Signe Kivi: "Ükski juht ei saa teha midagi üksinda."

Solveig Jahnke (4/2014)

 

Kumu kunstimuuseumi suures saalis avati äsja näitus "Kunsttööstuskoolist akadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas" (5. XI 2014–22. II 2015) ja esitleti samanimelist raamatut. Täna (8. XI 2014) avatakse Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uus galeriiruum Tallinna Kunstihoone sisehoovis. KUNST.EE palus mul teha sinuga intervjuu, võttes arvesse meie kauaaegset töösuhet (Solveig Jahnke oli aastail 2006–2014 EKA kommunikatsioonijuht; Signe Kivi on EKA rektor olnud 2005. aastast. – Toim.), kuid tegelikult on põhjuseks ikkagi see oluline aastapäev – 100 aastat kõrgemat kunstiharidust Tallinnas. Milliseid mõtisklusi see tähtpäev sinus on esile kutsunud?

Eelkõige olen mõelnud sellele ajale, kui ise siin õppisin. Minu elu muutus, kui 1975. aastal ülikooli sisse sain. Ma ei pidanud ennast väga tugevaks ja tol ajal olid konkursid väga suured – tekstiilierialale oli üle 40 kandidaadi. See maailm, mis seal ühele korralikule keskkooli lõpetanud tüdrukule avanes, oli tõesti põnev, teistmoodi, vaba. Nii et tänavune aasta on mulle olnud selles mõttes hästi tagasivaateline. Mart Kalm (EKA teadusprorektor. – Toim.) haaras kohe kinni ideest teha näitus ja koostada kogumik, mida – julgen tunnistada – ei ole jõudnud veel lugeda, vaid ainult sirvida. Nii näitus kui ka kataloog on kunstiajaloolase kokku pandud ja pakub vajalikku kõrvalpilku.

Oled olnud EKA rektor varsti juba kaks ametiaega, s.o pea kümme aastat. EKA on välja kuulutanud ka uue rektori valimised. Mida oled jõudnud käima lükata?

Tänaseks võib siiski öelda, et uue keskkonna loomine on käima lükatud ja poleks iial uskunud, et see on nii keeruline, et see on nii raske ja et see võtab nii kaua aega. Arvan, et tõsisem analüüs – just seesama kõrvalpilk – seisab alles ees. Selleks on vaja ajalist distantsi. Võin praegu öelda, et olen jätkuvalt väga mures, et kunsti ja visuaalkultuuri positsioon, selle olulisuse mõistmine, selle nägemine eluvaldkondade erinevates tahkudes, ei ole ühiskonna ega otsustajate hulgas laiemalt teadvustatud. Selles suunas, ma kardan, ei ole me erilist muutust saavutanud, ehkki see eesmärk on EKA arengukavas kirjas olnud varem ja on ka mõlemal korral minu rektoriprogrammis sees olnud. Võin kindlalt öelda, et minu jaoks isiklikult on need olnud kõige raskemad ajad. Kõik varasemad ametid on mul kestnud kas kolm, viis või kaks aastat – nii et see on suur tükk minu elust ja osa ka minu tervisest.

Kui sa tegelesid selle uue keskkonna loomisega – siin on isegi valus välja öelda seda sõna "maja", aga paratamatult ikkagi…

Ütleme, ütleme!

…siis kõlas hästi palju etteheiteid just EKA seest, et miks rektor tegeleb ainult uue maja teemaga, kui ta võiks tegeleda rohkem sisuliste küsimustega. Ent see ju oligi esimene eesmärk, mille sa rektorina endale olid seadnud! Kas oled sellele mõelnud, et miks ühel hetkel see vastasseis EKA sees tekkis?

Kui mind valiti teiseks perioodiks rektoriks (2010. aastal. – Toim.), siis protsessid uue õppehoonega juba käisid. Olid ilmnenud juba esimesed raskused, aga tegelikult kogu organisatsioon tundis ühtsust ja vaatas lootusrikkalt tulevikku. Seepärast pöörasin ma teisel kandideerimisel rohkem tähelepanu EKA struktuurile, eelkõige just meie ülikooli pööramisele näoga ka teaduse poole (ja pidades silmas mitte ainult osakonda, mis on kogu aeg teadusega tegelenud, ehk siis Kunstiteaduse instituuti) – teadusarendustegevuse, uurimise ja analüüsimise olulisusele ning teaduri ametikoha loomisele iga teaduskonna juurde. See oli tegelikult isegi prioriteet number üks, sest tundus, et uue hoone protsess oli käima lükatud ja sellega tuli lihtsalt edasi minna. Seepärast võin öelda, et ülikooli olemuslik osa ehk õppe- ja teadustöö ning EKA viimine sellesse voolusängi on tänaseks õnnestunud.

Lõppude lõpuks, läbi tohutute raskuste, on samuti õnnestunud keerata üks protsess, mida me ei saanud väga erinevatel põhjustel lõpuni viia, uude suunda. Aga ma otsustasin kaks aastat tagasi suvel, et nii tuleb teha. Tajusin väga selgelt, et sama projektiga edasiminek kurnab meid ja pigem on mõistlik väga kiire aja jooksul sõlmida uued kokkulepped, sisuliselt peaaegu et alustada nullist ja võib-olla võtta ette just vastupidine eesmärk – olles ebaõnnestunud n-ö oma maamärgi püstitamises Tallinna kesklinna – ehk vaadata, millise väärika hoone võiks me täita oma loova sisuga.

Kas on ka mingeid sisulisi eesmärke, mis ebaõnnestusid või mida jõudsid ümber hinnata või mille osas oma seisukohta muutsid? Näiteks sul oli ka rahvusvahelistumine üks eesmärke teisel kandideerimisel, erialade liitmine-lahutamine jpm.

Tänasel päeval on juba kellegi teise pilk nendele küsimustele õiglasem. Ma ei ole jõudnud kirja panna või järele mõelda, mis on tehtud. Aga ma usun, et see ei ole klišee, kui ma kordan, et ükski juht ei saa teha midagi üksinda.

Mulle tundub, et hoolimata paarist väga – nüüd kokkuvõttes pean ütlema – ebaõnnestunud personalivalikust, suutsin ikkagi tuua enda ümber inimesi, kes olid enda alal väga võimekad ja kellel lasus pigem konkreetsete valdkondadega tegelemise kohustus, nagu see ülikoolis peabki olema. Õppeprorektorid Andres Tali, Liina Siib, dekaanid Toomas Tammis, Lylian Meister, Anneli Randla; teisel perioodil seoses väga olulise suunamuutusega ülikooli jaoks teadusprorektori ametikoha loomine jne. Meil on väike organisatsioon ja paratamatult inimeste ametikohad vaheldusid erinevatel põhjustel päris kiiresti. Täna võin öelda, et Anne Pikkov õppeprorektori kohusetäitjana, Mart Kalm teadusprorektorina, Andres Tali sooviga võtta vabade kunstide magistriõpe väga tõsiselt enda kätte, Tanel Veenre jt – nendes inimestes on tohutu potentsiaal.

See, mis vajab tegelikult kiiresti muutmist, on meie ülikooli magistriõpe, et see oleks tõesti atraktiivne, rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, pigem suures osas võõrkeelne. Et seal oleksid energilised noored õppejõud, kes veel ei ole staarid, aga kellel on see ambitsioon ja kes tegelikult on tõelised innustajad, kellel on tahe. Oleme katsetanud aastaid tagasi teist varianti, pingutades ja tuues ülikooli rahvusvahelisi staare, ning mulle tundub, et see ei ole ennast õigustanud. Üks inimene suudab väga vähe teha ja tema ümber tuleks siis justkui luua meie Eesti tingimusi arvestades mingisugune pisikene riigikene, keda ta tegelikult kasutab, kes teda abistavad.

Me oleme katsetanud erinevaid mudeleid. Mida ma võin öelda tagantjärele: on olnud väga-väga keeruline. Eesti elu on väga kiiresti muutunud. Me oleme minu rektoriks olemise alguse perioodi taustsüsteemist, mis oli väga positiivne – ka Eesti majanduses – läbi käinud väga suure languse, millesse mina, muide, ei uskunud. Olin väga positiivne, et kuna me oleme väike kompaktne riik ja ühel hetkel teinud väga olulisi muudatusi, siis pigem me suudame ka sellest perioodist kiiremini läbi tulla kui et üldse langeme nii sügavale. See kõik oli taustaks meie esimesele uue õppehoone projektile aadressil Tartu mnt 1. Täiesti selge, et need pikaajalised, üha kuhjuvad probleemid ja haridusministeeriumi soovimatus meile olulistel hetkedel selle projektiga kaasa tulla – need kõik tegid ka organisatsioonisiseselt olukorra väga pingeliseks ja ma tajusin seda.

