est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

"Vettinud mägrad" ja põlvkondadeülese koostöö habras kassikangas

Maria-Kristiina Soomre (2/2014)

Maria-Kristiina Soomre hetkeolukorra analüüs Eesti institutsionaalsel kunstimaastikul.


Kvartaliajakirja KUNST.EE eelmine number pühendas olulise osa mahust Eesti kunstimaastiku institutsionaalsetele võtmepositsioonidele, intervjueerides hiljuti või lähiminevikus kesksete asutuste juhiks valitud "uusi tulijaid". Kuigi kuluaarid teavad juhtimisest ja võimust kõike, eriti seda, millised on parasjagu vastutavatel ametikohtadel tegutsevate kolleegide "tegelikud" eesmärgid ja salaplaanid, ning muidugi ka seda, kuidas "tegelikult" asutusi juhtima ja kunstivälja arenguid suunama peaks, ei ole professionaalses meedias meie kunstimaastikku sedavõrd laiapõhjalise ja otsekõnelise institutsionaalse analüüsiga varem vist kirjeldatudki. Jääb üle loota, et neis intervjuudes välja öeldud mõtted ei jää küsimuste, intriigide või utoopiatena õhku, et diskussioon jätkub.

Kuivõrd eelmise ajakirjanumbri sissejuhatavas teemapüstituses viitas peatoimetaja kirjandusliku vinjetiga ka siinkirjutaja agentsusele kujuteldava põlvkonnavahetuse asjus ("Raadiosaate "Kunstiministeerium" kuulajad ei näe, aga Soomre mikromiimika väljendab rahulolu: asjad liiguvad."1), tõstan kinda tänulikult maast. Püüan jätkata sealt, kus eelmine number pooleli jäi, ning vastata mind tõepoolest pikalt huvitanud küsimuste kõrval (et mis siis ikkagi toimub või mis ei toimi meie institutsionaalsel kunstimaastikul ja miks?) ka eelmises numbris üles kerkinutele: kas elame keset järjekordset institutsionaalset põlvkonnavahetust või mitte; kas eri põlvkondade vahel eksisteerib mingi põhimõtteline konflikt ning kuidas seda sõnastada; miks siis ikkagi Tartu Kunstimuuseumis juhtub see, mis seal parasjagu juhtub jne.

 

Põlvkonnavahetus?

Põlvkonnavahetus(t)est on Eestis viimasel ajal juttu tehtud palju ja väga erinevas kontekstis – noore, 34-aastase peaministri ametisseastumisega seoses nii laiemalt poliitika ja riigivalitsemise kui üksikute parteide valimisnimekirjade aspektist, aga ka reklaamituru, ettevõtlusomandi ja eri kultuurivaldkondade tasandil (kui piirduda Google'i kiirotsinguga). Aja kulgemise vastu ei saa, aga kahtlemata on tegemist rohkem kui ainult demograafilise nähtusega, ja seda ühiskonnas laiemalt. 1990. aastate üks sümbolkapitaliste, meediaärimees Hans H. Luik tõi juba 2010. aastal Eesti ärimaastikule vaadates käibele esmapilgul väga ühemõtteliselt hinnangulise põlvkondliku diagnoosi: alfaisaste aeg on läbi, "vettinud mäkrade" unistused ei tundu tänastele noortele "gasellidele" enam piisavalt huvitavad.2 Kuigi Luik manifesteeris oma väljaütlemises selgelt "uute alfade" ootust ärimaailmas, oleks intrigeeriv analüüsida sarnasest safari/vesterni loogikast lähtudes ka viimase viisaastaku kunstielu arenguid, vaadates otsa 1990. aastate pärandile ja selle trauma(to)loogilisele kordamisele tänases institutsioonikultuuris.

