelle jaoks Pronkssõduri võimalik lahkumine Tõnismäelt on kõigi paranoiade summa. Ka ei mõista nad, kui raske kuritegu on okulaar-tsentristlikus ja vuajeristlikus tsivilisatsioonis visuaalsuse keelamine. Pronkssõduri sulgemisega kõikevarjavasse telki – välja avalikust ruumist – avatakse talle uks kollektiivsesse diskursiivsesse psühhoruumi, kus lava on juba valmis pandud. Pronkssõdur süstib siin paranoilise kujutlusvõime kiirusel kohalt ja kimab orbiidi lõpmatusse. Ööl vastu 27. ja 28. aprilli ilmub lavale ka imagined community, mis soovib peatada selle psühhotripi täitumist tegelikkuses. Tallinnas leiavad aset massilised tänavarahutused, rüüstatakse kauplusi, süüdatakse autosid ja baare. Vene kogukond ei ole rahul. Nn pronksimäss saadab orbiidile hoopis Tallinna ja Eestist saab uudis. Peaministril ei jää olude sunnil muud üle kui ööpimeduse varjus oma õnnetu teadusprojekt kokku korjata – sõdur liigutatakse suletud veokil paar kilomeetrit Tartu poole, Tallinna Siselinna kalmistule.


 
Pronkssõduri koopia töös olev versioon, Kristina Norman (2009) Foto: Elin Kard
2007. aasta sügisel valmib kunstnik Kristina Normanil animeeritud mockumentary “Monoliit”, mille ühes stseenis pronkskangelane lahkub kraanakonksu otsas oma kohalt Tõnismäel ning sööstab ilmaruumi – sinna, kust ta kõnealuse fiktsiooni kohaselt algselt saabus. Saapad jäävad seekord maha. Animafilmilikku kujundistut toetab Stanley Kubricku filmi “2001: Kosmoseodüsseia” soundtrack.  
Kaks aastat hiljem on Aljoša tagasi. 2009. aasta suvehakul ilmub ta avalikkuse ette Eesti paviljonis 53. Veneetsia kunstibiennaalil, hõljudes umbes meetri kõrgusel saalipõrandast. Ta on nüüd kaotanud oma pealetükkiva metalse kehalikkuse. Ta on efemeersem, plastikust, poolläbipaistev kerge helendav kujutis, nüüd juba tuttav paljudelt teleriekraanidelt ja otsereportaažidest ning seostubki pigem helendava ekraani kui elu endaga. Tal on ka uus nimi – “Keskne kuldne kujutis” – ja ta on osa Kristina Normani näituseprojektist “Järelsõda”.  
 
Suhestuda meediakangelase või -sündmusega kunstnikupositsioonilt tähendab rinda pista kogu afääri meediaerootilise potentsiaaliga. Tähendab tõusta kõrgemale tavalisest ajakirjanikust, kes parasiteerib vere, ebaõigluse ja surma kujutistel, ning näha kogu teemamulli vähemalt Stockhauseni ja Hirsti silmadega. Näha spektaaklit, kosmilist kunstiteost, vabana moraalsest ängist.
 

Norman ei vali kunstnikupositsiooni. Nietzscheaanliku Überkunst’i asemel osutab ta manipuleeritud reality show’le. See annab kogu sündmusele raami. Norman valib billboard’i, korporatiivse hääletoru, mille lansseeritavad kujutised on loomuldasa lõplikud ja fundamentaalsed, steriliseeritud ideaalkujutised, rohke rahaga kinnimakstud majesteetlik dominant avalikus ruumis. Installatsioon “Võimu kineetika” kõneleb välimeedia reklaamikeeles lihtsat juttu mälu poliitilisest manipuleerimisest: haljasalalt kalmistule, nähtavusest pimedusse. Teeb seda retoorilise travestia ajastul, mil kunstiline kavatsus kõneleb reklaami tämbriga, reklaam hõivab kujutava kunsti kõnepruugi ning ajalugu mõõdetakse ajakirjandusliku künnise abil. Kõike valitseb vaenulik rituaal, performatiivne akt, mille käigus diskursused demonstratiivselt tühistavad üksteist, kirjutades teineteist aina üle. Kuni kuhjuvate ülekirjutuste kohale tõuseb tumm ja läbipaistmatu superkujutis – Pronkssõdur – kui semiootiliselt täissoditud põgenev objekt, mis ometi suudab emmata ja kiirata vastukäivaid tähendusi oma ikoonilist aurat kaotamata. Kõik näevad, et aura on olemas, vaieldakse vaid, kas seda tuleb pühitseda või profaneerida. Vana hea pildirüüstamise tüli, mille rinne jookseb üsna täpselt protestantismi ja õigeusu vahelt. Tõsiasi, et ühele poole kuuluvad pigem eestlased, teisele aga venelased, lisab kultuuriküsimustele selge etnilise aspekti. See võimaldab politikaanidel üles astuda “rahvuse huvide nimel” mõlemal pool barrikaadi. Imaginary goes politics. Pinnapealsus, kujutise täissoditud tähenduslikkus saab teda ümbritseva diskursuse osaks. Kujutise vakantsus lihtsalt kutsub pommi panema, avalikku ruumi on ilmunud vaba ruumi pisike segment, mille tähenduse pärast on veel mõtet võidelda. Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku.

Veneetsia paviljoni avamisel selgub, et napilt kuu aega varem, 2009. aasta 9. mai nn Võidupühal oli Pronkssõduri plastmassist Doppelgänger põgusalt väisanud endist kodukanti Tõnismäel. Kunstnik testis sootsiumi traumasid peotäie soola haavale riputamisega. Monument ilmus oma vanale kohale iseenda kujutisena. Ajastatus ei saanud olla parem. Slaavilik imagined community mälestas kadunud aja vaime. Nostalgia, raev ja uinunud mälestused. Osaks saanud ülekohtu kohal kõrgub märtri kannatustes õilistunud keha. Viimaseks ikooniliseks rongkäiguks tänavale toodud. Nutt kadunud monumentide pärast. Eesti ja Vene kogukonna vahel kehtestub täiuslik sümmeetria. Eesriie.
 

Johannes Saar töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana.

[1] G. Sinha, Art in the Time of Terror. – Art India 2006, No. 4.
[2] H. Bey, Against the Reproduction of Death. http://www.sacred-texts.com/eso/taz.htm#labelAgainst
[3]http://www.youtube.com/watch?v=D6o59dhA25Y
[4] B. Anderson, Imagined Communities (New ed.). London, New York: Verso, 2006.
 
Faktinurk:
 

AFTER-WAR by Kristina Norman. Eesti paviljonis Palazzo Malipieros (S. Marco 3079, Veneetsia) 7.07–22.11.2009. Kuraator Marco Laimre, komissar Johannes Saar, asekomissar Elin Kard. Näituse toetustiim: Art Allmägi, Andres Amos, Andris Brinkmanis, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Raul Keller, Meelis Muhu, Jaak Soans, Taivo Timmusk, Reimo Võsa-Tangsoo. Näituse kataloog: Aleksandr Astrov, Airi Triisberg, Andres Kurg, Marco Laimre, Kristina Norman.

< tagasi

Serverit teenindab EENet