est eng

TÄHELEPANU!
Toeta sümboolse summaga Eesti vanima kunstiajakirja ilmumist, 65 aastat tagasi alustatud kunstiteaduslikku valgustustööd!
Kunsti on hea vaadata ja kunstist on huvitav lugeda!

 

Stiilipuhas sekkumine

Piret Karro (4/2014)

Piret Karro vaatleb soome kunstniku Pilvi Takala isiknäitust "Rõivad ja rühid".

 

4. IX–1. XI 2014
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Rael Artel.


Mullinätsuroosas ballikleidis noor naine istub seina ääres, ruumi keskel tantsivad "Saaremaa valsi" saatel veidi ülekaalulised igapäevariietes pensionärid. Naine plaksutab viisakalt, kui üks rahvalik tantsupala teisega vahetub. Viimaks palub ülikonnas härra ballikleidis naise tantsule ning nad keerutavad ühe loo jagu muidu tühjal tantsupõrandal, pärast mida lahkuvad eri suundadesse.

 

*

 

Tunned, et sind ei soovita sinna, kus parasjagu viibid. Sul on valed riided seljas, nagu sa poleks ette näinud, kuidas tuleb riietuda või kuidas tuleb ennast tunda sellel sündmusel, kuhu sa läinud oled. Keegi ei tule sinuga rääkima või kui tuleb, siis kohmetult, erilise ┼żestina, või teatama, et sa pole siia oodatud.

Aga sa ei lahku, sest oled kunstnik ja lased end filmida.

Pilvi Takala videotes ja performance'i-jäädvustustes põimub isiklik kimbatus ja teadlik olukorraloomine. Tegelaskuju videos tundub provintsi eksinud pealinnatüdrukuna (või vastupidi), kes ei tunne korralikult piinlikkustki, sest ta lihtsalt ei mõista, et ta midagi käitumistavadest hälbivat teinud on. Ent tegelikult on Takala oma käitumisest ja selle võimalikust mõjust ümbritsejatele väga teadlik, ta on meelega sellise olukorra loonud.

Pinge näilise "ma-ei-taha-siin-olla" ja tegeliku "täpselt-siin-ma-tahangi-olla" tunde vahel, sest olukorra kaotanu ja tavadele alla jäänu asemel on Takala topeltagent, kes juhib mängu.

"Minu tegelaskujud on rohkem kostüümid, mida ma kannan, kui keegi, kelleks ma muutun. Ma olen alati neis olukordades iseenesena kohal, äärmiselt teadlik sellest ebamugavusest, mida ma meelega loon. Ma arvan, et professionaalsed näitlejad muutuvad tegelasteks, keda nad mängivad, kuid sel juhul peavad tegelased olema terviklikumad. Minu tegelased on justkui visandid. Neil on kõigest mõni omadus ja nad on loodud teatud situatsiooni jaoks. Minu üldiselt minimaalne suhtumine ja tuim nägu aitavad tegevust "puhtana" hoida. Hoidumine millegi ebavajaliku tegemisest on sama oluline kui õigete asjade tegemine."1

Näiteks ostab Takala Garnethilli katoliku kooli poest koolivormi, et seda kandes tänaval kooliõpilase muljet jätta ning vaadata, mis saab ("Event on Garnethill" (Juhtum Garnethillil, 2005)). Performance'i-jäädvustuses "Real Snow White" (Tõeline Lumivalgeke, 2009) tekib koomiline olukord, kus multifilmitegelase kostüümi kandev täiskasvanu justkui ohustab tegeliku Lumivalgekese olemasolu. Videos "Wallflower" (Müürililleke, 2006) istub suhkruvatiroosas ballikleidis Takala malbelt Pärnu Spa hotelli tantsusaalis ning laseb end piielda lõbutsevatel turistidel.

Takala mängib nendes sekkumistes pingega ujeda ja kohmetu seltskonnaliikme ning julge sissetungija vahel. Tema rollid on siiralt pahaaimamatud ning sellevõrra järeleandmatumad. Seda enam, et tegevus polegi otseselt reeglite rikkumine, vaid sotsiaalsetel käitumispiirangutel turnimine, mis neid norme mittevaidlustavatele inimestele kohatu tundub.

Näitusekataloogis Rael Artelile antud intervjuus peab kunstnik oluliseks arusaamist, kuidas selles keskkonnas, kus ta oma tegevust filmib, asjad toimivad. Takala on pärit Helsingist, ent oma tööde, mis on filmitud peale kodulinna veel Pärnus, Glasgow's, Istanbulis, Bangkokis ja mujal, ettevalmistuseks kasutab kunstnik isiklikke tutvuseid ümbritseva tundmaõppimiseks, mõistmaks, millised on täpsed käitumis- ja riietumisnormid, et neid siis vaikselt nihestada.

Seda teeb Takala nii peenelt, et inimesed ei blokeeri kaitserefleksist võõrast elementi välja, vaid on tema suhtes uudishimulikud või püüavad tal aidata normidele alluda. Takala loob ebamugavaid, ent mitte ebaturvalisi olukordi ning tänu sellele ongi tema vastandumine mõjus.

Videos "Women in Kahves" (Naised kohvikutes, 2005) on Takala poliitilisem. Kunstnik on kutsunud lauatäie Istanbuli naistuttavaid teemajja, kus tavaliselt käivad ainult mehed. Tegevus pole protestihõnguline, vaid heatahtlikult mänglev. Takala on intervjuus Artelile maininud, et on hea, kui kohalikud ei võta teda liiga tõsiselt.

Oma põhimõttekindluses on Takala väga tugev tegevuskunstnik, kuna tema käitumisel on olukorras olemise ajal nähtav efekt ümbritsevate inimeste käitumisele. Tegevus on puhastatud liigsest, loodud rollidel on vähe omadusi ning Takala hoidub suurema segaduse külvamisest, kui katse läbiviimiseks vajalik on. Nihe olukorras võib välja tulla tundide või päevade jooksul, ent see tuleb välja. Ning videojäädvustuste kaudu on võimalik Takala sõnumit segaduseta tuvastada. Takala ei eksi sümbolismi, ta valib oma teemasid inimliku huvi põhjal, lähtudes idee või kontseptsiooni asemel oma kehalisest kogemusest ning kasutades oma keha kogemuse loomiseks. Sellisest stiilipuhtusest ja töömeetodi rangusest võiksid ka teised (noored Eesti) (tegevus)kunstnikud eeskuju võtta.

 

1 Pilvi Takala, Rõivad ja rühid. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2014, lk 21.

 

Piret Karro on semiootik, kunstnik ja kunstikriitik, kelle akadeemiline fookus semiootikas ja antropoloogias on mittenormatiivsed peremudelid, soolisus ja seksuaalsus.

 

Pilvi Takala

Pilvi Takala
Wallflower
2006
video, 10'25''
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet