Silver Vahtre maailmateater
Harry Liivrand (1/2021)
Harry Liivrand analüüsib Silver Vahtre kollaažinäitust "Elu tuba".
12. II–3. III 2021
Vabaduse galerii
Valides inspiratsiooniks, interpretatsiooniks ja reproduktsiooniks popkunsti ristiisa Richard Hamiltoni kuulsa kollaaži "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii veetlevaks?" (1956), astub Silver Vahtre Eesti ühiskonna kriitilise mõtestamise teele. Tehes seda samas fotokollaaži tehnikas, nagu tema kuulus inglise ametivend kaugelt üle poole sajandi tagasi, kuid paljundades tööd tänapäevases tehnoloogias – hõbedase läikega alumiiniumkomposiidil, mille töötlemata, krobeline faktuur lisab trükile ruumilisuse efekti, omamoodi kolmemõõtmelisuse.
See, muidugi, on asja vormiline külg: meetod on küll sama, kuid vaadeldud teemasid on märksa rohkem, ja vaatepunktid pole mitte enam pelgalt kohaspetsiifiliselt iroonilised, vaid globaalsemalt poliitiliste tähendustega laetud. Vahtre eesmärgiks näib olevat käsitleda kogu inimtegevust selle ammendamatus mitmekesisuses ja vastuolulisuses, ning seda kindlasti eesmärgipäraselt – mõtlemapaneva ajakroonikuna, nagu John Heartfield. Traditsioonile eelistab ta ebatraditsioonilisust, kontseptuaalsusele reaalsust. Ta ei vihja, vaid näitab näpuga, annab tähendusi ning tekitab uusi semantilisi tõlgendusvälju, tulemuseks kaleidoskoopiline simulaakrum.
Sari "Elu tuba" (2019–2020) mõjub esmapilgul, nagu oleks vana arvuti failisüsteemid kokku jooksnud, tulemuseks segu kaosest ja konkreetsetest kujunditest, justkui rahutus unenäos. Kasutades tuntud isikute portreid, väljavõtteid interneti pildipankadest, reklaamtekste, tsitaate ja reprosid kunstiajaloo klassikast, arendab Vahtre töömahukalt suurejoonelist tematiseeritud projekti, millel oleks potentsiaali jätkuda veel kaua, nagu Olev Soansi Eesti kultuuriloolistel kaartidel.
Silver Vahtre
Elu tuba
2019–2020
kollaaž, digitrükk
Kunstniku loal
Kunstniku eetiliseks vaatepunktiks on tohutu infokontsentratsiooniga omamütoloogia, Silver Vahtre theatrum mundi – tolle kontseptsioonile vastavalt kriitilis-irooniline suur maailmateater, mis baseerub allegoorial ning metafoorilistel skeemidel ning endiselt esteetilist rõõmu väärtustaval kunstnikuhoiakul, kartmata ümbritsevate angažeeritud kunstiliikumiste taustal tunduda visuaalselt vanamoodsana. Aga kui vaatleme kunstniku töid 1970.–1980. aastatel, võime veenduda, et Vahtre töötab juba varakult omandatud ja armsaks saanud kunstitehnikas, täiendades seda keerukama kompositsioonilise struktuuri ning aktuaalsema sisuga. Juba tema esimesed, 1970. aastate lõpul valminud katsetuslikumad fotokollaažid jäid meelde kui sürrealistlikud kompositsioonid, eneseiroonilised unenäolised autoportreed.
Viimane veerandsada aastat on teinud Vahtrest Eesti juhtiva kollaažimeistri, kes oskab sõnumit kontsentreerida ja ilu varjus poliitilist positsiooni võtta. Muide, eneseiroonia pole uutest töödestki kusagile taandunud, sarnaselt lavastuslikkuse ja piiritletud ruumi organiseerimisega, mis Vahtrele kui disaineriharidusega pikaajalisele filmi- ja teatrikunstnikule peakski orgaaniline olema. Kompositsiooni töötab ta detailideni läbi, selle eri osad on vastastikku harmoonilises tasakaalus ja reedavad meile kunstnikku kui klassikalise kunstikoolituse esindajat. Mulle tundub, et Vahtre kui kollaažikunstniku käekiri lööb läbi nii tema kunagistes Tallinna linnaruumi kollektiivsetes kujundusprojektides 1980. aastatel, kui ka hilisemates lavakujundustes. Näiteks, kui mõtlen tema stsenograafiale Mati Undi 1969. aastal ilmunud jutustuse "Mõrv hotellis" alusel valminud lavastuses "Mis värvi on vabadus" Pärnu Endla teatris 2005. aastal. Lavastusele, mis on meelde jäänud väga nõrgana, kuid mille kujundus ja kostüümid 1960. aastate stilistikat hästi edasiandvatena.
Silver Vahtre privaatne ruum ehk oma tuba pole – nagu eeldada võiks – tänapäeval väliste ärritajate eest kaitstud. Sinna tungivad nii poliitikute, kolleegide, näitlejate, arhitektide kui teiste erialade hääled, mineviku kurjad varjud ja tänapäeva populistlikud oraaklid, moodustades kakofoonilise, aga ka ometi üksteise hääli täiendava ja võimendava kummalise koosluse. Nagu tõejärgsele ajale kohane, pole ammu enam kindel, mis on hea, mis halb, mis globaalne, mis lokaalne. Ühel Vahtre figuuriderikkal kollaažil on koos Vladimir Lenin, Adolf Hitler, Karl Marx, Kersti Kaljulaid, Vladimir Putin, Greta Thunberg, robotkoer, tagaplaanil Hamiltoni kuulsa kollaaži repro. Teisal mängivad liivakastis ümber hiigelimiku liliputi-mõõdus Eesti poliitikud ja poliitikakommentaatorid, nende seas Kaja Kallas, Ahto Lobjakas, Kristina Kallas, Jevgeni Ossinovski, taustal Jürgen Ligi ja naiseriietes Mikk Pärnits. Järeldused, nagu tänapäeval öeldakse, võib vaataja ise teha.
Kolmandal juhul osutab süstalt hoidev meditsiinitöötaja, kellena poseerib tegelikult disainer Taimi Soo, ühemõtteliselt koroonapandeemia ohule kollaažiautori enda põlvkonna seas, meie endi konkreetsetele hirmudele konkreetsel ajal. Pandakarus kui müütilist maailmapuud kujutava pildi "Yggdrasil" (2020–2021) keskselt väljavalgustatud elemendis on kerge ära tunda viidet Hiinale kui kaasaja pandeemia "tugisambale". Neljandal teosel harjutavad oma rolle noored näitlejad; viiendal näib, et kunstnik avaldab muuhulgas austust oma vaimsetele õpetajatele Kaljo Põllule, Leonhard Lapinile ja Tõnis Vindile; kuuendal seatakse vaataja silmitsi kunstinäituse aruteluga, pilt täis kriitikuid ja kunstnikke, kahesoolisi graatsiaid jne.
On selge, et Vahtre konstrueerib 21. sajandi esimese veerandi Eesti identiteeti. Infovabaduse, selle kiiruse ja kättesaadavuse ajastul pole Eesti mingi enesesse sulgunud saar, vaid täisvereline osaline maailmateatri laval, mehhaanik, kes püüab puslest tervikpilti kokku panna, aga ikkagi killustub mängu ilus ja valus – see on Vahtre moraal ja satiir ühtaegu.
Harry Liivrand on kunstiteadlane, kuraator ja muusikakriitik, töötab Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus.
