est eng

 

Ülo Soosteri ainuke truudusemurdmine

Tõnis Tatar (1-2/2011)

Tõnis Tatar annab ülevaate eesti esiavangardisti Ülo Soosteri diplomitöö leidmisloost
 
Aardeleid EKA vanast hoonest
 
Jaanuari alguses ületas päevalehtede ja telekanalite uudiskünnise teade üle poole sajandi kadunuks peetud maalide leidmisest Eesti Kunstiakadeemia (EKA) vanast, praeguseks lammutamisele läinud hoonest. Tegelikult toodi maalirullid lammutamisootel EKA õppehoonest välja küll rohkem kui pool aastat varem, 2010. aasta varakevadel, ning vaevalt saab kunstiõppeasutusest kunstiteoste leidmist pidada ka sensatsiooniks. Kuigi akadeemia personal tegeles Tartu mnt hoonesse ladustunud massiivse kultuurikihi ärakolimisega vähemalt terve lammutamisele eelnenud semestri, võlgneb üks tähelepanu äratanud maalirull oma ellujäämise siiski kahele inimesele, EKA avalike suhete juhile Solveig Jahnkele ning kunstiteaduse magistrandile Gregor Taulile, kes otsustasid ametlikult juba suletud ja tondilossiks muutunud õppehoones veel kord ringi vaadata, et päästa, mis päästa annab. Tühjaks kolitud maaliosakonna MET-fondi (metoodiline fond, õppetööde kogu, mille eesmärk on pakkuda üliõpilastele näitematerjali) ruumist õnnestus Taulil päevavalgele tuua tolmunud lõuendirull, millest ta tundmatute (paljus vene nimedega märgistatud) ja sootuks signeerimata tööde hulgas märkas ka Enn Põldroosi signatuuri. Tööd transporditi EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakonda, kus üliõpilased neid maali konserveerimise stuudio juhataja Hilkka Hiiopi juhendamisel restaureerima asusid. Seoses Tauli vastavasisulise postitusega Artishoki kunstiblogisse õnnestus atribueerida veel mõned teosed, teiste hulgas Ülo Soosteri diplomitöö “Tartu tänava asfalteerimine” (1949).[1]
 
Massimeedia ažiotaaži tekkimise ajaks oli osa töid, sh Enn Põldroosi diplomitööd, tegelikult juba taastatud ning leiu kohta oli valminud isegi kursusetöö (autor Kristina Aas). Põldroosi ja Soosteri tööd ongi 21 leitud maalist tähelepanuväärilisemad, ülejäänutest võib märkida võib sõjavangide vabastamist kujutavat taiest Juhan Püttsepalt ning Raivo Vare kolhoosiainelist lõputööd, mõlemad ortodoksselt sotsrealistlikud teosed. Tulevikus kavatsetakse huvitavamaid välja tulnud töödest eksponeerida EKA uude hoonesse kavandatavas muuseumiruumis.
 
Soosteri diplomitöö
 
Ülo Soosteri Tartu Riikliku Kunstiinstituudi 1949. aasta diplomitöö võib olla leitud töödest varaseim: peale Juhan Püttsepa töö paigutuvad ülejäänud maalid kindlasti 1950. aastatesse ja 1960. aastate esimesse poolde, olles seega valminud juba Kunstiinstituudi Tallinna perioodil.[2] Seni oli teose üldilme teada tänu Tartu Kunstimuuseumis säilinud mustvalgele fotole, mis on reprodutseeritud ka Soosteri 2001. aasta mälestusnäituse kataloogis. Linnalegendi kohaselt oli maal ise pärast kunstniku arreteerimist ja kodanliku natsionalisti ja paadunud dekadendina vangilaagrisse saatmist hävitatud. Diplomitööd tavatseti jätta kooli omandusse ning näiteks Johannes Uiga on rääkinud ka Tartu Riikliku Kunstiinstituudi varade Tallinnasse kolimisel aset leidnud ulatuslikumast maalide ahjus põletamisest (Tiiu Talvistu andmed).
Soosteri diplomitöö pakub huvi, sest teadaolevalt on selle näol tegemist ainsa nõukoguliku ametliku kunsti raamidesse püüdleva taiesega Soosteri kui eesti esiavangardisti biograafias. Lõviosa Soosteri varasest loomingust hävitas KGB ettekirjutusel Soosteri Tallinna ateljee järgmine üüriline pärast kunstniku arreteerimist 28. detsembril 1949, ent kogu säilinud varane Sooster paigutub pallasliku impressionismi ja fovismi voolusängi, igasuguse kooliaegse riigikunstiga flirtimise kohta puuduvad andmed. Niisiis pole leitud diplomitöö näol tegemist ehk kõige heroilisema episoodiga Soosteri loomingus, ent see-eest sellisega, mis võimaldab sissevaate otse stalinistliku surutise epitsentrisse.
 
Soosteri diplomitööaastaks olid ÜK(b)P 1946. ja 1948. aasta otsused kruvinud ideoloogilise surve kunstielule kõige rängemale tasemele. Ilmselt seoses võimu kindlustumise ja ohtlikumate vastupanuvormide likvideerimisega suunas kunstielu poole pilgu ka stalinistlik repressiivaparaat. Reet Varblase formuleeringu kohaselt on neil aastatel toimunu kirjeldatav stalinistliku ideoloogia survemehhanismi ja tervel mõistusel rajaneva kaitsemehhanismi kooseksisteerimise ja vastastikuse toimena. Murdepunktiks oli 1948. aasta, mil varasemad ebamäärasevõitu ettekirjutused kujunesid välja konkreetseteks meetmeteks. Tartu Riikliku Kunstiinstituudi direktoriks määrati Jaroslavli taustaga joonistaja Eduard Einmann, kelle saabumine tõi igapäevases õppetöös kaasa maalilise söejoonistuse asendamise akadeemiliselt nokitseva pliiatsijoonistusega, millelt nõuti perfektset natuuritruudust ja viimistletust. Siiski identifitseerisid Kunstiinstituudi üliõpilased ennast ikka veel vana Pallasega, mille tausta kehastas ka enamik õppejõududest. Soosteri ühe lähima sõbra Heldur Viirese sõnul oldi vabas ühiskonnas üles kasvanud inimestena omavahelistes juttudes veel üsna uljad ja sundimatud ning ateljeeseansside vaheaegadel ei peljatud otse direktor Einmanni kabineti ukse taga trepil istudes arutada poliitilisi küsimusi kolhooside sundmoodustamisest metsavendade võitluseni. Nõnda pole imestada, et hiljemalt alates 1948. aastast oli Soosteri ringkond ka uurimisorganite tähelepanu all.
 
Asfaldipanijate teemaga hakkas Sooster töötama oktoobris 1948 pärast seda, kui eelmised teemad (kümnevõistleja Heino Lipp, Tartu raudtee depoo dispetšer) olid “materjalide kättesaamatuse tõttu” teostamatuks osutunud. Juhendaja valik ei võinud Elmar Kitse lemmikõpilasele raskusi valmistada. Küll aga langes Soosteri diplomitöö aasta kokku ajaga, mil Kitsel endal tuli võimude silmis lojaalsete poolele jäämiseks ette võtta üsna meeleheitlik-küünilisi surmasõlmi. Nii ilmus ajalehes Rahva Hääl 8. veebruaril 1949 Kitselt pikk ja põhjalik artikkel “Minu eksirännakud formalismi umbtänavail”, mis kirjeldab värvi kokku hoidmata (ja pigem sihilikult liialdades) seda, kuidas kunstnik tänu dialektilise materialismi klassikutega tutvumisele Saulusest Pauluseks muutus: “Ma hämmastun ja häbenen tagasi vaadates suurema osa oma töö üle, selle eksleva sihituse ja kobamise üle. […] Mu töödes oli mõõduandvaks vorm, abstraktne ja tühi nagu õõnes fraas, mõttetu nagu hilissuvel kartulikoobastes kasvav viljatu väät, taim, mis on määratud hukkumisele kui kasutu.” Viirese sõnul oli siin tegemist puhtalt pragmaatilise manöövriga võimude silmis plusspoolele saamiseks, millest Kits polnud oma lähemate õpilaste ees ka mingit saladust teinud. Samal aastal valmis Kitsel ka kõiki stalinistliku realismi nõudmisi täitev (“ajaloolis-revolutsioonilise võitluse kajastamine”) maal “Massimõrv Tallinnas 1905. a.”. Võimalik, et nii päästis Kits ennast Adamson-Ericu kombel aastateks põlu alla langemisest.
 
Soosteri karakter oli Kitsega võrreldes kindlasti sirgjoonelisem, ent kuna üha enam ideoloogilisele survele ja akademistlikule traditsioonile allutatav kool oli nii või teisiti tarvis kaelast ära saada ning impressionistlike maalidega seda 1949. aasta suvel enam vaevalt teha võis, oli ka Sooster sundseisus. Viirese sõnul lepiti Kitsega kokku, et diplomitöös unustatakse kogu moodne kunst, pallaslik traditsioon ja pariisilik maalikultuur ning tehakse “nii lihtsalt kui vähegi võimalik”. Niisiis, neelata alla professionaalne uhkus, murda muusadele see üks kord truudust ja anda keisrile mis keisri jagu. Juba tööteemaline kompositsioon kui selline on Soosteri loomingu üldist sättumust vaadates võõrkeha. Küll oli nn temaatilise maali näol tegemist ametliku prioriteediga, mille vähest viljelemist ja madalat taset kunstnikele ülevalt poolt pidevalt ette heideti. Temaatiline maal tähistas nõukogulikus retoorikas lähenemist elule ja töötavale inimesele, reageerimist kaasaja sündmustele, vaataja ideoloogilist kasvatamist. Sellele vastandati elust eemaldumist, apoliitilist suunitlust, sihitut etüüdlikkust, individualistlikku suhtumist loomingusse – lühidalt kõike seda, millega Sooster oli seni tegelenud.
 
Peenel punasel joonel
 
Soosteri diplomitöö puhul torkab siiski silma, et maal vastab sotsrealistliku temaatilise maali tingimustele vaid osaliselt. Soosteri maal on küll traditsiooniline, aga ei ole historitsistlik, on küll rahvalik, aga ei ole parteiline, on küll optimistlik, aga ei ole pateetiline ega kangelaslik. Kujutuslaad on küllaltki üksikasjalik ja täpne (kuigi mitte päris nõuetekohaselt lakutud ja naturalistlik), maalikiri on detailne ja kuiv, koloriidis valitsevad hallikad ja pruunikad toonid ning rõhutatud on pigem joonistuslikku elementi. Hoolega on välditud varasele Soosterile iseloomulikke impressionistlikke võtteid, samuti puudub see, mida võiks nimetada kunstniku käekirjaks (kindel formalismi tunnus).
 
Nõukoguliku industrialiseerimisideaaliga kõlab kokku asfalteerimismasinate detailne kirjeldus ning töölisgrupp on ka poliitiliselt kõigiti korrektne ka soolisest aspektist. Samal ajal puudub Soosteri diplomitööl täielikult naiivne jutustavus, teatraalne instseneering, mis muudab mõnegi sotsrealistliku maali tänapäeva vaataja jaoks (eelarvamuse puudumisel) võluvalt koomiliseks. Nagu heitis ette ka Voldemar Ermi retsensioon, puudub Soosteri töölistel tõepoolest selgelt väljaloetav suhtumine töösse, puudub üheskoos töötamise eksalteeritud rõõm, tööliste pakatava jõu ja tervise demonstratsioon – sõnaga, tegelikkuse loosunglik, metaforiseeritud kujutamine. Teos on täiesti apoliitiline, õhkkonda ei valitse stahhaanovlik ülesehitustöö ind, vaid suvehommiku kargus ja tööliste positiivne argisus. Nii esindab Soosteri maal pigem realismi courbet’likus võtmes kui sotsialistliku realismi nimetuse all käibinud nõukogude idealistlikku riigikunsti.
 
Kokkuvõtteks
 
Kunsti ja poliitilise võimu vastastikune mõju on alati asümmeetriline ning eesti kunstiajalugu ei tunne aega, mil see asümmeetria oleks olnud rõhuvam kui 1940. aastate lõpp. Kunstiteostega ei looda ega lammutata impeeriume ning kunstiajalugu eelistab lõpuks ikkagi andekat mugandujat andetule põrandaalusele. See ei tähenda, nagu ei kehtiks kunstnikele samad üldinimlikud eetilised käitumisnormid mis ülejäänud ühiskonna liikmetele, vaid üksnes seda, et need standardid ei tohiks olla ka kõrgemad kui muudel elualadel. Et Soosteri loomingu kontekstis on leitud diplomitöö tähendus ilmselt minimaalne, tasubki eelkõige esile tõsta kunstniku oskust leida ka nappide valikute tingimustes võimalus vältida otsest valet.
 
Tõnis Tatar on Tartu Ülikooli kunstiajaloo doktorant, Tartu Kunstimuuseumi kunstiajaloolane.

