est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

"Translocal Expressist" ja muust

Rael Artel (1-2/2009)

Rael Artel annab ajakirjale KUNST.EE intervjuu seoses rahvuslusteemalise seminariga “Translocal Express. Golden Age”
 
2007. aasta sügisel toimus Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse initsiatiivil endisel Eesti Kunstimuuseumi pinnal Rüütelkonna hoones Tallinna noortebiennaal, mida ühe kuraatorina ette valmistades käivitasid koos Airi Triisbergiga paralleelselt “Public Preparationi” (PP) egiidi all kõnealuse seminarisarja. Mis on sinu hinnangul vahepeal muutunud? Kas see on oma temaatiliste rõhuasetustega kuidagi kohalikku areeni mõjutanud või eelistab enamik kunstnikke endiselt teatud probleemipüstitusi vältida (viide sinu ideekavandile “Ühinenud kunstnikud/United Artists” Sirbis 16.11.2008)? Ja millist sammu valmistab ette Kumu kunstimuuseumis märtsis toimunud seminar “Golden Age”?
 
Muutused sünnivad ikka eelkõige inimeste peades ja koostöö tulemusena. PP on tagasihoidlik, rahvusvaheline, pigem vasakpoolset ilmavaadet ja kriitilist mõtlemist praktiseeriv network, mis on pidevas muutumises ja suhtes teiste samalaadsete network’ide ja asjast huvitatud kunstiprofessionaalidega. Milles üldse väljenduvad muutused? Kas meie Kultuuriministeerium on oma kahe viimase aasta tegevusega midagi muutnud? Või Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus?
 
Arvan, et PP on loomas teatud käitumisstandardit ja tegevusstrateegiat, mida loodetavasti kopeerima hakatakse. Mulle oli tore üllatus noortenäituse “Doings or Not”[1] sinine trükis, mis peaaegu üks-ühele jäljendas PP handout’ide formaati. Samas kuraatorina oli see jällegi ebameeldiv üllatus, et noorte kunstnike loomingu mõtestamise ja tutvustamise asemel otsustati trükkida suvalisi tekste.
 
Muutused võtavad aega – see kogemus on mul seoses oma projektiruumiga.[2] 2004. aastal alustades oli see UFO, millesse ei osatudki eriti suhtuda. Nüüd on tekkinud kohalik omaalgatuslike näitusepindade kultuur – Cnopt, NG Konteiner, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), Ferrodrum. Viis aastat on möödunud ja muutus on toimunud.
 
Alates seminarist “Translocal Express. Jubilee Edition”[3] on PP jälle töös minu kuraatoristrateegiana, seekord loomas teoreetilist ja diskursiivset fooni 2010. aasta jaanuaris Kumus avatavale rahvusluseteemalisele näitusele. Milline see näitus täpselt tuleb, ei tea ma veel isegi. Siiski on kindel, et tegemist saab olema rahvusvahelise näitusega ja minu eesmärgiks on ka uute teoste produktsioon ning temaatika laiem tutvustamine avalikkusele.
 
Mis puudutab “Ühinenud kunstnikke”, siis selgituseks niipalju, et aastanäituse ideekavandi tellis Eesti Kunstnike Liit (EKL), aga kui nad seda lugesid, ei teadnud nad, kuidas seda süüa. Loobusid. Töötan ja olen pidevas kontaktis paljude kunstnikega, kes sugugi ei väldi selleteemalisi arutelusid ja mõttetegevust laiemalt – vastupidi, see huvitab neid, sest nende enda kunstnikupraktika tegeleb samade probleemidega. Lihtsalt paljud neist ei ela Tallinnas. Kindlasti oleks ka siin leidunud huvilisi, kui EKL oleks suutnud selle kontsepti alla neelata.
 
Milliste jõudude jaoks saab tänapäeval rahvuslus üldse nö kasulik olla?
 
