est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

"Suvi läbi tasuta juua!" ehk kuidas üheksakümnendad enam iial tagasi ei tule

Johannes Saar (1/2021)

Johannes Saar analüüsib Kumu püsiekspositsiooni "Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel".

 



Avatud alates 16. II 2020
Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib
Kuraator: Eha Komissarov
Püsinäituse töögrupp: Tiiu Parbus, Annika Räim
Kunstnikud: DeStudio, Inessa Josing, Toomas Kalve, Kiwa, Marco Laimre, Laurentsius, Anu Põder, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Hannes Starkopf, Jaan Toomik, Mare Tralla, Mart Viljus, Toomas Volkmann




Oli Eestis aeg, mil suguühtele õhutamine oli loomulik osa avalikust kommunikatsioonist, tulivee kulistamine normaalsuse märk ning n-ö kõva käega aetud asi peamiseks lahenduseks kõigele. Õhtuti immitses üheksakümnendate kunstiagendi pintsakust päevaprae haisu, ka sigaretivingu ja kuhtunud kartulisalati "tervitusi". Gängid, kooperatiivid ja justkui kõikjal müüdav suhkruvatt kujundasid tänavapilti. Ja ka ekskommunistidest uusrikkad, kelle anne puhkes nüüd õitsele vanametalliäris ning kinnisvaraarendustes.

Keegi rabeles vaesusest välja, suure raha vaiksele veele, keegi jäi kinni siirdeaja kärestikesse ja kõnges. Üks sai hingelise trauma, teine kehalise, kõik aga mälestuse ajast, mil "kõigil oli võimalus" või nii vähemalt öeldi. Kummati oli see aeg just nagu pudelikael, millest paradoksaalselt mahtusid läbi vaid kõige suuremad.

 

*

Üheksakümnendate kunst on nüüd jõudnud Kumu püsiekspositsiooni. Kuraator Eha Komissarov on head tööd teinud, pressinud elu mitmekesisuse läbi mäletamise pudelikaela ja pannudki vaatamiseks välja need "kõige suuremad". Näitusel uudiseid pole, esmakohtumisi ka mitte, on vaid kaanoniks ülendatud "vanad sõbrad" üheksakümnendatest. Nad on leidnud püsiva elukoha heas naabruses: üle koridori elab ja õitseb samal korrusel Kumu varasem püsiekspositsioon "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)"*, mille kronoloogiliseks jätkuks ongi üheksakümnendate taie. Hõrgult sildavad kahte ekspositsiooni Peeter Linnapi fotoseeria "Suvi 1955" (1993) ja Marge Monko video "Nora õed" (2009), mis kronoloogiat eirates on paigutatud hoopis Nõukogude Liidu aegse kunstiladestuse introks, rõhutamaks kultuurimälu püsimist ka seal, kuhu poliitika on tõmmanud katkestava punase joone.

Mõistagi pidi elu mitmekesisus jääma muuseumi ukse taha. Pjedestaalile on pääsenud vaid teosed, mis omal ajal – jälle üks paradoks! – pidid hävitama igasuguse teosekeskse mõtlemise – kukutama maali, skulptuuri ja graafika triumviraadi ning ujuma välja video, installatsiooni, foto ja performance'i vabale veele. Sellega saadi ju ka hakkama. Sorosi Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäitused kaaperdasid omal ajal edukalt kogu meediatähelepanu ja Eesti Kunstnike Liidu aastanäitused, senised kunstiaasta tippsündmused, pisenesid "hüljatute salongiks". Vaka alla hüljatute pettumus ei jäänud, värske raha toel käivitatud innovatsiooni asuti häälekalt kritiseerima.

 

Rahva viha – out

Siit ka esimene reservatsioon. Kui sel näitusel üldse midagi puudu on, siis on selleks rahva viha. See ei ole püsiekspositsiooni jõudnud, seda muuseumisse jõudnud kunstiajalugu ei mäleta. Ja ometi moodustas 1990. aastate kaasaegse kunsti avalik retseptsioon, tavakülastajate ropp raev vasttärganud netikommentaariumides, kirjanduse taustaga literaatide jahe põlgus peavooluajakirjanduses ning vanemate kunstnike tige nõutus "purki****ujate" taieste ees tol ajal kõikehaarava tarbimismustri, mis siiani ahistab Eestis nüüdiskunsti laiemat mõistmist.

Ka see raevukas eitus oli osa üheksakümnendate õhustikust, võimalik, et "äraneetud osa", mille jätmine muuseumi ukse taha on paratamatus. Muuseumi püsiekspositsioonis ja fondides peab valitsema püsiv temperatuur ja niiskustase – seevastu süljepritsmed ja jäine põlgus on out.

 

Skisokõne – globaliseerumise kultuuriline hind

Muuseumi hermeetilisse sakraalsusse toovad leevendust, üheksakümnendate elavaid hääli ja naerunägusid arhiiviväljavõtted Eesti Televisiooni (ETV) tollastest kunstisaadetest. Ja see on hea – neis on elu ja sigaretifiltri kirbet mekki, ent mõistagi ka inimesi, kelle tegemistest muidu nii hääletu püsiekspositsioon on kokku pandud.

Muidugi on nad seal saadetes veel lootusetult noored, ei kimbuta neid radikuliit ega palgavaesus. Prekaarsus ei koorma neid, ka mitte vajadus igapäevaselt leiba teenida. Tubakas ja viin ei ole neid veel palju rappinud, magamatus tapnud, ületöötamine ja -kaal kurnanud. ETV kunstisaated, mis toona sündisid kunstielu sekundaarse kõrvalsaadusena ja tagantjärele, on vastu pidanud unustuse kutsele. Nüüd on need suisa nihkunud marginaaliast tähelepanu keskpunkti. Need on osa ekspositsioonist. Need on mäletamise päästik, mis vallandab rea tolmunud assotsiatsioone ajast, mil "kõigil oli võimalus". Nii ju aina öeldi.

Teiste seas eriti saatesari "Elustiilid" (1993–1996). See sisaldab nüüd üle vaadates informatsiooni, mis omal ajal tundus mürana. On näha, et saatejuht Raoul Kurvitza intervjueeritavad teadvustavad elamist kahekordses tõlketsoonis, kultuurilises limbos, mille sünnitas järsku käivitunud globaliseerumine. Esiti on näha, et nad elavad eesti ja inglise keele piiril, nende kõne on skisofreeniline, koosnedes paljuski ingliskeelsete terminite lappimisest eesti keelega ja vastupidi. Miimika reedab, et eesti keel esindab nende jaoks minevikku vajuvat lihtsakoelist arusaamist, mille kõnepruuki matkitakse heatahtliku muigega, et seejärel suure endastmõistetavusega asendada see pruuk kõlavate anglitsismidega, mis ilmselgelt esindavad nende jaoks tuleviku keelt. Elatakse kahe keele ning mineviku ja tuleviku lävel ning vaetakse sõnade tähendust. Otsitakse globaalset normkeelt olukorras, kus silmanägemise stereoskoopia on paigast põrunud, kujutiste kontuurid kahekordsed ning kogu maailmavaateline optika vajab uuesti reguleerimist.

Refereerin siinkohal mälu järgi. Võtame näiteks Raul Saaremetsa. Räägib kaamerasse pikalt ambiendist, reivist ja tehnost, et seejärel kirjeldada kohtumisi keelepiiril: "Sõbrad ikka küsivad, mis see ambient on. No ma ütlen siis hästi lihtsalt neile, et see on elektrooniline tantsumuusika." Ja muigab heatahtlikult, sest asi on ju palju keerulisem, eks ole. Või siis Allan Hmelnitski. Räägib pikalt ja elavalt camp elustiilist, mille värvikaid näiteid kohtavat "Lääne diskoteekides", et siis end kiirelt parandada: "Neid kohti kutsutakse klubideks nüüd." Ja tõmbab veel ühe mahvi ning naeratab kaamerasse.

