est eng

Number veel jaemüügis! "Jätan selle lehekülje avatuks, tundub et see ei lae. Andke mulle teada, kui lehekülg jälle tööle hakkab." – Taavi Eelmaa & InferKit, "Triaad" (4/2022)

 

Uskumatu igapäevane

Andri Ksenofontov (2/2021)

Andri Ksenofontov räägib René Kari loomingust.

 



23. X–11. XI 2020
Vabaduse galerii




Oma hiljutisel isikunäitusel "7x10" Vabaduse galeriis eksponeeris René Kari õlimaali, mis kujutas Eesti trikoloori ruudukujulises formaadis. See ei olnud kulunud klišee, vaid Eesti lipu "avameem" siinsel kunstiareenil. Signeerituna "RK 88", kirjutas Kari selle maali kõrval nii: "Olin esimene, kes julges tuua välja sinimustvalge – avalikult (mitte salamisi, vastutust vältides, vaid oma nime all esinedes, demonstratiivselt, ilmselge meel(sus)eavaldusena, teadliku poliitilise provokatsioonina) ja ühemõtteliselt, lipuna – eksponeerides oma isiknäitusel Draakoni galeriis (2. märtsil 1988), s.t otse KGB peahoone vastas, kolme sinimustvalget maali… ja seda poolteist kuud enne Tartu muinsuskaitsepäevi, mil "toodi lipp välja kolme eraldi kanga näol"." See maal ei olnud niisiis kunstniku värske loomingu tutvustus publikule, vaid museoloogiline meeldetuletus: "Olin esimene Eestis, kes söandas avalikult, tuhandepealise auditooriumi ees esinedes, kutsuda üles taastama Eesti Vabariiki (Eesti I sõltumatu noortefoorum, 4. juunil 1988). Heinz Valgu kuulsa hüüatuseni "Ükskord me võidame niikuinii" oli jäänud veel üle kolme kuu."

 

 

Draakoni galerii 2. III 1988 (pildistatud läbi akna)
Fotograaf René Kari

 

 

Käesolev artikkel ei püüa ümber teha Eesti ajalugu ning on kirjutatud teadmises, et Eesti lipu ja lipuvärvide eksponeerimisel oli Nõukogude Liidu üheparteisüsteemis pikk kirev minevik, mille detailidega on võimalik tutvuda MTÜ Eesti Lipu Selts kodulehel internetis.1 Kuid René Kari teos, mida on veebipõhise entsüklopeedia Estonica veergudel mainitud kui tsenseeritud tööd, "mida Eesti lipuvärvide kasutamise tõttu ei lubatud 1988. aastal näitusele"2, on jäänud Eesti Lipu Seltsi ülevaates senini mainimata. Tõsi, Endel Jõgi 24. veebruari ratsaretk Eesti lipuga 1987. aastal Toompea Lossi platsile ning sama aasta 21. oktoobril Võrus Vabadussõjas langenute mälestusmiitingul lehvinud lipp ennetasid René Kari näitust. René Kari erines neist aga selle poolest, et tema ei näidanud oma pilte ainult korra, vaid jättis galerii seinale rippuma – kui ainult julgeolekuorganid poleks järgmisel päeval sekkunud. Alles 2018. aastal omistati talle Vabariigi Presidendi otsusega Valgetähe IV klassi teenetemärk – selle eest, et ta tõi "laulva revolutsiooni varases järgus avalikkuse ette sinimustvalge oma 1988. aastal Draakoni galeriis toimunud näitusel, maalid võeti näituselt maha."3

Eesti Lipu Selts esitab trikoloori lugu kui narratiivi poliitilisest vastuhakust kehtivatele normidele. Ent René Kari pani oma lipud välja hoopis veendumuses, et see ongi uus, peagi kehtima hakkav normaalsus. 1988. aastal uskusid vähesed, et eestlastel õnnestub taas iseseisvus välja õngitseda, ning peale dissidentlikke väljaastumisi oodati karistusaktsioone. Samal ajal sõlmis René Kari hulganisti kihlvedusid Eesti Vabariigi taastamise peale. Staažikad dissidendid võisid pidada teda lihtsameelseks, kuid eelkõige oli René Kari kunstnik: kunagised kahtlejad, kellel kihlvedu veel meeles, tõid talle pudeleid isegi 30 aastat hiljem!

