est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Sombuse ilma unelus

Eva-Erle Lilleaed (4/2020)

Eva-Erle Lilleaed käis Kristi Kongi kureeritud rühmanäitusel "Lase mul ükskord veel unistada".

 


18. IX 2020–10. I 2021
Narva Muuseumi kunstigalerii
Kunstnikud: Merike Estna, Kristi Kongi, Kaarel Kurismaa, Holger Loodus, Anna Škodenko
Kuraator: Kristi Kongi




Narva Muuseumi kunstigaleriis on avatud Kristi Kongi kureeritud rühmanäitus "Lase mul ükskord veel unistada". Lugeja/vaataja võib näituse pealkirja põhjal intuitiivselt oletada, et selle poeetilisus kandub üle ka näitusesaali – ja tal oleks õigus.

Kristi Kongi kasutab oma loomingus strateegiliselt ära ruumi ning näitusel eksponeeritud maalid justkui ei lõppegi lõuendi äärega, vaid ronivad sealt välja, mängides valguse ja kohaspetsiifilisusega. Mitmed Narva galeriis eksponeeritud teosed paistavadki esmapilgul olevat justkui eksinud kunstnikust kuraatori Kongi enda maalide laienenud ruumi. Näitusesaali seinad on eri värvi ning Kongi käekiri on esimene asi, mis tähelepanu köidab ning ennast teoste vahel liikudes ikka ja jälle meelde tuletab.

 

 

 

Kristi Kongi
Kujuteldavad olendid videvikus
2020
installatsioon (õli, lõuend)
Narva Muuseumi kunstigalerii näitusevaade
Fotograaf Stanislav Stepashko
Kunstniku loal

 

 

 

Mitmendat korda näitust külastades tekib paratamatult mõte, et näituse pealkiri ei pruugi olla pelgalt retooriline palve, vaid kuraatori pöördumine kunstnike või suisa nende kunsti poole. Unistama ei tulnud mitte külastajad, vaid seda teeb kuraator ise. Välja koorub Kongi isiklik suhe eksponeeritud teostega – olgu see siis varasem või näituse teostamise käigus tekkinud suhe.

Kuraatori rolli asunud kunstniku kätt kogeb vaataja juba ainuüksi galeriiruumi lävel seistes, mil teda võtavad esimesena vastu Kongi enese teosed. Talle omane poeetilisus ja särav polükromaatilisus ühteaegu võib, kuid ei pruugi muutuda raskeks või domineerivaks, kuid kindlasti pakub see külastajale välja kindla emotsionaalse strateegia või filtri teoste vaatamiseks. See filter õigustab end peaasjalikult väikese galeriiruumi ja käputäie kunstnike eksponeerimisel, kus tulemust võib käsitleda intiimse mõtisklusena.

Nüüdisaegses kunstis on selge, et maal kui meedium on piiratud – see on probleem, mida kunstnikud sageli installatiivsusega lahendavad. Merike Estna teos "Kevad" (2020) kombineerib ühes teoses maali, klaasi, mesilasvaha ja metallaia, pakkudes samal ajal "silmanuuma" mitmesuguse maitsega publikule. Pooleldi põlenud vahaküünalde plastilisus annab teosele skulpturaalsust, lõuendid abstraktset maalilisust ja metallaed ning selle ette maha paisatud klaasikillud installatiivsust.

Üheskoos annavad need detailid aimu mingist protsessist, kus midagi on jäänud pooleli ja miski on juba läbi. Installatsioon toimib kui stoppkaader, mida külastaja ei pea lihtsalt kõrvalt jälgima, vaid millest ta saab läbi astuda. Sealjuures on kunstnik loonud materjalide rütmilise korduse abil (metallaed saali põrandal ja seinal asuva akna ees, vaha seintel ja aia küljes) veenva ruumiinstallatsiooni, mille osad on omavahel dialoogis.

Sarnast dialoogi näeb ka ruumi vastasseinas asuvate Estna maalide ning maalide all põrandal olevate keraamiliste vormide vahel, mis on omavahel kokku seotud korduvate mustrite abil. Kuigi keraamikat kui tarbekunsti on aastakümneid kombineeritud traditsiooniliselt ülimuslikuks peetud maaliga, mõjub see kooslus endiselt erakordselt meeliköitvalt, kuid käesoleva näituse kontekstis siiski pigem tagasihoidlikult. Aeganõudvad keraamilised tehnikad suudavad end tõeliselt mõjuvõimsalt kehtestada laiahaardeliselt ruumi hõlmates (meenub näiteks Estna isiknäitus Londonis "Dawn of the Swarm", 2018), mistõttu jääb maaliseeria installatsiooni varju. 

Anna Škodenko osaleb näitusel samuti mitme erisuguse teosega. Installatsioon "Emale" (2010) ja "Postkaardi maal" (2019) loovad sealjuures dünaamilise narratiivi. Vaataja (liikudes näitusel päripäeva) kogeb esmalt videoga installatsiooni, kus Škodenko asetab oma ema tuppa järjest uusi ema lemmikmaali koopiaid. Installatsioon tugitooli ja ekraaniga sunnib vaatajat pöörama selja ülejäänud näituseruumile, luues privaatse ja intiimse nurgakese. Mõned teosed edasi on eksponeeritud installatsiooni ekraanil nähtud teos, mis mõjub ootamatu comeback'ina.