[1] Loe lähemalt: Gregor Taul, EKA vana maja. – Artishok 4.01.2011 [http://artishok.blogspot.com/2010/09/eka-vana-maja.html]. – Toim.
[2] 1951. aastal suleti Pallase Kunstikool Tartus ja kujutava kunsti erialad toodi üle Tallinnasse, et tsentraliseerida kogu kunstiõpetus pealinna, Tartu mnt 1 krundile, kus juba 1917. aastast paiknes 1914. aastal asutatud Tallinna Kunstitööstuskool. Ülikooli uueks nimeks sai 1951. aastast Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI). – Toim.
Foto: Joonas Paas.
 
Väljavõte juhendaja dots. Elmar Kitse iseloomustusest ja hinnangust Soosteri diplomitööle:
 
“[…] Dipl. Ü. Soosteri maalija karakter on alati olnud realistlik, süvenev ja detaile koordineeriva võimega. Kui eelnenud aastatel tema töödes võis märgata teatud formalistlikke sugemeid just värvi enamuse rõhutamises, siis nüüd paari-kolme aastaga ta on täiesti vabanenud neist vigadest ja idee esiletoomisega omis töis suundub järjekindlalt sotsialistliku realismi teele.
 
Kahtlemata on töös veel viimistlematust, olulistes detailides ja otsustavates kohtades väikesi libastumisi, kuid üldine suhtumine, terviku haaramise võime, tugev kompaktsus kompositsioonis, töötajate asjalik hoog, nüansikas värvi esitamise võime, nii et väheerinevad, igapäevased ja lihtsad tööriided, kitlid, põlled, tänavakate muutuvad oluliseks ja nauditavaks, eeldades noore lõpetaja sisukat tööd väljaspool Instituuti. Seepärast soovitan lubada Ü. Sooster’ile maalija diplom, et sa saaks ellu rakendada terve oma energia ja võimed, et rikastada uute töödega meie kodumaa kunsti. Selleks minu südamlik õnnitlus.”  
 
 
Väljavõte Voldemar Ermi retsensioonist Soosteri diplomitööle:
 
“Teos kujutab töömotiivi Tartu südalinnas tänavate heakorrastuse alal, ning omab seega küllaltki aktuaalset, vajalikku tähtsust. […] Tööliste figuurid halli teerulli ja asfaldiauto taustal sulavad liiga ühte halliks kogumikuks, millel puudub emotsionaalne väljenduslik jõud. Ses grupis puudub midagi, mis näitaks nõukogulikku suhtumist töösse. Et seda saavutada tulnuks autoril veelgi ilmekamalt, selgemalt läbi mõelda ja maalida töölisfiguurid, neid paremini seostada loodusega ja valgustustingimustega, mis selles töös on täiesti ateljeetöö ilmega, tugevamini rõhutada nende individuaalsust hoiakus ja näoilmes, mis mõnes joonistuses on hästi õnnestunud. Praegusel kujul nad jäävad skemaatiliseks, nende käsitluses ei näe vaba õhu muljete värskust. […]
 
Ülo Sooster oma arengus on läbinud pika tee värvimuljeile rajatud piltkompositsioonist realistliku, asjaliku käsitluseni. Seda teed näitavad käesoleva töö etüüdidki joonistuses ja õlis. Viimastes on veel rohkesti formalistliku suhtumise jälgi; lõpptöös on neid juba suudetud vältida ja anda teose idee edasi vajaliku konkreetsusega. […]”
 
Väljakirjutusi vestlusest Heldur Viiresega (15.02.2011, Tartus, märkmed Tõnis Tatari valduses):
 
