est eng

"Mis asi see kunst siis ikkagi on ja kuidas seda tehakse? "Inimesed tahavad seletusi ning tõepoolest kõigele, mis eksisteerib maailmas, on välja mõeldud seletused. Ometi algab tõeline kunst seal, kus seletused segaseks muutuvad või sõnad päris otsa saavad; ei aita enam võõrsõnadki." See, üks mitmest näitusel seinale trükitud Pääsukese tsitaadist, on minu jaoks võtmetähendusega." – Hedi Rosma, "Hea seltskond(KUNST.EE 2021/1)

 

Tantsides tuleviku varemetel

Annika Toots (1/2021)

Annika Toots keskendub düstoopilistele maastikele Mari-Leen Kiipli ja Britta Benno loomingus.

 


"Maastik on alati ajamaastik."
Jean-Luc Nancy1

 

On 2020. aasta juulikuu lõpp, sumeda ja kauaoodatud suve keskpaik, mil loodus on kõige elujõulisem ja lokkavam. Haapsalu Linnagaleriis avatud Mari-Leen Kiipli näitus "Husa"2 on kui selle välise lopsakuse orgaaniline jätk suvise kuuma eest jahutust pakkuvates siseruumides. Betoon, klaas, raudorad, voolav vesi ja selle kõige vahel maast laeni rippuvad ning inimloodud materjalidega põimuvad ronioad: kuurortlinna galeriis avaneb vaade tulevikule, kus inimest, kes asfalteeriks, betoneeriks, kaevaks, lõikaks, saeks ja niidaks, enam ei ole ning loodus võtab tükk tüki haaval jälle üle. Mida ta alati teebki, kui talle selleks vähegi võimalus anda.

Mõni aeg hiljem leiab selle sama rabeda, tükkideks lagunenud maastiku kontsentreeritud versiooni Tartust Kogo galeriist,3 seekord dialoogis Paul Kuimeti fotokollaaÅžiga "Kristallsõrestik" (2020), millel on kujutatud troopilisi taimi erinevate suurlinnade botaanikaaedadest. See dialoog liigub Kiipli Haapsalu näituse tuleviku tühermaast edasi, või õigemini tagasi, modernismi põhjustatud traumade, ning veelgi kaugemale – kolonialismitraumade juurde. Kiipli düstoopilisele tulevikumaastikule on lisandunud nüüd justkui joonealuse viitena teaduse arenguga toimunud inimese ja looduse lahknemine ning looduse allutamise ja koloniseerimise soov,4 mille üheks sümptomiks on botaanikaaiad.

 

 

Mari-Leen Kiipli
Husa
2020
Installatsioonivaade
Haapsalu
Linnagaleriis
Kunstniku loal

 

 

Modernism, mis sünnitas kristallpaleed, tööstusrevolutsiooni ning tootis nii illusiooni progressist ja helgelt terendavast tulevikust kui ka inimesest kui kellestki, kes asub ökoloogiast üleval- ja väljaspool, on kaasa toonud lisaks ökoloogilisele kriisile ka aja kriisi – võimetuse kujutada ette paremat tulevikku.

Juba porisel ja pimedal 2020. aasta sügisel, mil suve soojus ja valgus tundub ähmase unenäona ning pigem on mure, kas kliimamuutuste tõttu lund enam üldse näeb, astun sarnasesse düstoopilisse tulevikumaailma Britta Benno näitusel "Ruinenlust Lasnamäel"5 Hobusepea galeriis. Inimesejärgses linnamaastikus, Lasnamäe varemetel, askeldavad nüüd lopsakas taimestikus kummalised dinosauruselaadsed olendid, taustaks barokne klavessiinipala.

Inimest pole siin juba ammu kohal olnud.