On ilmne, et tegu oli ajaga, mil sõnade tähendus vajas pidevalt täpsustamist, sest "Keegi ei tea siin ju midagi!" ning "Eestis ei ole midagi sellist varem tehtud!". Elatakse kui mitte just tähenduste vaakumis, siis kindlasti libisevate tähenduste maastikul. Mille muuga seletada kõnes korduvat naasmist sõnaseletuste ja definitsioonide manu? Eks ikka veendumusega sõnade jõus seisata maailm jälle kindlate tähenduste kuningriigiks. Provintslasena tekitas toona minus küll hämmeldust see, et Kurvitz käis nende sõnade tähendust pärimas kunstiringkondade marginaaliast: karikaturistide, pööninguboheemide, indie-bändide, pesumodellide, pungikuningannade ja subkultuurse klubimuusika diskorite, vabandust, DJ-de käest. Mida imet ta sealt leida lootis, teab ta ise.

Mina näen siin aga ennekõike inimesi, kelle jaoks elu oligi tol ajal lakkamatu keeleõpe ja tähenduse jaht. Seesama väljakutse tabas nimelt ka toonast kunstikirjutust. Georg Sorosi rahaga korraldati kohalikele kunstikriitikutele kümnendi algusaastail Kesk-Euroopa Ülikoolis kiireid kuuekuiseid "keelekümblusi". Vikerkaares ja Sirbis ilmuski seejärel ridamisi eepose mõõtu kirjatöid kõlavate pealkirjadega à la "Mis on postmodernism?", "Quo vadis, eesti rahvas?" jms nooreestilikult õhinal hüpped Euroopa poole. Rahvavalgustus ei tundnud piire ja vastupidi, ka rahvas tundis pakilist vajadust öelda välja oma arvamus kunstist. Debatt oli üleriigiline, keegi ei jäänud koju ahju taha, kõik piketeerisid kuskil ajaleheveerul või digitaalses kommentaariumis.

 

Melanhoolia – 1990. aastate päevapraad

"Süüdlased" on nüüd musealiseeritud, ajaloostatud, nende võitlused lõppenud. Ent väljavalitud 16 kunstnikku ei anna ikka veel kokku üheksakümnendate idioomi – ikka veel on vaja kriitikujuttu juurde puhuda, sest lisaks rahva vihale on püsinäituselt puudu ka mälupoliitiline kontekst.

Üheksakümnendate esimene pool oli mäletatavasti kogu Eestis täidetud õigusliku ja ajaloolise järjepidevuse retoorikaga. Ka kunstielus tuli see jutuks, ja nimelt kuuekümnendate renessansina – ajaloolise õigluse jagamisena ennist represseeritud (pool)põrandaalustele ja (peaaegu) autsaideritele. Kümnendi esimest poolt polegi võimalik hoomata teadvustamata tõika, et toona tegeldi ka hoogsalt kunstiajaloo revideerimisega, mäletamise allasurutud mustrite rehabiliteerimisega ning mõttelise naasmisega nii sõdade-eelse Eesti Vabariigi juurde kui ka Lääne-Euroopa kultuurilisse rüppe, ühteaegu nii Ülo Soosteri kui ka Joseph Kosuthi aatekaaslaseks.

See geograafiline ekspansioon pole samuti Kumu püsiekspositsiooni jõudnud ning vist isegi õigustatult, kuna kõnealune aastakümme ei kuulunud toona rehabiliteeritud kunstnikele. Pigem ikka neile, kes olid hakanud n-ö kaela kandma alles kuskil kaheksakümnendate lõpus. Kunstiveteranidel lihtsalt vedas siirde algusaastail: nad said oma väljateenitud lilled ja medalid (mõni ka n-ö riiklikud matused). Uhketel retrospektiividel, mälestusnäitustel ja kataloogitud memuaarides sai rahvas näha kuuekümnendate põlvkonna põrandaaluseid kunstirevolutsioone ja sahtlisse tehtud visandeid – nüüd juba taasiseseisvunud Eesti kunstielu keskmes ehk üheksakümnendate parimatel näitusepindadel.

