"Visuaalkurnatusest"

Loore Sundja (3/2017)

2. IX–8. X 2017
Tallinna Kunstihoone
Osalejad: Andrew Amorim, Victoria Durnak, Mathijs van Geest, Carl Johan Högberg, Henri Hütt, Toril Johannessen, Paul Kuimet, Laura Kuusk, Antonis Pittas, Mårten Spångberg, André Tehrani, James Webb, Kristina Õllek.
Kuraator: Anthea Buys.


"Visuaalkurnatus" on üles ehitatud abielupaari, Ossip ja Nadežda Mandelštami loole, mille tegevus toimub lähitulevikus. Saanud Tallinna Fotokuu biennaalilt kutse koostada näitus, hakkas Buys otsima võimalust vältida klassikalist teemakeskset rühmanäitust. "Mulle on muutunud väga vastumeelseks näitused, kus kuraator käib välja mingi idee, näiteks: "Oh, ma teen näituse migratsioonist või pagulaskriisist või Ateena õppetunnist" või mis iganes – näitused, kus teosed on täielikult teema teenistuses," selgitab Buys. Selle asemel püüdis ta luua näituse, kus kuraatoril ei oleks väga jõulist autoripositsiooni ja puuduks silmatorkavalt pedagoogiline toon, näitust ilma kuraatoritekstita, mis seletaks näituse külastajale lahti. Kirjandusharidusega Buys leidis, et hea lahendus oleks fiktsioon.

Talle meenus prantsuse feministliku kirjaniku Hélène Cixous' teos "Manne aux Mandelstams aux Mandelas" (Manna Mandelštamidele, Mandeladele, 2000), mis räägib Ossip ja Nadežda Mandelštamist ning Nelson ja Winnie Mandelast. Buysile pakkus huvi viis, kuidas raamatus muudetakse tuntud poliitikaikoonid Mandelad ning poliitika- ja kirjandustegelased Mandelštamid fiktiivseteks tegelaskujudeks. Nii otsustaski ta Mandelštamid Cixous'lt üle lüüa.

 

Kunstifiktsioon

Buysi Mandelštamide ja ajalooliste Mandelštamide vahel ühtaegu on seos ja ei ole ka. Enda väitel laenas ta nende nimed kindla tagamõtteta. "Mind on juba mõnda aega köitnud inimesed, kellel on minuga sama nimi," räägib ta. "Lõuna-Aafrika Vabariigis on vähemalt neli täpselt sama nimega inimest. Minu meelest on see väga huvitav, olen vaadanud neid Facebookis ja meil ei ole absoluutselt mitte midagi ühist, oleme täiesti erinevad inimesed." Mis siis, kui lihtsalt on üks teine Ossip Mandelštam, keegi riskikapitalist, kes on juhuslikult samuti abielus kellegi Nadeždaga? "Minust on natuke nurjatu võtta kaks tuntud nime ja nad ka fiktsioonis omavahel paari panna, kuid omamoodi osutan sellega kogu asja mõttetusele, viidates võimalusele, et nimed ei tähenda tegelikult midagi. Tegu on lihtsalt täiesti ebatõenäolise kokkusattumusega. Peale selle väldin ilukirjanduses tavapärast autori püüdlust näidata kõike realistlikuna. Vastupidi, otsin võimalust öelda vaatajale, et tegelikult on tegu väljamõeldisega."

Samas möönab Buys, et on palju mõelnud päris-Mandelštamidest, ja eriti Nadeždast. "Ajalugu jagas talle tõeliselt kehvad kaardid. Ossip oli kuulus ja ühtelugu sisse võetud teistest naistest – Anna Ahmatovast ja veel mõnest. Usun, et Nadežda armastas teda palju rohkem kui tema Nadeždat, ta lihtsalt pühendas kogu elu talle ja tema luulele." Buys räägib, kuidas Nadežda õppis pähe Ossipi luuletused, mis vangilaagreis hävisid. Omamoodi tegi see temast mehe luule arhiivi, kui kasutada Buysi väljendit. "Ta püüdis mehe luulet endas säilitada nagu kõvaketas." Siin võib peituda seos päris-Mandelštamide ja Buysi Mandelštamide vahel. Buysi loos loob Ossip sihtasutuse ja rajab fotograafiamuuseumi, kus Nadežda tööle asub. "Mingis mõttes sarnaneb see päris-Nadežda kujunemisega Ossipi luule muuseumiks."

