est eng

 

Tanja Muravskaja: "Ukraina konflikt mõjutab meid kõiki."

Elnara Taidre (2/2015)

Elnara Taidre intervjueerib Tanja Muravskajat seoses tema Ukraina–Venemaa konflikti isiklikult tasandilt vaatleva näitusega "Kolm õde".

 

22. IV–11. V 2015
Hobusepea galerii

 

Palun räägi taustast – milline on sinu Ukraina-lugu: kes on sinu peres Ukrainast pärit, millisteks on jäänud sinu sidemed Ukrainaga ja kuidas sa neid tunnetad?

Minu vanemad sündisid Ukrainas, nad olid pärit Žõtomõri oblasti naaberküladest. Isa külastas oma Eestis elanud tädi nii enne kui ka pärast ajateenistust ja otsustas abiellumise järel asuda perega siia elama, nii et aasta enne minu sündi kolisid mu vanemad Pärnusse. Kogu selle aja jooksul hoidsime sugulastega tihedaid sidemeid, käisime igal aastal Ukrainas neil külas. Kutsume nõbudega – meid on kokku viis, minu ema ja tema õdede tütred – üksteist õdedeks, rõhutamaks oma lähedust. Nõukogude ajal kolisid kaks pere meie suguvõsast Ukrainast praegusele Venemaa alale; kui tekkisid piirid, jäid nemad sinna. Nii et kaks õde elab Venemaal, kaks Ukrainas ja mina siin.

Minu jaoks eksisteerib lapsepõlve-Ukraina, mille kõrval on viimasel ajal esile kerkinud ka teistsugune Ukraina. Lapsepõlve sündmustes osalejad lahkuvad ja lapsepõlvest pärit pildid kaotavad oma romantilise varjundi, muutudes realistlikumaks: näiteks see, mis tundus maaelus tore, omandab praegu hoopis teistsuguse tähenduse. Viimase paari aasta jooksul tekkis minu jaoks uus, poliitiline ja karm Ukraina, õigemini, see pöörane pilt, mis tuleb YouTube'ist või rahvusvahelistest uudiskanalitest. Kokkuvõttes on minu Ukraina selline mitmekihiline emotsionaalne pilt, mis seostub nii helgete mälestuste kui ka kaasaja teravate läbielamistega. Ei tahaks mõjuda liiga enesekindlana, kuid juba üle-eelmise aasta novembris oli mul tunne, et Maidani sündmused osutuvad ühiskonna sisemise konflikti sümptomitena plahvatusohtlikeks ja tagajärjed võivad olla täiesti ennustamatud. Muidugi, ma ei osanud ette näha, et olukord osutub niivõrd raskeks. Ma ei saanud silmi uudistelt, istusin lõputult uudisteportaalides, elasin väga kaasa, suhtlesin sugulastega.

Räägi, kuidas tekkis selle näituse idee.

Eriti teravaks muutus olukord siis, kui saime teada, et ühest minu Kiievi-õest on saanud aktiivne osaleja Maidani-sündmustes. See vapustas meid, olime väga mures tema elu pärast. Umbes aasta möödudes otsustasin, et peaksin sellel teemal tegema oma sõnavõtu kunstnikuna, küll mitte otsesel, vaid omamoodi mõistukõne kujul. Lähtusin oma ajakirjanikutaustast ja ajakirjanduse meetodist – otsustasin minna kohale ja küsitleda "huviobjekti" ise, uurida, mida ta mõtleb ja tahab öelda. Käisin Kiievis temaga vestlemas jaanuaris ja neli nädalat hiljem intervjueerisin Venemaal, Belgorodis elavat õde. Kuulsin siis kahte diametraalselt vastandlikku vaatepunkti, ja seda väga avameelselt esitatuna, sest üks asi on rääkida Skype'i vahendusel ja teine silmast silma.

 

Tanja Muravskaja

 

Teid on kokku viis, kuid valisid oma neljast õest välja kaks.

Valisin välja kaks tegelast, kes võtsid poliitiliselt väga aktiivse seisukoha.