Kui asjakohane oleks selles kontekstis rääkida "äraaetud hobustest"? Kui kõnekas oleks paralleel Augeiase tallidega? Millist rolli mängivad toimunud muutustes Y-generatsiooni ja indigolaste pealekasvamine ühelt poolt ja vastanduvate ideoloogiliste positsioonide kestev passiivagressiivne võimuvõitlus teisest küljest? Kas kujuteldava põlvkonnavahetuse käigus leiavad aset põhimõttelised muutused töökultuuris ja Eesti kunstielu positsioonides laiemalt või on lõppkokkuvõttes tegu vaid väikeste parandustega telefoniraamatutes?

 

Kevadine suurpuhastus?

Kui vaadata lähemalt viimase KUNST.EE persoonilugude kuut väga erineva põlvkondliku (sünniaastad vahemikus 1957–1983), kunstipoliitilise, haridusliku ja töökäigulise taustaga peategelast (Vano Allsalu, Rael Artel, Maria Arusoo, Karin Hallas-Murula, Elin Kard, Kai Lobjakas)3 ning nende administratiivseid lähtepositsioone, leiame ühe esmapilgul ehk üllatavagi ühisosa. Nimelt, juhivahetus on kõigis kõnealustes institutsioonides toimunud olukorras, kus tuleb ära lahendada suur hulk varasemaid tegematajätmisi, mis parimal juhul on piirdunud mõne konkreetse tegevuslõigu tähelepanuta jäämisega ja seeläbi asutuse avalikkuse huviväljast kadumise või arengu peatumisega, halvimal juhul aga põhjustanud varalise kahju või koguni organisatsiooni avalikes huvides toimimist halvava seisaku. (Detailidesse laskumata: Tallinna Kunstihoone uus juhataja Karin Hallas-Murula leidis eest korralageduse fondi kunstikogus ning suunas oma energia selle korrastamisele, mis on – koosmõjus kuraatorite koondamisega – tema kui endise muuseumijuhi poolt kindlasti käsitletav selge professionaalse positsioneeringuna, aga samas olnud vältimatu, vajalik ning tänaseks edukalt lõpule viidud protsess; Tartu Kunstimuuseumi puhul jällegi on Eesti Kultuuriministeeriumi auditi tulemusena selgunud suuri puudujääke muuseumi töökorralduses, mille parandamisega algust teinud uus juht Rael Artel teenis aga kohe alguses ära töötajate hääleka pahameele jne.) Oluline on siinkohal muidugi rõhutada, et ühtegi juhti ei ole Eesti kunstiinstitutsioonides juhtorganite poolt kohalt vabastatud, ei nende tegude ega tegematajätmiste pärast. Kõik vahetused on olnud valimistsüklist lähtuvalt rutiinsed või toimunud asjaosaliste endi algatusel ja pigem uute väljakutsete valguses.

Kolm kuuest "uuest" juhist on varem sama organisatsiooniga lühemat või pikemat aega ise seotud olnud, samas ei ole ka nende puhul "järjepidevus" ilmtingimata esimene märksõna, mis nende juhirolliga seostuks. Need võimuvahetuse fookuses esile tõstetud viis naist ja üks mees ei ole keegi end positsioneerinud glamuurse auameti kandjana, kes eelkäijalt kuldse teatepulga üle võtavad. Pigem võiks enamiku puhul (ka nende endi hoiakuid ja püstitatud eesmärke lugedes) rääkida pigem väljakutsele ruttava "eriüksuse" vastutusrikkast rollist. Neil on selge pilt sellest, kuidas asutus toimima peaks ja mis on kõige kiiremini lahendamist vajavad probleemid. Samuti on neil 3–5 aasta pikkune tähtaeg eesmärgini jõudmiseks, nii et aega suuri sõnu teha väga ei ole, vaja on kiirelt tegutseda (mis muidugi ei välista mitmel puhul väga selget kunstipoliitilist positsioneerumist, kahel äärmuslikumal juhul ka avalikku konflikti oma opositsiooniga).

Seda, kas uued juhid saavad oma missiooniga ka hakkama, kas nende tegevus aitab korrastada konkreetseid töölõike või parandada kogu organisatsiooni toimimist ning selle kaudu ka laiemalt valdkonna arengut mõjutada, on enamikul juhtudest täna veel vara ennustada, nagu on keeruline aimata, milline võiks olla soovitud muutuste hind. Saab küll nõus olla hüpoteesiga, et asjad liiguvad, midagi on muutumas, kuid olulisi ja seni tihti küsimata jäänud küsimusi asjade seisu kohta tekitab juhtimiskultuuri-põhine vaade Eesti kunstimaailmale pigem juurde.