Buys on palju mõelnud fiktsiooni ja reaalsuse, kunsti ja reaalsuse ning kunsti ja fiktsiooni suhete üle. "Minu arvates on kunstil ja ilukirjandusel sarnane suhe reaalsusega," ütleb ta. Prantsuse filosoof François Laruelle kasutab terminit "kunstifiktsioon". "Väga lihtsustatult öeldes on ta seisukohal, et fiktsioon ei pea tingimata olema kirjandus, vaid kõik, mis dubleerib või kloonib tegelikkust. Näiteks foto on fiktsioon. Kui sa kirjeldad, mis väljas toimub, siis ka see on fiktsioon, ja kui sa lihtsalt vaatad välja, siis seegi on fiktsioon, sest su silmad annavad sulle põhimõtteliselt sama informatsiooni mis fotogi. Selles mõttes on isegi meie kogemused fiktsioon." Niisugune laiem fiktsioonimõiste hakkas Buysi huvitama ja ta asus otsima võimalust, kuidas teha näitusest fiktsioon. "Mis oleks, kui lihtsalt loobuksime mõttest, et näitus peab üleüldse peegeldama kunsti või praegust olukorda ja midagi muud sellist? Mis siis, kui lubame sel kuuluda fiktsiooni valda?"

 

 

Kristina Õllek
Moondunud käed
2017
Installatsioonivaade
Tallinna Kunstihoones
Kõik õigused kunstnikul

 

 

 

 

Seos puudub

Buys möönab, et püüdis näitusele raamistust luues mängida usaldusega. "Muuseumides eksponeerimisel kehtib tava, et institutsioonid üritavad luua tingimusi, mis panevad külastaja usaldama institutsiooni – ja ühtlasi ka kuraatorit. Kui näitus on üleval, viib kuraator külastaja ringkäigule ja külastaja eeldab, et kõik, mis talle näituse kohta räägitakse, on tõsi ning et kuraator on kvalifitseeritud teda näituse mõistmisel abistama. Ilukirjandusega on sama lugu: kui autor annab romaani kohta intervjuu, eeldatakse, et ta räägib tõtt, avab romaani tagamaid, jagab selgitusi. Minu arvates on see fiktsiooni jaoks üsna kurb saatus, sest siis taandub fiktsioon ainult raamatukaante vahel toimuvale või ainult ühele näituse dimensioonile. Ja kui külastaja loeb seinateksti või väljub muuseumist, siis see on märk, et ta on näituselt lahkunud ja nüüd, kus kõik on reaalne, võib fiktsiooni unustada."

Buysi hakkas huvitama võimalus, et fiktsioon võiks välja immitseda või et kuraator võiks olla fiktsiooni osa. "Minu arvates oleks palju huvitavam mõelda, et kuraator ei pruugi olla usaldusväärne. Mis juhtuks kogu süsteemiga, kui te kahtlustaks, et näituse mõtet selgitades ma valetan teile? Minu arust oleks see palju võimsam, sest publikul oleks rohkem võimu, kui ta mõistaks, et ei saa olla kindel, et kuraator ja institutsioon räägivad talle tõtt. Sel juhul peab ta otsustama näitust tõlgendada või kui selleks pole tuju, siis nautima seda mõnel muul viisil. Minu meelest on kogu idee tõest võib-olla kõige ebahuvitavam võimalus kunsti ja näituste nautimiseks."