Arvan, et üks suur viga, mis rahvuslusest mõeldes ja kõneldes tehakse, on emotsioonidega arveldamine. See on väga kirglik teema ja seda enam peaks sellele lähenema ratsionaalselt. Ma ei pea seda eriti efektiivseks, kui jagada natsionalism positiivseks ja negatiivseks või eristada, et patriotism on hea ja natsionalism halb. On selge, et mõlemad genereerivad ebaobjektiivsetel põhjustel segregatsiooni, diskrimineerimist ja vägivalda. Olen sellest kõigest pikemalt rääkinud Artishoki kunstiblogile antud intervjuus, soovitan tutvuda.[4]
 
Mida seminaril räägiti?
 
Võin kinnitada, et tegemist oli äärmiselt huvitava päevaga, vahest üldse ühe kõige huvitavama “Translocal Expressiga”, mis on seni toimunud. Minu välja pakutud ideeks oli arutleda selle üle, milline on mineviku roll kaasaegses natsionalismis ja kuidas kunstnikud selle teemaga suhestuvad.
 
Seminari avalöögiks oli Kamil Malinowski kureeritud ja kommenteeritud videoprogramm “Foreigners in their Homeland”, mis keskendus ajaloo ja rahvusluse suhtele Poola kontekstis ning tutvustades siinsele publikule Poola videokunsti paremikku. Pean Poola kaasaegse kunsti areeni üldse praegu üheks Euroopa tugevamaks. Selle programmi üle oli mul eriliselt hea meel, sest Kamil tõi Poola kultuuriruumist esile terve probleemidepuntra, alustades antisemitismist ja lõpetades väljaspool Poolat elavate kogukondadega ning avas nende küsimuste tagamaid mitme päris huvitava nurga alt.
 
Põhjalikult tutvustas oma loomingut Austria päritolu kunstnik, aktivist ja kuraator Martin Krenn, kes tegutseb peamiselt avalikus linnaruumis. Tema projektid on uurimus-põhised ning ta väljendab oma uurimistulemusi plakatite ja ajalehtede insert’idega. Üks tema projektidest “Monument for Aryanisation” tegeles Viini ühe vaatamisväärsuse, Suure Ilmaratta omandiõigustega. Nimelt konfiskeeriti meelelahutusatraktsioon selle juudi soost omanikult Eduard Steinerilt, kes hiljem hukkus Auschwitzis, ning seda keelduti tagastamast omaniku perekonnale.
 
Väga intrigeerivate teoreetiliste lähenemistega tuli välja Aleksei Penzin grupist “Что делать/Chto delat”. Kui Dmitri Vilensky on rohkem nagu grupi keha, siis Aleksei on pigem selle aju. Postkolonialismi ja post-Soviet condition’i kõrvutamise kõrval tutvustas Aleksei ka Vene Föderatsioonis tänapäeval levinud minevikukäsitlusi, erinevaid ajalooetappe, mida mitmesugused poliitilised jõud oma ideaaliks seavad ja peavad – alates perestroikast ja lõpetades stalinismi või keskaegse Novgorodi elukorraldusega. Kõik nimetatud ideaalid genereerivad ja kujundavad erisuguseid natsionalisme, millest osa on loomulikult elujõulisemad kui teised.
 
Klassikalise kunstiajalooteaduse seisukohast lähenes väljapakutud problemaatikale Katarzyna Ruchel-Stockmans, kelle põhitegevuseks on kaasaegse ajaloomaali uurimine, s.t ajaloosündmuste representatsioonid selliste staarmaalijate nagu Wilhelm Sasnal ja Luc Tuymans loomingus.
 
Kunstiajaloolane Eva Fotiadi käis välja mõtte kaasaja inimesest, kes nö šoppab ajaloos: ta jalutab ajaloosündmuste vahel nagu poes ja valib sealt välja sündmusi, mida tal parasjagu vaja on või mis lihtsalt meeldivad. Siobhan Kattago, ainus kaasaegsest kunstist kaugel seisev isik seminaril, andis rahvusluse kujunemisest ja Euroopa erinevatest arengusuundadest poliitfilosoofilise ülevaate, mis omakorda marksismi pooldajates küsimusi ja vastulauseid tekitas.
 