 

*

 

Britta Benno näituse pealkiri "Ruinenlust Lasnamäel" viitab varemetevaimustusele ning naudingule, mida tekitab ajast puretud arhitektuuriskelettide vahel uitamine. Kultuuri ja looduse kohtumispaigaks olevad varemed on nii Benno kui ka Kiipli näituse keskmes, mõlema puhul on need kasvulavaks inimesest sõltumatult tärkavale floorale ja faunale – metsikusele. Kui ajalooliselt on kultuuri seostatud maskuliinsuse ning loodust feminiinsusega, siis Mari-Leen Kiipli "Husa" puhul tugevdab seda metsiku ja feminiinse võidutsemise tunnet paar metallorade ja roniubadega kokkupõimunud sensuaalseid naistesaapaid, mis Kogo galeriis vastanduvad Paul Kuimeti loomingus välja toodud loodust kammitsevale kristallpalee motiivile.

Kiipli ja Benno maastikud räägivad tulevikust, kuigi varemetega seostuv nostalgia on olnud pigem mineviku kättesaamatuid aegu ja kohti igatsev ning seda mitmete lainetena juba alates 18. sajandist. 20. sajandi painajalikud sündmused, sõjad, moderniseerumine ning usu kaotamine tulevikku tõid sajandi lõpus esile omakorda uue varemetekultuse laine, mida on iseloomustatud kui nostalgiat aja järele, mil inimkond suutis veel teistsugust, paremat tulevikku ette kujutada.6 1980. ja 1990. aastatel esile kerkinud mälubuum, mis tegeles obsessiivselt minevikuga, viis tundeni, et mingis mõttes inimkond seisabki paigal, nostalgitseb, tuhnib minevikus, igatsedes kadunud aegu ja kohti, tegeledes minevikutraumadega ning "mõtiskledes mineviku üle, mis pole nõus mööduma".7

Vaikselt, kuid peatumatult on sellele nostalgitsevale hirmule tuleviku ees lisandunud veel ökoloogiline ärevus ja lein, mida on nimetatud ka antropotseeni traumaks.8 Antropotseeni trauma üheks põhjustajaks on aeglane vägivald, mida on ülemaailmselt tekitanud nii loodusest eemaldumine, kolonialism, globaalne kapitalism kui moderniseerumine.9 Erinevalt paljudest keskkonnakatastroofidest ei ole aeglane vägivald otseselt tajutav ega nähtav, seda iseloomustab teatud hilinemine ning generatsioonideülesus – see on vägivald, millel on pikaajalised tagajärjed ning mis mõjutab eelkõige ja esimesena vaesemaid ühiskonnagruppe ning piirkondi.

Aeglast vägivalda, mida põhjustavad kliimamuutused, õhusaaste, radioaktiivne saaste, ookeanide reostumine ja hapestumine, metsatustumine, jne, on iseloomustatud kui pikka suremist. Kuna aeglane vägivald on märkamatu ja toimub tohututel ajalistel skaaladel, siis on selle igasugune kujutamine keeruline. See tähendab, et kujutada tuleb kujutamatut.

Aeglane vägivald on tugevalt seotud ajatunnetuse ning selle muutumisega. Kui kapitalism on lühendanud meie ajatunnetust,10 siis ökoloogiline kriis on tõstnud inimeste ajalist teadlikkust ning muutnud aja- ja ruumitaju, sidunud selle "sügava aja" mõistega, sundinud meid nägema kaugemale kui sajand või paar ning pannud tajuma inimese-eelset aega, mis kujundab meie igapäeva. Meie olevik on tihedalt seotud nii kauge mineviku kui kauge tulevikuga ning see on ehk kõige selgemalt tuntav energiakriisi näol. Rob Nixon on nimetanud seda interreegnumit erinevate energiareÅžiimide vahel, milles me hetkel elame, laenatud ajaks – laenatud minevikust ja laenatud tulevikust.11

Selle praeguse, laenatud aja ebakindluses ei ole keskmes aga enam romantilised minevikuvaremed, vaid mälupildid tulevikust, milles inimkonda enam ei ole.

