Stedelijki totaalne muutumine

Margaret Tali (4/2012)

 

Septembris, pärast üheksa-aastast vaheaega, avas ümberehitatud Stedelijki muuseum taas avalikkusele uksed. Pärast ruumiuuenduskuuri sai muuseum kiiresti tuntuks hüüdnime all "vann". Huvitaval kombel projekteeris vannikujulise laienduse sama arhitekt, kes kavandas ka Schipoli lennujaama. Mõned mu Amsterdami sõbrad on öelnud, et peale sisenemist on neil tekkinud soov otsida üles lennule registreerumise laud, sest interjöör sarnaneb tõepoolest lennujaama omaga...

Stedelijki totaalne muutumine hõlmab ka uudset lähenemisest sponsorlusele, mille puhul muuseum järgib nüüd Ameerika mudelit – ruumid müüakse neile, kes seda endale võimaldada saavad. Stedelijk on müünud uue hoone väiksemad ruumid erinevatele firmadele, pankadele ja sihtasutustele. Tehingud kehtivad kümme aastat ning kahtlemata on see muuseumi jaoks väga oluline muudatus, mis tõstatab tähtsa küsimuse: kuidas mõjutab see otsus kriitilist diskursust, mida muuseum luua soovib ning milles ta ka ise osalema hakkab? Hiljuti Hollandis tehtud kunsti- ja kultuurivaldkonna eelarvekärbete ajal positsioneeris Stedelijk end selgesti ruumina, mis seisab kunstnike poolel ning vastandub seeläbi riigile. Muuseum osales aktiivselt debattides, millest mõned toimusid muuseumi enda ruumides. Mida tähendab sponsorlusest lähtuv ruumiline muudatus Stedelijki positsioonile kohalikul kunstimaastikul, näitab aeg.

Uue Stedelijki püsiekspositsiooni iseloomustab kõige paremini turvaline, üllatusi mittepakkuv, oma kollektsiooni võtmetöid tutvustav valik, mis järgib stiilide ja koolkondade lineaarset narratiivi kombinatsioonis erinevatele kunstnikele pühendatud ruumidega. Kuna uue Stedelijki direktor Ann Goldstein on jäänud pikaajaliste plaanide avalikustamisel kidakeelseks, rääkisin nendest, Stedelijki kuvandist ja muuseumi lähenemisest publikule muuseumi peakuraatori Bart Rutteniga.

Stedelijki näitusevaade, foto autor Gert-Jan van Rooij.

 

Olete olnud üks avaekspositsiooni kuraatoritest ning mõned teie Amsterdami kolleegid nimetavad teid Stedelijki muuseumi "juhtivaks räppariks". Kas võiksite mõne sõnaga selgitada, milles teie töö seisneb?

Kas tõesti? Ma ei teadnud seda. Väga meelitav! Olen kollektsioonikuraator. Teeme Stedelijkis vahet kollektsioonikuraatoritel ja näitusekuraatoritel. Eelmise direktori Gijs van Tuyli juhtimisel oli vahe väga selge, kuid pärast praeguse direktori Ann Goldsteini tulekut kaks ja pool aastat tagasi vahetegemine kadus. Olen endiselt kollektsiooniga väga seotud ning see on üks põhjuseid, miks mul tekkis võimalus kolleeg Geurt Imansega koostööd teha väljapaneku osas, mis hõlmab teoseid varastest 1870. aastatest kuni 1960. aastateni. Siin Ann (Goldstein) küll osales, aga kaudselt. Ülakorruse ekspositsiooni koostamisel, mis hõlmab teoseid alates 1950. aastatest kuni tänapäevani, tegime meeskonnatööd. Kureerisin seda koos Leontine Coelewij ja Hripsimé Visseriga ning koos Anniga, kes oli kaasatud selle perioodi teoste eksponeerimisel. Tegemist oli soovnimekirja koostamise ja mõnede kunstiteoste nimel võitlemisega, sest meil on palju enam teoseid kui eksponeerida saame. Otsustasime avada muuseumi varem. Algul oli meil kavas korraldada detsembris Mike Kelley näitus, kuid pärast tema surma 2012. aastal sai sellest retrospektiiv. Koos Anniga paigutasime keldrikorruse ruumi suuremahulised installatsioonid. Kuulusin kõikidesse meeskondadesse ja kuna nägin nende vahel teatavaid ühisjooni, oskasin seeläbi erinevaid plaane ühildada.

