Uus fotogeeniline Köler Prize

Liisa Kaljula (2/2016)

 

 

16. IV–5. VI 2016
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum

Ma ei tea, kas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) üleandmisega järgmistele tegevjuhtidele kaasnesid ka neile seatud sisulised või vormilised tingimused. Aga mul on hea meel, et selle üleandmise on üle elanud Köler Prize, üks olulisemaid iga-aastasi nüüdisaegse kunsti sündmusi viimase viie aasta Eesti kunstielus. Küll selle kuulujutuga, et seekordne Köler Prize, järjekorras kuues, on suure tõenäosusega viimane iga-aastane sündmus.

Muidugi on Köler Prize'i pidulikkus alati olnud EKKM-i musta lipuga sobivalt pungi- ja glamuurisegune, kuid timmitud installeerimiskvaliteet on nüüdisaegse kunsti puhul siiski vältimatult oluline ning ka EKKM-i senise tegevjuhi Anders Härmi kuraatorikäekiri selles nn antiinstitutsioonis on olnud kaugel antiesteetika kultiveerimisest. Ka seekordsel Köler Prize'il on mitmete nominentide ekspositsioonis tunda kiirustamist, ehkki nii mõnigi on kasutanud Köler Prize'i endiselt kui väga hea nähtavusega platvormi, kus panna välja endast kontsentreeritud parim ning loota jõulist tõuget edasiseks.

Paradoksaalselt näevad just need teosed, mis kohapeal lõpuni ei veena, aga väga head välja meediaveergudel! Mis paneb mõtlema ühele uuele ilmingule nüüdisaegse kunsti näituste praktikas: orienteerumisele fotogeenilisusele. See uus ilming on osalt pärit neist Euroopa suurlinnadest, kus galeriipindade rendid on kallid ja näituseajad lühikesed, millest tulenevalt kunstnikud on hakanud kasutama personaalnäitust pigem ajutise lavastusena, kust saada oma kodulehele ja trükistesse häid fotosid.¹

Teisalt on mitmed suured kunstimuuseumid avastanud, et kindlad totaalseid keskkondi loovad või suuremõõtmelisi teoseid sisaldavad näitused meelitavad muuseumisse uut publikusegmenti – aktiivseid sotsiaalmeedia kasutajaid, kes otsivad efektseid kaadreid oma Instagrami ja Facebooki kontode jaoks.² Ning muidugi on analüüsitud ka nende arengutega kaasnevat pahupoolt – publiku kasvavaid ootusi sedasorti kunstikogemusele, mis oleks ennekõike emotsionaalne ja vaatemänguline, ning võõrandumist sügavamast, kontseptuaalsemast kunstikogemusest.³ Nagu on manifesteerinud Marina Abramović oma New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) isiknäitusega "The Artist Is Present" (Kunstnik on kohal, 2010): mida kiirem ja virtuaalsem on elu meie ümber, seda olulisem on kunstis aeglus ja kohalolu.

Seekordsetest nominentidest kõige kohalolevam on Art Allmägi, kes on loonud keeruka mitmekordse peegelduse oma 2014. aasta Draakoni galerii isiknäitusest "Külm sõda", kus kunstnik mängis julgelt galerii asukohaga Tallinna Vene saatkonna vastas ja keeras vindi üle laiema jälgimisühiskonna foobia. Olen üsna kindel, et selle arvustuse ilmumise ajaks on Allmägi saanud vähemalt ühe Köler Prize'il jagatavatest auhindadest – võib-olla publikuauhinna, kuivõrd rahvusvahelisel areenil on Allmägi vähem tuntud, aga võib-olla ka mõlemad (27. mail EKKM-is toimunud galal pälvis Allmägi tõepoolest publikupreemia. – Toim.). Ka on Allmägi teos kõigist seekordsetest nominentidest kaugelt kõige aktuaalsem ja poliitilisem, sest Krimm on endiselt annekteeritud ja uue külma sõja hingus pole kuhugi kadunud.