Buysi sõnul puudub seos näitusel "Visuaalkurnatus" olevate teoste ja ta enda esitatava loo vahel. "Teoste valmides sai mulle selgeks, et osadel neist on väga tugevaid narratiivseid elemente, mistõttu tundsin, et minu väljamõeldud lugu hakkab neile vahele rääkima. Seepärast ei loonud ma teoste ja loo vahele selget seost. Esitasin oma fiktiivses loos ainult ühe väite näituse teoste kohta. Nimelt, et need on mõned Ossipi töörühma leitud parimad näited puhtast kujutisest, kuid see jätab täiesti lahtiseks, mis on puhas kujutis, miks peeti selle otsimist oluliseks või milline osa teosest on puhas kujutis. Kõik näituse teosed on väga erinevad, mõned on ainult heli, mõned tekst, nii et näitevalimikuna ei ütle need tegelikult midagi. Loo ja näituse vahelist seost üritan selgitada ainult ühes kohas, kus aga seos päris selgelt puudub. See sarnaneb katsega kokku sobitada kaht puslekildu, mis ei käi omavahel kokku. Tegin seda meelega, et vaataja saaks ise otsustada, kui palju mu lugu uskuda."

Samal põhjusel on fiktsioon jagatud mitmeks tekstiks – on proloog näitusekataloogis, seinatekst ja intervjuu Nadežda Mandelštamiga Müürilehes. Osa näitusekülastajaid ei loe seda lugu, teised aga loevad ja otsivad näituselt sellekohaseid viiteid. "Tahtsin luua olukorra, kus külastaja saab otsustada, kui palju fiktsiooni endaga näitusele kaasa võtta," selgitab Buys.

 

Transkujutised

"Kui rääkida väga praktilisel tasandil, siis otsustasin kutsuda just need kunstnikud põhjusel, et paljud neist tunduvad mõtlevat kujutistest ja mõistetest samamoodi nagu ma ise. Meid on kokku 14 inimest, mina ja 13 kunstnikku, kes kõik mõtlevad üldjoontes sarnaselt. Korduvad sarnased mõtted ja küsimused, mistõttu olin veendunud, et nende inimeste kokkutoomine annab huvitava tulemuse."

Mõned võivad tõlgendada näituse teoseid Ossip ja Nadežda Mandelštami loo illustratsioonidena, aga Buys just nimelt tahtis seda muljet vältida. "Täpselt sel põhjusel kuraatoriga rühmanäitused mulle ei meeldigi – kuraator kuulutab välja maailmatõe ja kunstiteosed peavad siis seda toetama. Fiktsiooni puhul tekib muidugi sama probleem. Aga praegusel juhul ei sisalda fiktsioon piisavalt teavet, et leida otsest seost teoste ja loo vahel." Buys möönab, et teoste vahel on väikesi ühisjoonte sähvatusi. "Aga see pole mõeldud pedagoogilisena, vaid umbes nagu – see Anthea Buys ja too Anthea Buys või see Nadežda ja just too Nadežda. Tegu on omamoodi kokkusattumusega ja külastaja võib ise otsustada, kas omistada sellele tähendust või mitte."

Näitust saatvates tekstides korduvad kaks üsna mõistatuslikku terminit – "transkujutised" ja "puhtad kujutised". Buys selgitab, et transkujutised on seotud norra kunstniku Toril Johannesseni teosega. "Teose pealkiri on "The Invention and Conclusion of the Eye" (Silma leiutamine ja lõppemine, 2017), tegu on fiktiivse narratiiviga, hüpoteesiga, et inimene kaotab evolutsiooni käigus silmad, sest tema tajuvajadusi hakkavad rahuldama digitaalsed abivahendid. Teost kavandades avastas kunstnik tarkvara, mis genereerib suurandmete põhjal fotokujutisi või vähemalt midagi algelise fotokujutise sarnast. See loob kujutisi miljonite veebist leitud pildiallkirjade põhjal." Buys tahtis seda võimalust edasi uurida. "Kuidas me tänapäeval kujutisi kasutame? Ehkki internetis on saadaval tohutu hulk pilte, valime mõned välja ja hoiame neid nutitelefonis või kasutame sotsiaalmeedias. Mõnikord hoiame pilte telefonis ainult seepärast, et ei raatsi neid kustutada. Või vaatame neid, kui kellestki puudust tunneme. Hakkasin mõtlema, kuidas muutuks meie suhe piltidesse, kui kujutised jõuaksid meieni teisiti."