Täna on aga jälle kakskümmend aastat täis tiksunud ning ajalugu tuleb taas nõudma oma osa olevikust. Jälle tuleb jagada lilli, medaleid ning korraldada riiklikke mälestustseremooniaid. Õnnestunult on kõnealune püsinäitus teinud pikema vestluspeatuse kahel Saaremaa kunstibiennaalil kümnendi keskpaigast – Peeter Linnapi kureeritud biennaalidel "Ajaloo vabrik" (1995) ja "Invasioon" (1997). Leian, et siis vaatas terve kümnend Eestis piltlikult öeldes esimest korda peeglisse ja teadvustas end eneseanalüüsi objektina. Leian, et just seal ja sel hetkel algas selle kümnendi ajaloostamine ning seda kõrgendatud teadlikkuses fabritseerimisest kui ajaloo peamisest tööriistast.

Midagi tollastest fundamentaalsetest kahtlustest ajaloo usaldusväärsuse ja foto põhimõttelise valelikkuse osas on jõudnud ka nüüdsesse püsiekspositsiooni. Ent see peitub vaid piltide endi ikonograafilises ülesehituses, see avab end meile vaid piltide lähilugemises. Tänased kuraatorid on neile saateks külge kleepinud hoopis "võitjate põlvkonna" ümmarguse narratiivi – kuuleme lugu eesrindlikest teerajajatest ja väga olulistest maadeavastajatest, legendaarsetest mässajatest, "tundliku sotsiaalse närviga" kunstiuuendajatest, "kunstiskeene radikaalsetest avardajatest", kunstilise iseseisvuse toojatest. Nii harjumuspärane ja armas, kui see lõputa lugu ka on, aga kas kunstiajalooliseks eneserefleksiooniks pole võtta mingit vähemvõidukat retoorikat? Midagi kriitilisemat, mis aitaks välja enesekiituse ummikust? Kas heroiseerimine on ainus viis kirjutada ajalugu?

Ei ole ainus viis. Eelviidatud skisofreeniline kõnediskursus ei sündinud ju tühja koha peale. Sellega seltsisid morbiidne enesehävitus, resignatsioon, blasfeemia, eneseiroonia, raevukas travestia, sisemised deemonid ning kõrgendatud teadlikkus füüsilise keha katkemisest sotsiaalsete konfliktide pingeväljas. Kuidas on võimalik sellest mööda vaadata? Kuidas on võimalik sellest vaikida? Kuidas on võimalik unustada nii ruttu, et üheksakümnendad kunstis oli puhas lagunemise diskursus, mil dekonstruktsioon, simulaakrum, skisoanalüüs, metanarratiivide tühistumine, "kunsti lõpp", "autori surm" ning nomaadlemine tühjade tähistajate padrikus markeerisid peavoolu? Midagi muud ju pakutavas menüüs polnudki. Fin de siècle melanhoolia oligi 1990. aastate päevapraad ja selle lõhna ma saatetekstides ei adu. Näib, et mälu on ikkagi katkenud, mäletamise muster üle kirjutatud.

Quo vadis, eesti rahvas? Millise kultuurimälu sa oled endale garderoobist täna valinud? Ilmselgelt mitte üheksakümnendate oma. Aga kuidas olekski see võimalik? Tänases Eestis ei saaks üle tänava tõmmata sinivalget loosungit "Suvi läbi tasuta juua!", millest kaamera riigitelevisiooni kunstisaadete arhiiviväljavõtteis pärast üle libiseks. Tegelikult ei tohi ju enam ka oma korteri rõdul suitsu teha, tänaval viina juua. Pintsak ei lõhna enam üldse, sest pesuvahendite ja -valgendajate katkematu reklaamikosk on oma töö teinud: Eesti on sügavpuhastatud. Ühiskond on sanitaarne, hästiventileeritud ning vähese alkoholisisaldusega poliitkorporatiivne kontrollorgan. Narkootiline joove on küll suuremaks probleemiks kui iial enne, ent osa sellest ilmselt dekriminaliseeritakse peagi, puhtalt raviotstarbelistel eesmärkidel. Kõik need meetmed on vilja kandnud, just nagu Ülo Kiple kunagised üleriigilised grafiti vormis ettepanekud "haiguste raviks" – inimesed on üheksakümnendate siirde järel jälle leidnud meelerahu soojas toas potitaimena tukkudes. Status quo, eesti rahvas?