 

*

 

Kunstnikud ja luuletajad tunnevad nähtamatu õhus oleva ära enne kui teised inimesed. Ja kui nad selle seni märkamatuks jäänud ähmase "miski", mis on tegelikult juba mõnda aega kõigi silme all olnud, sõna- või pildikujundis nähtavaks teevad, siis kogeb publik äratundmist – "muidugi on see nii", "me oleme seda alati teadnud" jne. "Õhus oleva" keskkonda nimetas kognitiivne antropoloog Merlin Donald terminiga "jagatud kognitsioon" (distributed cognition), mis on samas ka vaimne kultuur, millele lisanduvad kognitiivsed protsessid inimeste teadvuses ja omavahelises suhtluses. Geniaalsete ja prohvetlike teoste jälgede ajamine on võimalik jagatud kognitsioonis, kuid mitte ükski kognitiivne teadlane ei ole veel leidnud seda uute ja heade mõtete nääret, mis justkui eritaks geeniuste ajudes geniaalseid mõtteid.

Nii et René Kari ei mõelnud välja Eesti lippu, aga ta märkas, et lipu aeg on käes. Nagu ka luuletaja ei mõtle välja armastust, vaid märkab, et armuaeg on käes. Sellega on seletatav, miks murrangulistel aegadel luuletajad võtavad sõna poliitikas. Ja poliitikuid kantakse pärast kätel kui luuletajaid. Alles tagantjärele korrigeerivad sündmuste käsitlust poliitikud, kes on saanud võimu, et seda teha.

René Kari kvadraatset trikoloori võib võrrelda veel ühe Eesti iseseisvuse meistriteosega, "Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele" (1918). Kuigi ka ajaloolane Seppo Zetterberg tunnistab oma "Eesti ajaloos" (2009), et veel Esimeses maailmasõjas ei võtnud mitte keegi ajakirjanduses tõsiselt iseseisva Eesti Vabariigi ideed, olid ometi sotsiaaldemokraadid, nagu manifesti autor Juhan Kukk ja Eesti Vabariigi väljakuulutaja Jüri Vilms, tegelenud juba aastaid uue ja õiglase riigi idee läbimõtlemisega. Rahvusriikluse üle vaidlesid ägedalt Venemaa ja Austria-Ungari sotsiaaldemokraatidest haritlased, kes olid seadnud omale sihiks need impeeriumid lammutada. Eesti kogukonnad linnades ja külades olid üles ehitanud rahvusliku majanduse ja kultuuri. Seda oskasid märgata Kukk ja Vilms, kes ei loonud Eesti Vabariiki piibellikul moel üleöö, vaid vormistasid 18. veebruaril 1918 juba väljakujunenud eesti ühiskonna Eesti Vabariigiks. Eesti iseseisvuse isafiguurideks peetakse sageli hoopis hilisemaid võimukandjaid, nagu Jaan Tõnissoni või Edgar Savisaart. Nii ei omistata ka René Karile esmase lipuheiskamise au, vaid hiljem võimule tulnud poliitikutele. Siiski, võimule tulnud poliitikud tellisid riigilipu kehtiva värvistandardi René Karilt, mitte kelleltki teiselt.

 

*

 

1988. aastal Draakoni galerii näitusel väljas olnud kolm samasugust maali "Sinine, must ja valge", millest üks rippus ka tema 2020. aasta näitusel Vabaduse galeriis, ei ole René Kari põhiteosed, vaid pigem kõrvalepõige tema üldjoontes apoliitilises loomingus. Iga kunstinäitus on mingis mõttes paraadlik, haarav vaatepilt, kuid ei pruugi aidata mõista, mis on eksponeeritud teoste taga. Vahel on erandid need, mis paotavad uksi kunstniku loomingu köögipoolele.

Esiteks, trikoloori kujutavate maalide värvid ei ole pihustatud alusele aerosooliga ega peale kantud rulliga, vaid kunstnik on katnud ühtlaselt sinised, mustad ja valged pinnad aeglase pintslitööga. Seetõttu ei ole värvipinnad täiesti ühtlased, vaid seal on vaevumärgatav faktuur. See ei ole pintslifetiš, vaid René Kari eluaegne kunstnikukreedo. Lipukolmik on René Kari loomingus erandlik selle poolest, et ei modelleeri üleminekuliste värvitoonidega kumerate pindade valgust ja varju, vaid kujutabki tasapinda. Selles meetodis ei tunduks mitte midagi ebatavalist siis, kui kunstnik oleks kujutanud valguse ja varju mängu lipukanga voltidel.