 

 

Art Allmägi
Külm sõda / Xолодная война
2014
installatsioon, varieeruvad mõõdud
EKKM-i näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul
Foto autor Johannes Säre

 

 

Kogu oma senise loomingu eest – ja eriti hiljutise Tartu Kunstimuuseumi isiknäituse "Sada ulma keset merd" eest – vääriks auhinda ka Laura Põld (Köler Prize 2016 võitjaks kuulutati tõepoolest Laura Põld. – Toim.), kelle Köler Prize'i väljapanek jääb aga tema käesoleva aasta tiheda näitusegraafiku tõttu veidi vähem kohalolevaks ja kontsentreerituks. Kuigi EKKM-i viltuse estakaadipinna kasutamine queer-feministlikul moel (nagu pakkus seda välja Rebeka Põldsam oma 2014. aasta kuraatorinäitusel "Feeling Queezy?! / Kõhe tunne?!") – peapööritus kui tunnete ülekanne vähemuselt enamusele, loomaks pinnast nendevahelisele solidaarsusele – mõjub suurepäraselt ning Põllu abjektsed keraamilised nälkjad sobivad selle kontseptsiooniga imehästi.

Raul Keller on vast suurim üllataja seekordsel Köler Prize'il, sest kõik, mida temalt võiks oodata – suurt ja brutaalset industriaalajastu esteetikat – on seekord kuidagi teisiti. Aga – hei! – nüüdisaegne kunst on alati risk ning kui see nii poleks, ei oleks see nüüdisaegne kunst. Kelleri uus teos, mis toob trepi ja valguse abiga välja EKKM-i tööstushoone miljöö, ei tekita siiski seda vajalikku vakatust, mida sedasorti ruumiinstallatsioonilt oodata võiks. Kuigi sümpaatne on see kohaspetsiifiline kultuurkiht, mis siin mängima hakkab, kõigi nende jaoks, kes on EKKM-i näitusi algusest peale näinud. Kelleri vanem teos, ringiratast asetatud kuus šamaanitrummi, mis valgusallika abil sisemiselt hõõguvad, on jälle ülimalt lummavad, ehkki mõjuvad Kelleri varasema loomingu kontekstis peaaegu et miniatuurseina. Krista Mölder on samuti tublisti riske võtnud ja panustanud oma ekspositsioonis ekstra õrnale esteetikale: läbi kalkapaberi vaadeldavatele fotodele ja kummituslikele projitseeritud loomadele, mis ilmuvad ja kaovad sama äkki.

Kristi Kongi varasemate teoste ruum "Ma ei ole oma pead padjal liigutanud" (2012) on uskumatult hea, sest siin on olemas see kontemplatiivne-intellektuaalne lähenemine maalile, mis Kongi puhul on alati olnud veenev. Kongi uus töö "Visuaalne essee akendest vaatlemisest" (2016) esindab kunstniku viimaste aastate loomingu popilikku eklektilist suunda, mis mõjub tema puhul juba natuke pingutatuna, ehkki haakub postinterneti ajastu ideede ja nõudmistega.

Airi Triisberg heitis hiljuti kultuurilehe Sirp veergudel uuele Eesti kunstiinstitutsioone valitsevale põlvkonnale ette kriitilisest agendast loobumist ja turu poolt nõutavale glamuursele meediakuvandile orienteerumist.⁴ Mis seal salata, mitmed noorema põlvkonna kuraatorid ja kriitikud nii mujal kui Eestis kasutavad internetti väga teadlikult ja edukalt iseenda kui brändi kujundamiseks ega erine selles oluliselt neoliberaalsetest taktikatest. Küllap tuleb leppida sellegagi, et Anders Härmi, Marco Laimre, Elin Kardi ja Neeme Külma asutatud EKKM-i anarhistliku musta lipu alt ei pruugi enam tulla n-ö leppimatut antikapitalistlikku programmi. Aga uuele põlvkonnale üleandmise mõte ju ongi saada kontakti teisenenud mentaliteediga ning säilitada EKKM aktuaalse kooskäimiskohana, mis muutub, ent seeläbi ka mõtleb muutuva ajaga kaasa.

 

Liisa Kaljula on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus.

 

 

¹ Autori vestlus Laura Põllu ja Johna Hanseniga nende ajutises ateljees ARS-i majas (Pärnu mnt 154, Tallinn) 1. IV 2016 (märkmed autori valduses).

² Katharine Schwab, Art for Instagram's Sake. – The Atlantic 17. II 2016.

³ "See ei ole üleskutse mitte vaiksetele ja tühjadele, vaid mõtlikele galeriidele," kommenteerib pildistamiskeelu pooldamist kunstimuuseumides ajalehe The Daily Telegraph kunstitoimetaja Sarah Crompton. Vt Sarah Crompton, Why You Shouldn't Take Photos in Galleries. – The Daily Telegraph 13. VIII 2013.

⁴ Airi Triisberg, Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp 29. IV 2016.

< tagasi