 

 

 

DeStudio
Röövel Ööbik. Raul Saaremets
1993
fotokollaaž, 97 x 149 cm
Eesti Kunstimuuseum
Fotograaf Stanislav Stepashko

 

 

 

Lõpukummarduseks uusveteranidele

Mitmed kunstnikud ajavad sel näitusel ühte asja – arutavad elu võimalikkust kommertsi esteetikas. Mart Viljus, Inessa Josing, DeStudio (Herkki Erich Merila, Peeter Laurits) ja Toomas Volkmann on kõik omal moel suhestunud ärilisest tagamõttest toodetud iluga. Esimesed kolm pigem tõrjuvad seda absurdi, pastiši ja paroodia taktikatega, viimane aga võimendab reklaamiesteetikat sensuaalsuse määrani, milles pildile jääb vaid "Seks müüb!"-retoorika.

Mare Tralla, Liina Siib, Mark Raidpere ja Ene-Liis Semper seevastu arutavad pigem neile määratud soorollide üle, lahkavad sugu ja keha ning mõlemale kategooriale noana selga laotud "tööülesandeid". Ka siin annab tooni vastupanu paatos, sest keegi ei tervita avasüli traditsioonilist peremudelit ja "rahvusliku tõuaretuse" riiklikke programme. Kõik valivad pigem liberaalsed vabadused, feminismi ja LGBT vaikse protesti, mõni siiski ka üsna jõngalt vastu käratades patriarhaalsele ülbusele, mis kohati Toompeal lõugu laiutab. Eriti annavad just Mare Tralla ja Liina Siibi teosed võimaluse diagnoosida soolist diskrimineerimist, palgalõhet ja naistes sugereeritud madalaid ootusi elule.

Olen ise vahepeal kolme tütre isaks saanud ning tean omast käest, et põhjusi, miks üheksakümnendad enam tagasi ei tule, on veel. Nimelt pole üheksakümnendad mingis mõttes lahkunudki. Eesti troonib ka praegu riiklikult sanktsioneeritud soolise palgalõhega maailma edetabeli tipus ning ma ei ole kindel, kas minu lastele selles "idamaises šariaadis" on üldse peale sundviljastamise ja sundsünnitamise mingit muud "tööd" ette nähtud.

Ülejäänud püsinäituse kunstnikud ei võimalda kergekäelist liigitamist kategooriatesse, pigem püsivad ühe ja paarikaupa oma iseäralikel radadel. Näiteks Anu Põder pole kunagi külakiigele mahtunud. Ka enne perestroikat püsis ta skulptorina kolleegidest eemal. Aina pages ta klassikalisest figuraalsest modelleerimisest objektide ja installatsiooni manu, huvitus näiteks materjali võimest mäletada inimese keha. Abjektsus, tarbimisest välja langenud esemete õudne tühjus, nende rebenenud anatoomia ning aimdus, et keegi on surnud, on ikka jälitanud tema etteasteid. Asjade ja inimeste tarbetu järelelu, küsimused elu võimalikkusest väljaspool mullistuvat tarbimisühiskonda on olnud Anu Põdra mängumaaks, melanhoolseks mikroajalooks keha ajalikest jälgedest esemelises kultuuris.

Posthumanism, hüvastijätt inimkeskse kultuuri ja antropotseeniga, oli ju samuti üheksakümnendatel eostatud meelelaad, ning just seda Zeitgeist'i tervitab masinliku kiretusega Kurvitza arvutiinstallatsioon "Pentatonic Color System 07-11" (1994/1999). Ent veel mõni sõna figuraalse skulptuuri laialipudenemisest. Hannes Starkopf avastas üheksakümnendatel võimalused sünteesida klassikalist modelleeringut popkunsti ja psühhedeeliaga, kohtus sel värvikal trip'il toonase neopopi noore printsi Marko Mäetammega ning tulemuseks on exegi monumentum – väärikas epitaaf mõlema kunstniku kunagistele tegemistele.