Buys möönab, et piltide töötlemine ja genereerimine on juba praegu digi- ja reklaamitööstuses tohutult mõjukad praktikad. "Ma lihtsalt fantaseerin, et mis oleks, kui me ei kasutaks enam pilte sel sentimentaalsel moel, nagu siis, kui vaatan telefonist pilte oma tütrest, vaid meile söödetaks ette pilte vastavalt meie tujudele ja mõtetele. Kujutlege, et istute McDonald'sis ja mõtlete, mis teie endine peika parajasti teeb, kui ühtäkki hüppab tema pilt teie telefoniekraanile. Hakkasin mõtlema, kuidas tehnika areneb nii kaugele, et jääb mulje, nagu see loeks meie mõtteid. Need olekski siis transkujutised."

 

Mis on kujutis?

Näituse seinatekstis, mis peaks justkui pärinema Ossip Mandelštamilt, kasutatakse puhta kujutise mõistet. "Mõte on selles, et tohutus tellitavate ja tehiskujutiste kaoses üritab Ossip luua digitaalset või analüütilist süsteemi tõelise kujutise leidmiseks. Tagaplaanil on tegelikult väga elementaarne küsimus, millest sai alguse kogu näituseni viinud mõttekäik – mis on kujutis? Kuidas erineb kujutis pildist? Ja kuidas reaalsusest? "Mis on kujutis?" on väga raske küsimus, aga seinatekstis jätab Ossip mulje, nagu ta oleks avastanud, kuidas sellele vastata. Ta leidis väga head tarkvarainsenerid ja asjatundlikud filosoofid ning üheskoos töötati välja süsteem, mis ütleb: "see on puhas kujutis". Teksti lugedes jääb mulje, et mees ajab tõenäoliselt täielikku jama – ja see ongi asja mõte. Külastaja vaatab siis näitust ja leiab, et mitte ükski teos ei ütle midagi selle kohta, mis on puhas kujutis."

Buys on nõus, et kunstnike ilukirjanduslik looming on viimastel aastatel väga populaarseks saanud. "Usun, et see on suuresti Chris Krausi ja ta romaani "I Love Dick" (Ma armastan Dicki, 1997) teene. Ta ei olnud esimene n-ö alternatiiv-ilukirjanduse (alt-fiction) autor, aga millegipärast avastas kunstimaailm paar aastat tagasi ühtäkki uuesti teose "I Love Dick", mis tõesti muutis midagi paljude kunstnike ja kuraatorite mõtlemises. Praegu kirjutavad paljud kuraatorid ja kunstnikud ilukirjandust ning see on vaat et valdkond, kus kuraatori, kriitiku ja kunstniku looming saavad mingil moel kattuda. Seal ei eristata nende rolle tavapärasel viisil, et on objekt, seda objekti organiseeriv kuraator ja selle üle järele mõtlev kriitik."

Samas kritiseerib Buys levinud arusaama, et fiktsioon tähendab tingimata teksti ja kunstniku loodud fiktsioon tähendab enamasti, et kunstnik kirjutab romaani. "Fiktsiooni samastamine romaaniga on kahetsusväärne komme, mille kunstimaailm võib-olla üle võtnud kirjandusmaailmalt. Minu arvates on kunstniku fiktsioon kunstiteos. Ja ka näitus saab olla kunstniku fiktsioon. Minu meelest on kummaline ja natuke nüri, et kunstnike loodud fiktsioon kui žanr piirdub peaaegu täielikult ainult tekstiga, et fiktsiooni kui meediumit ei ole läbi katsutud sama ulatuslikult kui näiteks maali- ja fotomeediumit – või õieti mistahes muud meediumit." Buys usub, et selle taga on nostalgia ning romantiline ettekujutus kunstnikust, kes kirjutab romaani. "See ettekujutus ei sobi kuidagi kokku meie tähelepanuvõime toimimisega ega tegelikult ka tänapäevaste tööviisidega."

Kokkuvõttes leiab Buys, et praegu on fiktsiooni üle mõtlemiseks huvitav aeg. "Ma lihtsalt arvan, et peaksime tekstist lahti laskma ja mõtlema ka muudele fiktsiooni ilmnemise viisidele."

 

Loore Sundja ja Else Lagerspetz on graafilised disainerid, kes elavad ja töötavad Tallinnas. Nad on ka fiktiivse kirjastuse Knock! Knock! Books asutajad.

< tagasi