 

*

 

Stef Craps on kliimamuudatustega seotud tulevikudüstoopiaid nimetanud ka ettevaatavaks mäluks.12 Peamiselt peab ta silmas selle all kirjanduses ja filmikunstis levinud olevikuga suhestumise viisi, milles vaadatakse tagasi oma eelseisvale väljasuremisele liigina. Olevikust on saanud tuleviku mälu objekt. Väiksemal skaalal avaldub see ka viisis, kuidas inimesed kogevad sündmuseid või hetki mõeldes sellele, millise Facebooki või Instagrami postituse nad saavad sellest teha, millele tulevikus tagasi vaadata; kogedes sündmuseid ootuses, kuidas neid hiljem jutustada. Kliimakatastroofi puhul pole aga lõpuks kedagi, kes seda mäletamist ja leinamist võiks läbi viia – niisiis leiname me juba ette.

Mari-Leen Kiipli ja Britta Benno düstoopilisi inimtühju tühermaid võib pidada nii aeglase vägivalla representatsiooniks kui ka ettevaatavaks mäluks – ajamaastikeks, kus põrkuvad minevik, olevik ja tulevik. Nii "Husa" kui ka "Ruinenlust" on ettevaatavad mälupildid ajast ja kohast, mida on vorminud kliimakriis ja nähtamatu aeglane vägivald, mida inimkond enda ja ennast ümbritseva keskkonna peal läbi on viinud. Need on maastikud, kus kultuuri varemetel tärkab elu ja käib tants; kus kõik inimloodu mureneb ja laguneb ning esiplaanile on tulnud teised vitaalsed orgaanilised eluvormid.

Kui düstoopiatega on seostatud võimetust ja võimatust kujutada ette paremat tulevikku ning pigem etteheidet, et miks ei tegutsetud siis, kui selleks oli võimalus, siis kuigi Benno ja Kiipli teostes ei ole küll otseselt lootust, on neis tõdemus, et peale inimkonna kadumist jätkub elu siiski. See annab nende mõlema loomingule aga teatud kerguse. Näitusesaali astudes satub vaataja kummalisse positsiooni, justkui kõrvaltvaatajana saab ta näha elu, mis jätkub peale inimkonna kadumist. Meie ajast on saanud minevik, mis on siin maastikus kohal vaid rusude, puudumise, jälje ja joonealuse märkusena. Selles puudumises on aga omamoodi tume poeetilisus.

Küsimus on seega vaatepunktis – kas inimesejärgses maastikus võtab loodus kõik üle või taastub äkki tasakaal, tükk tüki haaval, sest puudub inimene, kes asfalteeriks, betoneeriks, kaevaks, lõikaks, saeks ja niidaks?

 

1 Jean-Luc Nancy, The Ground of the Image. New York: Fordham University Press, 2005, lk 61.

2 Mari-Leen Kiipli "Husa" Haapsalu Linnagaleriis, 4. VII 2020–2. VIII 2020.

3 Mari-Leen Kiipli "Husa" & Paul Kuimet "Kristallsõrestik" Kogo galeriis, 6. VIII 2020–5. IX 2020.

4 Philippe Descola, Beyond Nature and Culture. Chicago; London: University of Chicago Press, 2014.

5 Britta Benno "Ruinenlust Lasnamäel" Hobusepea galeriis, 25. XI 2020–14. XII 2020.

6 Andreas Huyssen, Nostalgia for Ruins. – Grey Room 2006, nr 23, lk 6–21.

7 François Hartog, Time and Heritage. – Museum International 2005, nr 57 (3), lk 16.

8 Richard Crownshaw, Cultural Memory Studies in the Epoch of the Anthropocene. – Memory Unbound: Tracing the Dynamics of Memory Studies. Toim. Lucy Bond, Stef Craps, Pieter Vermeulen. Oxford: Berghahn, 2017, lk 242–257.

9 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Cambridge: Harvard University Press, 2011.

10 John Berger, Twelve Theses on the Economy of the Dead. – Hold Everything Dear: Dispatches on Survival and Resistance. New York: Pantheon, 2007, lk 4–5.

11 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor, lk 69.

12 Stef Craps, Climate Change and the Art of Anticipatory Memory. – Parallax 2017, nr 23 (4), lk 479–492.

 

Annika Toots on kunstiteadlane, kuraator ja Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant.

< tagasi

Serverit teenindab EENet