Teiseks, René Kari kunstilooming ei piirdu maalidega, vaid ta käsitleb kunstiteosena ka omaenda keha – keha, mida ta ei pumpa musklisse sportlikult, vaid peentöötleb klassikalise iluideaali järgi. Lipumaali värvipinna katmise meetod on René Kari puhul ainuvõimalik – ta elab ainult niisugusele kunstile, mitte teistsugusele. Kuid ka oma keha kujundajana ei pälvi René Kari teenitud tunnustust – selle asemel peavad veebisirvijad tema portreefotosid sageli digitaalse pilditöötluse tulemuseks. René Kari, kelle sünniaasta on 1950, jagab isiklikust kogemusest nooruslikuks jäämise nõuandeid kõigile soovijatele oma kodulehel.4 USA väljaanne Apollo Male Models Magazine avaldas tema kohta artikli ja kutsus isegi Miamisse, kus René Kari oma 60. sünnipäeva vastu võttis. Populaarsust võidavad aga hoopis sellised "nooruslikkuse gurud", kes on tegelikult Karist nooremad, kuid silmanähtavalt vananenud, olles samas heatujulised ja ka hea söögiisuga, nagu nende figuuridelt paistab – niisuguse eeskujuga samastub keskmine vananeja ilmselt hõlpsamini kui René Kari uskumatu välimusega.

Need kaks vajakajäämist – üks osa publikust ei tunnista tema poliitilist ja teine osa kehakultuurset prioriteeti – ei oma aga tähtsust, sest kunstiloomingul ei peagi olema praktilist väärtust ega otstarvet. Kaotajaks ei jää siin kunstnik, kes on oma töö teinud, vaid publik, kes n-ö "ei saa pihta". Kas kunstnik ei nurju siis selle läbi, et publik ei mõista teda nii, nagu ta seda soovinud ja tööd tehes kavandanud on? Kommunikatiivsus on ju üks neid tunnusjooni, mis teeb kunstiteosest kunstiteose. Õnneks kommunikatiivsus siiski ei määratle kunsti.

Kunsti ei saagi määratleda. Mida uudsem ja mõjukam on kunstiteos, seda enam määratleb see ennast ise, tagantjärele, peale teose loomist. Kunst ise määrab, mis on kunst, mitte ilmtingimata mõni muu oskus või teadmine, mis oli olemas enne kunstiteose loomist. Kunst ei ole see, mis peaks ilmtingimata seisma millegi peal, mis maailmas juba olemas on, vaid kunstiteose võrra avardub maailm ja saab kunstiteose võrra suuremaks ja rikkamaks. Kunstnik ei ole ainult looja publiku jaoks, ta on ka lihtsalt looja, maailma looja. Ja kui kunstiteost ka tagantjärele ei mõisteta, võib see ometi jääda jagatud kognitsioonis oma aega ootama, olgu siis kellegi mälestuses või kirjelduses või pööningule vedelema jäetuna, kuni mõni tulevane kunstnik seda märkab ja saab mõjutust uue, senisest parema publikueduga kunstiteose loomiseks.

On kunstnikke ja luuletajaid, kes märkavad uusi hoovuseid "õhust" ning vormistavad need kiiresti teosteks, mis publiku poolt kiitusega vastu võetakse. Kuid see märkamine võib tulla ka aeglaselt, pikaaegse vaatluse või keskendumise tulemusena, häälestades meeli ja mõtteid kõrgele tundlikkusastmele. Niisuguses enesehäälestamises ja oma kunstiainele pühendumises on René Karil vähe võrdseid.