 

Kadunud põlvkon(na)d vs. värske veri?

Andreas Trossek viitab oma sissejuhatuses juhipositsioonide "toolimängust" rääkides teatavale kompensatoorsele loogikale: kesksete institutsioonide puhul on ohjad selgelt vanema põlvkonna käes ja muutusi institutsionaalsed hiiud ei soosi, noored suunatakse tegutsema pigem väiksemates struktuurides. Kuigi peatoimetaja mõttekäik on loogiline, on sellele siiski lihtne vastu vaielda, kuivõrd "noored" ei ole seni teadaolevalt n-ö keskasutuste juhipositsioonidele kandideerinud ega end nende suhtes ka muul viisil, kasvõi ebamugava kriitikuna, selgelt positsioneerinud. (Tallinna Kunstihoone juhtumi jätaksin siit kontekstist välja, sest "keskseks" võib seda institutsiooni täna nimetada kas futuristlikes kujutlustes või kitsalt provintslikust vaatest, kuigi kahtlemata on tegemist Eesti üht väärikamat näitusesaali haldava asutusega, millel täita kunstipoliitiliselt oluline roll.) Kui aga Kumu Kunstimuuseum ja Eesti Kunstiakadeemia kõrvale jätta, juhivad riigi suuruselt (nii eelarvelt kui kunstipoliitiliselt positsioonilt) järgmisi asutusi täna just noorimad, igas mõttes "värske vere" esindajad Artel (Tartu Kunstimuuseum) ja Arusoo (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ning ka Anders Härmi positsioneerumine programmiliselt alternatiivse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhina on kunstipoliitiliselt kaalukam ja avalikult laiapõhjalisemalt rahastatud kui EKKM-i isemeelse skvoti pealispind ehk eeldada lubakski. Küll aga koorub Trosseki jutust välja üks oluline iva, millest kunstimaailma juhtimisest rääkides kuidagi mööda vaadata ei saa: nimetagem seda üldistades "kadunud põlvkonna" sündroomiks (ja jätkem sünniaasta küsimine ning muude personaalküsimuste lahkamine siinkohal passiametnike või nurgataguste kõiketeadjate pärusmaaks).

Tõsiasi, et meie kunstimaailmas peaaegu puudub ökosüsteemi jaoks eluliselt oluline rotatsioon ja sisemist sidusust loov koostöö, mis hoiaks hapniku (kogemused, kontaktid, ajalooline mälu jms) võrdses liikumises kõigis kihtides, kuid samas süsteemis kindlalt sees, on loonud olukorra, kus juhioskuste ja -omadustega professionaale peale ei kasvagi (muidugi üksikute eranditega). Juhipõlvkondade vahe on meil keskmiselt 30 aastat, mis ei ole normaalne ega jätkusuutlik. Vanem ja keskmine põlvkond ei pea üldiselt endas "bürokraadinärvi" arendamist heaks tooniks, samas ei motiveeri valdkonna üldine alarahastus 1990. aastate võitlustest väsinuid pikalt ka madalamatel positsioonidel "vegeteerima" (sest hiljemalt keskeas areneb inimestel üldiselt välja mingi teatud elustandard, vähesed ohverdavad end elu lõpuni vaid kunsti ja kõrgemate ideaalide nimel kesiselt kompenseeritud sisutööd tehes). Seega näevad paljud juhipositsiooni pigem väljateenitud loorberitena, sest "on juba rabeletud kah". Sellisele hoiakule lisanduv kohatine intellektuaalne "sohvadissidentlus", mis näeb kunstiasutuse juhi ainsa ülesandena iseenesestmõistetava avaliku rahastuse isiklike prioriteetide põhiselt eelarvetabelisse kandmist ning käsitleb igasugust omapoolset finantsaktiivsust, strateegilist planeerimist ja aruandluskohustust tülika ebavajaliku rituaalina, kujundab küllalt ühemõtteliselt ka valdkonna maine Eesti ühiskonnas laiemalt. On asutusi, mida sellise käekirjaga just pikalt juhtida ei saaks, üllatuslikult on aga rohkem neid, mida on saanud ja saaks ilmselt ka edasi. Nõukogudeaegne nägemus organisatsioonikultuurist on kunstimaailmas kohati üllatavalt visa kaduma – kunsti puhul tundub ikka veel võimutäiuse tipuna mitte eelarvetasakaal või abstraktne roll "valdkondliku arengu" mõjutajana, vaid õigus otsustada selle üle, mis on kunst, kes kuulub "presiidiumisse" ja kes "põranda alla".

