est eng

 

Sääl kuuldus pimedas nägemist

Roomet Jakapi (4/2014)

Roomet Jakapi käis Raul Kelleri näitusel "What You Hear Is What You Get (Mostly)" ja nägi ennast.

 

18. IX–27. X 2014
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum


See siin on kogemuse kirjeldus ja põgus tõlgendus. Inimene läks pühapäeva pärastlõunal näitusele ja tuli tagasi, ehkki kui julgenuks, võinuks ka jääda. Inimene oli värske, kaine, terve. Aga temaga juhtus midagi, mida näitusel ei juhtu sageli.

Kogu külastuse vältel ei kohanud ma ruumes kedagi peale enda. Algus oli valges. Päeva plinkiv rütm. Seejärel hilisõhtune või varaöine hämarus, kus võis veel tahta hiilida etteseatud objektide taha. Või oli hoopis nii, et projitseerisin taamale seinad ja lava ja tagaukse, sest minu teada pidid need seal olema. Nii visuaalne on see helikunst.

Asi läks hulluks teisel korrusel, kus sisenesin öhe. Nõnda vähemasti mälu seda esitab. Laskuv staatiline mürafoon, ümber piirjoonteta pimeruum. Ees nähtaval neli langevat kangasseina: öö kõrge kandiline koda. Sinna sisseminek nõudis teatud vaimutõrke ületust. Need kangad või kardinad lõikasid mu enda küljest lahti või vähemalt lõikasid mu küljest lahti suure osa sellest, mida enda külge kuuluvaks olen pidanud. Kondi küljest tuli ära personaalse ajaloo liha. Kont jäi alles, paljas ja pealtnäha primitiivne persoon, kes oli asetatud olukorda, kus ta polnud veel teinud neid valikuid, mis tegid temast selle kompleksse olendi, kes näitusele läks. Soovi korral võib siin näha mõningast sarnasust inimesega John Rawlsi kirjeldatud hüpoteetilises algpositsioonis, kus "teadmatuse loori" taga tuleb teha järgnevat elu korraldav ratsionaalne valik. Ainult et antud juhul ei olnud õieti millegi vahel valida, ei õiglusprintsiipide ega muu, oli hoopis tunda kõhedust ning häirivaid segaseid tunge redutamas kusagil persooni all.

Siiski, üks valik oli: kas jääda kauemaks või taanduda, kas vaadata, kuhu see pingeline reis välja viib, või pageda. Ma ei julgenud seal kaua olla. Pime sügavik horisondil, tume heli peas, punane helendus pea kohal ja langevad kardinad olid teinud oma töö inimese kallal, kelle peamine tööülesanne on mõelda ja arutleda nii ratsionaalselt kui võimalik. Mõtlesin küll, mõtlesin, kes ma siis olen ja mis üldse saab – umbes nii. Pigem pildiliselt kui sõnaliselt. Seisin. Silmad kinni. Kõhe. Keha säilis ebamäärasena. Persoon on muidugi ka kihiline konstruktsioon, ei ole ta midagi paljas, teame. Ent see teadmine ei kahanda kogemuse ehedust. Pimedas nägi kõige rohkem. Heli vahendusel. Kõige rohkem selles mõttes, et see kandis kõige kaugemale – või pigem vastupidi, kõige lähemale.

Viimaks taandusin ja koperdasin üle koridori, teise öötuppa. Tolle keskel olelesid ümmargused, veidi lõhutud ja vormist väljas tünnid, kolm tükki vist, võib-olla kuldsed tolles sünges valguses. Nii nagu tuppa astusin ja tünne vaatasin, tulid sõnad, kolm sõna: "tõrv", "surm" ja "enne". "Enne" tähenduses "varem". Arusaadav: äsja olin olnud enda alguses, keset mustjat kõhedust. Tagantjärgi hakkab see kõik mulle liiga palju meenutama vaatepilte ja nendega seonduvaid hirmutundeid Madis Kõivu loomingus: kummastav auk põrandas, painav kollane valgus jne. Need subjektiivsed assotsiatsioonid ju väga ei üllata. Igatahes see tunne – pelga persooni seismine pimedusse mähitud ruumis – leidis aset mitu korrust tavalisest enesetunnetusest sügavamal. Ja sellest omakorda allpool oli aimata veel korruseid, veelgi tumedamaid. Kas see tunne tuleb surivoodil tagasi?

Kolmandal korrusel sai rahuneda, ehkki kummituslikud figuurid seinal, igaühel lina üle pea ja lina vahelt välja ulatumas kõrv, ei lasknud mugavduda. Otsisin veel põnevust, nagu poisike. Paari koha peal olin isegi veidike pettunud, kui vaatepilt mind otsekohe kaasa ei haaranud. Kuidas oleksin näitust kogenud siis, kui käinuksin avamisel – suhtlemas, koosvaatlemas ja ennast näitamas? Oleksin tundnud end nagu poes, kus pakutavat võib valikuliselt kätte võtta, vaadelda ja letile tagasi tõsta.

Nüüd aga mõtlen, miks allusin nii kergesti ja reageerisin nii tugevasti manipulatsioonile, lastes end täiskasvanuna toimetada kuhugi lapsepõlvehirmude valda, kus ei julge pimedast esikust läbi minna ega jalgu voodi äärelt maha panna, sest – nagu hästi teada – pimedas ruumis ja voodi all varitsevad ohtlikud olendid. Loomulikult kardan olla üksi pimedas, võib-olla olen ülemäära tundlik ja kujundilembene. Kõrv ka väga tömp ei ole. Aga ühtlasi on mingi vaev selle persooniga, kes end eest ja olukordadest leiab, kuulatab, vahib ja arutab. Kuidagi peab ennast ära lahendama. Mõistusega, tunnetega, sõnadega, helidega, kehaliselt, kehatult. Selleks see aeg on.

Ei, ma ei kiida ega täna kunstnikku, kuigi võiks. Ta lihtsalt tegi, mida tegema peab. Ja mina tean, et pean tegema midagi muud. Midagi muud, aga pean.

 

Roomet Jakapi on filosoof ja muusik, töötab Tartu ülikooli filosoofia osakonnas vanemteadurina.

 

Keller

EKKM-i näitusevaade,
foto autor Tõnu Tunnel
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet