est eng

FLASHBACK: "Lemmikloomi armastatakse vahel rohkemgi kui lähedasi inimesi, nad on sageli lapse eest. Neid kujutatakse palju, pahatihti kommertslikult." – Mai Levin "Kassid ja koerad eesti kunstis" (KUNST.EE 1/2021)

 

Vaatlejad, katsujad ja teised mõtlejad

Keiu Krikmann (4/2020)

Keiu Krikmann käsitleb Kristina Õlleki loomingut.



29. IX–10. X 2020
Draakoni galerii


Kristina Õlleki projekt "Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised silikoonilised" kombineerib foto- ja videokujutisi mere(lähedasest) keskkonnast ja selle asukatest installatiivsete ning looduslike elementidega. Kunstnikule omaselt on Draakoni galeriisse loodud keskkond mõõdetud ja kontrollitud, kohati ehk kliiniliselt täpnegi, iga element peenelt välja sõelutud. Seekord on Õllekit inspireerinud konkreetne geograafiline paik, nimelt Põhjamere ääres paiknevad Hollandi rannikualad, mille moodustab tugevalt inimese kujundatud tehismaastik. Või täpsemalt – paljuski allpool merepinnataset asuv piirkond sai oma praeguse ilme, mida iseloomustavad sillad, tunnelid, tuulegeneraatorid, austri- ja sinimerekarbikasvandused, pärast 1950. aastate alguses toimunud üleujutuse järgseid ehitustöid ja tammide rajamist.

Tegu ei ole Õlleki esimese mereteemalise näitusega: väiksemas mahus on "Filtertoidulised" olnud väljas 2019. aastal kunstimessil "Foto Tallinn" ning süvamerekaevandamise temaatikat käsitlev "Uue ajastu Nautilus" (2018) on samuti jõudnud nii kodu- kui välismaistesse näitusesaalidesse. Fotokunstnikuna on Õllekit pikalt paelunud pildilise vahendatuse küsimus – originaali ja koopia suhe, kujutiste ränne online- ja offline-keskkondade vahel, kultuuriliselt märgiliste kujutiste edasikanne – ning seda on märgata ka käesoleva näituse puhul. Õlleki vaade Hollandi tehismaastikele ja selle asukatele on hüperrealistlikult jahe, pigem dokumenteeriv kui avastusõhinat täis. Kuigi jah, mida peakski olema avastada paigas, mis on läbinisti inimese loodud infrastruktuur ning mille jätkuv eksistents sõltub tema suutlikkusest olukorda täielikult kontrollida.




Draakoni galerii
näitusevaade
Kunstniku loal



Siiski tundub mulle, et "Filtertoidulised" on Õlleki kohta ehk isegi tavatult isiklik projekt. Ülejäänud teoste proloogina eksponeeritud video näitab nähtamatuks jäävat klikkijat vaatamas läbi lühikesi videoklippe, mille kunstnik kahe Hollandis elatud aasta jooksul filmis – millimallikatest, vetikatest, rannal igilõõtsuvas tuules liikuvast liivast jms. Õllek on öelnud, et Haagis elades muutusid jalutuskäigud mere ääres tema jaoks meditatiivseks tegevuseks. Siiski – nagu mitmetes oma varasemas teostes, on ta ise kohal vaid kehata-näota käena, mis kompab, katsub, püüab kontakti luua ja demonstreerib, ilmutades end seekord lisaks ka galerii aknale kirjutatud silikoonkirja kaudu.

Lisaks tehislikule rannikukeskkonnale suuremas plaanis võtab Õllek vaatluse alla ka piirkonnas elavad organismid – karbid ja millimallikad. Kusjuures mõlemaid leidub seal arvukalt: karbid elutsevad nii oma loomulikus keskkonnas kui ka piirkonna suurimates karbikasvandustes ning millimallikad on hakanud kliimasoojenemisest põhjustatud veetemperatuuri tõusu tõttu vohama. Et inimesel on ikka kalduvus n-ö alamaid elusolendeid materjalina, instrumentaliseeritava massina käsitleda, tundub, et ka "Filtertoidulised" vaatleb ebaselget piiri elusolendite ja materjali vahel. Sellele viitavad nii fotodel kombineeritud bio- ja inorgaanilised materjalid kui ka teoste pealkirjad, näiteks "Millimallikas, lima ja teised silikoonilised", ning esmapilgul ehk pisut ehmatavalt mõjuv foto- ja videokujutis kehatust käest, mis millimallikat meenutavat läbipaistvat massi mudib ja selle lõpuks puruks muljub.

Kuid silikoonjas mass ei ole siiski elusolend, vaid hoopis padjake söödavat vett; tehismaastikul leidub nüüd ka tehisvett. Õllek piidleb, uurib, tunnetab, komponeerib ja arhiveerib – kuid seni vaatleb ta veel kaldalt, tema suhe vaadeldavatesse organismidesse ei lähtu donnaharawaylikust kinship'ist. Kuid mida õigupoolest tähendabki teise, meist nii erineva organismi puudutamine, millised võimalused selleks üldse on? Kuidas mõista siin vastastikkust? Mäletatavasti põhjustas feministliku teoreetiku Sophie Lewise kommentaar kaheksajala ja filmitegija sõprus(?)suhtest rääkiva Netflixi dokumentaali "Minu kaheksajalast õpetaja" (My Octopus Teacher, rež Pippa Ehrlich ja James Reed, 2020) kohta, et inimese ja peajalgse suhtluses oli teatav erootika, hiljuti internetis paariks päevaks minitormi. Pahameele peamiseks põhjuseks oli muidugi valdava osa kommenteerijate piiratud arusaam sõna "erootika" tähendusest, kuid samas tekitas see taas kord küsimuse inimese ja mitte-inimese suhte võimalikest vormidest ja tajutasanditest.

Kuid ka laiemas plaanis on kliimakatastroofi tõttu aina enam kunstnike huviorbiiti sattunud maailmamere ja sellega seotud ökoloogiliste küsimuste temaatika sedavõrd mitmekihiline ja keerukas, et lausa nõuab erinevaid lähenemisi. Õlleki vaade karbikasvandustele ja tehismaastikele erineb Mika Rottenbergi videost "NoNoseKnows" (2015), mis käsitleb pärlikasvandustes toimuvat ekspluateerimist mitmel tasandil, nii "materjali" kui vähemakstud (nais)töötajate seisukohast; erineb Joey Holderi baroksest ja müstilisest installatsioonist "Semelpaarne" (Semelparous, 2020), mille keskmes on angerjate eluring ja nende trööstitu saatus kasvandustes; erineb Kai kunstikeskuse hiljutisest grupinäitusest "Leviaatan: Paljassaare peatükk" (2020), mis lähtus ühtaegu tulevikunägemusest, kus kliimamuutuse tõttu on suurem osa Maast vee all, ning Tallinnas Paljassaare poolsaarega toimunud muutustest; erineb Joan Jonase massiivsest installatsioonist "Maa pealt kolimine II" (Moving off the Land II, 2019), mis mõtestab ookeanide minevikku, tulevikku, mütoloogiaid, mõistatusi ja imet. Kuid just mitmete erinevate perspektiivide olemasolu võimaldab paremini mõista maailmamere ja selle asukate seotust meie endiga ning vastastikust mõju; ka järgmised vaated filtertoidulistele, kaksikseostele ja teiste silikoonilistele on tulemas.


Keiu Krikmann on kriitik, kuraator ja tõlkija. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias 20. ja 21. sajandi disainiteooriat ja kureerinud Konstaneti veebigaleriid.

< tagasi

Serverit teenindab EENet