Mööda ei saa ka inimlikust mõõtmest – nii "juhtide" kui "juhitute" omavahelisi suhteid mõjutab lisaks isikuomadustele ja lastetoale ka üldisem valdkondlik suhtluskultuur, mis ilmselt juba aastakümneid, aga väga märgiliselt vähemalt alates 1990. aastatest, on meie kunstimaailmas selgelt polariseeruv, agressiivne ja konfliktipõhine ning sellisena end pidevalt taastootev. Ühelt poolt ideoloogiliste või kunstipoliitiliste positsioonide juba paratamatuna tunduv sisseharjunud vastandus (mis, nagu mulle tundub, elab edasi eelkõige teatud isikute "eripärade" toel), teiselt poolt kohati ürgeestlaslikult mõjuv alaväärsuskompleks, mille väljenduseks on valimatu ja enamasti mitte sisulisel analüüsil põhinev "võimukriitika" (sest juhtide ja otsustajate isiklik ründamine on neil ju "palga sees"). Irratsionaalne "õlleklaasitagune" ärplemine ei võrdu aga kunagi edasiviiva tagasiside ega ammugi konstruktiivse kriitikaga – vastupidi, tsiviliseeritud ühiskonnas loetaks seda pigem ahistamise vormiks. Peksab-järelikult-armastab-suhe ei vii enamasti kaugele, nagu tundub tõestavat ka Eesti kunstimaailma põllule üha selgemalt joonistuv mudane ring ümber iseenda küllalt lühikese telje. Suurim ootus uuele juhtide põlvkonnale on vihkamisest väsinutel just selle lõputusse kordusse läinud needuse murdmine, milleks on vaja selge visiooniga ja põhimõttekindlaid, vähemalt alguses kindlasti ka päris "isetuid" ja kõva närvikavaga inimesi.

 

Helen Melesk_Kus lõpped sina, algan mina

Helen Melesk
Seeriast "Kus lõpped sina, algan mina"
pigmentprint, kollaaž, 90 x 60 cm
2012
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Aprillimäss või kevadkoalitsioon?

Eesti kunstimaailma suurim probleem on tänaseni olnud krooniline puudus headest juhtidest, kes suudaks luua ja arendada meeskondi, konstruktiivselt ja tulemuslikult teha koostööd nii riigi- kui erasfääriga ning olla kunstiküsimustes avalikkuse silmis arvamusliidriks. Sisuliselt haakub see probleem mulluse nn Sirbi-skandaali tuules paisunud diskussiooniga nõukogude teemadel ehk küsimusega, millist ekspertiisi peaksid esindama ja millist rolli kandma kultuuriasutuste juhtorganite liikmed.4 Seoses kunstivälja institutsionaalse struktuuriga (vaid kaks eraõiguslikku sihtasutust, kaks riigimuuseumi ja "põllutäis" kodaniku- ning omaalgatusi) ei kasva just jõudsalt peale ka nõukogu liikme "kaasvastutuse" kogemusega professionaale, sest siingi – nagu viitas eelmise KUNST.EE veergudel ka Eesti Kunstnike Liidu asepresident Elin Kard – kipub ikka veel domineerima "kunstinõukogude" mentaliteet. See on ka põhjus, miks iga väiksematki arengut juhtimise vallas – saati veel tendentsina mõjuvat sündmusteahelat – kiputakse kunstiväljal lootusrikkalt üle interpreteerima.