Ka Kiwa, kameeleonina performatiivseid identiteete üll kandnud trikster, on sel püsinäitusel modelleerimas büste ja päid, ent vaid selleks, et osutada inimese identiteedi sündimisele interaktsioonis teiste inimestega, teiste arvamusena. Päeva lõpuks otsustavad ju ikka teised, kas sa oled tõepoolest Napoleon või suurustav hull ja millistesse klaaslagedesse põrkab su pea, millisesse palatisse sind pärast kinni panna.

Toomas Kalve ja Laurentsius (viimane sel näitusel küll ebatüüpilise ja -sobiva tööga retrospektiivi jaoks) on alati astunud transavangardse sammuga kaugema mineviku pildikultuuri radadel. Esimene on ikka pühitsenud fotograafia sünnisajandi habrast ja hõbedast esteetikat, teine aga maalikunstikesksete kunstiajalooliste tsitaatide peitusemängu. Mõlema töödes on dekadentlikku maneeri ja traagilist ajalooteadvust; tunnet, et side minevikuga pole enam ehe ning seda on vaja mingil moel taaselustada, kasvõi osutustes "ajaloo lõpule". Täitis ju kümnendit üleüldine finalism, veendumus, et koos sajandi lõpuga oleme jõudnud ka "kunsti lõppu" – et ees oli seismas nullindate sein ning sellel peegeldus vaid seljataha jäänute tee. Ning sellelt peegelseinalt tuli võtta vastu see, mis sealt võtta oli.

Marco Laimre seevastu pakub vaatajale teistsugust peeglifaasi – üheksakümnendate Eesti jõudmist meediareaalsuse hegemooniani, olukorda, kus seriaalsus loob reaalsust. Ning mitte mingit alternatiivreaalsust, vaid ainukest ja autokraatset, näiteks alates 1993. aastast riigitelevisioonis eetris olnud telesarja "Õnne 13" meediareaalsust. Laimre papist ehitatud televiisorite sein ise annab tunde odavusest ja mõistlikust hinnast, ka nende ekraanidel tardunud narratiiv räägib "väikese inimese" argipäevast. Teatav "kaotajate põlvkond" (millel, muide, peatuvad ka Kurvitza elustiili-uuringud), uusvaeste armee, kelle jaoks elu seisneski toona vaid toidukotiga lumehangede vahel komberdamises, tühistab kümnendi lootusrikka paatose ja tõendab sotsiaalse kastiühiskonna sündi ametliku Eesti eduloo varjus.

Jaan Toomik, demokraatliku eluhoiaku ning loomingu morbiidsete motiivide kiuste, esindab aga edukalt "laia maailma" läinud Eestit. Vaid tema – kui see oleks ühe inimese töö – annab kõige paremini välja üheksakümnendate idioomi mõõdu. Kohaliku rahva viha oli suuresti just Toomiku vastu suunatud, samuti globaalse biennaalikarusselli huvi, ning kindlasti heiastub just tema loomingus kümnendi edukultuse varjus luuranud depressioon ja ahistus, eksistentsiaalsed küsimused isiklikust hakkamasaamisest ajal, mil "kõigil teistel läheb väga hästi". Tema hoolitsebki praegusel Kumu püsinäitusel matusemeeleolu eest parimal võimalikul viisil, tema teosed sängitavadki üheksakümnendad muuseumi mullasesse auku – piisavalt mustas meeleolus.

 

* "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)". Kuraator: Anu Allas. Näituse töögrupp: Maarin Ektermann, Liisa Kaljula, Eha Komissarov, Elnara Taidre. Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, A-tiib, avatud alates 17. II 2016.

 

Johannes Saar on kunstiteadlane, -kriitik ja õppejõud, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor.

< tagasi

Serverit teenindab EENet