Näeme näitusel kahte õde: oled kolmandana kohal nähtamatuna. Õed vaidlevad – kahe video kõrvutamine mõjub virtuaalse vaidlusena –, sina aga kuulad. Oled neutraalne vaatleja, kes esitab küsimusi õdedele – ja, nagu mulle tundub, ka vaatajale.

Sugulaste suhtes on muidugi väga keeruline säilitada neutraalset positsiooni, kuid minu eesmärk oligi jääda neutraalseks – nii sugulase kui ka kunstnikuna. Loomulikult mul on oma seisukoht, kuid antud juhul asun kahe õe vahel, kuulan neid ära. Vaataja jaoks aga olen kohal nähtamatuna: tooni annab pealkiri, mis viitab kolmandale tegelasele. Panen ka vaataja selle kolmanda rolli.

Vaataja ei samastu sinuga, kuid vaatab sinu silmadega.

Jah. Püüdsin käsitsi kirjutatud seinatekstiga oma olemas- ja kohalolu fikseerida, kuid teha seda minimaalselt. Minu "puudumisel" on ka poliitiline seletus – Eesti ei osale sõjakonfliktis vahetult, mina aga toon nähtavale otsese konflikti osapooled.

Meil Eestis on ehk võimalik konflikti rohkem kõrvalt näha.

Praegu veel on. Meil käivad küll poliitilised diskussioonid, seal aga toimub vahetu sõjategevus.

Räägiks näituse pealkirjast. Kolme õe kuvand on kultuuriarhetüüp – naljakas, et mul tuli esimesena meelde vanalinnas, Hobusepea galerii läheduses asuv hooneterühm Kolm Õde, muinasjutud kolmest õest, aga ka kolm mütoloogilist graatsiat. Alles hiljem meenus Anton Tšehhovi näidend, kus kolme õe lugu väljendab minu jaoks teatud rahutust, pürgimist millegi saavutamatu poole.

"Moskvasse, Moskvasse!" võib ju asendada teiste sihtkohtadega.

"Vabaduse poole!"

Või: "Rahu poole!"

Samas, vanad ja uued kolme õe arhetüübid on vastuolulised – esimesed kehastavad kolmesuse eneseküllast printsiipi, teised aga ebastabiilsust ja ärevust. Sinu pealkiri kaasab erinevaid tähenduskihte, luues võimalusi eri tõlgendusteks.

Mulle tundus kolme õe kontseptsioon sisult piisavalt mahukas. Otsisin pealkirja kaua: tahtsin leida sellist, mis viiks vaataja kohe loo sisse. Oleks võinud ju valida midagi silmatorkavat – "Maidan", "Ukraina konflikt" vms, kuid see poleks toiminud. Lähtusin Ma ei lähtunud isegi mitte niivõrd näituse materjalist, vaid kuivõrd oma sõnumist – sellest, mida oma mõistukõnega vaatajani tahtsin tuua. Kolme õe kuvand on selle näituse põhivõti.

Olen kuulnud, et ka Venemaal on lõhestunud paljud pered, kellel tegelikult polegi Ukraina juuri. Kriitiliselt mõtlevate Vene inimeste jaoks on Ukraina sündmused vaid osa Venemaa uusimperialistlikust sise- ja välispoliitikast.

Kardan, et see on alles protsessi algus ja võib viirusena levida. Venemaal ja Ukrainas elavad miljonid, lisaks on suured vene kogukonnad üle maailma – kardan, et selle lõhe ulatus ja mõju osutub väga suureks ning annab tunda pikema aja jooksul. Ukraina sündmused pole vaid lokaalne konflikt.

See võtab ülemaailmse mastaabi. On juba räägitud teisest külmast sõjast.

Võib öelda, et see konflikt provotseeris küsimuse venelaste identiteedist – mis varem nende jaoks nii teravalt esile ei kerkinud. Nüüd kujundasid nad aga äärmiselt selge ettekujutuse oma riigist, selle kohast maailmas ja tulevikust. Arvan, et hakkame seda Venemaa naaberriigina tundma. Ukraina konflikt mõjutab meid kõiki.

See probleem on suurem kui vaid Ukraina konflikt, olles veelgi mastaapsemate protsesside sümptomiks. See on Venemaa "oma tee" otsing – väga selgelt läbi vastandumise.