Sealjuures on vaataja nüüd samas positsioonis maaliga, nagu kunstnik ja tema ema Elmira videos – otse teosega vastamisi. Nüüd kogeb vaataja justkui "teose sees olevat teost". Viimane on kuidagi tuttav – kuigi vaataja ei pruugi olnud varem maali näinud, on tegemist taaskohtumisega. Ühtlasi on muutunud ka ruum, kus toimub kohtumine. See ei ole kinnine ja eraldatud kõigest muust näitusesaalis; vastupidi, see on avatud ning kutsuv, maali ees oleks justkui väike väljak, kus hetkeks peatuda. Suletud ruumist ning passiivsest kunstniku ja tema ema dialoogi pealtvaatavast külastajast on saanud pöördvõrdeliselt aktiivne vaataja, kes saab teosega vahetult dialoogi astuda.

Uuematest töödest on Škodenkol eksponeeritud installatsioon "Kahe teraga mõõk" (2020), mis paistab julgelt ja selgelt silma lakoonilise värvikasutuse ja arhitektoonika poolest. Teos kujutab endast voodri ja pärlendava kunstnahaga kaetud tugitooli kahele istujale. Silmust meenutava tugitooli istmed on vastamisi, kuid teineteise suhtes nihkes. Istujad oleksid küll nagu vastakuti, kuid ei saavuta kunagi otsest silmsidet. Tugitooli mõlemad istmed on täis samblarohelisi käejälgi, mis ka põrandal "kobrutavad" ja lausa lähedal asuvat posti mööda "üles ronida" püüavad. Mõneti kliiniliselt mõjuval vormil on need jäljed kui hoiatusmärgiks ning on selge, et külastaja siia istuma oodatud ei ole. Nõnda säilib distants teose ja vaataja vahel, nagu jääb ka muutumatuks distants kahel paralleeljoonel asuva istekoha vahel.

Sarnaselt Škodenko tugitooliga kahele, eristuvad ekspositsioonis ka Kaarel Kurismaa teosed. Omamoodi väikesel pjedestaalil on eksponeeritud Eesti kunstiajalukku heli- ja kineetilise kunsti viljelejana kindlalt sisse kirjutatud kunstniku teosed, mille jahe pastelsus malbelt, kuid kindlalt end ruumi tagaotsas sisse on seadnud. Rütmiline tiksumine ja lainetus mõjuvad eraldi vaimuka ja järjekindla vaatemänguna. Sealjuures pole külmadel, geomeetrilistel ja mehaanilistel objektidel kadunud kurismaalik lapsemeelne mängulisus, sest iga teos mõjub ühest küljest kui disainobjekt ning teisalt kui midagi või kedagi parodeeriv karakter.

Holger Looduse "Koeraga jalutamas" (2015) peibutab vaatajat näilise interaktiivsusega. Jalutut mopsi kujutavast maalist jooksevad erivärvilised juhtmed kontrollpulti, mille ekraanil on kuvatud kergelt võbelev koera kujutis. Kiirelt saab selgeks, et vaatajal ei ole võimu kontrollpuldi abil impulsse mõjutada, süsteemi kontrollib miski muu. Huvitaval kombel kirjeldab ka Loodus teost kui enesekontrolli metafoori. "Olen koeraga ühendatud rihma abil. Koer jookseb ees, mina sörgin järel. Maailm sörgib ees, mina sörgin järel," seletab kunstnik näitust saatvas trükises.

Koer sümboliseerib maailma, mida kunstnik alatasa kontrolli all peab hoidma, et see ülepea ei kasvaks. Visuaalselt nagu mõnda ulmelist alternatiivreaalsust kujutav installatsioon esitab mõtte hegellikust dialektikast, kus kõigi asjade mootoriks on vastuolu. Ilma vastuoluta pole liikumist, see on kõige essents. Nõnda toimib ka ees sörkiva koera ja tema järel sörkiva Looduse dünaamika. Koer tahab minna ees, kunstnik tahab jääda maha – rihmast kinni hoides aeglustab Loodus koera ning samal ajal kiirendab koer omakorda tema liikumist. Lihtsam oleks rihmast lahti lasta ning kumbki saab liikuda omas tempos, kuid siis tuleb "kohe mingi jama". Koera kontrolli all hoidmine on niisiis edasiviiv jõud. Mõlemad "konflikti" osapooled on justkui vastuolus, kuid see võimaldab ka nende dünaamikat.

Kokkuvõttes pakub näitus "Lase mul ükskord veel unistada" külastajale nii tähendusi kui ka veidike tundeküllasust ja hulganisti viimase paari aasta kunstiteoseid, mille interpreteerimisega saab segamatult mängida. Millest veel võiks hing unistada?

 

Eva-Erle Lilleaed on kunstiajaloolane, töötab Kumu kunstimuuseumis stuudiote kuraatorina.

< tagasi

Serverit teenindab EENet