Hierarhia on juhtimisest visalt kaduma kippuv kategooria. Juhi puhul kipume intuitiivselt ootama autoriteetset, kui mitte autoritaarset positsiooni; võrdsus ja kodanikuühiskondlik koostegemine ei pruugi vastutust ja strateegiliste suundade seadmist eeldaval positsioonil – eriti väga eriilmelise meeskonna korral – lõpuni töötada.5 Esmapilgul positiivselt mõjuva "põlvkonnavahetuse" varjus kummitab kunstimaastikul tegelikult väga terav põlvkondliku sidususe puudumise probleem: nii juhtide kui spetsialistide puhul kipub pigem kehtima põlvkondlike "lainete" sündroom, kolleegide kõrval positiivses koostöös kogemuste omandamise ja juhiks kasvamise luksust on endale saanud lubada vähesed. Ka usaldusliku mentorisuhte privileegi tuleb kunstimaailmas üldiselt, eriti aga juhtide puhul, erandlikuks pidada – pigem on kolleeg kolleegile ikka konkurent ja "hunt" ning igaüks on lõppude lõpuks ikka ainult iseenda eest väljas. Nii tundub loomulik, et meeskonnakujunduses – kui üldse kedagi peale iseenda usaldatakse – kipuvad meil (eriti keskmise ja vanema põlvkonna juhtide praktikas) domineerima pigem "sõpruskonna" ja "lasteaiarühma" ohutud mudelid: alluvate puhul kiputakse pigem lootma mugavale status quo'd säilitavale lojaalsusele.

Noorte ja verinoorte juhtide fookus tundub tänaste näidete puhul küll pigem olevat töötajate ekspertiisi ja professionaalse panuse väärtustamisel. Paradoksaalselt põrkuvad aga just need ootused kõige lootusetumalt põlvkondadeülese dialoogi- ja koostöövõime karidele, seda tihti just sisseharjunud mustreid väärtustavate vanemate kolleegide umbusalduse tõttu (siinkohal ei saa kuidagi mööda ilmselgest "tsivilisatsioonide konfliktist" Tartu Kunstimuuseumi näitel). "Professionaalsus" muidugi ongi võlusõna, mida sisustatakse vastavalt isiklikule kunstinägemusele, maailmapildile ja elukogemusele väga erinevate väärtustega – kui üldse, siis just sellele skaalale võib paigutada ühe võimaliku põlvkondliku konflikti sisulistest lakmuspaberitest. Igal juhul tundub kõrvalt vaadates, et nii valdkond tervikuna kui kõik asutused üksikult ainult võidaks sellest, kui iga kümne aasta tagant ei tuleks n-ö jalgratast uuesti leiutada, vaid toimida saaks sidus põlvkondadeülene koostöö, mis võimaldaks edasiliikumiseks rakendada nii kogemuste mitmekesisust, ajaloolise mälu rikkust kui värsket muutuva maailmaga kaasas käia ja dialoogi hoida suutvat motiveeritud energiat.

Modernsest maailmapildist lahutamatu nägemus mässavast noorsoost ja uute põlvkondade maailmavallutuslikest ambitsioonidest on ilmselt bioloogiline paratamatus. Kujutluspilt hoolitsetud muruplatsi jõhkralt jalge alla trampivast kabjaliste karjast mõjub ellujäämise nimel suure vaevaga väikesegi rasvakihi naha alla kogunud ja end nüüd traditsiooni nii-on-alati-olnud-lõkke ääres soojendavale väsinud karusloomale kahtlemata apokalüptiliselt. Olgu tegemist "kuratlike kuraatorite", "tuled-sisse-tuled-kustu-kontseptualistide", "globaliseerunud glamuurihipsterite", "naiivsõbralike kiisude-kutsude" või "rahva tahtele vastanduvate pseudointellektuaalidega" – valdkondlikku ühishuvi on nendega ilmselt esmapilgul võimatu leida ja jutud Y-generatsiooni leebest-kaasavast aktivismist ei ärata eelnevas avangardipõlvkonnas reeglina usaldust.