Ka need peresisesed konfliktid on väga ohtliku protsessi sümptomid – ma poleks eales ette kujutanud, et mu õdedel tekivad nii fundamentaalsed lahkarvamused. Oleme alati suhelnud poliitilisi teemasid mitte puudutades, kuid konflikt tõi esile teatavad iseloomujooned ja provotseeris peresisese lõhe. Näeme praegu alles esimest lainetust, mis mind hirmutab. Minu näitus ongi ajendatud sellest seesmisest hirmust, justkui läheneva katastroofi eel. Tahtsin teha sellest projekti mõne aja möödudes, et oma emotsioonid üle kontrollida. Nüüd, aasta hiljem, on tekkinud minimaalne ajaline distants, mis tegi selle võimalikuks.

Kahe õe läbinisti ideologiseeritud jutt oli hirmutav. Hämmastav, kuivõrd groteskseid vorme võtavad identiteediotsingud nii Venemaal kui ka Ukrainas.

Seejuures on need kaks noort naist kõrgharidusega. Kiievi-õde on lõpetanud magistrantuuri rahvusvaheliste suhete alal, Belgorodi-õel on kaks kõrgharidust – ta on jurist ja majandusteadlane, töötab tervishoiuministeeriumis juristina. Ma ei anna vaatajale liiga detailset infot, et rohkem üldistada, lubada vaatajal rääkijatega samastuda. Ma ei tahtnud muuta õdesid liiga isikupärasteks ka seetõttu, et väga paljud mõtlevad nii nagu nemad. Minu intervjuud polnud juhuslikud – lindistasin vestlust samade küsimustega kahel erineval päeval, kontrollimaks, kas nende jutt kattub, ning järgmise päeva jutt kordas üsna täpselt eelmist. Need polnud juhuslikud repliigid, vaid läbimõeldud sõnavõtt. Minu jaoks on see jutt hämmastav, ma ei suutnud uskuda, et nemad, täiskasvanud inimesed, räägivad tõsiselt.

Nende jutt langeb väga kokku ametlike seisukohtadega.

Muidugi, see pole nende väljamõeldis. See on ametlik doktriin.

See on manifest.

Jah. Nende jaoks oli tähtis esitada oma vaatepunktid, et need saaksid avalikuks – Eestis, Euroopas. Kusjuures see deklaratiivne tekst, mida nad rääkisid kaamera ees, ei erine eriti sellest, mida nad rääkisid ilma kaamerata. See on mõtlemisviis, ideoloogilised konstruktsioonid, mis viimasel ajal eksisteerivad püsival alusel. Kusjuures, olen rääkinud ka Ukraina kunstnikega ja nende positsioon peaaegu ei erine Kiievi-õe omast: minuga räägiti demonstratiivselt vaid ukraina keeles, kuigi minu ukraina keele oskusest ei piisa intellektuaalse vestluse jaoks. Nad ei tahtnud rääkida minuga vene keeles, sest rõhutavad oma identiteeti ukrainlastena, asudes vene keele kui vaenlase keele suhtes kaitsepositsioonile.

Siin mängib ehk rolli olukorra ekstreemsus, kus on arvukad inimohvrid ja võimatu arutleda külmalt, otsida neutraalset seisukohta. Kehtivad vaid äärmused, maailm muutub mustvalgeks – kes pole meiega, on meie vastu.

Maidanil osalenud õde rääkis sellest, et Maidanil hoiti kokku, sest barrikaadide taga inimesi tulistati. Talle pakkus rõõmu rahvusliku ühtehoidmise tunne, vastastikune abi äärmiselt keerulistes tingimustes. Ja ta oli valmis neis tingimustes viibima, järgima reegleid ja riskima oma eluga – minu jaoks oli see uskumatu. Seda protsessi ei saa vaadelda rahuliku ja neutraalse pilguga, seletades probleeme näiteks sellega, et ühiskond elab läbi etappi, mis meil Eestis oli aastaid tagasi. Ukraina–Venemaa juhtumis toimub identiteedi kujunemine konflikti, vennatapu kaudu. Nad tapavad teineteist ja niimoodi mõistavad midagi iseenda kohta.