Alustasite kollektsiooni väljapaneku koostamist 30 teose valimisest. Olid need suurnimed nagu Picasso, Mondrian ja de Kooning või ikoonilised teosed?

Jah, need olid ikoonid. Teame, missugused on selle kollektsiooni kõige armastatumad teosed. Malevitši teosed moodustavad suurel määral meie muuseumi tuumiku, palju kogutakse Chagalli, samuti Karel Appeli, Asger Jorni, Jean Dubuffet' teoseid. Alustasime nimekirjade koostamist nendest kunstnikest, kelle teoste eksponeerimist pidasime taasavamisel oluliseks. See oli tegelikult põhistruktuuriks, mille pinnalt alustasime ruumide kureerimist. Vaatasime tähelepanelikult, kuidas teised muuseumid seda teevad. Tate Modern mõtleb välja mõne laia teema ning esitleb oma kollektsioonide teoseid selle katuse all. Meie soovisime niisugust lähenemist vältida, sest see kitsendaks teose esitlemise võimalusi, pannes inimesed teoseid vaatama läbi etteantud üldteema prisma. Mina sellesse ei usu. Iga teos on eraldiseisev kunstiteos ning peaks ise enda eest rääkima. Just sellepärast valisime iga ruumi kohta 4–5 teost ning otsustasime iga töö puhul eraldi, mida soovime selle kõrval eksponeerida. Valisime kõigepealt välja umbes 130% teostest, mille oleksime saanud ruumi mahutada, seejärel pidime mõned oma kallikestest lõppvalikust kõrvale jätma.

Kui vaadata igapäevaseid järjekordi hoone ees, siis tundub, et publik on Stedelijki avamise väga soojalt vastu võtnud. Kriitikud aga on tagasihoidlikumad ja mõned ütlevad, et "midagi on puudu".

Jah, meist on puudust tuntud ning seda on meeldiv tõdeda. Algul väljendasid kriitikud positiivset suhtumist, hiljem on kritiseeritud, et me pole rohkem selgitanud, miks on kasutatud üht või teist kombinatsiooni. Inimesed soovivad näha rohkem selgitusi, eriti ülakorrusel, kus asub kunsti väljapanek alates 1960. aastatest. Otsustasime siiski, et laseme töödel enda eest rääkida – et mitte kitsendada tõlgendamise võimalusi. Oleme pälvinud kriitikat ka selle eest, et avanäitus oli liiga klassikaline, kuid mina pean seda komplimendiks. Kuna meist tunti puudust, pidasime õigeks avanäitusele välja panna tõesti parimatest parimad tööd. See moodustab tuumiku ning seda aluseks võttes saame hakata väljapanekus muudatusi tegema.

Isiklikult leian, et väga vähe kajastatakse viimase paari aasata jooksul Hollandi kunstielus ja muuseumides toimunud arutelusid kolonialismi teemadel või näiteks Lääne-Euroopa avatumaks muutumist Ida, Aasia ja Põhja-Aafrika suundadel.