Mida arvaksid sellest, kui EKA liidetaks mõne suurema ülikooliga – mida EKA võidaks ja mida kaotaks?

Kui EKA liitmine ühe või teise ülikooliga tooks Eesti tänasest tardumusest välja ja "päästaks" kõrghariduse positsioone, siis arvaksin positiivselt, aga seda ei usu ju ükski haritud inimene. Eesti on nii väike, et meie kõrgharidust tulekski vaadata kui Eesti Ülikooli, mille all on tänased avalik-õiguslikud ülikoolid oma konkreetsete kompetentside ja õppekavadega – mitte dubleerivate õppekavadega. See mõte pole uus, aga selle nimel tuleks pingutada.

Oma aastapäevakõnes EKA aktusel 3. novembril Kumu kunstimuuseumis meenutasid ERKI (EKA kandis nime Eesti Riiklik Kunstiinstituut aastail 1951–1989. – Toim.) rolli Eesti ajaloos. Kas tänastel riigiisadel on need seigad juba ununenud?

Need ajad on siiski võrreldamatud ja võimalik, et see puudutab ka näiteks seda, kui me räägime "ERKI vaimust" – kas ta täna on veel olemas või kas ta on lahustunud. On palju asju, mida me ei saa enam kunagi tagasi ja mis jäävad ühele või teisele põlvkonnale selliseks valusmagusaks mälestuseks. Aga me ei saa ka nooremale põlvkonnale peale suruda, et nad ei tunne samamoodi.

Kunstiakadeemia vaim ja kunstnike valu pole täna enam nii palju selles, et me ei ole enam ühes kohas koos, vaid selles, et meil on erinevaid suhtluskanaleid ning et kunstnikud väljendavad oma suhtumist loominguga ja nad on vabad seda tegema. On palju neid, kes on teinud endale nime kunstnikuna juba sisse astudes, aga täiesti loomulik on ka see, et sekkutakse ja sukeldutaksegi kunstiellu juba üliõpilaspäevil. Nii kummaline, kui see ka täna ei tundu, aga kas sa kujutad ette, et meil oli see omal ajal keelatud?! Ma räägin küll alati oma õppejõududest vaimustusega, aga meil oli näitustel osalemine keelatud ja me allusime, ja praegu ma mõtlen, et kas see siis oli tore? Ja samas olid need üliõpilasaastad ikkagi vapustavad!

Nii et ma peaksin kriitiliselt ütlema – ja ikkagi ka enesekriitiliselt –, et kunstnikud on kaotanud oma hääleka rolli võrreldes näitlejate, muusikute ja paljude teiste looverialade esindajatega. Aga ega see ei ole ka mingi võistlus. Küllap see käib lainetena ja, teisalt, ega me ei saa ega peagi täna kunstnike ja teiste erialade vahele piiri tõmbama, mis siiski omal ajal oli olemas. Me näeme kunstnikke laval, me näeme näitlejaid tegemas näitusi… ja kunstikriitikud teevad näitusi juba ammu.

Millega sa seda enda jaoks põhjendad, et kunstnikud on selle hääleka rolli kaotanud; millest see on tingitud?

Ma ei põhjendagi. Ma ütlesin selle praegu välja ja ma olen seda tajunud mingite valupunktide üleskerkimisel ühiskonnas, kus noor põlvkond, ja just nimelt siis kas näitlejad või muusikud, on südikamalt oma positsioone välja öelnud. Meie olemegi jäänud pigem oma liistude juurde. Meie sekkume siis, kui meie territooriumile tungitakse või sealt midagi ära võetakse või seal ei ole piisavalt raha. Seda laiemat ühiskondlikku mõtlemist on vähem.

Kui sa rektoriks said, siis taandasid end poliitikast. Miks?

See oli ja on hea akadeemiline tava, mida ma täiel määral aktsepteerin. Aga siin on aeg teinud ka oma töö. Ma olen jõudnud veendumusele, et sa saad otsuseid mõjutada siis, kui sa oled otsustajate hulgas. Ühel hetkel olin ma aga omadele võõras ja võõrastele oma. Akadeemiliselt on neutraalne positsioon väga õigustatud, aga kiirelt muutuvas tänapäeva maailmas ma ei ole selles enam nii väga kindel.

Ma ei julge küll öelda, kes on see esimene rektor, kes jääbki oma vaadete juurde, leiab suure hulga toetajaid, aga peab kindlasti oma ametiaja jooksul tegelema ka selle probleemiga, et kaitsta oma erakondlikke vaateid. See on päris suur pingutus, aga võib-olla see aeg tuleb, võib-olla ka mitte. Eesti on väike. Nii et see on ka põhjus, miks ma täie veendumusega – nüüd, kui uue rektori kandideerimine on välja kuulutatud – teatasin EKA nõukogule, et ma soovin olla taas otsuste sündimise juures.

Sinu ametiajal on EKA-s viidud läbi mitmeid sisulisi õppekorralduslikke muudatusi, alates sellest, et muudeti mõnevõrra sisseastumistingimusi – esialgu vabade kunstide teaduskonnas, siis ka disainiteaduskonnas. Kas see on end õigustanud?

Olles väga tugevas rahvusvahelises konkurentsis ja vaadates, mismoodi meie partnerülikoolid sõeluvad üliõpilaskandidaate, siis me tegelikult näeme, et oleme olnud põhjendamatult vanamoodsad. 2005. aastal olid disainiteaduskonda sisseastumisülesannete maht ja laad praktiliselt samad kui siis, kui ma 30 aastat tagasi ise sisse astusin, välja arvatud muidugi "punased ained". Mulle tundus, et me saame välja sõeluda parimatest parimad ka pisut kaasaegsemate meetoditega, ja ma näen, et see on ennast õigustanud. Kunst on nii palju muutunud ja ühel hetkel mulle tundus ja tundub jätkuvalt, et EKA vajab samuti kiiremaid sisemisi muutusi.

Lisaks on toimunud ka üsna kardinaalseid muudatusi õppekavades – esmalt vabade kunstide erialadel, kus on ühine vastuvõtt ja erialavalik toimub alles teisel kursusel, ning sellest aastast ka disainiteaduskonnas. Räägi lähemalt, mida täpselt tehti ja miks?

Siin ma pean eelkõige tunnustama neid inimesi, kes konkreetselt vajalikke muudatusi oma teaduskondades läbi viisid, ehkki ma ei ole hea delegeerija. Andres Tali vabade kunstide teaduskonna dekaanina, kus tegelikult suuremad põhimõttelised muudatused toimusid juba enne minu rektoriaega, ja Lylian Meister disainiteaduskonna dekaanina on seda koormat vedanud. Ning disainiteaduskonnas, mis on Kunstiakadeemia suurim teaduskond, kus on väga jõulised oma valdkonna tunnustatud liidrid, on see olnud tõsiselt keeruline.

Mäletan, et kui kandideerisin tekstiiliosakonna professoriks 1996. aastal, siis tõin üheks näiteks, et ma sooviksin õppekavasid muuta selliselt, et üliõpilasel oleks paindlik võimalus ühe eriala piirides saada siiski erinevaid tehnoloogilisi teadmisi, mis aitaksid oma eriala ülesandeid põnevamalt püstitada ja kasutada erinevaid materjale. Tõin näiteks minu jaoks 1960. aastate plejaadi: Bruno ja Mall Tomberg, Bruno Sõmer, Mari Adamson, Adamson-Eric jt – nad tundsid ennast vabalt väga erinevates materjalides. Küsimus oli minu jaoks juba tol ajal selles, et midagi pidi olema nende hariduses teistmoodi, et see oli võimalik, ja miks see siis enam ei olnud?

Olles tekstiiliosakonna juhataja, olin hästi mures, kui suletuks oli muutunud meie ülikool. Ega väga palju ei olnud see muutunud ka siis, kui tulin rektoriks. Omavahel nimetasime isegi osakondi pisikesteks kuningriikideks. See on nüüd muutumises, aga me oleme kaotanud väga palju aega ja arvan, et siin on kõige rohkem seda nõukogudeaegse õpetuse taaka. Punaained on küll kadunud, aga mingisugune alalhoidlikkus on alles. Ei saa öelda, et ainult traditsioon on oluline: "See on minu ruum, mina tean seda, ärge tulge mind segama!"

Nende hirm on see, et EKA on nii mitme eriala kompetentsikeskus ja nad kardavad, et kui see kontsentreeritus ära kaob, siis kaob ka see erialane kompetents, nagu mujal ülikoolides välismaal ongi juba juhtunud.

