Sarah Maple'i popilik feminism

Martin Rünk (1/2013)

 

Sarah Maple on noor briti kunstnik, kelle omanimelisest näitusest Tallinna Linnagaleriis tõotab tulla üks selle aasta menukitest. Peale ülikooli lõpetamist Saatchi galerii 2007. aasta nelja tõusva tähe ("4 New Sensations") sekka valitud Maple'i looming koosneb peamiselt fotodest ja maalidest – see on visuaalselt tabav, kuid oma üheplaanilisuses problemaatiline feminismi väljendus. On selge, et Maple'i selja taga on 1990. aastate briti kunstnike liikumise Young British Art kogemus, selle provokatiivsed meetodid meediaga suhtlemisel ja kunstniku avaliku kuvandi loomisel. See on pärand, millega kõik praeguse põlvkonna briti noored kunstnikud peavad ühel või teisel moel suhestuma. Nii istub Maple ühel oma tööl, seljas haikala pildiga T-särk ja käes silt iroonilise tekstiga "Ma olen radikaalne nüüdiskunstnik". Kala on ilmselge viide Damien Hirsti kuulsale formaldehüüdis prepareeritud haile ja silt Gillian Wearingi kontseptuaalsetele fotodele.

Ettevõtja Anne Maisvee kutsel Tallinnasse tulnud Sarah Maple esitles Linnagaleriis läbilõiget oma senisest loomingust, mis laias laastus klassifitseerub feminismi popiliku töötlusena. Maple on pärit segaperekonnast – tema ema on moslem ja isa kristlane – ning identifitseerib ennast moslemina. Oma esimesel isiknäitusel 2008. aastal "This Artist Blows" tegeleski ta peamiselt iseenda kultuurilise tausta lahkamisega. Mis juhtub, kui ühes noores mosleminaises põrkuvad liberaalne maailmavaade ja religioossed tõekspidamised? Maple'i tööde hulgas on foto burkasse riietunud kunstnikust suitsu tõmbamas ja teine, kus burkat kandva naise rinnal on märk sildiga "mulle meeldivad orgasmid". Kõige suuremat pahameelt põhjustas siiski maal, kus kunstnik hoiab süles väikest põrsast. Teadupärast on siga islamis ja judaismis ebapuhas loom, teda ei tohiks süüa ja parem oleks ka mitte puudutada. Maal ärritas usklikke näitusekülastajaid sedavõrd, et tulemuseks oli rohkelt ähvardavaid e-kirju ja galeriiaknasse visatud telliskivi.

Maple on intervjuudes viidanud, et näitusele järgnenud reaktsioon oli nii intensiivne, et ta otsustas religioossed teemad mõneks ajaks kõrvale jätta. Pärast paari aastat hingetõmbamist jõudiski ta universaalsema feministliku positsioonini. Selle tulemust on näha 2012. aasta alguses toimunud näitusel "It's a Girl!". Näituse eel kleepis Maple Londoni metroodesse plakateid fotoga endast väljakutsuva kaunitarina, lutsukomm käes, kulmud puhmas ja karvane kaenlaalune bravuurikalt ette lükatud. Näituse keskne töö oli ka Linnagaleriis eksponeeritud kolmest paneelist koosnev "Menstrueerige väärikalt" (Menstruate With Pride, 2010–2011), mille keskel seisab valges kleidis Maple, kubemepiirkonnas suur vereplekk, tema ümber juhtunu ees sügavat õudu tundvad lähikondlased.

Nagu ikka, sõltub näituse vastuvõtt vaataja ootustest. Maple'i kunst on vaimukas ja lõbus, tal on ka sõnum, kuid selle tagant ei tasu peidetud kihistusi otsida. Räägin Anna-Stina Treumundiga (AT) näitusest ja raskustest selle tõlgendamisel õiget võtit leida.

 

Sarah Maple
Menstrueeri väärikalt
õli/lõuend
215x275 cm
2011
Kõik õigused kunstnikul

 

Martin Rünk (MR): Mis mulje sulle näitusest jäi?

AT: Enne näitust tutvusin Maple'i kodulehega, et näha, mis kunsti ta teeb. Nägin seal noort ambitsioonikat kunstnikku. Samas, tema tööd paistsid väga lihtsad – nad ei pannud südant kiiremini taguma. Kahjuks näitus kinnitas seda arvamust. Võimalik, et olen ennast teravamate feministlike töödega harjutanud. Mulle tundus, et ta kasutab ära oma päritolu ja rassi selleks, et provotseerida ja tähelepanu äratada. Aga samas, miks mitte seda teha?

MR: Näituses oli midagi plakatlikku, see andis vaimukalt, puändikate lugudega edasi infot, mis on juba ringluses. Maple on intervjuudes rääkinud, kuidas tema jaoks on oluline huumor, et ta looming oleks mõistetav ja publikule ligipääsetav. Ta populariseerib feministlikku positsiooni. Küsimus on selles, kas see toimib, kas see jõuab publikuni.

AT: Alati on oht, et kriitika võib huumoriga kaduma minna.

MR: Kunstipublik on erineva positsiooni ja ootushorisondiga. Näiteks sina feministliku kunstnikuna ootad võib-olla teema sügavamat käsitlemist, aga kui tuleb inimene tänavalt, siis kas see näitus aitab feministlikule projektile kaasa?

AT: Jah, teemakaugel inimesel on seal palju näha, kuid mind jättis näitus leigeks. Asjadest tuleks sisulisemalt rääkida. Igaüks saab niipalju aru, kui saab, aga kunstnik ei tohiks ära lõigata võimalust kaasa mõelda neil, kes teavad feminismist rohkem. Võrreldes näitusega "re.act.feminism" Tallinna Kunstihoone galeriis on Maple'i näitusel kindlasti rohkem külastajaid ning nad ei lahku ruumist esimese minutiga. Pildid on kirevad ja koomiksilaadsed.

MR: Feminismil on pikad traditsioonid. Liikumise eesmärgid sõnastati suures osas juba 1960.–1970. aastatel ära, aga ilmselgelt ainult sõnastamisest ei piisa. Neid loosungeid tuleb korrata ja uuesti läbi elada. Probleemid ei ole kuhugi kadunud. Kui kaua peaks neid kordama ja mis formaadis?

AT: Niikaua, kuni riigi tasandil midagi muutub. Teemadeks on jätkuvalt näiteks naiste vastu suunatud vägivald, vägistamine, naise keha objektistamine (eriti reklaamitööstuses), paindumatud soorollid, naiste madalam palk, ülesannete jaotus mehe ja naise vahel laste kasvatamisel. Isapalga sisseviimine on suurepärane asi. Ja soo määramine värviga – tahaksin keelata ära kõik roosad riided. Kui lasteaias ei eeldataks, et tüdrukutel on oma nurk ja poistel oma, et tüdrukud ei tohi lärmata, nad peavad alati olema kammitud, ilma ühegi plekita riietel, aga poistele on see lubatud. Kui vanematel ja lasteaias kaoks selline eristamine ära ja saadaks aru, et kõik on lihtsalt lapsed ja neile antaks ühesugune vabadus ennast ja maailma uurida, siis tüdrukud ei pruugiks tahta olla ainult passiivsed printsessid ning valikuvõimalused nende ees laieneksid. Sama käib ka poiste kohta, rääkimata inter- ja transseksuaalidest.

MR: Mis seisus feminism praegu on?

AT: Mõned arvavad, et kõik on juba saavutatud ja oleme jõudnud postfeminismini. Aga mitte igal pool. Feminism on seal tugevam, kus teda on rohkem vaja ja kus ta on võimalik. Akadeemiline feminism on väga palju edasi liikunud ja hargnenud. Kesksetena on esile tõusnud seksuaalsuse, postkolonialismi, kolmanda maailma, posthumanismi, vanaduse ja füüsilise puude teemad. Algselt oli feminismi fookuses keskklassi valge naine. Tähelepanu alt jäid välja näiteks mustad, lesbid, vaesed ja ei nähtud naisesuse paljusust. Nüüd on kaasatud märksa rohkem erinevaid positsioone.

MR: Millisena näed sa head feministlikku kunsti? Mis on selle kunsti eesmärk?

AT: Sõltub, kas maailmas või Eestis. Eestis on vaja läbi teha mingid asjad, mida teised on juba teinud. Peaks olema rohkem kunstnikke, kes tegelevad inimõigustega – mitte ainult oma identiteedi otsimise ja kunstnikuks olemise probleemidega. Ei tohiks olla liiga enesekeskne. Praegu on Eestis ainult paar kunstnikku, kes sellega tegelevad, ja seda on vähe. Enda muresid ja probleeme on võimalik kasutada ka nii, et eesmärk välja tuleb. Vähe on julgetud teha ja rääkida näiteks perevägivallast. Meedias käivad küll üksikud lained, aga seda peaks rohkem kajastatama ja inimesed peaksid senisest rohkem teadvustama, et perevägivald on kõikjal meie ümber – nii füüsiline kui vaimne. Alkoholism on siiani tabu. Maailma mastaabis on olulisteks teemadeks rassi, usu ja erinevate kultuuriliste pärandite aktsepteerimine. Kas või näiteks burkade kandmine islamikultuuris. Sa ei lähe teise naise juurde teises riigis ja kultuuris ütlema, et nii tegelikult ei tehta, et peaks teistmoodi, ma tulen ja päästan su. Sarnane on lähenemine prostitutsioonile. Me ei saa eeldada, et kõik naised ootavad ja vajavad "päästmist".

MR: Selles mõttes on Maple'i näituse islamiteemalised tööd, kus ta kujutab ennast kultuurilise, etnilise teisena, igati asjakohased. Naljakas on muidugi see, et kunstnik on pärit Londoni külje alt, segaperest, kus religioossed vaated ei tundunud olevat väga fundamentaalsed. Tegu ei ole ju süvauskliku araabia mosleminaise sisevaatega.

AT: Võib-olla on tal enda identiteediga probleem ja ta ei tea täpselt, millisesse maailma ta kuulub. See annabki võimaluse mängida, katsetada ja iseennast otsida. Artist talk'il ütles ta, et jõudis feminismini läbi isikliku kogemuse, kui koolis hinnati poisse teisiti kui tüdrukuid. Mul endal oli sarnane kogemus. See avas sekundipealt silmad: järsku nägin, kui konstrueeritud meie käitumine ja ootused on.

 

Martin Rünk on kunstikriitik, kes on õppinud Tartu Ülikoolis kulturoloogiat ja Eesti Kunstiakadeemias kunstiajalugu.

Anna-Stina Treumund on lesbikunstnik ja -aktivist, kes töötab peamiselt fotoformaadis.

< tagasi