Oli väga ideerikas päev! Muide, kõik ettekanded on videotena kättesaadavad PP kodulehel www.publicpreparation.org.
 
Palusid siinsetest kunstnikest seminarile esinema vaid Kristina Normani, kes rääkis oma projektist tänavuse Veneetsia biennaali jaoks. Oled ise olnud selle kunstiürituse rahvuspaviljonide süsteemi suhtes avalikult kriitiline, ent samas on rahvusluse “taastootmismehhanismide” suhtes kriitiline ka kunstnik, kelle projekt valiti rahvusvahelise komisjoni poolt tänavu Eestit esindama. Kas sinu hinnangul võib rääkida teatud natsionalismikriitilisest diskursusest kaasaegse noore kunsti tegevusväljal või on Norman Eestis nö isoleeritud juhtum?
 
Jah, olen kritiseerinud Veneetsia biennaali kui maailma kõige konservatiivsemat ja natsionalistlikumat kaasaegse kunsti suursündmust. Biennaali kriitika pole automaatselt Kristina Normani loomingu kriitika ja isiklikult ei oskagi midagi arvata tema Veneetsia projektist – see pole ju veel valmis ja põgusate kirjelduste põhjal on keeruline midagi öelda.
 
Rääkides rahvuslusekriitilisest kunstist, ei tahaks ma sisse tuua eristusi “noor” ja "Eesti": esimese piirid on hägused ning teine on segregeeriv ehk eraldav. Muide, kui keegi pole ehk veel märganud, siis me ju elame näiteks Poola ja Itaalia kodanikega ühes riigis! Kahtlen, kas Kristinat võikski pidada kõige kriitilisemaks juhtumiks – seminaril ta väitis, et tema kunstnikupositsioon on positsiooni puudumine...
 
Tegelikult olen vastuse küsimusele, kas võib rääkida kohalikust natsionalismikriitilisest diskursusest, juba andnud. See juhtus 2008. aasta veebruaris kuraatoriprojekti “Kas me sellist Eestit tahtsime?!” formaadis. Näitus toimus Tartus, minu projektiruumis Kompanii tänaval. Sellel esines seitse Eestis resideeruvat kunstnikku ja kunstirühmitust, kes kõik esitavad küsimusi selle riigi, valitsevate väärtushinnangute ja domineeriva ideoloogia kohta. Panin selle näituse kokku, et juhtida tähelepanu teatud meelsusega põlvkonnale kohalikul kunstiareenil ning anda üleüldises juubelipillerkaaris hääl ja näitusekontekst kunstnikele ja kodanikele, kes viitavad mõnedele piinlikele, ohtlikele ja murelikuks tegevatele nähtustele-arusaamadele meie vabariigi sotsiaalses reaalsuses, valitsuse poliitikas ja avalikus elus. Kahju, kui see kunstiavalikkusel kahe silma vahele jäi.
 

Rael Artel on vabakutseline kuraator.


[1] Margit Säde ja Laura Kuuse kureeritud rühmanäitus Ljubljana Vzigalica galeriis 18.06–08.07.2008. – Toim.
[2] 2004–2008 nii Pärnus kui Tartus tegutsenud Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space. – Toim.
[3] 21.02.–23.02.2008 Tallinna Okupatsioonide muuseumis toimunud seminar. – Toim.
[4] Maarin Mürgi intervjuu Rael Arteliga, vt. http://artishok.blogspot.com/2009/03/translocal-express-golden-age.html. – Toim.
 
26.–27.03.2009
Kumu kunstimuuseumis
 
“Public Preparationi” ning Eesti Kunstimuuseumi koostöös korraldatud “vahejaam” seminarisarjast “Translocal Express”.
Osalesid: Eva Fotiadi (Amsterdam), Siobhan Kattago (Tallinn), Martin Krenn (Viin), Kamil Malinowski (Varssavi), Kristina Norman (Tallinn), Aleksei Penzin (Moskva), Katarzyna Ruchel-Stockmans (Leuven).
Küsimusi küsis Andreas Trossek.
< tagasi

Serverit teenindab EENet