Ülakorrusel ei ole väga palju globaliseerumise-teemasid ja olen väga uhke, et alustame selle teema käsitlemisega allkorrusel. Seal on ruum Lõua-Ameerika moodsate maalijate töödega ning muidugi on seal Malevitši ja tema kaasaegsete ruum, mis annab aimu selle kohta, mis toimus Euroopa idaosas. Väide peab täielikult paika ülakorruse kohta, kuid ekspositsioon peab olema seotud klassikalise diskursusega, mida meie muuseum on alati järginud – meile on kuulsust toonud maalikollektsioon, mis koguti 1960. aastatel, mil globaliseerumine ei olnud veel päevakorral. Mitte-lääne kunstist leiate ülakorruselt peamiselt jaapani kunstnike töid, nii et Jaapani-suund on meil üsna korralikult esindatud. Jaapani ja Hollandi vahel oli küllaltki palju koostööd Gutai kunstnikerühmituse poole vaadanud Zero kunstnikerühmituse kaudu. Alustame mitte-lääne lähenemist ja vaatenurka käsitleva kuraatorprogrammiga, kuid püüame hoiduda muutumast kõikehõlmavaks entsüklopeediaks, sest see on võimatu missioon. Seda võib mingil viisil teha meist 30 korda suurema töötajate arvu ja eelarvemahuga Tate Modern, kuid meie peaksime esmalt defineerima, mis on kõige loogilisem seos meie kollektsiooniga ning alles seejärel seadma fookusesse näiteks Aafrika lõunaosa. Samuti võiksime edasi arendada mõnda suunda oma varasema Lõuna-Ameerika kunstikollektsiooni põhjal. See on piirkond, millel läheb hindade seisukohalt hästi ning meie jaoks on peaaegu võimatu osta ikoonilise tähendusega teoseid 1960. ja 1970. aastatest. Kõik maailma suured muuseumid arvavad, et nad peavad ka seda lugu rääkima. Meie kui väiksema asutuse jaoks on seda väga raske teha.

Kas lähenete enda kureeritud väljapanekule kui püsiekspositsioonile või kuidas see muutub?

Allkorrusel esimese aasta jooksul palju ei muutu, kui me just laene ei kasuta. Paar Malevitši teost läheb New Yorki ning üks Mondriani teos läheb samuti välja. See annab meile võimaluse ajutiselt teisi töid näidata. Kõiki paberil olevaid teoseid saab eksponeerida kolm kuud, seetõttu peame kollektsiooni struktuuri pidevalt ringi tegema. Kuna muuseum on suletud vaid esmaspäeviti, on see aeg muudatuste reaalseks teostamiseks. Nii et väikesed ruumid muutuvad pidevalt ning püsiekspositsioon on ta ainult selles mõttes, et ruumid on reserveeritud kollektsiooni näitamiseks. Mõned erandid siiski on – de Kooning ja Barnett Newman, kelle teosed on pidevalt väljas, sest nad on nii ikoonilised ning toovad kogu maailmast kohale inimesi, kes neid näha soovivad. Kõik teosed ei ole kohal, näiteks väga kuulus Roy Lichtensteini triptühhon on praegu rändretrospektiivnäitusel ning saabub tagasi järgmise aasta lõpus. Praegu puudub väljapanekust popkunsti kogu – meil on ilus popkunsti kogu, kuid see ei ole hetkel kohal.

Näitusel on mõne kunstniku jaoks eraldi ruumid – näiteks Willem de Kooning ja Rineke Dijkstra. Millel see otsus põhines?

See oli teadlik valik. Kui jalutate kahel pool asetsevatest treppidest üles, siis näete tsentraalruume, mis on kollektsiooni alguspunktideks – seal on kahe Amsterdamis töötava hollandi naiskunstniku ruumid: Rineke Dijkstra ja Marlene Dumas.

Samuti on eraldi ruumid Karel Appelile ja üleval Erik van Lieshoutile.

Püüdsime teha nii, et ülakorrusel oleks kohati rohkem monograafilisi ning kohati kureeritud ruume. Need muutuvad, kuid järgmisel aastal jätame alles koha Marlene Dumas' jaoks. Midagi kindlat küll ei ole, kuid see on positsioon, mille pinnalt hakkame asju muutma. Hetkel ei ole eksponeeritud kuigi palju videoid, sest tahtsime näidata oma hoonet ning video ei ole selle jaoks parim viis. Meil on kavas edaspidi rohkem videoid välja panna.

Stedelijkil on nii muljetavaldav graafika ja disaini kogu, mille sarnast pole ammu näha olnud.