Siinkohal avaldab sügavat muljet Kiievi tänavatel filmitud video, mille taustaks on sõjategevust kajastava YouTube'i kanali heli.

Kiievis viibides ei saanud ma lahti fantoomplahvatuste helist, mis minu jaoks kostis tänavatele Ida-Ukrainast. Mind hämmastas, kuidas võib jalutada, tähistada aastavahetust, istuda kallites restoranides, pildistada ja elada nii, nagu 600 km eemal ei toimuks lahingud ega sureks inimesed. Kiievi elanikel, kusjuures, on kõige suurem vastutus viimaste valimiste järel kokku tulnud valitsuse eest, sest neil on enim valijahääli, suurem ligipääs infole ja võimule. Kuid mulle seletati, et on võimatu olla pidevalt sügavas mures ja rõhutud, tuleb elada edasi, toita lapsi jne. Siiski, see, et Kiievi elanikud on sõjakonfliktiga leppinud, justkui tähendab, et nad kiidavad selle heaks. Tulin tagasi väga raske tundega, mida mingil määral annab edasi see video.

Minu jaoks oli esimeseks muljeks video pildi ja heli vastuolu: lakkamatu tulistamise ja plahvatuste helide kõrvutamine lausa et idüllilise päikeselise Kiieviga, kus inimesed muretult jalutavad. Mingil hetkel ilmus küll kaadrisse mälestamispaik, kuhu toodi lilli.

See oli Maidanil hukkunutele. Mitte neile, kes hukkusid rindel.

Eeldasin miskipärast, et just neile.

Ma ei annagi liiga palju viiteid, sest konkreetsemad faktid juhiksid konkreetsemate järelduste juurde, mida ma ei taha. See on näitus kolme videoga, mille pikkus on kokku umbes tund: annan vaatajale võimaluse saada põhimulje minimaalselt läbivaadatud materjali põhjal. Tähelepanelik vaataja võib analüüsida linnaruumis filmitud süžeesid või õdede jutu semantikat, see annab omakorda võimaluse minna sügavamale. Kuid esmamulje peaks kujunema ka võrdlemisi põgusal ülevaatamisel.

Siin on võimalik saada tugevat esmamuljet, kuid detailidesse süvenemine annab palju juurde. Kiievi linnapilte jälgides hakkas mulle tasapisi tunduma, et sõjategevus toimus sealsamas ja inimesed jälgivad seda linna vaateplatvormidelt nagu teatrirõdult. Ja ei tee mitte midagi. Nagu kogu Euroopa, kogu maailm vaatab neid sündmusi – kas siis jõuetult või küüniliselt.

Põhirõhk Kiievi-videol oli esteetilisel komponendil, kuid tegelikult oli sellel mitu ülesannet, muuhulgas tahtsin küll rõhutada seda kauge maastiku vaatamise momenti.

Hea teos või näitus on alati mitmekihiline, eri tähendustasanditega – mida rohkem süvened, seda rohkem saad. Mingil hetkel langesid lendavate lindude kaadrid ja lõhkevate mürskude heli niivõrd kokku, et mul tekkis mulje, et need polnud linnud, vaid pommitajad – pidin peaaegu võpatama. Alustad selles videos kahest eraldatud territooriumist, millest üks kajastub pildil ja teine helis, kuid mingil hetkel saavad need üheks vaataja peas, see on psühholoogiliselt ja tajufenomenoloogiliselt huvitavalt üles ehitatud stsenaarium.

Mul on hea meel, et see nii toimis.

Lisaks sisulisele poolele oli minu jaoks tähtis, milliste vahenditega sa selle raske teema tunnetuse saavutad. See pole ju vaid dokumentatsioon. Miks see on kunstinäitus? Siin on omad vahendid, dramatiseerimine, mis mõjub lisaks ideelisele, poliitilisele tasandile ka esteetiliselt ja emotsionaalselt. Rääkides videointervjuudest sinu õdedega, mida on näitusel võimalik vaadata vaid teineteisega kõrvutatuna, oli minu esmamuljeks täielik kaos.

Just, tekib soov ära minna, on väga raske seda vaadata ja kuulata.