Värske vere vastu tekitab seni valdavalt Eesti "ainsas võimalikus ülikoolis" õppinud kolleegide seas teatavat kahtlust ka tõsiasi, et tegemist on tihti "kontrollimatu" taustaga tegelastega. Järjest rohkem on neid, kes õppinud vähemalt osaliselt Eestist väljas (või vähemalt kasvanud võõrkeelse kirjanduse peal, ühtseid ja ühiseid baastekste jääb seeläbi üha vähemaks) ja seetõttu kohaliku kunstimaailma varasemate kihistustega nii sotsiaalselt kui mälupõhiselt hapramalt seotud. Suureks põlvkondadevaheliseks probleemiks võib seeläbi kujuneda n-ö intellectual speak ehk reaalne, nii jagamata "baasteooriatest" kui emakeelse väljendusrikkuse kahanemisest tingitud keelenihe vanema ja noorema põlve kolleegide vahel.

 

Mida teha?

Imeretsepti kunstivaldkonna õitsenguks mul pakkuda ei ole. Põlvkondlikult või maailmavaateliselt siinkohal positsioneerumata liituksin kujuteldava "kiisude-kutsude" kooriga, kes refräänina kordab valdkonnasisese koostöö, läbipaistvuse, võrdse kohtlemise, laiapõhjaliste strateegiliste eesmärkide seadmise ja põlvkondadeülese dialoogi tähtsust. Meil kõigil on kindlasti – nii isiklikult kui institutsionaalselt – vähemalt paar väga head ja usaldusväärset kolleegi nii noorema kui vanema põlvkonna seas, järelikult peab olema võimalus ka reaalseks ühisosaks, minimaalsekski ühiseks professionaalseks platvormiks. Seda, et kõik (sajad ja sajad) kunstiinimesed ühe lipu alla koonduks ja maailmarevolutsiooni nimel kokku lepiks, ei olegi ju vaja. Argumenteeritud enesekehtestus, lühiajaliste otsuste pikem mõjuanalüüs institutsionaalse "suure pildi" perspektiivist ja võimalik viitamine sisseharjunud liigutuste kriitilise ümbermõtlemise vajadusele ei peaks aga arvamuste ja erihuvide paljususes tähendama automaatselt isiklikku rünnakut või võitlust territooriumide pärast, vaid vahel ka ühisrinnet ühiste tugevuste paremaks ärakasutamiseks edukama homse nimel. Kas see kõik on n-ö kassi-, kähriku- või gasellijutt – öelge teie.

 

1 Andreas Trossek, Põlvkonnavahetus? – KUNST.EE 2014, nr 1, lk 3–4.

2 Hans H. Luik, Vettinud mägrad versus noored gasellid. – Eesti Ekspress 11. X 2010.

3 Juhtide "põlvkonnavahetuse" lainest rääkides ei tohiks muidugi ära unustada ka seotud valdkondi laiemalt, näiteks Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Sirbi vähemalt sama märgilisi näiteid lähiminevikust.

4 Ott Karulin, Sihtasutus Eesti Kultuur – kuidas seda juhtida? – Sirp 6. II 2014.

5 Vt nt Maarin Mürgi ja Helen Tammemäe kolumne Müürilehes. "Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama. [---] Elamata pidevas hirmus, et keegi sul kohe varsti kindlasti naha üle kõrvade tõmbab, võib saavutada suuri asju – muuta maailma." – Helen Tammemäe, Koosolemise võimalikkusest. – Müürileht 17. II 2014.

 

Maria-Kristiina Soomre on kunstiteadlane. Alates 2011. aastast töötab Eesti Kultuuriministeeriumi kunstinõunikuna, kuulub ministeeriumi esindajana SA Tallinna Kunstihoone Fond nõukokku ning on olnud kunstikriitikute ühenduse AICA esindajana Eesti Kunstnike Liidu volikogu liige.

< tagasi

Serverit teenindab EENet