Meil on sellele spetsialiseerunud kuraatorid. Tegemist on Stedelijki kõige suurema kollektsiooniga, kus on üle 30 000 teose, ning hetkel on mitmed originaaltõmmised peamiselt integreeritud rakenduskunsti ekspositsiooni. Kogu rakenduskunsti osa koosneb täielikult disaini, rakendusdisaini ja graafilise disaini ühendatud ekspositsioonist, milles on mõned eksponaadid fotograafia valdkonnast. Kollektsiooni struktuuri teemalise ajurünnaku alguses arvati, et see tuleks siduda kunstide sektsiooni väljapanekuga, kuid mida kaasaegsemaks minna, seda vähem mõtet sellel on. Installatsiooni paigutamisel tooli kõrvale või monumentaalse teose asetamisel kapi juurde ei ole tegelikult sisulist mõtet, nii et otsustasime neid eraldi eksponeerida. Rakenduskunsti sektsioonis on võtmeroll graafilisel disainil. Seal on jälle väga õrnad eksponaadid ning kõik teosed tuleb välja vahetada iga kolme kuu tagant.

Oma teadustöös vaatlen muuseume kui majandusüksusi ning uurin, kuidas see mõjutab muuseumide sees toimuvat – mida eksponeeritakse ja kuidas seda tehakse. Minu jaoks on väga huvitav jälgida, kuidas Stedelijk tegeleb korporatiivrahastamise teemaga ning mismoodi see ekspositsioonist välja paistab. Mida tähendab Stedelijki jaoks tõsiasi, et ekspositsiooni osadeks on niisugused ruumid nagu Schipoli hall või ABN Amro zaal? Ja sealt edasi, kuidas see mõjutab teie tööd kuraatorina?

See ei mõjuta mu tööd kõige vähemalgi määral, kui välja arvata nüanss, et meil on kusagil mingi silt üleval. Neile ei ole antud mitte mingeid õigusi muuseumi sisu osas. Mitte mingisugust sõnaõigust. Kuid sõltuvalt makstavast summast saavad nad valida konkreetse ruumi, see on rangelt paigas. See oli üksjagu veider, et nad pidid ruumid välja valima siis, kui muuseum oli veel tühi, nii et enamus tegi valiku suuruse järgi. Ma ei tea mitte midagi summadest, kuid kui keegi annab muuseumile pool miljonit, siis see tähendab, et tema saab suurema ruumi kui see, kes annetab 200 000. Enamik inimesi vaatab tegelikult pigem suurust kui sisu ning nad teadsid, et vana hoonet hakatakse kasutama kollektsiooni eksponeerimiseks ja uut vahelduvate ekspositsioonide tarbeks ning et see võib natuke muutuda. Sihtasutus VandenEnde Foundation soovis väga saada kõige suuremat ruumi uues hoones, nii et nemad annetasid endale ihaldusväärse ruumi valimise õiguse eest palju raha. Tublisti annetanud ABN Amro jaoks oli oluline saada muuseumi kõige suurem ruum, mis asub keldrikorrusel. Nii et see on majanduslik viis suurusjärkudega tegelemiseks, kuid sellel ei ole mitte mingit pistmist sisuga, sest kui vaatame eksponaatide järgi, siis on kõige kallimad ruumid ikka veel saadaval. See on kummaline lahknevus sisu ja suuruse vahel – sellest küljest vaadates peaksime oma Malevitši ruumi väga suure raha eest müüma!

Kuid kas need korporatsioonidele kuuluvad ruumid on ikka ka näituseruumidena paindlikud? Näiteks, kas te tohite seinu ümber tõsta?

Firmad ostavad endanimelise ruumi kümneks aastaks ning see on ühekordne ajaühik. Keldrikorruse seinad on vastavalt kaasaegse arhitektuuri nõudmistele täielikult teisaldatavad ning sama kehtib ka uue hoone kohta. Ettevalmistusjärgus oleva Mike Kelley näituse jaoks eemaldatakse kõik seinad. Vana hoone seinad on stabiilsed, mõnikord ehitame sisse lisasissepääsud installatsioonide ja valgustõkete jaoks. Ka mõne teose paremaks eksponeerimiseks võime mõnikord juurdeehitusi teha.

Kas see tähendab, et ruumid on välja müüdud olenemata sellest, mis on nende seintel?

Arendusosakond võib küll teisiti mõelda, kuid kunstiosakonna seisukohalt näen asju nõnda, et firmad peaksid olema selle üle uhked, et neil on võimalus kuuluda meie asutuse juurde, ja jääma viisakalt tahaplaanile.

Firmad ei pruugi alati nii mõelda.

Nõnda mõtlevad loomulikult head firmad, kuid suure aktiivsuse tõttu oleme sunnitud aina rohkem vaatama erarahastamise poole, mis peaks kasvama 15% pealt 30% peale.

Tundub, et paljud kunstimuuseumid on hakanud pead murdma küsimuse üle, kuidas vähendada kunstiajaloo-alast ekspertiisi ning anda publikule rohkem sõnaõigust väljapanekute sisu osas, kaasates neid ühel või teisel viisil rohkem muuseumi otsustusprotsessidesse.

Meie ei usu amatööride kultusse. Peame end asutuseks, mis tegeleb maailma tippudega ning see tähendab, et seda peaksid tegema inimesed, kes on pühendanud oma elu kunstile. Nii et kui me ka töötame muuseumiväliste inimestega, on need äärmiselt suurte kogemustega kuraatorid. Publiku roll seisneb selles, et nad võivad meie teoseid kommenteerida ning meie vastame. Saame elektronposti teel palju kirju ning vastame alati – mõnikord pikalt, mõnikord väga lühidalt. Kui on soov midagi koos publikuga teha, tuleb seda teha publikuprojekti raames. Meie ei mängi spetsialiste, kes võtavad otsuseid kellegi kohtlemise suhtes vastu hääletamise teel. See on eriala, mitte hobi! Oleme kindlalt seda usku, et inimesed, kellele on antud publikuga suhtlemise alane haridus, peaksid oma publikuga rääkima ning neid kuulama. Kuid sellest ei piisa – publiku soovidele tuleb ka vastav mudel või süsteem kohandada. Ma ei usu sugugi amatööride juhitud internetihääletusel põhinevatesse projektidesse. Andrew Keen on kirjutanud sellest suurepärase raamatu "The Cult of the Amateur" (Amatöörikultus) (2007). See selgitab, miks amatöörid ei vastuta – nende jaoks on põhitöö kõrval tegemist teisejärgulise asjaga, kuid spetsialisti jaoks on tegemist missiooni ja kohustusega. Just seepärast arvan, et on oluline publiku vajadused ära kuulata ning siduda need meie poolt pakutavate teadmistega.

Julgen arvata, et see on koht, kus tuleb mängu Stedelijki uus programm Blikopeners?

Jah, valime esindajad publiku hulgast, kelleni on väga raske jõuda, st 15–25-aastased noored. Seda vanusegruppi on kõige raskem kõnetada, seetõttu valisime just nemad välja, et nad räägiksid omavanuse publikuga arusaadavas keeles ning nende tähelepanukeset arvestades.

Huvitav, mina oleksin arvanud, et see on kõige kergemini ligipääsetav ning mingis mõttes ka kõige avatum vanusegrupp...

Ei, nad on võib-olla liiga sõltumatud. Nad on väga allergilised asjade suhtes, mida esitatakse hierarhiliselt positsioonilt.

Aga neil on ju õigus!

Seda küll, kuid mulle meeldib Blikopeners väga. Nad oskavad küsida väga huvitavaid ning avatud küsimusi – see on palju tõsiseltvõetavam kui anonüümne interneti kaudu hõikumine. See on miski, mis mind häirib: interneti kaudu suhtlemine on suurel määral nagu tänavasuhtlus – väga kiire ning tihti mõtlematu. Alailma kuuluvad sinna juurde sildistamine ja halb keelekasutus ning usun, et peaksime kaitsma ka mõnda teist kultuuriosa.

See on vist isegi hullem kui tänaval...

Jah, internetisuhtlus on väga anonüümne. Kui näete, kuidas see meie poliitikat ja kultuuri mõjutab, siis mõistate ka vajadust kultuuri kaitsta. See ei ole küll Stedelijki ametlik strateegia, kuid usun kindlalt muuseumisse kui institutsiooni, mis on kindel väärtustes, mida kaitsta. Ka väärtusi peab kaitsma.

 

Margaret Tali teeb doktorikraadi Amsterdami ülikoolis ning on lektor Sandbergi Instituudis.

< tagasi