Just, aga siin ma tahan öelda, et mulle väga meeldib disainiteaduskonna idee, et kompetents ei pruugi olla ainult ülikooli juures, vaid et see on ka meie ülikooli ja erialaliitude ühine eesmärk. Et ühel hetkel, kui ei ole mõnel spetsiifilisel erialal nii palju üliõpilasi, siis see kompetents on olemas – need inimesed ei kao vahepeal kuskile, sest nende töökoda on olemas ja pakub oma teenuseid. Usun, et siin me oleme vahepeal ka nii palju aega kaotanud. Me ei osanud õigel ajal spetsiaalselt Euroopa Liidust eelmistel perioodidel tulnud vahendeid üheskoos ära kasutada just nimelt selliste kompetentsikeskuste loomiseks, mida kasutaksid nii ülikool kui ka erialaliidud.

EKA vabad kunstid tunduvad olevat igatahes rahul nende muudatustega, mida seal tehti?

Meie ülikooli puhul on alati erakordselt oluline eriala juhi positsioon – see, milline see professor on inimesena ehk kas ta on avatud, kas ta on positiivne, kas ta soovib teha koostööd. Siin on meil väga palju näiteid. Näiteks skulptuuris oli madalseis, kuid seoses uue õppejõu Kirke Kangro tulekuga ei mahtunud üliõpilased enam ruumi ära. Aga niisugune eriti vaba loominguline voolamine on nii majasiseselt kui ka kunstnikkonnas tekitanud kriitikat. Me ise võime küll rahul olla, aga võimalik, et ühel hetkel on mindud ka teise äärmusesse.

Aga lõppude lõpuks on mul tunne, et ülikool on siiski kool ja olenemata muudatustest vastuvõtus ja õppekavades ma näen, et neid noori, kellel on see sisemine pürgimus olla kunstnik, ei ole miski takistanud. Ei endasse tõmbunud kriitiline professor ega teatud keskkonna vaesus. Me oleme võrreldes kõigi teiste Eesti ülikoolidega, rääkimata naabermaade ülikoolidest, erakordselt vaeses keskkonnas olnud kümneid ja kümneid aastaid. Samas, kui välisüliõpilased on andnud tagasisidet, siis on väga harvad juhused, kui nad on puudusi ära märkinud, pigem on nad näinud positiivsust õppejõudude pühendumises ja professori läheduses.

Kas võib öelda, et nende õppekavaliste muudatuste ajendiks oli liberaalne turumajandus ja vajadus tõestada, et ka kunst, disain ja arhitektuur on tulusad ja majanduslikult mõttekad valdkonnad?

Ei ole EKA-l pääsu sellest, et näidata oma rolli majandusliku edukuse karussellil. Jah, meie ateljeed ja töökojad on keldris, aga meie looming on Eesti esindusdiplomaatia. Seda tuleb ikka ja jälle selgitada. Majandusinimestele ja ettevõtjatele nende endi keeles. See polegi nii võimatu, aga nõuab koostööd ja positiivset suhtumist. Kui nõukogude ajal kasutati kunsti ideoloogia kinnitamiseks ja pigem olid loojad altid kõnelema "ridade vahelt", siis tänaseks on tekkinud olukord, kus meie osalust võiks tõepoolest tegelikult palju paremini ära kasutada.

EKA on end positsioneerinud kunsti-, disaini- ja arhitektuuriülikoolina, aga meie nimetus – kunstiakadeemia – vajab partneritele, eriti rahvusvahelises suhtluses, selgitamist. Kuid see, et me 2007. aastal koos partneritega lõime Disainikeskuse ja 2008. aastal Arhitektuurikeskuse, on hakanud juba vilja kandma. Neid valdkondi tuntakse ja respekteeritakse paremini.

Paljud kunstnikud pakuvadki oma loomingut kui toodet, paljud irooniliselt, aga paljud ka täiesti teadlikult ja ilma igasuguse irooniata. Või kasutavad poliitikast pärit meetodeid – poliitika on visuaalne ja juba ammu saanud aru "pildi" mõjust. Võimalusi on palju ja kõik sõltub kunstnikust endast. Kes müüb maali, kes enda persooni, kes paneb eelnevalt loodule oma nime alla – vaatajal on ehk raskusi seda kõike kohe ära seedida, aga kas peabki. Oluline on valikuvõimalus kõigi jaoks.

 

Solveig Jahnke oli Eesti Kunstiakadeemia kommunikatsioonijuht aastatel 2006–2014.

 

 

EKA rektori kabinet 2014. aasta lõpus
Foto autor Solveig Jahnke

< tagasi