Ateljee, kus me Soosteri diplomitöö aastal töötasime, asus Raekoja platsil praeguse Tartu Kunstimuuseumi hoone kolmandal korrusel. See viimane vabaduseaasta oli kõige ilusam, olime kolmekesi samas ruumis koos ja Kits käis sealt aeg-ajalt läbi. Soosterit ja Valdur Ohakat kutsuti Elmar Kitse tiibadjutantideks. Kui meister läks ees, siis nemad olid nagu saatjaskond. Kits oli tuntud kõrtsiskäija ja need poisid olid ikka juures ja assisteerisid. Puhtalt Kitse moodi maalisid ka. Diplomitöö aastat kasutas Sooster selleks, et ateljees sõpradega ja meistri juhendamisel modelli järgi maalida. Olime ateljees omaette peremehed. Meister käis läbi, ajas juttu ja viskas nalja.
 *
Diplomitöö teemat vahetas Sooster poole aasta jooksul mitu korda. Esimene teema oli kümnevõistleja Heino Lipp, kes tõi talle hunniku fotosid. Lipp oli edev poiss ja lasknud ennast üles võtta Tarzanina ja muudes säärastes poosides. Sooster hakkas proovima, puu otsa ta teda siiski ei pannud, vaid pani kuuli tõukama. Põlve pöörde näitamiseks lasi minul poseerida Heino Lipu põlve. Lõpuks siiski leiti, et selline figuur ja portree ja spordivärk jääb liiga raske teha. Asfalteerijate puhul leppisid nad Kitsega kokku, et Sooster katsub teha nii lihtsa, kui vähegi saab, staatilise ja ilma eriliste rakursside ja muu selliseta.
 *
Tollal asfalteeriti raekoja väljakut. Diplomitööl kujutatud keskkonda läks Sooster maalima sinna, kus algab jalakäijate silla juures promenaad, seal oli päeva ajal turuplats. Seisin aknal ja vaatasin, kuidas Sooster läks Vabaduse puiestee juures turuplatsile, pani puki üles ja hakkas maalima motiivi üle jõe. Uudishimutsejad tulid vasakult ja paremalt, ülevalt ja alt kokku, kuni Soosteril oli tume inimmass ümber. Siis ei läinud palju aega ja Sooster murdis ennast sealt välja ja tuli üles. Ütles, et närv ütles üles. Nii külma närviga ta ka ei olnud.
 *
Sooster hakkas sügisel hooga pihta ja maalis ennast eelkavandites tühjaks. Koha peal tegi ta väikesed õlivärvidega visatud eskiisid, seejärel läks ateljeesse ja proovis neist suuremal maalipinnal pilti kujundada. Esimeses faasis oli töö väga vahva, ilus siluett vastu valgust, kuldne valgus ja bituumeniaurud, mõni figuur põlvist saati auru sees. Komisjon käis tööd vaatamas ja ütles, et peaks olema realistlikum. See viimane on kõige leebem, kõige tagasihoidlikum variant. Aga teha aasta otsa ühte pilti – lõpuks jäi säärane mehhaaniline lõputöö tegemine.
 *
Soosteri lõpetamine oli sündmus. Ta oli kooli käilakujusid, selle pallasliku sülemi tsentripetaalne keskus, hästi tugev isiksus ja natuur. Töö oli klassikaline diplomitöö, tuim tükk, mis vastas täiesti nõuetele. Retsensent Voldemar Erm oli väga heatahtlik mees, idealist, natuke lihtsameelne ja hoidis neid poisse, ent komisjonis oli Kitse vastu vana ving. Teati, et ta on nii andekas mees, et võib igat moodi maalida, ja Sooster oli tema hoolealune või lemmikõpilane. Nii pakuti hindeks nelja. Selle peale Kits vihastas ja nõudis viit. Ütles, et kui te viieväärilisele tööle viit ei pane, siis pange juba kolm, mille peale pandigi kolm. Pärast omavahele jäädes ütles kateedri juhataja Juhan Püttsepp Soosterile, et hiljem kui tulevad lahedamad ajad, tuleb see kolm teile kasuks. Sooster võttis asja stoilise rahuga, see oli kunstipoliitiline mäng, mis tema külge ei hakanud. Pärast diplomi kaitsmist läks Kitsega Ahja jõe kanti maalima ja maalis täiesti impressionistlikult. Uue korra poolt nõutud lineaarne ja kuiv ja detailne nikerdamine läks temast mööda, ta ei teinud sellest välja.
Foto: Joonas Paas
 
Ülo Soosteri diplomitöö restaureerimine, märts 2011:
 
Tööprotsess on algetapis alanud. Töö servapiirkondades on värvikadusid ja varisevat värvi. Pildistamiseks on need kaetud profülaktilise kleebisega, mis takistab lahtise värvi irdumist. Pärast eelnevat tagakülje mehaanilist puhastust ning õrna kuumusega “sirgendamist” tuleb kätte saada sirge lõuend, millele tuleb kiiresti kinnitada lisaäärised. Seejärel tõmmatakse maal lõuendiraamile ja saab alustada puhastusproovidega. Töö oli aastate jooksul korralikult määrdunud, nii et tundub seepärast esimestel fotodel üsna tuhm. Parima puhastusmeetodi selgitamise järel peaksid hakkama puhastuse järel ka värvid taas särama.
< tagasi

Serverit teenindab EENet