 

*

 

Et kujundada endast tundliku kunstitaju instrumenti ja sama tundlikult tajutavat kujutada, ei ole vahet, millist tehnikat kasutada või millises žanris tegutseda. Kõik sobib, söetükist ja pliiatsist kuni 3D-graafikani. Selle kohta, et niisugune peenhäälestamine maailmas üldse aset leiab ega ole ainult kriitiku fantaasia vili, võib näiteks tuua "mikrokunstniku" Graham Shorti, kes teeb miniatuurseid kunstiteoseid mikroskoobi all. Vähiuuringute Instituut Ühendkuningriigis tellis temalt ja luuletaja Simon Armitage'ilt tableti. Täpsemini, tableti täpse koopia, sest tabletid ise on radioaktiivsed. Simon Armitage kirjutas luuletuse "Finishing It" (Lõpp peale, 2019), mis räägib arstiteaduse pingutustest ja saavutustest võitluses raske haigusega. Kuna see pidi mahtuma tabletile, on luuletus ülimalt kompaktne mitte ainult tähemärkide arvu, vaid ka tähenduslikkuse poolest. Kehtib ka vastupidine: luuletuse mõttetihedat sisu annab edasi peenelt viimistletud vorm ehk tablett koos selle peale Graham Short'i graveeritud luuletuse tekstiga.

Tableti pind on rabe ja kipub puudutamisel pudenema. Et end niisuguse pingutuse jaoks vormis hoida ja pulsisagedust alandada, ujub Graham Short 10 km päevas. Ta töötab öösiti, kui ümbruskonnas on vähem liiklusest tulenevat vibratsiooni. Töötades kannab ta stetoskoopi, et jälgida südame töö rütmi, mida tuleb hoida alla 20–25 löögi minutis. Ta puudutab nõelaga pinda südamelöökide vahel.

 

*

 

René Kari loomemeetod on ebatavaline, kuid loomingu aines mitte. Iseenda keha kallal juba noorukipõlvest peale töötades kujutab ta mehe keha ilu. Korrapäraselt harjutusi tehes ja nahka loomuliku päikesevalguse käes päevitades töötleb ta ennast nagu Vana-Kreeka pronksskulptuuri, teda võib ikka suviti näha Stroomi rannas mööda veejoont edasi-tagasi patseerimas. Või kivi peal seistes poseerimas fotograafile, kes dokumenteerib tema keha arengut aastast aastasse, taustaks sinine taevas. Kord sirutab modell, ise kunstnik, end mõnusalt päikesepaistes, kord ukerdab lõdisedes märjal kivil – sõltub, kas suvi on soe või külm.

Loomingutee alguses maalis René Kari sürrealistlikke ja kosmilisi abstraktseid kompositsioone, mis sisaldasid niihästi mehelikku kui ka naiselikku alget. Ta on alati armastanud täpset, kaalutletud joont. Ta lõikab kompositsioonide kumervormidele lekaale ja seab neist kokku rütme. 1990. aastatel leebusid tema kompositsioonid naiselikeks kehavormideks, milles ta näeb ülimat ilu. Oma mehekeha viimistleb ta seetõttu, et see on sünnist ette antud. Olles päikesega sõbraks saanud, on René Kari üheks motiiviks ka päikesesära, mida ta kujutab temale tavapärases geomeetrilises raamistuses või struktuuris.

Veel üks René Kari kiindumus, millest nii palju ei teata, on tema koduarmastus. Tal on olnud õnne elada kogu elu samas majas ja nokitseda selle sisustuse ja väikese koduaia kallal samamoodi, nagu kiudhaaval oma lihaseid voolides. Eluruumides jääb külalisele silma rohkelt soonilist männipuitu, mis on üle saja aasta vana. Aias on paekivist müüri kõrval väike bassein, mille paekivitükkidest laotud kihiline sein meenutab loodusliku oru mudelit geograafiatunnis, kus pilku püüavad samakõrgusjoonte looklevad järkjärgulised üleminekud. René Kari ei ole aednik, kes surub ümbrusele peale oma disaini, vaid laseb oma aiakujunduse meistriteosel viinapuuväätidesse kasvada. Vartest ja lehtedest matt põimib aeglaselt üha muutuvaid joonemustreid, milles kunstniku silm märkab kujundeid ja tähendusi, mida viinapuuväädid ise ei aima.

 

1 Vt www.lipuselts.ee/sumboolika/eesti-lipp.

2 Vt www.estonica.org/et/pildid/Rene_Kari_-_Sinine,_must_ja_valge,_1988.

3 Vt www.president.ee/et/eesti-tanab/teenetemarkide-kavalerid-2018/13950-rene-kari/-layout-decoration.html.

4 Vt www.renekari.com/index2.html.

 

Andri Ksenofontov on kriitik, arhitekt ja muinsuskaitsja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet