est eng

 

Sina, mina ja kõik, keda me ei tea

Airi Triisberg (1-2/2010)

Airi Triisberg analüüsib Anna-Stina Treumundi debüütnäitust
 
Et Anna-Stina Treumund on oma näituse “Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” saatetekstis tõstnud esile lesbiliste kehade, identiteetide ja seksuaalsuste nähtavuse/nähtamatuse problemaatika, tahaksin ma selle näituse analüüsi alustada lühikese teoreetilise märkusega representatsioonipoliitika probleemidest ja väljakutsetest. Probleem, millele ma tahan tähelepanu juhtida, seisneb Eesti – kuigi mitte ainult – LGBTQI[1]-liikumist iseloomustavas assimilatsionalistlikus orientatsioonis, mis on samasooliste partnerlusseaduse debati kõrval seadnud viimastel aastatel esiplaanile peaasjalikult nõudmised positiivse representatsiooni ja ühiskondliku tunnustuse järele. Eesti ühiskonnas valitseva homofoobia taustal on raske nendele eesmärkidele vastu vaielda, kuid radikaalsemast perspektiivist tasuks siiski küsida, mil määral toob seksuaalvähemuste sissearvamine avalikku sfääri kaasa nähtamatused ja väljaarvamised, mis on dikteeritud sellesama liberaalse avaliku sfääri loogikast. Ehk teisisõnu, nii nagu samasooliste partnerlusseadust võib kritiseerida assimilatsionalismis heteronormatiivse abieluinstitutsiooni suhtes, nii ähvardab seksuaalvähemuste representatsioonipoliitilisi ambitsioone risk, et avalikus ruumis saavutatav nähtavus modelleeritakse liberaalsele avalikkusele omaste mehhanismide eeskujul (sealhulgas näiteks positsioneerumine vähemusena, avalik/privaatne dihhotoomia omaksvõtmine jne), mis jätab ka pärast kapist välja tulekut nähtamatuks mitmed lesbilisele kogemusele konstitutiivsed aspektid.
 
Vastupidi näituse saatetekstis sõnastatud eesmärgile “luua endast (s.t lesbidest – A.T.) adekvaatne kuvand”, näitab Treumund “elu vikerkaarel” hoopis ambivalentsemas tähenduses, kui ta seda esmapilgul teha lubab. Selle asemel et pakkuda süsteemset ja n-ö representatiivset sissevaadet lesbide sotsiaalsesse, kultuurilisse ja poliitilisse ellu, tõestab Treumundi näitus hoopis, et seksuaalne identiteet ei ole visuaalselt representeeritav, ning paiskab samaaegselt õhku küsimuse, kas lesbilisust tuleks defineerida look’i, identiteedi või seksuaalse käitumisena.
 
Selle küsimuseasetuse valguses on ka mõistetav, miks hõivab näitusel keskse koha keha problemaatika, sest kuigi lesbilisus ei ole taandatav kehalisusele, on kehal vaieldamatult keskne roll nii subkultuurilises kodeerimisprotsessis, soolise identiteedi konstrueerimises kui ka seksuaalsetes praktikates. Nüüd, riskides hegemoniaalse positsiooniga, mille toob kaasa “klassikaline” feministlik analüüsiaparaat, pean ma ühelt poolt tunnistama, et olen hädas kontseptuaalsete vahendite leidmisega, millega kirjeldada lesbilist pilku ja kujutamisstrateegiaid. Teisalt aga tahan käia välja väite, et Treumundi näitus keskendub ühtviisi nii heteroseksistlikus ühiskonnas käibivate sooliste identiteetide dekonstrueerimisele kui queer-identiteeti(de) konstrueerimisele.
Anna-Stina Treumund, Drag, 2009
Kui rääkida Treumudi näitusest ruumilistes terminites, siis raamistab seda vasakult “Eli”, paremalt “Drag” ning tsentraalselt “Kukil” ja/või “Me saame lapse” ning “Printsessi päevikud”, mis ühtlasi moodustavad, vähemalt allakirjutanu arvates, näituse kõige kõnekama osa. Enam-vähem samas järjestuses saab neid töid vaadelda Steffen Kitty Herrmanni eristuse valguses, mis kirjeldab viise, kuidas kehalised praktikad on sooliselt struktureeritud. Mõningate üldistuste hinnaga tähistab “Eli” selles tõlgenduses keha soolisustamise f ü s i o t e h n i l i s i praktikaid,mis on tavapäraselt suunatud bioloogilise keha otsesele modifitseerimisele, sobitumaks dominantsete sooliste standarditega, kuid avaldavad antud juhul vastupanu “mees/naine” dihhotoomiale läbi feminiinse kehaehituse “tuunimise”, mis võtab eeskujuks maskuliinsed rollimudelid. “Drag” seevastu ei viita bioloogiliste stereotüüpide lammutamisele läbi biitsepsi ja triipsepsi treenimise, s.t läbi tungimise keha rakustruktuuri, vaid territorialiseerivatele praktikatele, mis avalduvad eelkõige keha pealispinnal, segades “feminiinseid” ja “maskuliinseid” identiteedimarkereid, nagu meik, parukas, kinniseotud rinnad ja kaubamaja meesteosakonnas müüdav aluspesu (ning last but not least, seksualiseeritud tähistajad kaotanud alasti keha). “Kukil” ja “Me saame lapse” viitavad sotsiaalsetele mängudele, mis eiravad soolisustatud käitumisviise, kujutades lesbisid ühtaegu seksuaalse iha objektide ja agentidena, kelle käitumismustrid kasutavad nii feminiinseks kui ka maskuliinseks peetud praktikaid. Implitsiitselt näitlikustavad need neli tööd ka keha soolisustamise kultuurilisi tehnikaid, tuues esile mõistete “mees/naine” ebastabiilsuse ning näidates, kuidas soolisustatud käitumismustrid, kognitiivsed struktuurid ning identifikatsioonid saavad alguse kehade (ja kaupade) materiaalsuse tasandil.[2] “Printsessi päevikud” omakorda tõstab esile ühiskondlikud ja biopoliitilised imperatiivid (“ma ei tohi liiga palju nutta”, “ma pean sünnitama vähemalt ühe lapse” jne), mis määratlevad ära soolis(t)e identiteeti(de) kujundamise sotsiaalse dimensiooni.
 
Nagu öeldud, teostab Treumundi näitus nii sooliste identiteetide lammutamist kui ka ehitamist, juhtides tähelepanu sellele, et emantsipatoorne queer-poliitika ei seisne üksnes sotsiaalsetes ja poliitilistes nõudmistes, vaid ka viisides, kuidas oma kehalisusega sõna otseses mõttes elatakse. Jättes vastamata näituse saatetekstis püstitatud küsimusele lesbilise keha äratuntavusest, loob Treumund kujundeid, mis opereerivad kahtluse ja ülestunnistuse, kodeerimise ja projitseerimise piirialal ning lasevad seekaudu aimata ka neid lesbilisuse aspekte, mille kontuurid ei pruugi ka pärast kapist välja tulekut muutuda sugugi nähtavamaks. Selles mõttes läheb Treumund kaugemale oma esialgsest ülesandest uurida lesbilisuse kujutamise võimalikkust nähtavate identiteedimarkerite kaudu, näidates ka seda, mida on raske nimetada.
 
Airi Triisberg on vabakutseline kriitik.
 
[1] Ingliskeelne akronüüm sõnadest Lesbian, Gay, Bisexual, Transgender, Queer, Questioning, Intersex. – Toim.
[2] Steffen Kitty Herrmann, Queer(e) Gestalten. Praktiken der Derealisireung von Geschlecht. – Quer durch die Geisteswissenschaften. Perspektiven der Queer Theory. Koost Elahe Haschemi Yekani, Beatrice Michaelis. Berlin: Querverlag GmBH, 2005, lk 53–72.
 
 
26.03.–18.04.2010
Tallinna Kunstihoone Galeriis
< tagasi

Serverit teenindab EENet