Minu esimene mulje näituseruumi sisenedes oli vaidlevate häälte kuulmine: selle lõi kahe õe videote asetsemine nurgas, teineteise vastas. Nurk kui terav geomeetriline kuju kehastab konflikti väga hästi. Minu jaoks oli huvitav, kuidas sa dokumenteeritud draamat kunstivahenditega võimendasid. Need pole antropoloogilise "ekspeditsiooni" materjalid, mis paiknevad seinal kõrvuti, eri vaateväljadel, et neid üksteise järel sõltumatult uurida.

Lisaks materjali kogumisele oli mul ka kunstieesmärk.

Oled vaatajana justkui neutraalne kuulaja, kuid tunned, et sind tiritakse vägisi vaidlusesse. Kahe eri maailmavaate kokkupõrge on tajutav koguni füüsiliselt: vaataja keha, mis asub kahe heli- ja pildiallika vahel, muutub selle konflikti territooriumiks, lahinguvälja kehastuseks. Samas, ma ei näe siin võimalusi dialoogi, lahenduse, äraleppimise jaoks.

Seda siin ei olegi. Näitus tutvustab teatud nähtust, loob teatud meeleolu. Kuid ma ei näe ka ise, autorina, siin võimalust väljapääsuks. Ma ei võta siin kumbagi poolt ega ütle, kes on parem. Sain sellise hariduse, mis sunnib mind tegema teravaid, kriitilisi töid. Muidugi ma mõtlen vaataja peale, ei taha teda täielikult traumeerida, kuid minu eesmärk pole luua näitusel mugavat olukorda. Minu tööd tegelevad alati inimesega, portreteerivad teda – kuid selle kaudu silmitsed, justkui peeglist, ka iseennast, vastad küsimustele iseenda kohta. Ja need pole kerged küsimused. Tegelen selle näituse raames mitme eetilise probleemiga – kuidas mitte solvata vaatajate vaateid; kuidas mitte solvata oma peret ja mitte muuta õdesid oma vaenlasteks; kuidas jääda iseendaks, säilitada oma vaatepunkti. Soovin küll, et minu vaataja saaks ka esteetilise elamuse, kvaliteetselt vormistatud ja vaataja suhtes lugupidamisega teostatud kunsti kogemuse, ega tunneks end solvatuna. Selles mõttes ma küll hoolin vaatajast, kuid ei paku talle liialt helget kunstikogemust.

Hoolid vaatajast ka selle poolest, et annad talle infot esmaallikast: see on Eestisse toodud algupärane info, mitte see, mida loeme ajalehtedest. Sa lased vaataja oma pereringi, usaldad talle oma pere loo, isikliku draama – see on suur privileeg. See pole kunagi lihtne. Sinu õdede repliikidest sain aru, et nad siiski püüavad peresuhteid säilitada, vältides poliitilisi teemasid. Venemaal elav õde rõhutas, et sugulased on kõige tähtsamad. Minu jaoks tõi see väikese positiivse noodi. Ma muidugi ei tea, kuivõrd seda suunasid sinu küsimused või hilisem montaaž, et mõlemad lõpetasid oma sõnavõtu, rõhutades inimestevaheliste, perekondlike suhete tähtsust.

Ei, nad lõpetasid niimoodi ise.

See tõi sisse mingitki lootust, et inimesed pole siiski ideoloogiast totaalselt pimestatud.

Kõik ei ole. Me väldime poliitilisi teemasid, et perekondlikud suhted täiesti lõhki ei läheks.

 

Elnara Taidre on kunstiteadlane, kuraator ja kriitik, kes töötab Kumu kunstimuuseumis.

 

CV
Tanja Muravskaja on Tallinnas elav ja töötav fotokunstnik. Fotograafiat õppinud aastatel 2002 –2010 Eesti Kunstiakadeemias ja 2004–2005 Westminsteri ülikoolis, enne seda õppinud ka ajakirjandust Tallinna Ülikoolis. Kerkis Eesti kunstielus võimsalt esile 2000. aastate teises pooles (uus)rahvuslust käsitlevate peamiselt fotoportree žanris isiknäitustega. Tema töid kuulub nii Kumu kunstimuuseumi kui ka Tartu Kunstimuuseumi püsikogudesse.

< tagasi

Serverit teenindab EENet